65. Mõrsjat võetakse peigmehe majas vasta.

SL 1704.
H, Setu 1903, 466 (34) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Esekene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ,
kaalu_ks sa ussõ kaema,
ussõ tsõõrilõ morolõ,
tõie kas meelikas-miniä,
tõie käpe käskjala?
Teno_ks olguq jumalallõ,
au maalõ Marijallõ -
tühält iks lätsi, tükü tõi,
ao viidi, asja sai!
Meil olli_ks vell´o loonatark,
mari maani mõistõlik:
lätsi_ks tä targalõ talolõ,
ilosallõ eläjälle,
ärä_ks tä pett´, ärä võtt´,
pett´ iks piiragu küdsäjä,
laja vadsa latsutaja.
Ülä_ks ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
panõ_ks sa linik ligi pääd,
tano päähä tasatsõhe!
Kui tulõ-i linik ligi pääd,
tulõ-i tano tasatsõhe,
ikulinõ sys saa elämine,
kah´olinõ kasuminõ.
Kae_ks, kaeq meelestäni,
kaeq meele poolõstani:
tulõ_ks linik ligi pääd,
tulõ tano tasatsõhe,
saa_ks illos´ elämine,
saa kallis kasuminõ!
Velekene noorõkõnõ,
armas au-latsõkõnõ,
üle_ks veere võtiq velenaase,
üle kolga kodonaase,
üle valla valgõpää!
Velekene noorõkõnõ,
imelats helläkene,
sai_ks teid paras paarikõnõ,
essü_ks ti kokko üte-ilosaq,
vass´u_ks ti üte-valusaq!
Ülä_ks ese helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
kui ma_ks ääsä kotost lätsi,
vällä veeri velitsist,
küläst iks ütel´ külgmäne,
veerest iks rahvas viirmäne:
"Kohe_ks sa veerüt, vell´o nuur,
kohe_ks sa kaalut, imekana
uma hüä hõimuga,
uma sorrõ suuga?
Sinno joht sinnä oodõta-i,
kaasikit kaeta-i!"
Anna_ks tenno jumalallõ,
au maalõ Marijallõ:
kui_ks mu vell´o sinnä viird´,
imekana sinnä kaaldu,
pääle kats kaasikõt,
pääle viis vele sysard -
meid iks sääl höste hoieti,
rahva värki raviti.
Naati_ks sääl lauluga laitma,
synnoga sõimamma -
um iks kats kaasikõt,
vele sysarõq mõlõbaq,
võti_ks suuhtõ sõidakust,
heidiq kaala kaekist,
võti_ks mi suuhtõ sõimusõnaq,
võtiq lõimulõigahusõq,
sääl iks mi ai sõimõlõmma,
sõimõlõmma, lõimõlõmma.
Panni_ks sääl kolga kullõmma,
veere noorõ veerätämmä,
lasõ-s ma võita umma veljä,
lasõ-s ma laita imelast.
Olõ-i meil veli võidõtav,
imelats laidõtav -
meil um veli kitetäv,
armas au-antav!
Mi joht või-s võita laskõq,
tahtnu-s pia peri andaq.
Vele_ks-keist noorõkõist,
imelast helläkeist -
võti_ks tä viie vaihhõlt,
kor´as´ kuvvõ kottalt:
vaihhõl um iks kykõ valusapaq,
kor´as´ kykõ korgõpa.
Velekene noorõkõnõ,
kosilanõ, kullakõnõ,
sullõ_ks nii ütle ni kynõlõ,
mari_ks, sullõ manitsõllõ:
sai_ks sul naane naidõtus,
ubasuu ostõtus,
võti_ks targalt talolt,
ilosalt eläjält!
Kui_ks mi sinnä lätsi,
kui_ks mi sajaga sõidi,
oh kerdo külmäq keeleq,
oh valla vaivaq nynaq -
tahtsõ_ks nu saaja hukadaq,
lätsiq paarist laotamma!
Meil um iks vell´o loonatark -
kolka_ks kyigildõ kynõli,
veeri_ks kyigildõ veeridi -
meil um iks vell´o loonatark:
jätä-s maaha maatavva,
kõrvalõ kynõldavva!
Esekene, imekene,
ülä maama, mar´akõnõ,
teil iks nii ütle ni kynõlõ:
sai_ks meil võõnu võõdõtus,
ubasuu ostõtus,
elägeq ti ilosahe,
kasugõq kauni'ihe!
Imekene_ks, esekene,
küünü_ks teilt küsümä,
pääle nõsõ nõudma:
kas sai paras ti pangõlõ,
tukõv ti tuuvrillõ?
Ime_ks lausi meelestäni,
tahtsõ targastõ kynõlda:
"Tenno anna_ks jumalallõ,
au maalõ Marijallõ -
sai_ks paras mi pangõlõ,
tukõv mi tuuvrillõ!"
Velenaane, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
uma_ks sa elo unõhtõllõq,
kandja elo kaotõllõq,
opi_ks mi usku,
murraq mi muu perrä!
Nu_ks sa sait ülä kodo,
saiq kasa kaalalõ.
Ülä_ks ese helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
kui_ks ma ääsä kotost lätsi,
vällä veerü velitsist,
olli_ks mi velel mitu vika,
olli_ks mi umal mitu ohto,
tulli_ks viga vii pääl:
nõiaq tulliq vällä nõgõssist,
ast´ vällä aia takast.
Oh iks meil kats kaasikõt,
vele sysarõq mõlõbaq,
kui_ks mi truus´ka kohrudiq:
"Truus´ka sa, toroküpär,
raudkäsi, raharikas,
võta_ks sa piitsk vele käest,
võta_ks sa au-vitsa arma käest,
pessä_ks sa nõiaq nõgõsihe,
pessä_ks arst aia taadõ!
Vell´o sõit tiid sillalist,
lask tiid lavvolist."
Truus´ka, tuu toroküpär,
raudkäsi, raharikas,
võtt´ iks tä vitsa vele käest,
au-roosa armalt,
pess´ iks tä nõiaq nõgõsihe,
pess´ arstiq aia taadõ.
Nakas´ iks jälle vell´o viirdümmä,
imekana kaldumma,
sõidi_ks tä tiid sillalist,
lask´ tiid lavvolist.
Ärä ikku-i, imekene,
ülä kandja, kahiku-i:
lasõ-s ello essütelläq,
vele muudo mutitõllaq,
läts iks tä au ilosahe,
leeme liia kalli'ihe!
Ülä_ks ese helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
teile_ks nii ütle ni kynõlõ,
mari, teile manitsõllõ:
sai_ks teil meelikas minnij,
tõi_ks käpe käskjala!
Kui_ks nakat elämä,
elämä ja olõma,
kui tä mõista-i muud tüüd,
taha-i tetäq talotüüd,
naaku-i ti kolgah kynõlõmma,
naaku-i veereh veerätämmä,
opaku-i külä kuuldõh!
Opakõ_ks kuulmalda,
ilma veere tiidmäldä -
sys saa-i kolgalõ kur´otada,
saa-i veerele veerätäq!
Um iks vel´ol rikas hõim,
ummaq suurõq suguvõsaq,
hüä saa sys hüäle hõimulõ,
hüä egäleütele!
Velenaane, linnukõnõ,
sullõ_ks ütle ni kynõlõ,
mari, sullõ manitsõllõ:
elät iks päävä, kaet kats,
agu tulõ_ks tülü tühä pääl,
jahti väiko jao pääl?
S´oo_ks ette kynõlõ,
mari, ette manitsõllõ:
är sa kellegi kynõlgu-i,
mari, kellegi maniku-i!
Sõku_ks sa kuri kundsa ala,
panõ_ks sa vaiv varvastõ ala,
sys iks hüäst peetäs,
ausastõ arvatas!
Imme kutsuq kulla nimme pite,
maamast, mar´ast manitsõllõq -
toda_ks tahtsõ mi ime,
kannahtõlli mi kandja!

SL 1705.
H, Setu 1903, 144 (70) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ime_ks-sa-kene helläkene,
maama_ks-kõnõ, mar´akõnõ,
ärä_ks sa kaeq kaali ala,
liigutõllõ_ks linadsõ ala,
ärä_ks sa nuhiq nuku ala!
Tuudi_ks toominõ minnij,
sarapuinõ pojanaane?
Agu um iks täl pekli peoh,
tõlv iks tõsõh käeh,
minga tä_ks küü kühmo taso?
Ime_ks-kene helläkene,
mine_ks sa liniket liitmä,
valgõt iks pääd valmistamma!
Liida_ks linik ligi pääd,
ohkõnõ_ks ligi otsa!
Kui saa-i_ks linik ligi pääd,
ohkõnõ saa-i_ks ligi otsa,
sino nakas iks sys sõrmi sõimamma,
nakas iks vanma vanno kässi,
sõrmõ_ks kuntõ kur´otamma.
Ime_ks-kene helläkene,
tuudi_ks toominõ minnij,
sarapuinõ pojanaane -
kas um iks paras su pangõlõ,
tukõv iks sino tuuvrillõ?
Kuulõ_ks sa, ime helläkene:
teno_ks olguq jumalallõ -
tuvva-s iks minnij väikene,
saa-s iks kassin kõrrakandja,
pikk saa_ks mi pereht pite,
korgõ_ks mi koto pite!
Tenno mi_ks anna jumalallõ -
või_ks nu tetäq talotüüd,
või_ks aiaq talo asõld,
põdrast või_ks minnäq põllu pääle,
soest iks suurõ nurmõ pääle
kahrust iks kaarapõllu pääle!
Um iks toominõ minnij,
sarapuinõ pojanaane.
Ime_ks-kene helläkene,
tuudi_ks kätte käskijalg,
sõrmilõ_ks sõnakullõja.
Tulgu-i nu_ks ülest hummogul,
varra_ks inne valgõ'õt,
võit astuq aho pääle,
võit iks sa keerdäq keressehe -
sai_ks asklõ ajaja,
linnu_ks lehmänüssijä,
kallis iks kar´aravitsõja.
Ime_ks-kene helläkene,
ülä_ks sa maama, mar´akõnõ,
kätte sai_ks sul meelidü minijä,
kätte sai_ks sul ihat pojanaane.
Teno_ks olguq jumalallõ -
võtt iks su kaalast kannipuu,
võtt iks olalt olõkorvi,
ime_ks-kene helläkene,
maama_ks-kõnõ, mar´akõnõ!