Tarvastu mõisa Sägä rehen on üitskõrd vanapagan pulme pidänu. Ja üits miis om johtunu säält müüdä minemä. Miis om rehen tuld nännu ja minnu sõs ka sissi vaatama, et mis sääl õige om. Ku ta om sissi saanu, sõs nännu ta sääl õige paelu saksu söövät, joovat ja tantsiv.
Kui vanapagan miist om nännu, sõs nakanu na temäle ümmer koguma ja kutsun tedä ka tantsma. Aga miis ei ole minnu. Viimäti nakanu vanapagana mehele süüä andma ja pannu temä laua manu istma. Laua pääl on kiksugutse söögida ollu. Orstida ollu viil õige maailma suureda.
Miis söönu ja joonu sõs sääl nõnda nende seldsin. Ja vanapagana om mehe ümmer nägu murd ollu. Miis om viimati risti ette eitän. Vanapagana om sõs nägu tina tuhka ärä kadunu. Aga miis om rehen parre pääle istmä jäänu.
KJ I 88/9 (69). Käsikirjas: E 4154/5 (3) < Tarvastu - H. Kosesson (1893).
Orstida - vorstid.