Tarvastun om vanast enamiste igal talul oma ohverdamise paik olnu, kos na enne, kui na midägi värsket asja om kiitän, pidänu kige enne viimä. Kui na sedä ei ole tennu, sõs nakanu neil looma ärä kuulma.
Ütel talul on siande ohvripaik nurme pääl kivivare sehen ollu. Sinna pidänu na viima igat asja, mis na edimest kõrda om kiitän. Viimäti on sii varejumal perätu ahnese minnu ja talurahvas ei ole tedä enämb jõudan toita.
Peremiis minnu sõs targa manu abi otsma. Tark om sõs ka ää massu iist sinna tullu. Kui ta sinna om tullu, sõs minnu ta sinna vare manu, kos sii varejumal om elänu, pobisnu oma nõiasõnu ja pildun vare oma kora käega üle õla laiali.
Tõene ommuku tullu üits lombak valge obene sinna talu usse ja ütelnu: "Mis nüid saite sest, et minu eluasema ärä äävitide?"
Esi pistän tõene ussest vällä ja joosnu ärä mõtsa. Sõs kadunu ka ohvrijumal säält talult suutumasse ärä.
EvV2 56/7. Käsikirjas; E 3812/3 (7) < Tarvastu - H. Kosesson (1893).
Usse - õue.