Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Deixis in Narrative: A Cognitive Science Perspective (eds. Judith F. Duchan, Gail A. Bruder, Lynne E. Hewitt). Pp.160-189. LEA, Hillsdale, New Jersey, 1995.
Narratiivid on diskursuse liik, mida kasutatakse sündmuste järgnevuse kirjeldamiseks. Tavalisteks näideteks narratiividest on romaanid, lühijutud, biograafiad. Narratiive võib vastandada teiste diskursuse liikidega, nagu näiteks lüüriline luule ja ekspositoorne (=esitav, tõlgendav) proosa, milles ajaline element ei ole nii keskne kui narratiivides. Narratiivide iseloomust tulenevalt on nendest arusaamiseks esmatähtis määratleda ajalised suhted narratiivis kirjeldatud sündmuste vahel. Narratiivi sündmused ja nende omavahelised ajalised suhted moodustavad selle, mida nimetatakse narratiivi storyks.
See peatükk keskendub narratiivide ajalise struktuuri mõistmisega seotud probleemide uurimisele. Need probleemid jagunevad kaheks peamiseks liigiks. Esimene liik on seotud representatsiooniliste küsimustega; selles osas keskendutakse küsimusele kuidas juttu esitada. Teine liik on seotud infotöötluse küsimustega; siin me uurime kuidas lugeja eraldab narratiivist story (=sisu, jutt). Meie lähenemises on keskne käesoleva hetke esitamine jutus, n.ö. narratiivi praegu-hetk [narrative now-point]. Suur osa analüüsist selle osas, kuidas erinevad sündmuste tüübid, ajavormid [tenses], aspektid ja aja-määrsõnad narratiivis toimivad, puudutab nende interaktsiooni ja mõju praegu-hetkele.
Selles ja paaris järgnevas alaosas kirjeldame oma põhilist representatsioonilist lähenemist ja ontoloogiat, millel see põhineb. Kirjeldatavaid representatsioone kasutatakse kui semantilisi võrgustikke SNePs Semanilise Võrgustiku Töötluse Süsteemis (Semantic Network Processing System; Shapiro 1979). Põhjalikum käsitlus siin artiklis kirjeldatud representatsioonide ja töötluse kasutamisest leidub Almeida artiklis (1987).
Järgides Davidsoni (1967), eristame me representatsioonides propositsioonid ja sündmused. Propositsioonid on tõe väärtuste [truth values] kandjad; st propositsioon on midagi sellist, mis võib olla tõene või väär. Propositsioonid võivad olla sihitiseks verbidele nagu teadma või uskuma. Sündmused jällegi on ajalis-ruumilised tervikud nagu tavalised füüsilised objektid. Nad võivad olla sihitisteks pertseptuaalsetele (=tunnetuslikele) verbidele nagu nägema või kuulma ning aluseks verbidele nagu meeldima või juhtuma. Sündmustele viidatakse sageli Chomsky nn. tuletatud nominaalidelega [derived nominals] (Chomsky 1970), näiteks plahvatus, (vulkaani)purse.
Propositsiooni ja sündmuse vaheline suhe on suuresti sama mis Davidsonil (1967). Näiteks kujutas [represented] Davidson lauset Shem lõi Shauni: (Ex)(Lõi (Shem,Saun,x), kus x on selline sündmus 'et x on Shauni löömine Shemi poolt' (lk 188). Davidsoni kommentaar sellele: "Mõte on selles, et tegevusverbid [verbs of action] - verbid, mis ütlevad 'mida keegi tegi' - peaksid olema konstrueeritud nii, et nad sisaldavad kohta, üksikuid tingimusi [singular terms] või muutujaid [variables], mida nad aga ei tee. Näiteks eeldame me tavaliselt, et 'Sham lõi Shauni' koosneb kahest nimest ja kahe-paigalisest [two-place] predikaadist. Seetõttu panen ma ette, et me tõlgendaks 'lõi' kui kolme-paigalist [three-place] predikaati (lk 118). See kolmas argument oleks sündmus."
Lisaks vaatleme me predikaate pigem põhiliste verbifraasidele [core verb phrases] kui lihtsalt verbidele vastavaina [corresponding to]. Seega (ajatus) propositsioonis Mary mängima klaverit [Mary play the piano] on predikaat klaverit mängima ning argumendiks on Mary. See analüüs on vastupidine sellele, milles mängima loetakse predikaadiks ning Mary ja klaver argumentideks. Schachteri (1976) kohaselt gerundiivsed nominaalid ilma algse possessioonita [initial possession] on klassinimed, mis nimetavad tegevuse liike, tingimuste liike, jne. Seega rannale minek on tegevuse liik ja haige olek on tingimuse [condition] või seisundi [state] liik. Selliseid tegevuste ja seisundite liike käsitletakse meie süsteemis kui predikaate. Predikaatide klassi võib jagada kaheks peamiseks alaklassiks: statiivsed [stative] predikaadid, mida nimetatakse omadusteks [properties] ja mitte-statiivsed [nonstative] predikaadid, mida nimetatakse aktideks [acts]. Neid predikatiivseid klasse käsitletakse edaspidi põhjalikumalt.
Peamine sündmusskeem [case frame; edaspidi SS] mittestatiivsete propositsiooni ja selle poolt kirjeldatava sündmuse esitamiseks on esitatud joonisel 7.1. Sel joonisel tähistab ring 1 propositsiooni, ring 2 predikaadi argumenti, mida nimetatakse toimija [actor], ring 3 esindab predikaati (praegusel juhul akti), ring 4 propositsiooni poolt kirjeldatud sündmust ja ring 5 ajaintervalli, mis sündmusele kulus. Selline SS peaks olema neutraalne nii toimijaga [agentive] kui toimijata [nonagentive] sündmustele. Käesolevas representatsioonis on sündmus struktuurne eraldiseisvus [individual], mis (senimaani) koosneb ainult aja omadusest [property]. See ei pea tähendama, et selline sündmuste esitamisviis on täielik. Sellele kontseptsioonile lisanduvad ka teised komponendid, näiteks asukoht [location].
Statiivsete propositsioonide SS on sarnane mittestatiivsete sündmuste omale, välja arvatud selles osas, et predikaadi argumenti nimetatakse sihitiseks ja predikaati ennast nimetatakse omaduseks [property]. Erinevalt Davidsonist seostame sündmusi statiivsete proposisioonide nagu ka mittestatiivsete propositsioonidega. Osalise õigustusena sellele muutusele paneme ette, et lausetes nagu John nägi kassi pingil [John saw a cat on a porch] ei näinud John mitte lihtsalt mingit objekti, vaid objektide konfiguratsiooni - st seisundit [state]. Kui selliseid seisundeid näha saab, siis on nad sündmused selle termini sellises tähenduses, nagu meie seda näeme. Lisaks teeb see muudatus aja üleüldise representatsiooni ja tõlgendamise ühtsemaks.
Aja ontoloogia, nagu seda selles kirjutises kasutatakse, töötati välja Alleni poolt (1981, 1984); see on puhtalt intervallidel põhinev lähenemine aja esitamisele. Suuresti tulenevalt tehnilistest erinevustest selle osas, kuidas noolte nimetused [arc labels] Alleni võrgustiksüsteemis ja kuidas nooled SNeSPs funktsioneerivad [work], läheneme me ajaliste suhete esitamisele erinevalt. Selle asemel, et Alleni sarnaselt defineerida peamised suhted üksteist välistavatena [mutually exclusive] ning seejärel neid eraldada [disjoin] saamaks ebamääraseid [ambiguous] suhteid, me defineerime põhilised ajalised suhted kohe kui ebamäärased ning vajaduse korral kasutame vastupidist ebamäärasuse kaotamiseks. Me kasutame järgnevaid ajalisi suhteid:
(a) enne/peale SS tähendab, et intervall, millele enne nool osutab, on varasemad neist, millele viitab peale-nool. See suhe on Alleni enne ja kattuvad [meets] suhete segu; st me arvestame võimalusega, et kahe sündmuse ajaline vahe on null. Pöörake tähelepanu sellele, et see SS on kasutatav ka sarnase vastupidise suhte [related inverse relation] kujutamiseks. See kehtib ka teiste meie poolt esitatud suhete kohta.
(b) enne/peale/kestus[duration] SS tähendab, et intervall, millele osutatakse kui enne, on ajaliselt enne intervalli peale aja võrra, mida tähistab kestus. Kui kestus on null, on tegemist Alleni kattuvad suhtega.
(c) subintervall/supintervall SS tähendab, et esimene intervall on osa teisest intervallist. Taoline suhe on Alleni pool kujutatud suhetes kestel [during], alustav [starts], lõpetav [finishes], võrdne [equal]; st esimene intervall ei pruugi olla teise tegelik [proper] subintervall.
(d) esimene-subintervall/supintevall SS on segu Alleni alustav ja võrdne suhetest. Taaskord ei pruugi esimene intervall olla teise tegelik alaintervall.
(e) viimane-supintervall/supintervall SS asub Alleni lõpetav ja võrdne suhete vahepeal.
(f) võrdne/võrdne[equiv/equiv] SS on sama mis Alleni võrdne suhe.
Vendler lõi (Verbid ja aeg, Verbs and Time 1957) verbide klassifikatsiooniskeemi, mis põhines nende n.ö. ajaskeemil [time schemata]. Ajaskeem koosneb sellistest omadustest nagu kas või mitte verb võib esineda kestvas [progressive] vormis, kas või mitte on mõjutatud lause tõesus sellest, kas temas esineb verbi progresseeruv või lihtvorm, piirangud erinevate aja-adverbidega verbide koosesinemisele, jne. Tegelikult, kuigi Vendler kasutas peamiselt sõna verb, pidas ta ilmselt silmas verbifraase [verb phrase] või meie mõttes predikaate, kuna paljud tema näited ei ole mitte üksikud verbid vaid terved verbifraasid.
Vendleri poolt esitatud nelja verbiklassi nimetatakse tehtavused [activiteis], lõpuleviidavusteks [accomplishments], saavutatavusteks [achievements] ja seisunditeks [states]. See ning sarnased klassifikatsiooniskeemid on põhjalikku käsitlust leidnud paljude eri valdkondade uurijate poolt, nende hulgas ka Bennett ja Partee (1972), Comrie (1976), Dowty (1977. 1979), Mourelatos (1981), Verkuyl (1972) ja Vlach (1981). AI [??????] siseselt on neid ja sarnaseid kontseptsioone kasutanud Allen (1984), Almeida ja Shapiro (1983), McDermott (1982), Steedman (1977) ja Webber (1978). Neid klasse käsitlevate inimeste seas on suured lahkarvamused selle osas, mida need klassifitseerivad: verbe, predikaate (verbifraase), propositsioone või sündmusi. Nagu varem märgitud, ilmneb Vendleri näidetest, et tema käsitles neid klasse kui verbifraaside või predikaatide klassifikatsiooni ning meie arvates on tal põhijoontes õigus. Kuid samas on õige ka see, et propositsioonid koosnevad neistsamadest predikaatidest ning et see või sarnased klassifikatsioonid on ka neile rakendatavad. Samuti, kui me käsitleme oma esituses sündmusi kui objekte [objects], oleks kasulik klasse laiendada ka neid hõlmavaiks. Järgnevalt esitame oma variandi Vendleri algsest neljast klassist. Me näitame ka kuidas me neid predikaate, nagu ka neile põhinevaid propositsioone ja sündmusi, kujutame [represent].
Tüüpilised tehtavuste näited on: jooksmine, klaveri mängimine, vihmavarju otsimine, käru lükkamine, ümisemine, magamine ja jäämine. Tehtavuste peamised omadused on:
(a) kui nendega kaasneb muutus (mis kehtib enamiku tehtavuste kohta), on selle suurus määramatu;
(b) nad võivad toimuda nii progessiivses kui mitteprogressiivses (lihtsas) vormis;
(c) juhtudel, kus predikaat viitab mingile kindlale eesmärgile või kindlale muutusele, ei ole selle muutuse või eesmärgi tegelik saavutamine väljendatav predikaadi kummagi vormi poolt. Kolmanda omaduse näitena võib tuua lause John otsis (was looking for) oma vihmavarju, mis viitab eesmärgile leida vihmavari, kuid vihmvaraju tegelik leidmine ei ole väljendatav ei progresseeruva ega lihtsa (mitteprogresseeruva) vormiga predikaadist vihmavarju otsimine (looking for the umbrella).
Tehtavussündmusi on kujutatud joonisel 7.2. Joonisel ring 1 tähistab ajatut propositsiooni John mängima klaverit [John play the piano]. Ring 2 tähistab isikut, kelle nimi on John. (Väidet, et selle isiku nimi on John, esindab nimi/nimetatud [name/named] SS.) Ring 3 tähistab klaveri mängimise kontseptsiooni, mis on akt propositsioonist 1 ning kuulub tegevuste klassi, mida tähitab ring 6. Pöörake tähelepanu sellele, et akt moodustab iseseisva struktuuri, mis koosneb predikaadist mängima ja sihitisest klaver. Ring 4 kujutab sündmust, kus John mängib klaverit, ning ring 5 tähistab ajavahemikku, mis sellele tegevusele kulus. SNeSP ring, millest lähtub lex nool, esindab kontseptsiooni, mida saab väljendada sõnaga, millele nool viitab.
Tehtavussündmustel on subintevalli omadus (Bennett & Partee 1972). See tähendab, et iga tehtavussündmuse alaosa (või intervall) on (vähemalt teatud määrani) sama tüüpi sündmus. Nii on näiteks iga jooksmis-sündmuse osa samuti jooksmis-sündmus. Subintervalli omaduse üheks tulemuseks on see, et tehtavuses V, kui John V-s (John V-ed), siis mingil ajal John oli V-mas (John was V-ing), ja kui John oli V-mas (John was V-ing) siis mingil ajal John V-s (John V-ed). Muidugi on selle diskursuse lihtsate ja progresseeruvate vormide funktsioonid küllalt erinevad. Igal juhul on representatsioon joonisel 7.2 kohaldatav nii lihtsale kui keerulisele vormile. Tüüpilised näited lõpuleviidavustest on poeni jalutamine, miili jooksmine, sonaadi mängimine, maja ehitamine ja kirja kirjutamine. Lõpuleviidavuste peamised omadused on:
(a) nendega kaasneb mingi kindel muutus;
(b) enamustes kontekstides väljendab predikaadi lihtne vorm kogu selle muutuseni viivat protsessi algusest lõpuni;
(c) progresseeruv vorm (ja mõnedes kontekstides ka lihtne vorm) viitab teatavale osale kogu protsessist ehk alategevusele kogu tegevusest.
Kuna lõpuleviidavustega kaasneb kindel muutus ja kuna progresseeruv vorm viitab ainult mingile osale teatud muutuseni viivast protsessist, ei tähenda lõpuleviidavus-lause A oli V-mas [A was V-ing] tingimata seda, et mingil ajal A V-s [A V-ed]. Teisisõnu, lõpuleviidavustel pole subintevalli omadust. Näiteks John jalutas poe poole (was walking to the store) ütleb ainult seda, et John oli hõivatud mingist protsessist ning ei ütle midagi selle kohta, kas ta viis selle lõpuni või mitte. Seega ei saa järeldada, et John jalutas poodi (walked to the store). Dowty viitas sellele progressiivsete lõpuleviidavuste omadusele kui imperfekti paradoksile (Dowty 1977). Teisest küljest, John jalutas poe poole (was walking to the store) ei tähenda, et John jalutas poe poole mingi aja jooksul. Selles kontekstis viitab lihtvorm koos ajamäärusega samuti ainult osale kogu lõpuleviidavusest.
Imperfekti paradoks toob lõpuleviidavuste esitamisse komplikatsioone: kuidas esitada poolikut lõpuleviidavust jätmata muljet täielikust lõpuleviidavustest? AI osas on nii McDermott (1982) kui Allen (1984) välja pakkunud viise, kuidas selle progressiivsete lõpuleviidavuste omadusega toime tulla. Ka meie pakkusime lahendust imperfekti paradoksile (Almeida & Shapiro 1983), kuid see põhines üldisel representatsioonilisel länenemisel, mida me enam ei kasuta. Meie praegune lähenemisviis on kujutatud joonisel 7.3. Ringi 1 poolt esitatud propositsiooni võib väljendada (eeldades, et sündmus toimus minevikus) kui John jalutas poe poole (was walking to the store) või John jalutas poodi (mingi aja jooksul) (John walked to the store (for some period of time)). Ring 2 esitab kogu poeni jalutamise protsessi. Ring 4 esindab väidet, et ringi 3 poolt kujutatud tegevus on alategevus ringi 2 poolt kujutatule. St ring 3 esindab mingit osa ringi 2 poolt kujutatud kogu lõpuleviidavustest. Kogu poeni jalutamise akt on esitatud kui struktureeritud eraldiseisvus, mis koosneb predikaatorist jalutama ja eesmärgist (kujutatud kuhu (to) noole poolt) pood.
Representatsioon lõpuleviidavusest, mida mõistetakse kui täielikku ehk lõpetatut, sarnaneb pooliku ehk lõpetamatu kujutamisega, välja arvatud juhul kui tegevusakt ongi kogu protsess. On tähtis tõhutada, et aktid meie mõistes pole ei propositsioond ega sündmused, vaid midagi protseduuri-sarnast. Akti täideviimine, näiteks protseduuri sooritamine, loob sündmuse. Poolik lõpuleviidavus-sündmus on seega meie esituses mingi akti osaline sooritamine, mille täielik sooritamine viiks mingi teatud muutuseni, nagu eelpool kirjeldatud.
Tüüpilised näited seisunditest on lüüa saamine, laual olemine, vastuse teadmine, uskumine, et Mary jalutas poeni ja Billi mäletamine. Seisundite tüüpiliste omadustena võib välja tuua selle, et nad ei ole dünaamilised (neis ei toimu muutust) ja nad ei saa toimuda progressiivselt. Intuitiivselt on iga seisund-sündmuse osa sama tüüpi sündmus; seega, nagu tehtavus-sündmustel, on ka seisund-sündmustel subintervalli omadus.
Tüüpilised näited saavutatavustest on vihmavarju kaotamine, suremine, pildi märkamine, magama jäämine, jaama jõudmine, millegi mõistmine, majja tagasipöördumine ja võistluse võitmine.
Saavutatavuste peamised omadused on:
(a) nagu lõpuleviidavustega, kaasneb saavutatavustega teatud kindel muutus;
(b) nagu lõpuleviidavuste, viitab ka saavutatavuste predikaatide kestev vorm mingile umbmäärasele osale kogu protsessist;
(c) erinevalt lõpuleviidavustest ei viita saavutatavuste predikaatide lihtvormid kogu protsessile, vaid ainult osale sellest.
Saavutatavuste näited, mis koosnevad selgetest ja potentsiaalselt pikkadest protsessidest on suremine ja majja tagasipöördumine. Sellised predikaadid võtavad kergesti kestva vormi ning sellistel juhtudel viitab kestvus osale kogu protsessist. Jällegi, kuna kaasneb teatud kindlapiiriline muutus ja kuna kesev vorm viiab ainult osale kogu protsessist, ei tähenda saavutatavus A oli V-mas (A was V-ing) seda, et mingil ajal A V-s (A V-ed), nagu ka lõpuleviidavuste puhul. Mõned saavutatavusest on oma olemuselt suhteliselt punkti-laadsed ja seetõttu enamasti ei esine kestvas vormis. Näited sellistest predikaatidest on vihmavarju kaotamine, varanduse leidmine ja plaani väljamõtlemine.
Me eristame täielikke ja poolikuid saavutatavusi nii nagu ka lõpuleviidavust puhul. Täielikel saavutatavustel on tegevus kogu protsess, samas kui poolikutel saavutatavustel on tegevus ainult osa kogu protsessist. Siiani on nii täieliku kui poolikute saavutatavuste esitamine põhijoontes sama. Nende erinevust omaduse (c) osas käsitleme hiljem.
Keelelised mõisted ajavorm ja aspekt on narratiivide analüüsimisel keskse tähtsusega. Ajavormi kasutatakse suhtestamaks narratiivi lauses viitadatud aega lause ütlemise ajaga. Ajalise referents-punkti (refence point) kontseptsioon pärineb Reichenbachilt (1947). Ta eristas kolm sellist punkti:
1. kõne aeg (Speect Time, ST) - lause ütlemise aeg;
2. sündmuse aeg (Event Time, ET) - sündmuste ajaline kestus;
3. referentsaja (Reference Time, RT) - ajahetk, mis tuleneb lause ajavormist.
Mineviku ajavormil on RT minevikus, enne STd.
Reichenbachi analüüs kuuest peamisest ja perfekti ajavormist oma referent-punktide suhtes on kujutatud järgneval joonisel, millel nooled näitavad aja suunda minevikust tulevikku. Komadega eraldatud aegasid käsitletakse kui paralleelseid.
[vt tekstis lk 166]
| Lihtminevik | Lihtolevik | Lihttulevik |
| Ma nägin Johni | Ma näen Johni | Ma näen Johni varsti |
| R,E S | S,R,E | S,R E |
| Perfekttiminevik | Täisminevik | Tulevikuperfekt |
| Ma olin Johni näinud | Ma olen Johni näinud | Varsti olen ma Johni näinud |
| E S R | E S,R | S E R |
Comrie (1976) kohaselt on aspektid "erinevad viisid situatsioonisisese ajalise struktuuri [constituency] vaatlemiseks" (lk 3). Comrie eristas kaht peamist aspekti. Perfektiivse aspekti korral viidatakse sündmusele viitamata selle sisemisele ajalisele koostisele; st situatsiooni vaadeldakse kui tervikut. Imperfektiivse aspekti korral viidatakse eraldi situatsiooni ajalisele koostisele; st sündmust vaadeldakse seestpoolt. Seega perfektiivse/imperfektiivse eristus puudutab ainult sündmuste kirjeldamisviisi. Näiteks lause John luges, kui ma tuppa astusin (John was reading when I entered) teisel osalause [clause] ma tuppa astusin on perfektiivne aspekt, samas kui esimesel osalausel John luges on imperfektiivne aspekt, kuna see viitab mingile konkreetsele [explicit] osale Johni lugemistegevusest.
Inglise keeles on kestva ja lihtsa (mitteprogressiivse) verbivormi vaheline suhe, eeldusel, et me piirdume mittestatiivsete verbidega ning välistame habituaalse tähenduse, imperfektiivse vastandatus perfektiivsele. St kestvas ajas kirjeldatud sündmusi vaadeldakse imperfektiivselt ja verbi lihtvormidega kirjeldatud sündmusi vaadeldakse enamasti perfektiivselt. Statiive [statives] vaadeldakse nagunii enamasti imperfektiivselt, nii et enamik statiivverbe ei ole kasutatavad kestvas vormis ilma et tähendus muutuks.
Erinevat tüüpi sündmusi ja nende representatsioone esitades oleme näidanud, et igal üksiksündmusel [event instance] on sellega seotud ajalõik, millele viitab aja nool. Seda lõiku, ET, tuleb käsitleda kui kogu sündmuse algusest lõpuni kulunud aega. Kuid see intervall ei ole samastatav Reichenbachi ETga. Selle asemel kasutame ajaintervalli seotusaeg (Attachment Time, AT), mis on ETga seotud allpool kirjeldatud viisil ning mis toimib kui otseselt RTga seotud intervall ja ajamäärsõnade poolt viidatud intervallid.
See, kuidas AT on seotud eri tüüpi sündmuse ETdega, on kujutatud joonistel 7.4-7.7. Neil ja enamikul järgnevail joonistel on sündmuste representatsioonid surutud kokku ühteainsasse sündmuse sümbolisse, mida kujutab vastava ajatu propositsiooniga märgitud kolmnurk. Seda kujutusviisi kasutatakse hoidmaks ära jooniste ebaolulise materjaliga ülekülvamist.
Seisundi [state] või progressiivi [progression] AT on seotud selle ETga viisil, mis on kujutatud joonisel 7.4. Neil juhtudel on AT ET subintervall. Näiteks lause John oli eile haige (John was sick yesterday) põhjal teame vaid, et John oli mingi osa eilse jooksul haige. See lause iseenesest ei ütle meile, millal John haigeks jäi ega ka kas ja millal ta haigusest jagu sai. Seega saame me ainult osa Johni haigeolemist käsitleda kui kindlasti eile toimunut ning see subintervall ongi AT. Kuna AT on ainult ET subintervall, ei piira selline representatsioon sündmuse ulatust. Sama kehtib ka progressiivsete lausete nagu näiteks John jooksis eile (John was running yesterday) kohta. Lihtsa (täieliku) lõpuleviidavuse AT on seotud selle ETga viisil, mis on kujutatud joonisel 7.5. Näites mõistame me öeldes John maalis eile pildi (John painted a picture yesterday), et John nii alustas maalimist ja ka lõpetas mingil eilsel ajahetkel. Seega on sündmus täielikult eilses toimunud. Seda täielike lõpuleviidavuste omadust on kerge kujutada muutes nende ET ja AT identseiks.
Lihtsa (täieliku) saavutatavuse AT on seotud selle ETga viisil, mis on kujutatudjoonisel 7.6. Näiteks mõistame lause John suri eile (John died yesterday) all, et John jõudis eilse päeva jooksul suremisprotsessi lõpuni, kuid me ei tea, millal see protsess algas. Teisisõnu, John võis olla suremas mitmete eelnevate päevade jooksul. Seega on üldiselt selliste määrsõnadega piiritletud ainult mingi viimane-subintervall saavutatavuse-sündmusest. Sel viisil saab kujutada saavutatavuste kolmandat omadust esitades erinevust lõpuleviidavuste ja saavutatavuste vahel kui erinevust selle osas, kuidas nende AT on seotud ETdega.
Lihtsa tehtavuse või lihtsa (kuid pooliku) lõpuleviidavuse AT on seotud selle ETga viisil, mis on kujutatud joonisel 7.7. Tavaliselt mõistame me lihtsat tehtavus-lauset kui sündmuse esimesele alaosale viitavat Näiteks John jooksis kell kolm [John ran at three o'cock] tähendab seda, et John hakkas jooksma kell kolm, kuid ei ütle midagi selle kohta, millal ta jooksmise lõpetas. Tegelikult on kõige üldisemalt selliste sündmuste AT kõigest ET suvaline, kuigi mittenull, subintervall. Järgnevalt esitame täiendavaid põhjendusi viisidele, kuidas erinevate sündmuseliikide ATd ja ETd on suhtestatud.
Nüüd, kus me oleme esitanud erinevaid võimalikke sidemeid ATde ja ETde vahel, võime näidata kuidas me mõningaid ajavorme kujutame. Kuid selle asemel, et püüda kujutada kõiki ajavorme, me käsitleme ainult mineviku ajavorme, kuna need on narratiivide käsitlemiseks hädavajalikud. Põhjalikuma ajavormide käsitluse on esitanud Hornstein (1977) ning Harper ja Charniak (1986). Nagu eelpool mainitud, kasutatakse ajavorme määramaks suhet ST ja RT vahel. Sellest tulenevat asetab mineviku ajavorm (nii lihtne kui kestev) RT ST suhtes minevikku ning AT võrdsustub RTga. Mineviku ajavorm on kujutatud joonisel 7.8. Teine ajavorm, millest me huvitatud oleme, on perfektiivne minevik (kujutatud joonisel 7.9.).
Meie tüüpi lähenemine narratiivi ajalisele struktuurile pärineb Hinrichsilt (1986). See lähenemine kasutab erilist RTd, mis interakteerub jutu sündmustega loomaks jutu ajalist struktuuri. Ka Partee (1984) kasutab seda lähenemist. Sissejuhatuses defineerisime me narratiivi kui diskursuse liigi, mida kasutatakse kirjeldamaks sündmuste järjestusi. Üldiselt võib narratiivi laiemas mõttes [an extended narrative] näha kui ühest või rohkemast lihtsamast ühikust - narratiivi-liinist - koosnevat. Ülejäänud peatükis kirjeldame oma lähenemist üksiku narratiivi-liini struktuurile. Almeida (1987) on kirjeldanud kuidas erinevaid narratiivi-liine saab kokku panna moodustamaks suuremahulist narratiivi.
Me defineerime narratiivi-liini kui narratiivi osa, 'mida kontrollib' või mis on ühe üksiku RT sees. Seda RT võib mõista kui jutu käesolevat hetke esitav ja seega viitame sellisele RTle kui narratiivi praegu-hetkele (Almeida & Shapiro 1983). Taoline olevikulise hetke käsitlus ühes narratiivi-liinis võimaldab kasutada määrsõna praegu kombinatsioonis mineviku ajavormiga grammatiliselt korrektsena. Väljaspool narratiivi konteksti ei peeta sellist kasutust grammatiliselt õigeks.
Narratiivi praegu-hetk toimib narratiivis enam-vähem nii nagu tegelik olevik (tõeline "praegu") toimib reaalses maailmas. St kõik mis toimub jutu maailmas enne praegu-hetke on minevikus ja kõik mis tuleb peale praegu-hetke on jutu selle hetke poolt vaadatuna tulevikus. Seega sedamööda, kuidas jutt ajas edeneb, liigub praegu-hetk ajas edasi ja sündmused, mis ühel hetkel olid jutu tulevikus, saavad osaks jutu minevikust.
Järgnevalt esitame me reeglid, mille alusel eraldada story põhilisest narratiivi-liinist. Põhiline [basic] narratiivi-liin on narratiivi-liin, milles pole ajalisi määrsõnu ja mis järgib teatud teisi lihtsustavaid piiranguid. Need põhilised narratiivi-liinid loovad narratiividele põhiraamistiku [base case] ja teisi narratiivi-liike vaadeldakse kui selle põhiskeemi laiendusi või kitsendusi.
Peamised jutustamise reeglid on sellised, mis nagunii toimivad (tavaolukorrras) ajamäärsõnade puudumisel. Need reeglid arvestavad ainult ajavormi, sündmuse liigi, aspekti ja n.ö. narratiivi konventsiooni reegleid. Narratiivi konventsioon on see, et kui meile (lugejatele) ei ole antud märku või informatsiooni vastupidisest, oletame me, et jutu sündmused toimuvad tekstis esitatud järjekorras. See on sama, mis Hirschmani ja Story "narratiivi aja progressioon" (1981).
Inglise keeles kirjutatakse jutte tavalisels minevikus. Minevikku kasutatakse, kuna enamuses narratiivides on jutu sündmustik jutustamise ajaga võrreldes minevikus. Suhe jutu sündmuste ja tõelise reaalsusega ei mängi ajavormide valikus mingit rolli. Seetõttu isegi ulmekirjandust (meile) kaugest tulevikust kirjutatakse minevikus. Kuna jutu sündmused toimuvad (enamasti väljamõeldud) jutustaja suhtes minevikus, kasutatakse jutu oleviku sündmustele viitamiseks lihtminevikku ja kestvaid mineviku ajavorme. Jutu minevikule viidatakse kasutades perfektiivset minevikku ja jutu tulevikule viidatakse kasutades tulevik minevikus [future-in-the-past] ajavorme.
Perfektiivseteks sündmusteks nimetame me mittekestvaid lõpuleviidavusi, saavutatavusi ja tehtavusi ning neil on omadus lihtminevikus esitatuna nihutada praegu-hetke ajaliselt edasi. Seega põhiraamistikult [in the base case] on see jutu-olevikus selliste perfektiivsete sündmuste toimumine, mis põhjustavad jutu ajalist edasiminekut. Perfektiivsed sündmused toimivad järgnevat: nende RT, ja seega nende AT, seatakse käesoleva praegu-hetke järele, misjärel praegu-hetk kaasajastatakse RTle järgnevasse hetke. Mõte, et sellistel juhtudel eriline RT (meie praegu-hetk) nihutatakse sündmusele järgnevasse hetke, pärineb Hinrichsilt (1986). Meie süsteemis kujutab jägnevasse hetke suhet epsilon (e) kui RT ja kaasaajastatud praegu-hetke vaheline intervall. Sellegipoolest on iga perfektiivne sündmuseliik veidi erineva tähendusega tulenevalt erinevaist suhetest AT ja ETde vahel.
Üldine perfektiivsete minevikusündmuste muster on kujutatud joonisel 7.10.. Me kasutame muutujat praegu, mille väärtus on sõlm [node], mis kujutab käesolevat jutuoleviku hetke. Paljudel joonistel kasutatakse subskribeeritud numbreid märgistamaks praegu-hetke järgnevaid positsioone; "1" tähistab esimest (või algset) praegu väärtust, "2" praegu teist väärtust, jne. On tähtis rõhutada, et igal narrtiivi-liini lugemise hetkel on muutujal praegu korraga ainult üks väärtus. Lisaks ei ole sellel ja kõigil järgnevatel narratiivi fragmentide ajalist struktuuri kujutavatel joonistel kujutatud STd. Seda lihtsalt sellepärast, et puhtalt minevikuvormis narratiivis on suhe ST ja jutu sündmuste vahel alati sama - sündmused toimuvad enne STd.
Lõpuleviidavus-sündmuste puhul mõistetakse kogu sündmust kui peale käesolevat praegu-hetke toimuvat, mille tulemusena sündmuse praegu-hetk nihkub selle poolt kasutatava ajahetke järele. See tuleneb AT ja ET võrdsusest täieliku lõpuleviidavuse puhul. Täielike lõpuleviidavuste järgnevused on narratiivides väga tavalised. Mõned tüüpilised näited on:
1. Ma läksin ukse juurde, keerasin selle lukust lahti ja tõmbasin avali. (Hammen, 1929/1980a: 206) joonisel 7.11..
2. Arst kirjutas aadressi märkmikulehele, tõmbas selle välja ja andis Poirot'le. (Christie 1937/1984b: 73)
Näide 1 on kujutatud joonisel 7.12.: kolme lõpuleviidavuse järgnevus. Subskribeeritud praegud näitavad praegu-hetke järgnevaid positsioone ning subskribeeritud RTd näitavad järgnevaid RTsid. (Me tihti lühendame mõningaid tihem kasutatavaid noolte nimetusi: enne (before), peale (after) ja kestus (duration) lühendatakse vastavalt b, a ja dur; supintervall, subintervall, viimane-subintervall (final-) ja esimene-subinterval (initial-) lühendatakse vastavalt sup, sub, f-s-i ja i-s-i.) Nagu joonisel 7.11. kujutatud, mõistetakse neid kolme järgnevat sündmust koguulatuses samas järjekorras toimuvatena nagu neid kirjeldati. Kui kõik kolm sündmust on toimunud ja seega muutunud osaks jutu minevikust, tähistab jutu olevikku neljas praegu. Ka stsiteeritud teksti, mida paljudes narratiivi liikides küllalt tihti esineb, sündmused, mis koosnevad selliste ütluste kuuldavaletoomisest (vastandatuna väidete sisule), on lõpuleviidavus-sündmused ja neil on samasugused ajalised omadused kui lõpuleviidavus-sündmustel.
Saavutatavus-sündmustel on vahel ainult sündmuse viimane-subintervall mõistetav kui peale käesolevat praegu-hetke toimuvat. Nagu me näinud oleme, on see kujutatav selle kaudu, et AT on ET viimane-subintervall. Mõned tüüpilised näited saavutatavustest narratiivis (kursiivis, rõhk lisatud) on:
3. "... Ka ümbrikud on kadunud." (ütles Mr. Leggett)Joonis 7.12.
Mrs Leggett tuli tagasi koos tütrega,... (Hammett 1929/1980a: 147)
4. Me leidsime automaatlifti, sõitsime viiendale korrusele ja läksime mööda purpuse vaibaga koridori trepi taga vasakul asuva ukse juurde. (Hammett 1929/1980a: 170)
Näide kolm on kujutatud joonisel 7.12. Pöörake tähelepanu sellele, et tagasitulemise sündmuse algus on umbmääraseks jäetud; me saame kindlad olla ainult sündmuse lõpu asukohas. Lihtmineviku tehtavus-sündmustega on olukord keerulisem kui kahe eelneva tüübi puhul: lihttehtavuste AT ja ET vaheline suhe on keerulisem. Nagu me mainisime, tuleb narratiivides kõige sagedamini ette olukordi, kus AT on ET esimene-subintervall. Sel juhul toimub sündmuse mingi osa - kaasa arvatud selle algus - peale käesolevat praegu-hetke ning praegu-hetk nihkub esimese-subintervalli järele. Kogu sündmuse lõpuhetk ei ole alati määratletav ja see jäetakse ebamääraseks. Järgnevalt mõned taolised näited; tehtavuslaused on kursiivis (rõhk lisatud):
5. "Don?" küsisin ma. Ma kõndisin tema poole. "Donald!" (Francis 1976/1978: 12). Joonis 7.13.
6. ".. oleks olnud raske seda täpselt õigesse asendisse panna." (ütles Poirot) Inspektor Raglan jõllitas väikest meest. Äärmise hooletusega nipsutas Poirot tolmukübeme mantlivarrukalt. "Nojah," ütles inspektor,...(Christie 1926/1939: 131)
7. "Kuidas su isa elab?"
Ta naeris. "Ma just tahtsin seda sinult küsida." (Hammett 1934/1980b: 591) Näites 5 ütleb tegelane midagi (lõpuleviidavus) ja seejärel hakkab teise tegelase poole kõndima. Küsimus on selles, kas rääkija peatub teise ütluse ajaks? Kuna see ei ole selge, kujutatakse seda jättes kõndimise ajalise lõpu järgneva sündmuse suhtes ebamääraseks. See näide on kujutatud joonisel 7.13..
Näites 6 jõllitamine kahtlemata ei ole lõppenud selleks ajaks, kui Poirot nipsutab tolmukübeme varrukalt. Kuid näites 7 me teame, et naer on kndlasti üle selleks ajaks, kui naerja rääkima hakkab. See tuleneb elutarkusest: naerda ja rääkida ei saa samaaegselt. Naermise kogu piiratust saab kergesti kujutada lisades AT ja ET vahele suhte võrdne/võrdne.
Lihttegevuste esitamine on komplitseeritud, kuna mõnedel juhtudel on AT mingi ebamäärane ET subintervall, mitte esimene-intervall. Sel juhul pole kogu tegevuse alguse ja lõpu ajad otseselt seotud kummagi praegu-hetkega. Näide sellest on:
8. Väike 12- või 13-aastane poiss seisis seal meie poole vahtides ...
Ma ütlesin: "Tere poja."
Collinson kargas mu häält kuuldes ringi.
Poiss ei öelnud midagi Ta vahtis mind veel vähemalt minut aega..., siis pööras mulle selja ja kõndis minema, ... (Hammett 1929/1980a: 169; rõhk lisatud) Kursiivis esitatud vahtimise-sündmus ilmselgelt ei alanud jutu sel hetkel, vaid on osa suuremast vahtimis-sündmusest, mida on mainitud näite esimeses lauses. Õnneks lõpevad sellised juhud sageli, nagu ka siin näites, kestel-määrsõnaga [for-adverbial], mis modifitseerib kestust sõnadega nagu veel (another) või lisaks (additional).
Perfekttiivsete sündmuste äärmiselt oluline omadus on see, et nad näitavad aja mõõdumist. Aja möödumist märgib, vähemalt osaliselt, meie poolt kujutatud praegu-hetke nihkumine. Hinrichsi (1986) lähenemine perfektiivsete sündmuste käsitlemisele erineb meie omast selle poolest, et kui Hinrichs paigutas iga uue saavutatavuse või lõpuleviidavuse tollal-käesoleva RT sisse või kestele, siis meie paigutame selle pigem järele. Hinrichsi üldisele lähenemisele lisas Partee (1984) oletuse, et "lineaarses narratiivis" järgneb üks RT rangelt teisele. Ei Hinrichs ega Partee kasutanud sellist jutu olevikulise hetke kujutamist nagu seda on meie praegu-hetk. Samuti käsitlesid Hinrichs ja Partee lihtsaid tehtavusi samamoodi kui seisundeid ja progressiivsusi, millede omapoolset käsitlust me järgnevalt tütvustame.
Imperfektiivsed sündmused on seisundid ja progressiivsed lõpuleviidavused, saavutatavused ja tehtavused. Lihtminevikus (seisundid) või kestvas minevikus (teised klassid) väljendatuna on imperfektiivsed sündmused mõistetavad kui ajaliselt käesolevat praegu-hetke sisaldavad, nii et sündmust vaadeldakse käesolevast praegu-hetkest lähtuvalt. Kuna praegu-hetk on tavaliselt mingi perfektiivse sündmuse järel, on imperfektiivne sündmus selle sündmusega seotud; st imperfektiivne sündmus sisaldab tavaliselt ka otseselt eelnenud sündmust. Kui imperfektiivne sündmus eelnenud sündmust ei sisalda, on need kaks sündmust alati kuidagi põhjuslikult seotud, kusjuures perfektiivne sündmus põhjustab imperfektiivse sündmuse toimumise. Igal juhul on meie põhiline representatsioon nende kahe vahepealne, kuna see teema ei paku meile erilist huvi. Need imperfektiivsete sündmuste omadused on kujutatavad muutes sündmuse AT (mis mäletatavasti on seisundite ja progressiivide puhul ET subintervall) võrdseks käesoleva praegu-hetkega. Lisaks pole imperfektiivsete sündmuste puhul taolist ajas liikumise tunnet nagu perfektiivsete puhul. Seetõttu praegu-hetk püsib seal, kus ta on. Sel moel on järgnevad seisundid ja/või progressiivid kasutatavad keerukate kirjelduste loomisel. Mõned tüüpilised näited imperfektiivsetest sündmustest on:
9. ".. ma ei ole Macaulit mõrvast saadik näinud ning ma pole seda ajalehtedes jälginud." Telefon helises (was ringing again) juba jälle. Nora andis meile meie joogid ja läks seda vastu võtma. (Hmmett 1934/1980b: 623) joonisel 7.14.
10. Ma läksin sinna üles. Gabrielle istus madala kaelusega tumedast siidist kleidis jäigalt ja sirgelt nahk-kiige serval. Ta nägu oli valge ja morn. Ta vaatas taskurätti, mille oli käte vahel pingule tõmmanud. (Hammett 1929/1980a: 267) joonisel 7.15.
Näide 9 on kujutatud joonisel joonisel 7.14. ja näide 10 joonisel 7.15.. Pöörake tähelepanu sellele, et näites 9 mõistame me, et telefon hakkab helisema enne, kui rääkija oma ütluse lõpetab. Veelgi enam: telefon jätkab helisemist kuni Nora vastab sellele mõni aeg pärast seda, kui ta joogid kätte annab. Kui selles näites muuta kestev Telefon helises juba jälle (The telephone was ringing) vastavasse lihtvormi Telefon helises (The telephone rang), mõistaksime me pigem, et telefon hakkas helisema peale seda, kui rääkija oma lause lõpetas. Näide 10 on tüüpiline illustratsioon sellele, kuidas on võimalik luua keerukat situatsioonikirjeldust ühest ajahetkest kasutades rida progressiivseid ja/või statiivseid lauseid. Me mõistame kõiki nende progressiivsete ja statiivsete lausete poolt kirjeldatud sündmusi kui ajaliselt kattuvaid, vähemalt praegu-hetke osas. Meie käsitlus seisunditest ja progressiividest on põhijoontes sama mis Hinrichsi ja Partee oma. Hinrichs tõi järgneva näite (käsitlenud Partee 1984) staatusest, mis ei kattu otseselt eelenva sündmusega:
Jameson sisenes ruumi, pani ukse ettevaatlikult kinni ja kustutas tule ära. Tema ümber oli kott-pime, sest akende ees olid veneetsia katted. (lk 254)
On selge, et kott-pime olek ei alga enne kui Jameson tule ära kustutab ja seega kott-pime seisund ei saa kattuda või sisaldada tule kustutamise sündmust. Kuid pöörake tähelepanu sellele, et selle sündmuse ja järgneva seisundi vahel on põhjuslik seos.
Nagu me märkisime, kasutatakse perfektiivse mineviku aegasid (nii lihtat kui kestvat) viitamaks minevikule jutus. Sündmus asetatakse jutu minevikku muutes selle RT võrdseks käesoleva praegu-hetkega, mis muudab sellesama sündmuse AT enne käesolevat praegu-hetke olnuks. Kuna sündmust mõistetakse kui jutu minevikus toimunud, jutu praegu-hetk ei muutu. Mõned mäited perfektiivmineviku lausetest juttudes:
11. "Oled sa kindel?"
"Ei, aga see on parim, millega me seni hakkama oleme saanud. Seal ongi Fitzstephan." Läbi kohviku ukse vaadates olin näinud romaanikirjaniku kühmus selga hotellilaua juures. "Vabandage mind hetkeks." (Hammett 1929/1980a: 244) Joonis 7.16.
12. Theresa liikus äkki ja kiirelt. Ta oli tõusnud ja seisis kaminasimsi juures. Ta süütas kiirseti veel ühe sigareti. (Christie 1937/1984b: 111).
Näide 11 on esitatud joonisel 7.16.. Sel juhul on selge, et vähemalt romaanikirjaniku (Fitzsepheni) selja nägemise algus pidi eelnema väitele Seal ongi Fitzstephan. Seega võime me järeldada, et AT poolt märgitav intervall (ring 2), on enne väite intervalli (ring 1). Näide 12 on huvitav ja ebatavaline selle poolest, et äkki ja kiirelt liikumine esimeses lauses on seesama järgnevas lauses perfektiivses minevikus kirjeldatud tõusmise. Perfektiivimineviku kasutamine viitab sellele, et tõusmist kirjeldatakse ajahetkel peale äkilist ja kiiret liikumist. Sellised näited pakuvad mõningast toetust mõttele, et perfektiivmineviku sündmused on pigem enne praegu-hetke kui enne praegu-hetkele eelnenud sündmust.
Enamus laiemas mõttes [extended] narratiive sisaldab aja-määsõnu. Aja-määrsõnu kasutatakse selleks, et täpsustada ajalisi suhteid sündmuste vahel, et sündmuste vahel oleks kalendaarsed vahed ja et anda ettekujutust sündmuse kestusest. Aja-määrsõnu võib jagada kahte suurde klassi selle põhjal, kui hästi nad narratiivi konteksti sobivad. Mittenarratiivsed määrsõnad tunduvad oma olemuselt olevat otseselt seotud STga. Näited sellistest määrsõnadest on täna, eile, homme, sel teisipäeval ja kolme päeva eest. Sellised määrsõnad on vestluses tavalised, kuid narratiivides mõnevõrra sobimatud. Kui nad vahel narratiivides esinevad, on jutustaja enamasti väga jutu-oleviku lähedal ja seega on praegu-hetk sama mis ST. Narratiivsed määrsõnad, jällegi, ei ole otseselt seotud STga ja on väga palju vabamad narratiivides toimima.
Järgnevalt laiendame narratiivide analüüsi nii, et see hõlmab ka narratiivi-liine milles esineb narratiivide alaklass raam-määrsõnad. Raam-määrsõnad viitavad aja-intervallidele, mida kasutatakse piiramaks või raamimaks sündmuste ja RTde ajalisi paiknemisi [locations] (Bennett & Partee 1972). Selliseid määrsõnu on kahte liiki: intervallilised - suured ajaintervallid ja punktilised - väikesed ajaintervallid. Selliste määrsõnade poolt viidatud ajavahemikku nimetame raamintervalliks. (Teisi narratiivsete määrsõnade klasse on käsitlenud Almeida 1987.)
Juhul kui raamintervall määrab mingi sündmuse ajalise paiknemise, on tegemist raamintervalliga otseselt seotud sündmuse ATga, ja mitte ETga. Seega eeldatakse, et kõigil sellistel juhtudel on sündmuse AT raamintevalli subintervall, st toimub selle kestel. Tulenevalt meie varasemast ATde käsitlusest eri tüüpi sündmustes, tähendab see, et on vale öelda, et raamintervall piirab sündmust, kuna see saab piirata vaid osa sündmusest.
Kuna intervallilised raam-määrsõnad viitavad suurtele ajavahemikele, ei sisalda need vahemikud tavaliselt ajaliselt mitte ainult selle lause sündmusi, milles määrsõna esineb, vaid reeglina ka järgnevate lausete sündmusi, kuni esineb mingi uus raamintervall. Raamintervallidel, milledele viitavad punktilised raam-määrsõnad, nende väiksusest tulenevalt tavaliselt puudub see omadus. Järgnevalt käsitlemegi erinevat liiki raam-määrsõnu.
Prepositsioonid sees (in) ja peal (on) tunduvad olevat komplementaarselt levinud siin käsitletava kasutusviisi osas ja seega käsitletakse neid kui samatähenduslikke. Peal (on) kasutatakse narratsioonipunktide puhul, mis viitavad kalendripäevadele, nädalalõppudele ja päeva subintervallidele, milles päev kas on mainitud või mis viitavad sellele tugevalt. Sees (in) esineb narratiivipunktide puhul, mis viitavad kalendrilistele ajavahemikele, mis on nii suuremad kui väiksemad kui päev. Mõlemal juhul võib sageli propositsiooni kustutada, ilma et tähendus märgatavalt muutuks.
Määrsõnad, mis on tüüpi [on N(day-of-week)] sel N(nädalapäev) viitavad üldiselt sedatüüpi päevale juba varem märgitud nädalas. Teisest küljest, määrsõnad tüüpi [on a N(day-of-week)] mingil ühel N(nädalapäeval) kasutatakse, kui sellise nädalat ei ole ära märgitud. Näiteks võrrelge:
13. Me käisime eelmisel nädalal Bostonis. Me saabusime sinna esmaspäeval. (vrld me saabusime sinna ühel esmaspäeva hommikul.)
14. Eelmisel kuul käisime Bostonis. Me saabusime sinna ühel esmaspäeva hommikul. (vs Me saabusime esmaspäeva hommikul.)
Näites 13 märgistab esimene lause konteksti-nädala ja seetõttu kõlab kõige paremini jätk esmaspäeva hommikul, mis muidugi viitab selle nädala esmaspäeva hommikule. Kuid näites 14 ei ole sellist nädalat välja valitud ning seega on parim jätk ühel esmaspäeva hommikul, kuna kuus on rohkem kui üks esmaspäev.
Reeglina on väljavalitud nädal jutu oleviku nädal, st see nädal, milles asub käesolev praegu-hetk. joonisel 7.17. kujutab järgmist näidet: jutus on esmaspäev; seejärel loeme me Neljapäeval jalutas John poodi. Sel joonisel tähistab ring 1 käesolevat nädalat ja ring 2 esmaspäeva, milles algselt asub praegu-hetk. Olevikuline määrsõna Neljapäeval [(on Thursday)] tähitab neljapäeva (ring 3) käesolevast nädalast ja kuna neljapäev on nädalas esmaspäeva järel, nihkub praegu-hetk neljapäeva kestele. Sündmuse RT (lõpuleviidavus) on seejärel seostatud praegu-hetkega nii nagu pefektiivsed sündmused lihtminevikus tavaliselt, misjärel RT muutub neljapäeva subintervalliks. Lõpuks kaasajastatakse praegu-hetk RT järele ja muudetakse samuti neljapäeva subintervalliks. Sel viisil on oletatav, et John jalutama poodi toimus neljapäeval ja jutu olevik kaasajastatakse samuti sellele neljapäevale.
Meie poolt käsitletud juttudes on üks tavalisemaid peal/sees (on/in) määrsõnade liike vormilt [on the following N(day-subinerval)] järgmisel N(päeva-subintervall). Mõned näited:
15. "Järgmiseks tuleb jõuda homme kella 12sele rongile Torquaysse ja kontrollida meie hiilgavaid järeldusi." (ütles Tommy)
Mapitäie fotodega relvastatult seadsid Tmmy ja Tuppence end järgmisel hommikul esimse klassi vagunisse sisse ja panid kinni kohad teiseks lõunaks. (Christie 1929/1984a: 172)
16. Kui me järgmisel õhtul korterisse tagasi pöördusime, Tuppense lausa sööstis magamistoast teda tervitama. (Christie 1929/1984a: 57)
17. Järgmisel õhtul sai ta oma kinnituse. (Christie 1929/1984a: 123)
18. Franklin Clarke saabus kell 3 pealelõunal ja asus keerutamata asja kallale. (Christie 1929/1941: 88).
Kõigil määrsõnadel neis näidetes on paralleelsed tõlgendusvõimalused. Näites 15 viidatud hommik on selle päeva hommik, mis järgnes eelneva väite esitamise päevale. Näites 16 viidatav õhtu on eelnevatele sündmustele järgneva päeva õhtu. Sarnaselt on näites 17 viidatud järgmise päeva õhtule ning näites 18 viitab määrsõna järgmise päeva pärastlõunale kell 3. Põhiline vormi järgmisel N(päeva-subinervall) kuju on esitatud joonisel 7.18.. Alustades praegu-hetkest mingi päeva sees, kaasajastab määrsõna praegu-hetke mingise järgmise päeva olulisesse subintervalli. Siis seotakse sündmus tolle praegu-hetkega nagu tavaliselt ning eeldatakse, et see asub selles intervallis. [On/in the following N] Järgnenud N-l on kasutatav ka viitamaks ka muudele intervallidele peale päeva-subintervallide. Selleks et kirjeldada selle määrsõna üldist käitumist on vajalik eristada hõlmavaid [covering] ja mittehõlmavaid [noncovering] intervalliliike. Hõlmavate liikide näideteks on päevad, nädalad, kuud ja aastad. Neile on omane see, et igasugused seda tüüpi sündmuste kogud hõlmavad või jupitavad ajajoone täielikult; st sedatüüpi järgnevate sündmuste vahel ei ole mingeid vahesid. Kuid mittehõlmavate sisemise liikide puhul on seda tüüpi järgnevate sündmuste vahel vahed. Näited sellistest intervallitüüpidest on esmaspäevad, aprillid ja hommikud. Tavaliselt on sellistel intervallidel standartne hõlmatav intervall. Seega näiteks on esmaspäevad nädalased subintervallid, aprillid on aastased subintervallid ja hommikud on päevased subintervallid. Üldreegel tõlgendamaks [on/in the following N] järgnenud N-l käsitleb kahte alaliiki. Kui N on hõlmavat tüüpi, valitakse intervallilise määrsõna poolt välja hõlmavat tüüpi sündmus, mis otseselt järgneb (või on samaaegne) sama tüüpi sündmusele. Seega, järgmisel päeval viitab päevale peale käesolevat päeva. Kui N on mittehõlmavat tüüpi, siis määrsõna poolt viidatav intervall on seda tüüpi sündmus, mis on subintervalliks selle sündmuse sellisele standaratsele hõlmavale tüübile, mis järgneb seda tüüpi käesolevale sündmusele. Seega, nagu me nägime, järgmisel pealelõunal viitab pealelõunale, mis on subintervalliks päevale, mis on järgmine käesolevast päevast. Määrsõnad tüüpi [on/in the previous N(inteval)] eelnenud N(intervall) on analoogsed määrsõnadele tüüpi [on/in the following N(interval)] järgnenud N(intervall), selle erinevusega, et need määrsõnad viitavad vastassuunas, st jutu minevikku.
Näited määrsõnadest tüüpi [on/in that N/interval)] selles N(intervall):
19. Ühel või teisel viisil saadi labidas ning hiljem sel ööl võinuks näha kahte kuju Punase Maja maadele hiilimas. (Christie 1929/1984a: 45)
20. Spade jõudis tagasi oma kontorisse kümme minutit peale viit sel õhtul. (Hammett 1930/1984: 45).
21. Hiljem sel päeval sõitis ta Burminster Streetile, mis asub Chain Walki ja Stafford Quay vahel... (Gilbert 1982/1983: 130) Kui narratiivis kasutatakse sel(that)-määrsõna viitamaks hõlmavale intervallile, märgistab see alati käesolev seda tüüpi sündmust. Näiteks sel päeval viitab käesolevale päevale. Kuid mittehõlmavate intervallide poolt märgistatavad intervallid võivad olla minevikus, olevikus või tulevikus. Näide 21 illustreerib selliste sel-määrsõnade kasutamist, kus praegu-hetk asub intervallis, mis on juba viidatud sündmuse tüüpi. Muidugi, hõlmavate intervallide nagu päev puhul on see alati nii. Sellistel juhtudel on praegu-hetke liikumine suunatud sellise modifikaatori nagu hiljem poolt, nii et sellal kui praegu-hetk, millega sündmus seostatakse, liigub ajas edasi, jääb see siiski selle intevalli sisse. Kui viidatakse intervalli minevikuosale, kasutatakse määrsõna varem, kasutades ka perfektiivset minevikku. Kui praegu-hetk ei ole sündmuses, mis on viidatava intervalliga sama tüüpi, võib märgitav intervall olla kas minevikus või tulevikus. See on muidugi võimalik ainult juhul kui intervall on mittehõlmav. Sel juhul on märgitav intervall sama tüüpi sündmus kui käesoleva sündmuse subintervalli tüüpi standartne hõlmav tüüp.
22. ..., ja järgmisel päeval Ilaria sõitis oma uue Fiatiga juuksuri juurde,... (francis 1984/1985: 102)
23. Järgmisel hommikul kontorisse sõites ütles Cenci, "... (Francis 1984/1985: 62) Sel-määrsõnal tundub olevat sama tähendus, mis vormil [on/in the following N] järgnenud N-l. Huvitaval kombel eristatakse kasutuses the next N ja next N (tõlkimatu: next on järgmine; the lisamine viitab konktretiseerimisele, kohe järgnevale) - määrsõna koos ja ilma determineerijata. Determineerijaga varianti kasutatakse narratiivides, samas kui determineerijata variant on otseselt seotud STga ja on seetõttu mittenarratiivne määrsõna.
Näited määrsõnadest vormis [at NP(point of time)] mingil NP(ajahetk):
24. Spade jõudis tagasi oma kontorisse kümme minutit peale viit sel õhtul. (Hammett 1930/1984: 45).
25. Kell pool viis läks ta kööki ja tegi veel kohvi. (Hammett 1934/1984: 235)
Kuigi ajal(at)-adverbid on klassifitseeritud kui punktilised määrsõnad on kasulik käsitleda neid kui intervalli määrsõnu, milles hõlmatav intervall on suhteliselt väike. Nende representatsioon sarnaneb eelnevalt esitatud intervall-määrsõnade representatsioonidega.
Ajal-adverbi intervall esitab eelkõige mingit ebamäärast hulka; st selle intervalli suurus defineerib kui täpselt me viitame käsitletavale ajapunktile. Näiteks võime me määrsõna modifitseerida, nagu täpselt kell kaheksa, umbes kell kaheksa, kella kaheksa paiku (NB! inglise keeles kõik väljendid algavad at'iga), jne. Teine selle intervalli eesmärk on muuta kohmakaks laused nagu Kell kolm maalis John pildi ja, veelgi hullem, Kell kolm ehitas John maja. Nende näidetega on see probleem, et kirjeldatud sündmused on enamasti pikad, kuid punktilise määrsõnaga kombineeritult lühikesena mõistetavad; sellest tuleneb konflikt. Me käsitleme seda konflikti samal moel kui sarnaseid näiteid intervall-määrsõnadest; st me piirame seotud sündmuste ATd määrsõna poolt antava vahemikuga. Muidugi on võimalik vältida konflikti käsitledes ajal-adverbe sama algus-aega andvatena kui laiem [extended] sündmus.
Üks tähtis erinevus ajal-adverbi ja suuremate intervalliliste määrsõnade vahel on see, et ajal-adverbi intervall on niivõrd väike, et on ebatõenäoline, et järgnevad sündmused samas ajavahemikus toimuvad. Selle asemel asetame me need sündmused väikseimasse intervalli, milles see ajapunkt sisaldub.
Me lõime süsteemi, mis suudab lugeda lihtsat narratiivi ning luua selle põhjal jutu sündmuste mudeli, milles on kujutatud ka sündmuste vahelised ajalised suhted. Seda loomuliku keele grammitilist analüüsijat kasutatakse kui augmenteeritud muutmisvõrgustikku (Augmented Transition Network) ning jutu mudel esitatakse SNePS kujul. Sedamööda kuidas süsteem iga lauset töötleb, ehitab ta kirjeldatud sündmus(t)e representatsioon representatsiooni(d) ning lisab lauses kasutatud uusi ajaintervalle, integreerides kõigi lausete reprsentatsioonid arenevasse jutu mudelisse. Järgnevalt kujutame oma süsteemi tööd, kasutatudes sistemisnäitena alljärgnevat näidisnarratiivi:
John was walking to the office. John entered the office at three o'clock in the afternoon. The secretary was busy. The secretary was typing a letter. John waited for ten minutes. John left the office. On Thursday John returned in the morning. The secretary gave John a check. On the following Thursday John returned to the office. John had lost the check in the previous afternoon. John jalutas kontori poole. John sisenes kontorisse kell kolm peale lõunat. Sekretäril oli kiire. Sekretär trükkis kirja. John ootas kümme minutit. John lahkus kontorist. John tuli tagasi nljapäeva hommikul. Sekretär andis Johnile tsheki. Järgmisel neljapäeval tuli John uuesti kontorisse. Ta oli eelmisel päeval tsheki ära kaotanud.
Iga sessiooni alguses omistab programm muutujale praegu (now) (jutu praegu-hetk) uue väärtuse ning ehitab representatsioonid (jutu) käesolevale päevale ja nädalale. Kestev lõpuleviidavus John jalutas poe poole lisab võrgustikule järgneva :
(m18 (sup-interval (b7)) (sub-interval (b1))) g(m17 (event (m16 (time (b7)))) (act (b6)) (actor (b4)))
(m15 (sub-act (b6)) (act (m12 (to (b5)) (predicator (m9 (lex (walk)))))))
(m14 (class (m13 (lex (accomplishment)))) (member (m12 (to (b5)) (predicator (m9 (lex (walk)))))))
(m11 (member (b5)) (class (m10 (lex (office)))))
(m8 (named (b4)) (name (m7 (lex (John)))))
(m6 (sup-interval (b3)) (sub-interval (b2)))
(m5 (member (b3)) (class (m4 (lex (week)))))
(m3 (sup-interval (b2)) (sub-inteval (b1)))
(m2 (member (b2)) (class (m1 (lex (day)))))
Praegu algväärtus on ring b1, käesolevat päeva tähistab ring b2 ning käesolevat näedalat b3.
Lõpuleviidavuse lause John sisenes kontorisse kell kolm peale lõunat lisab võrgustikku alljärgneva:
(m35 (sup-interval (b8)) (sub-interval (b12)))
(m34 (duration (m33 (lex (epsilon ))) (after (b12)) (before (b9)))
(m32 (sup-interval (b8)) (sub-interval (b9)))
(m31 (duration (b11)) (after (b9)) (before (b1)))
(m30 (sup-interval (b2)) (sub-interval (b10)))
(m29 (sup-interval (b10)) (sub-interval (b8)))
(m28 (member (b10)) (class (m27 (lex (afternoon)))))
(m26 (event (m25 (time (b9)))) (act (m23 (object (b5)) (predicator (m19 (lex (enter))))) (actor (b4)))
(m24 (class (m13 (lex (accomplishment)))) (member (m23 (object (b5)) (predicator (m19 (lex (enter)))))))
(m22 (class (m21 (hour (m20 (lex (three)))))) (member (b8)))
Pöörake tähelepanu sellele, et programm oletab, et lauses viidatud pealelõuna on käesoleva päeva (ring b2) pealelõuna (ring b10). Kella kolme tähistab ring b8. Selle lause mõjul kaasajastatakse praegu-hetke aega (ring b12) kell kolm.
Statiivne lause Sekretäril oli kiire lisab võrgustikule alljärgneva:
(m43 (sup-interval (b14)) (sub-interval (b12)))
(m42 (event (m41 (time (b14)))) (property (m38 (lex (busy))) (object (b13)))
(m40 (class (m39 (lex (state))) (member (m38 (lex (busy)))))
(m37 (member (b13)) (class (m36 (lex (secretary)))))
Kuna praegu-hetk ei muutu, saab programm aru, et sekretäril on kiire kella kolme ajal.
Progressiivne lõpuleviidavuse lause Sekretär trükkis kirja lisab võrgustikku alljärgneva:
(m52 (sup-interval (b17)) (sub-interval (b12)))
(m51 (event (m50 (time (b17)))) (act (b16)) (actor (b13)))
(m49 (sub-act (b16)) (act (m47 (perf-object (b15)) (predicator (m44 (lex (type)))))))
(m48 (class (m13 (lex (accomplishment)))) (member (m47 (perf-pbject (b15)) (predicator (m44 (lex (type)))))))
(m46 (member (b15)) (class (m45 (lex (letter)))))
Seekord nihkub praegu-hetk ringi b21. Pange tähele, et eeldatavast toimus sündmus (event) käesolevat pärastlõunal, kuid mitte kella kolme ajal.
Lõpuleviidavuse lause John lahkus kontorist lisab võrgustikku alljärgneva:
(m75 (sup-interval (b10)) (sub-interval (b24)))
(m74 (duration (m33 (lex (epsilon))) (after (b24)) (before (b22)))
(m73 (sup-interval (b10)) (after (b22)) (before (b21)))
(m71 (event (m70 (time (b22)))) (act (m68 (object (b5)) (predicator (m67 (lex (leave)))))) (actor (b4)))
(m69 (class (m13 (lex (accomplishment)))) (meber (m68 (object (b5)) (predicator (m67 (lex (leave)))))))
Praegu-hetk nihkub ringi b24. Ka lahkumine toimub käesoleva pärastlõuna jooksul.
Saavutatavuslause John tuli tagasi nljapäeva hommikul lisab võrgustikku alljärgneva:
(m96 (sup-interval (b29)) (sub-interval (b33)))
(m95 (duration (m33 (lex (epsilon))) (after (b33)) (before )b31)))
(m94 (sup-interval (b29)) (sub-interval (b31)))
(m93 (duration (b32)) (after (b31)) (before (b27)))
(m92 (final-sub-interval (b31)9 (sup-interval (b30)))
(m91 (sup-interval (b29)) (sub-interval (b27)))
(m90 (sup-interval (b25)) (sub-interval (b29)))
(m89 (event (m88 (time (b30)))) (act (m83 (lex (return )))) (actor (b4)))
(m87 (class (m86 (lex (achievement)))) (member (m83 (lex (return)))))
(m85 (member (b29)) (class (m84 (lex (morning)))))
(m82 (sup-interval (b28)) (after (b27)) (before (b24)))
(m80 (sup-interval (b3)) (sub-interval (b25)))
(m79 (duration (b26)) (after (b25)) (before (b2)))
(m78 (member (b25)) (class (m77 (lex (Thursday)))))
(m76 (member (b25)) (class (m1 (lex (day)))))
Programm oletab, et lauses viidatud neljapäev on käesoleva nädala neljapäev. Kuna lause on mitteperfektiivses minevikus, oletab programm ka et see neljapäev on nädalas hiljem kui nimetamata päev, millal eelnevad sündmused toimusid. Seega kaasajastatakse praegu-hetk (ring b33) selle neljapäeva (ring b25) hommikusse (ring b29).
Lõpuleviidavuslause Sekretär andis Johnile tsheki lisab võrgustikku alljärgneva:
(m107 (sup-interval (b29)) (sub-interval (b37)))
(m106 (duration (m33 (lex (epsilon)))) (after (b37)) (before (b35)))
(m105 (sup-interval (b29)) (sub-interval (b35)))
(m104 (duration (b36)) (after (b35)) (before (b33)))
(m103 (event (m102 (time (b35)))) (act (m100 (recipient (b4)) (bject (b34)) (predicator (m97 (lex (give)))))) (actor (b13)))
(m101 (class (m13 (lex (accomplishment)))) (member (m100 (recipient (b4)) (object (b34))
(predicator (m97 (lex (give)))))))
(m99 (member (b34)) (class (m98 (lex (check)))))
Oletatavasti toimus see sündmus neljapäeva hommikul.
Saavutatavuslause Järgmisel neljapäeval tuli John uuesti kontorisse lisab võrgustikku alljärgneva:
(m125 (sup-interval (b39)) (sub-interval (b45)))
(m124 (duration (m33 (lex (epsilon)))) (after (b45)) (before (b43)))
(m123 (sup-interval (b39)) (sub-interval (b43)))
(m122(duration (b44)) (after (b43)) (before (b40)))
(m121 (final-sub-interval (b43)) (sup-interval (b42)))
(m120 (event (m119 (time (b42)))) (act (m117 (to /b5)) (predicator (m83 (lex (return))))))
(actor (b4)))
(m118 (class (m86 (lex (achievement)))) (member (m117 (to (b5)) (predicator (m83 (lex
(return)))))))
(m116 (sup-interval (b39)) (sub-interval (b40)))
(m115 (duration (b41)) (after (b40)) (before (b37)))
(m114 (class (m1 (lex (day)))) (member (b39)))
(m113 (sup-interval (b38)) (sub-interval (b39)))
(m112 (member (b39)) (class (m111 (lex (Thursday)))))
(m110 (after (b38)) (duration (m108 (lex (zero)))) (before (b3)))
(m109 (member (b38)) (class (m4 (lex (week)))))
Praegu-hetk (ring b45) kaasajastatakse järgmise nädala (ring b38) neljapäeva (ring b39) kestele.
Saavutatavuslause Ta oli eelmisel päeval tsheki ära kaotanud lisab võrgustikku alljärgneva:
(m138 (sub-interval (b49)) (sup-interval (b47)))
(m137 (duration (b50)) (after (b45)) (before (b49)))
(m136 (final-sub-interval (b49)) (sup-interval (b48)))
(m135 (event (m134 (time (b48)))) (act (m132 (object (b34)) (predicator (m126 (lex (lose))))))
(actor (b4)))
(m133 (class (m86 (lex (achievement)))) (member (m132 (object (b34)) (predicator (m126 (lox (lose)))))))
(m131 (sup-interval (b46)) (sub-interval (b47)))
(m130 (member (b47)) (class (m27 (lex (afternoon)))))
(m129 (sup-interval (b38)) (sub-interval (b46)))
(m128 (before (b46)) (duration (m108 (lex (zero)))) (after (b39)))
(m127 (member (b46)) (class (m1 (lex (day)))))
Viidatud pärastlõuna on käesolevale päevale (ring b39) koheselt eelnenud päeva (ring b46) pärastlõuna (ring b47). Nii perfektimineviku kui seda tüüpi adverbide kasutmine viitab sellele, et see sündmus toimus jutu minevikus. Seetõttu nihutatakse praegu-hetke.
Selles peatükis uurisime me mõningaid teemasid, mis on seotud narratiivide ajalise struktuuri mõistmisega. Meie diskussioonis olid kesksed kontseptsioonid narratiivi praegu-hetk ja narratiivi-liin. Narratiivi praegu-hetk on eriline referentsaeg (Reference Time), mida kasutatakse esitamaks jutu käesolevat hetke. Suur osa analüüsist, mis puudutas narratiivis funktsioneerivaid erinevaid sündmuste liike, ajavorme, aspekte ning aja-adverbe, ole seotud nende interaktsiooni või mõjuga praegu-hetkele. Me defineerime narratiivi-liini kui narratiivi osa, mida kontrollib üksainus praegu-hetk, või mis mahub üheainsa praegu-hetke sisse. Piirdudes vaid põhiliste "viisakate" narratiividega, suudame me defineerida ja kasutada lihtsat kogumit üldisi reegleid narratiivi jutu ajalise struktuuri kättesaamiseks.
Tõlkinud Liisa Vesik