61. Nakaq nu, neiu, minemä!(Mõrsja omaksed laulavad.)

SL 1700.
H, Setu 1903, 138 (68) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Naka_ks nu, neio, minemä,
naka_ks nu, kabo, kaaluma!
Neio_ks ese helläkene,
neio_ks sa tätä, tähekene,
panõ_ks sa leib pää pääle,
kulla_ks nu pää kottallõ!
Ese_ks-kene helläkene,
tulõ_ks sa leibä lõikamma!
Lõika_ks sa leib õigusi,
lõika_ks sa kuur kodo poolõ,
lõika_ks sa sisu sinnä poolõ:
kodo jäävä_ks koorigu jüräjäq,
sääl saava_ks sisu seletäjäq!
Ese_ks-kene helläkene,
tuu_ks saa salvõkotti,
tuu_ks viiäs viläkotti.
Kui_ks saa sinnä neiokõnõ,
ülä_ks majja mar´akõnõ,
kui_ks astus ülä aita,
saa_ks tä kasa salvilõ,
tuu_ks tä salvõ saat,
tuu_ks vii viläaita -
tuu_ks leivä, linnukõsõ,
tuu_ks vadsa vaotõllõs,
miä lõikas iks uma esekene
neio_ks, pääs´o, pää pääl,
kulla_ks pää kottal.
Neio_ks sa ese helläkene,
neio_ks sa tätä, tähekene,
võta_ks sa hiiro suu veerest,
ratsu_ks pää päitsist,
väü_ks viiq vällä väräjist,
lasõ_ks sa vällä laiõtõst!
Inne_ks tä tull´ ütsindä,
kaaldu_ks tä katõla käelä,
sai_ks tä siiä saagi pääle,
veeri_ks tä siiä viigi pääle,
vei_ks noorõ neiokõsõ,
kasuva kabokõsõ.
Küünü mi_ks teilt küsümä:
kohe mi_ks neio unõhtõllõ,
umast iks meelest minehtelle?
Jõvva-i_ks iäh unõhtõlla,
jõvva-i_ks meelest minehtellä.
Suvõst iks jääväq ikma suukõoq,
aastaost arokõoq:
"Kohe_ks jäänü tuu neio,
tuu_ks kabo kaonu?
Kande_ks mant makõ mahla,
lõik´ iks veerest vihaleheq."
Kohe_ks mi sino unõhtõllõ?
Um meil iks uibo külä otsah,
vislapuu külä veereh,
kataj iks mäe kaldõh -
uibo_ks unõhtõllõ-i,
maalõ_ks jätä-i mar´apuu,
kaota-i_ks meelest kadajaq!
Kuulõ_ks sa, kulla sysarõni,
pääle_ks hüä tsõdsõ ülä,
kallis hiuss, tsõdsõkõnõ!
Veegu-i suurt suud pite,
veegu-i_ks lak´a laant pite,
veege_ks vilätiid pite,
kandkõq kar´atiid pite!
Kuulõ_ks sa, kulla sysarõni,
mõista_ks, meelimar´akõnõ:
nakat iks kodo tulõma,
kabo_ks, kodo kaldumma,
haarat iks sa küssüq kümme kõrra,
haarat iks saiaq sada kõrra,
haarat iks küssüq ülält,
haarat iks kasaga kynõlda:
"Jäi_ks mul kodo kavvõndõhe,
uma_ks veleq tõistõ viirde,
sinnä taha-i ma kängil kävväq,
taha-i ma saiaq saapil!"
Saat iks sa, kabo, kavvõndõhe,
ussõ saat iks umist umatsist,
vällä_ks välirahvist -
päivä olli_ks minnäq, tõnõ tullaq,
kolmas iks küsüq kotoh ollaq.
Ülä_ks veljä linnukõist,
kasa_ks imekanakõist -
küsü_ks sa ülält hobõst,
mihe_ks velelt verevät!
Kui anna-i_ks ülä hobõst,
mihe veli verevät,
võta_ks sa nui nulga takast,
võta_ks keppi kirstu takast -
nui saa_ks sul nopõ ruunakõnõ,
kepp iks kinä hobõnõ!
Kuulõ_ks sa, kulla sysarõni,
mõista_ks sa, meelimar´akõnõ,
vatsk iks sa kotti vaotõllõq,
piiri_ks sa kotti piirakanõ -
tii_ks kado-kavvõlinõ,
paha_ks-pall´o maa takah,
süvvä_ks nakat tahtma süämest,
juvva_ks nakat tahtma julgõhe.
Kohn tulõ_ks vasta suur süüt,
laskus vasta lag´a süüt,
istut sa suurõ söödü pääle,
piirit iks põllupindrehe,
sääl iks sa süüt süüm-ao,
sääl iks sa peät perehvaat´ka.
Kuulõ_ks sa, kulla sysarõni -
suur iks sul süüt söögilaud,
pikk iks pinnär istõpink!
Tuu_ks saa sinol tii pääl,
kulla_ks, kodo tullõnani,
velile viirdüh,
neio_ks-kõnõ noorõkõnõ!