Ma teenisi taga Riia tsuhna saksa man. Mull oll üts väike maja, mu maja ligidal oli herra aid. Miu immis läts ikka herra aida tust, ega tulle kodu. Nu üts kord herra näe sund pinni pääle. Penni kist immise veriseks. Immis tule kodu, lõpe ää.
Mia lätsi liina suure kohtu pääle kaiba, ma rääksi kohtu saksale kiik ää. Nu to kohtusaksa es sannu aru. Sääl tull to toine kohtusaksa, ristikene rinnan, punase puuguvitsa een.
To ütle: "Mis, mis, Setu mees?"
No nema es saanu kummagi aru.
Miä naksi seletama ja ütli: "Vot kae, sia olle penni ja siä immis ja siä kisk miu immis veriseks!"
Mia näitsi sõrmega isi toise ja toise pääle.
Oh siä kallis aeg! Nüüd kõlistati kella ja kats kuninga miest astsiva sisse, vitsa kimbukese käen.
Miä mõtle: "Nüüd nakava miu tapma!"
Es tapa kah, a viisiva toise tarre ja võtsiva püksi nöpsikese lahti ja naksiva pesma.
To noore herrakese istsiva laua man ja palesiva haledasti miu eest: "dai karasenko! dai karasenko!" A üts vana isti nukan, see kisendi just kui pulust: "Polna! Polna!" To oll üts kuri saks!