Ristiusu meie maale toomise ajal võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käes, seepärast olnud töö väga raske.
Viimaks ometi saanud kirik valmis. Aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mida Laurits koguni ei tahtnud. Nende tüli kestnud juba tükk aega. Paganad lubanud selle siis ristiusu kirikuks, kui Laurits laseks enese ära põletada. Nad lootnud kindlasti, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud enese hea meelega ära põletada, kui aga kirik ristiusu kirikuks jääks.
Lauritsa põletamine sündinud umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal, suure laia kivi peal. Kivi on veel praegu alles. Sinna sisse raiutud tulerest ja käärid, millega Lauritsa pea otsast ära lõigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha.
Põletamine sündinud just lauritsapäeval, ja sest saadik pühitsetakse lauritsapäeva. Iseäranis suur püha on ta selle kihelkonna rahvale, sest et ta kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe nimeks "Püha Lauritsa kirik", kuidas teda veel praegugi tihti nimetatakse. Miks kirikut on hakatud hilisemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma, on mul teadmata. Võib-olla selle küla pärast, mis seal ligidal on.
Paganad vihastanud seepärast väga palju, et see ristiusu kirikuks jäänud, ja pannud vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustakõrvi ruunhobustega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükkis." Ainult lipuvarda ots jäävat välja, kust iga uueaasta õhtu kellahääl peab välja kostma.1
Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõõmuga kirikus.
Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaenlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust põhja pool olevasse allikasse, kus ta veel praegugi pidavat olema. Loetud ka veel niisugused sõnad, et seda keegi muu kätte ei saa, kui panejad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igavesti. Praegu on allikas tunda kella moodi kõva asi (vist kivi), ja rahvas arvab kindlasti, et see kell on.
Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.
KJ II 12/3 (9). Käsikirjas: E 3148/54 < Kuusalu, Kolga v., Mähuste k. - H. Rebane (u. 1893).
Lauritsapäev - 10. augustil; legendi järgi olevat pühak Laurentius elavalt tulistel raudadel ära küpsetatud; lauritsapäeval ei tehtud tuld ega pekstud reht, sest kardeti "lauritsa lakkaminemist", s.t. tulekahju tekkimist.
| [1] |
Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab selle olevat kartuse pärast, et kirik ükskord sel päeval maa alla peab vajuma. Nüüd kui kirikut 1890. aastal suurendati, peetakse jälle sel päeval kirikus jumalateenistust. - Üleskirjutaja märkus. |