Tarvastu Järvekülä kottal om Võrtsjärven üits saar. Selle saare pääl ollu ennemuiste väike sann, kos va Kiird oma naesega elänü. Sii va Kiird ollu Vanatondiga suur sõber, käenu üüselt katekeste kalu püündmän ja tennu kiksugutse põrguteo ärä.
Ütekõrra tullu neil aga kalade jaotamise man tülü ja nakanu sääl rüselema: tõine tahtan ikki tõist ja tõine tõist ala aada ja kõvemb olla. Viimäte nakanu Vanatont võitu saama. Nüüd kuulu Kiird, et üits ütelnu: "Kiird, oia kuu puule!" Kiird oidan ka ennäst sõs kuu puule ja saanu Vanatondist jagu.
Sestsaandik nakanu vanatont Kiirdu pelgämä. Ega kõrd, ku nüid Vanatont viil sinna tullu, küskin iki enne naese käest: "Kas Kiird kodun om?"
Ku naene ütelnud kodun ollev, sõs pannu tont ku tuhk minema. Ku aga Kiirdu kodun ei ole ollu, sõs nakanu tõene naesega ul'ama ja sellega petsikut pidäma.
Nüid ollu naesel päris sii sõna, kui tont küskin: "Kas Kiird kodun om?" vastata "Kodun jah!" Sõs minnu jälle oma tiid.
Säält om Tarvastu rahval sõna saanu, mis arusageste ette tuleb: "Kas vana Kiird kodun om?"
KJ I 93/4 (73). Käsikirjas: E 3536/7 (14) < Tarvastu - J. Sein (u. 1893).
Kottal - kohal;
minnu - läinud;
petsik, -u - veider, veidrus;
ul'ama - hullama.