Vanast om Tarvastun üits peremiis omale vastse maja ehitanu. Kui maja valmis om saanu, sõs om sääl ega üüse irmus suur kolin ja mürin ollu. Sinna majja ei ole sõs ka kennigi tohtin magama eitä.
Sel ajal om soldani maal talude paal ollu. Sel talul om sõs ka üits õige vahva soldan ollu, ja sii om sõs sinna vastase majja, kos sii kolin ja mürin ega üüse om ollu, magama eitän.
Enne puult üüd, sõs om nakanu vanapaganit sinna sisse tulema nägu rahet. Küll neid ollu sõs suuri ja väiksid, abenaga ja ilma abemeta. Sõs om na nakanu sääl oma palli pidäma.
Suure söögilauada om nägu maa siist üles tõusnu, kos mitmasuguse kalli söögi ja joogi pääl om ollu.
Sõs nakanu na süümä ja juuma.
Söögilaua pääle oma üits suure abenaga vanapagan püsti tõusnu ja ütelnu: "Nõndakaua kui õpetaja sedä maja ei ole õnnistanu, om meil siin luba oma palli ja lusti pidäda."
Viimäte om üits vanapagan soldani ärä nännu ja kutsun sõs temä ka süümä ja juuma. Soldan om sõs ka õige vene mehe muudi naha omal täis parkin ja pistän orsti omale ka viil puhu.
Vanapagana om sõs, kui kukk laulma nakanu, ütelnu: "Võtame oma asjada kokku, käsk andas meile pia kätte!"
Kui kukk edimese kõrra om laulan, sõs kadunu vanapagana nägu suits.
Soldan om ommuku sõs sedä asja peremehele kõnelnu. Peremiis om sõs lasken maja ärä õnnista, ja vanapaganada om sõs ka ärä kadunu.
KJ I 91/2 (71). Käsikirjas: E 3787/9 (2) < Tarvastu - H. Kosesson (1893).
Kennigi - keegi;
puhu - põue;
vastane - uus.