7. Kõik om kuuh kulla hõim.(Lauldakse mõrsjale.)

SL 1625.
H, Setu 1884, 37 (7) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Nastakõnõ mu sõsari,
om sul kuuh kulla hõim,
kuuh kõik kutsuduq umadsõq?
Umil kaeq sa silmil ikutsil,
silmä sarna[l] sadõhitsõl,
kas ommaq sul kuuh kutsuduq,
hellä hõimu hõigaduq,
kas om iks sul hõim hyylah,
om sugu sorõhõhe;
kas iks su sugu suurustõlli,
kas su võsa võimustõlli?
Teno_ks olguq jumalallõ:
ega_ks sugu suurustõllõ-i,
ega võsa võimustõllõ-i:
kõik om iks kuuh kulla hõim,
kuuh kutsuduq umadsõq!
Kõik iks naaq astõq aulavva mano,
liigõq leemelivva mano.
Nastakõnõ_ks mu sõsari,
kumardaq sa_ks maalõ, kullakõnõ,
hiidäq maalõ, helläkene -
kiä_ks sul tulõ truus´kas,
saa vaka vanõmbas?
Siin heit mõrsja hõimu ette põlvilõ ja uut, kes truus´kas tulõ. Kui üts truus´kas om tulnu, sys lauldas nii:
Olgu_ks terveq su umadsõq,
terveq meelimar´akõsõq,
et lasõ-s naaq kavva mar´al maah ollaq,
linnul ligi põrmandut!