Pühalepa kiriku lähedal on kaunis kõrge kaljune merekallas. See merekallas meeldinud muiste vanapaganale. Ta valmistanud enesele kaljusse eluaseme ja ühtlasi sepapaja.
Vanapagan olnud kange sepp. Teinud oma sepapajas mitmesuguseid sepatöid. Päeva otsa tagunud sepapajas. Ümberkaudu tulnud inimesi tihti ta sepist vaatama. Vanapagan sallinud hea meelega nende vaatamas käimist ja annud mõnelegi oma sepist kaasa kingituseks.
Ümberkaudsed elanikud hakanud tagumise kohta vanapagana sepapajaks kutsuma ja kutsuvad seda nii täna päevani veel.
Päevad otsa toksinud ja tagunud vanapagan sepapajas, öösel aga pannud mustad täkud tõlla ette ja läinud lusti sõitma. Enamasti igal öösel käinud ta Suuremõisat vaatamas. Kihutanud mitu korda ümber mõisa ja siis jälle koju tagasi.
Sel ajal ehitatud Pühalepa kirikut. Kirik ei meeldi vanapaganale sugugi. Mehike tahab ometi näha, mis uuest ehitusest saab.
Kirik valmib. Hakatakse kirikukellu helistama. Inimesi voolab hulga kaupa kirikusse. Sage kellade helistamine pahandab vanapaganat. Vanapagan arvama, kudas niisugusest rahurikkumisest lahti saaks. Otsustab kirikutorni purustada, torniga ühes muidugi ka kirikukellu. Kahmab Õunamäelt kivimüraka kätte, viskab kiriku pihta. Õhtu aga viskamise ajal käes; hämaras ei näe vanapagan hästi kirikut. Kivi langeb kiriku lähedale maha.
Vanapagan teine kivi kätte, uuesti viskama. Aga niisama vähe kui esimene kivi märki satub, satub teine: veel kaugemale kirikust mööda.
Vanapagan kuulab, kas torn müdinal maha variseb. Ei kuulda midagi. Üks, kaks, kolm hobuse selga, vaatama. Jõuab kiriku juurde välja. Korraga laulab kukk, kuulutab uut päeva. Vanapagan vihastub. Kihutab koju tagasi.
Hobuse jäljed praegu seal näha, kus kuke laul vana pagana kõrvu kostis.
Suuremõisa saksad hirmul. Kardavad, et vanapagan hakkab mõisa pihta niisama kiva viskama kui kiriku pihta. Peale selle tülitab neid vanapagana alaline sõit mõisa õues ja mõisa ümber. Tahaksid healmeelel niisugustest külaskäikudest lahti saada, aga ei tea, kudas seda korraldada.
Viimaks otsustavad Pühalepa kirikisandalt abi otsida. Pühalepa kirikisand, va lahke mees, valmis kohe appi tulema. Miks mitte, kui saksad appi paluvad.
Noh, heakene küll, kirikisand võtab piibli ühte kätte, risti teise kätte, sammub Suurdemõisa. Ootab, ootab, ei kuulda midagi. Arvatakse ju, et vanapagan kardab ja täna ei ilmugi.
Korraga kuulda valju müdinat. Maa müdiseb. Ja vaata: juba vurab vanapagana tõld mõisa õue, täkud noorskavad ees.
Kirikisand silmapilk õue vanalepaganale vasta. Hoiab risti ja piiblit enese ees, manab vanapaganat kus seda, teist.
Vanapagan vihastab, sõidab koju tagasi.
Mõni päev läheb mööda. Vanapagan mõtleb, kudas kirikisandat karistada. Otsustab talle öösel minna tülitamise eest kätte maksma.
Ühel õhtul näeb kirikisanda sulane, vanapagan sõidab tõllaga papsi poole.1 Poiss jookseb sedamaid tuppa ju magama heitnud kirikisandat üles äratama.
Kirikisand kargab üks, kaks, kolm voodist välja, kirikukuub selga, rist ja piibel kätte, vanapaganale uksele vasta. Vanapagan näeb, kudas teda papsis vasta võetakse. Ei julge enam edasi sammuda, pöörab ümber, sõidab sepapatta tagasi.
Sest ajast peale jätab ta Suuremõisa ja papsi rahule ega tule sinna enam kedagi tülitama. Seda enam toksib ja taob ta sepapajas. Teeb nii hirmust kära, müra, et ümbruses teine teise juttu ei kuule.
Eks tüdrukud olnud korra õhtul kiigel kaasitamas. Vanapagana toksimine käib laulust üle. Tüdrukud vihastuvad. Võtavad kõrendilt kuivama pandud märjad särgid kätte, lähevad valjult lauldes vanapaganat sepapatta keelama.
Vanapagan näeb tüdrukute tulekut, kuuleb nende laulu, paneb putkama.
Sest saadik sepapada tühi. Vanapagan ei tulnud enam tagasi.
| [1] |
Papsi Hiiu murdes = kirikumõis. |