Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Ungari mütoloogilise süsteemi kohta käivaid märkusi

Mihaly Hoppál 2000. Notes on the System of Hungarian Mythology. Studies on Mythology and Uralic Shamanism. Ethnologica Uralica 4. Budapest: Akadémiai Kiadó, pp. 61-70.

Mütoloogia kui võrdleva religiooni uurimisala peaks olema (selle ettekande kontekstis) mõistete süsteem, mis on koostatud vastava rahva rahvausundi, rahvajuttude, muistendite, ütluste, ürgsete palvete, loitsude, rahvakunsti ja tavandi alusel.

Selleks, et saada selgemat pilti ungari mütoloogia seisundist ja struktuurist, oleks tarvis kaasata ka teiste soome-ugri rahvaste mütoloogia ja jumalate kohta käivaid teadmisi. Kuid kahjuks ei võimalda ungari materjal sellist lähenemist, kuna ta on täiesti erinev teiste soome-ugri ja isegi obiugri rahvaste materjalist, mis on lähedased ungari omale vaid eelkõige keeleteaduslikust vaatepunktist. Selline olukord võib olla tingitud madjarite eraldumisest oma hõimlastest juba mitmeid tuhandeid aastaid tagasi, mistõttu on katkenud keele- ja kultuurisidemed.

Ungari rahvausundi materjalid ei sisalda varaseid tekste, mida uurijad võiksid käsitleda müüdiloome tulemustena (nagu põhjateutooni rahvaste saagad), seetõttu tuleb piirduda kaudsete allikatega. Mütoloogiliste andmete allikaks võivad olla arheoloogilised leiud, antiikautorite viited ungarlastele, keskaegsed kroonikad, kirjalikud allikad, mis sisalduvad möödunud sajandite pärandis ja folkloor (Hoppál1975). Suulise rahvatraditsiooni, kommete ja rahvakunsti (eriti puulõiked ja tikandid) väärtust tuleb enam arvestada, kuna hoolimata mitmetest võõrastest mõjudest on neis säilinud ürgse mütoloogilise mõttelaadi elemente. Eriline väärtus on neil 19. sajandi mütoloogiat käsitlevatel töödel, mille autorid on teinud tõsiseid jõupingutusi kaasaegse folkloori kogumisel (Ipolyi 1854, taastrükk 1987).

Allikate erisusest¹ lähtuvalt ei ole saadud andmete kvaliteet ühtlane; siiski, ungari rahvausundis leiduvad ajaloolised kihistused ei oleks leitavad ilma nende allikateta. Üks probleem rekonstrueerimisel on see, et olemasolevad andmed mõjutavad oluliselt üldist pilti; järelikult kui me jätame kõrvale osa allikagruppe, võib ungari rahvausundi ajalooline pilt oluliselt muutuda. Lisakomplikatsioone põhjustab fakt, et 11. sajandil kristlust juurutav ungari rahvas väljendas uue usu kontseptsioone ammu kasutusel olnud (peamiselt vana-turgi päritolu) sõnadega (sõnad paastuma, õnnistus, needus, piht - Vargyas 1978).

Ungari rahvausundi teine huvitav aspekt on see, mil määral individuaalsed müütilised (või pseudomüütilised) tegelased ja juttude kangelased ühendatakse teatud folkloorizhanri ja teatud allikagruppidega. Seetõttu, näiteks, mainitakse seitsmekorruselist allilma ainult mõnes loitsus (maailma seitse taset maa all).

Arheoloogia on meie peamiseks allikaks pöördumisel vanimate ungari mütoloogia kihistuste poole. Näiteks võib pidada süsteemi oluliseks elemendiks Ungari vallutamise aegset hobusega matust ja mõnedes kroonikates mainitud hobuseohverdust. Hauad olid paigutatud teisele poole vett, surnud olid hoolikalt oma haudadesse maetud koos isiklike ja igapäevaste tarbeesemetega. Seda kõike saab kasutada oluliste tüpoloogiliste detailidena võrdlevas uuringus (Dienes 1976).

Kroonikates on jälgi teatud totemistlikest müütidest. Lähtudes turul-linnu (kotkale sarnanev suur lind) jutust, rasestas turul-lind valitseva árpád-dünastia perekonna ema. Teine müüdifragment seondub jutuga vendade Hunori ja Magori jahist maagilisele hirvele², nende seiklustest naiste jahil - kõik need sündmused on olnud hõimu rajamisel olulised (Bartha 1978). Juhtumisi on taevase päritoluga maagilise põdra motiiv samahästi ilmnev ka mitmeid mütoloogilisi elemente sisaldavas regös-laulus (Sebestyén 1902).

Ungari uurijad on üksmeelsed shamanismi rolli olulisuses vallutusaegse müütilise maailmapildi moodustumisel. Selle jälgi on uurinud Vilmos Diószegi (Diószegi 1958). Shamaanimütoloogia elemendid on elanud üle sajandeid; ungari rahvausund on säilitanud pea tänaseni motiive, mille parimaid paralleele võib leida Siberi rahvaste seas. Nii näiteks võib ka ungaris tulevane shamaan saada 'teadlikuks' läbi haiguse, s.t. passiivselt, vastu tema tahet; ta peab kannatama oma teadmiste pärast (võrdle "hakkimise" motiiviga) ja ta peab ronima puu otsa, mis ulatub taevasse. Ainult need, kes kannavad oma sünnil teatud märki, võivad saada shamaanideks (nt sünnib hambad suus, õnnesärgis, samuti on tuntud uskumus, mis seondub siberi shamaanide nn 'liigse kondiga'). Mis shamaani varustusse puutub, siis ungari rahvausk on jäädvustanud shamaani trummi sõela kujulisena (Hoppál 1984) koos mälestustega hirvesarvest peaehtest, shamaaniredelist (kui taevasse ulatuvast puust) ja samahästi ka ekstaasist. Usundilised jutud maagilistest võitlevatest härgadest sisaldavad olulisi motiive ja andmeid, mõistmaks shamaani maailmavaadet.

Ungari mütoloogia struktuuri vaadeldakse hiljutiste uurimuste viitel kui rahvauskumuste süsteemi, mida võib defineerida läbi erinevate kaalutluste, nagu erinevate rahvaste mütoloogiates (nende jumalate süsteemis) võib defineerida põhimõtteliselt üksteisest erinevaid tasemeid (jumalate ja vaimude grupid). Järgnev käsitleb esmalt kosmoloogiat, mis loob raamistuse kõigele muule, seejärel, peale ungari jumalakujutluse kirjeldamist, antakse ülevaade ungari rahvausundis leiduvatest üleloomulikest olenditest ja lõpuks uskumustest üleloomulike võimetega inimestest. See on üks paljudest võimalikest lähenemisviisidest, mis antud piirides ei võimalda lahti kirjutada iga detaili (Hoppál 1981).

Selle kosmoloogia põhiprintsiip jagab maailma kolme ossa: üla- kesk- ja allilmaks (teine ilm). Ülailm on jumalate, isikustatud planeetide (Päike ja Kuu) ja tähtede päralt. Keskilm on inimeste elukoht, kuid mitmed üleloomulikud olendid (erinevad tondid³, metsa- ja veevaimud) on selle naabruses samuti aktiivsed ja seal on ka teateid üleloomulike võimetega inimestest, nagu shamaanid ja nõiad.

Ungari rahvajuttude abil koostatud mütoloogilise maailmapildi keskmes on puu, mis ulatub okstega taevasse, või lõputu puu (teiste soome-ugri rahvaste ilmapuu). See suur puu ühendab sümboolselt taeva ja maa, jumalate ilma ja koha, kus inimesed elavad oma elu, samas kui ta juured ulatuvad allilma; tema jalamilt saab minna augu kaudu pimedasse allilma. Ainult shamaanioskustega kangelane (noor karjane) on võimeline seda hiiglaslikku tüve mööda ronima selleks, et siseneda Kuu ja Päikese majja, hõbedasesse ja kuldsesse lossi. Mõnede rahvajuttude tekstides kannab see puu vilju (kuldseid õunu), aga igal ööl varastavad 'õhuhaldjad'⁴ saagi. Teistes jututüüpides pesitseb puuharudes hiiglaslik kotkas või päästab kotkapoegi kangelane, kelle on toonud suur lind (harilikult kaeluskotkas) allilmast maapinnale, puu jalamile, kust ta oma seiklust alustas. Kõiki neid motiive on mõned uurijad püüdnud ühendada kujutlusega shamaanirännakutest all- ja ülailma.

Mõningate uskumuste kohaselt toimib taevasse ulatuv hiiglaslik puu taeva toena, ta katab maad nagu telk ja augud võras on tähtedeks. Meie kohal oleval taeval on seitse või üheksa kihti (korrust) ja need kihid on samased puuharude või okstega, mida on arvuliselt samapalju. Kuud esineb ungari loitsudes enamasti mehena, ("uus Kuu, uus kuningas") samas on Päike leidnud isikustamist kui Ema Jumalanna⁵ ja on samastatud naisalgega ("naine kes on riietatud päikesesse"' Erdélyi 1976).

Mälestus Päikesega seotud religioossetest toimingutest ja Päikese austamisest on säilinud teatud rahvarühmade (tshongod Moldaavias ja kumanjanid) varases folklooris hommikupalvustes ja käeliigutusega Päikese tervitamises. Gyimese⁶ tshongode seas on leitud austust senitundmatu mütoloogilise tegelase suhtes; võimalik, et tegemist on mütoloogilise olendiga, kes on tekkinud varasema paganliku Jumalanna ja kristliku Maarja kultuse unifitseerumise tagajärjel.

Kuu mängib peamiselt rolli rahvameditsiinis; mõningatel juhtudel usuti, et loitsude vägi on tugevam, kui neid loetakse kuuvalgel (Pócs 1986). Kuu laike on seostatud viiulit mängiva Taaveti ja tantsiva Ceciliaga; teine seletus (võimalik, et paganlikku päritolu) on see, et Kuul võib näha karjase kuju⁷. Linnuteele on antud mitmeid nimetusi: Õletee, Vana Jumala tee, Hulguse või Meie Issanda Jeesuse tee, prints Csaba tee. Kõik need nimetused säilitavad või võivad säilitada varasemate mütoloogiliste mõistetega seotud põhiolemust. ungari rahvausundis on tuntud Kuud ja Päikest sööva müütiline olend (markoláb) ja temaga seostatakse kuu- ning päikesevarjutusi.⁸

Taevas, taevane maailm on vastandatud põrgu, allilmaga, mis on kosmoloogilise mudeli kolmandaks osaks. Taevas (menny - lingvistide arvates pärineb see sõna varasest soome-ugri perioodist - vaata ungari keele ajaloolist ja etümoloogilist sõnaraamatut 2 kd: 894) on valguse kuningriik, kusagil seal üleval on see koht kuhu leiavad tee oma maises elus kombeliselt ja inimlikult käitunute hinged. Kontrastiks põrgu (pokol - slaavi algupära), mis on pimeduse kuningriik, kuhu peale surma lähevad patused. Selline vastandus ungari rahvausundis on tõenäoliselt kristliku õpetuse ja varasemate dualistlike kujutluste suland. Põrgul maa all, maapinna all asuval maailmal on täpselt nagu taevalgi mitmeid kihte või korruseid.

On tähelepanuväärne, et kujutlus teisest ilmast väljendab huvitavat dihhotoomiat (selle koha pealt ei ole ungari rahvausund loomulikult ainulaadne); nimelt võib selgesti tajuda allilma ja teise ilma vastandamist. Kui esimene viitab üldjuhul põrgule, neetute elupaigale, siis teine ilm on märksa neutraalsem väljend, tähistades mingit maailma teispool vett, mis on peamiselt surnute kuningriik. Seega võime surmaga seonduvalt leida maailmakontseptsioonis vertikaalse vastanduste paari (head hinged/halvad hinged - Tlk.) ja horisontaalse vastanduse (elu/surm - Tlk). Selline oleks kujutlus maailmast ja teisest ilmast.

Kosmoloogiaga seonduvalt peaks märkima ka loomismüüte. Need on peamiselt allutatud piiblist pärinevale kristlikule laadile (vt Annamária Lammeli ja Ilona Nagy kogumikku 1985). Harvaks erandiks on fragment maa loomisest, täpsemalt, maa toomisest vee alt (toojaks on Looja abiline, kes võib olla kurat - ungari keeles ördög või lidérc⁹ - või goblin¹⁰ antud loomismüüdis) mis on tuntud kõikjal üle Euraasia (Hoppál1969).

Ungari mütoloogilise panteoni tähtsaim tegelane on looja, keda on kirjeldatud mitmel moel, Jumal või Isand, ungari keeles Isten ja Úr. (Rahvakasutuses Isand Jumal, aga samuti on tuntud ühendid Vana Jumal, Hea Jumal ja Kõikvõimas Jumal.) Tema on maailma isand, peamine juhtiv olend, kes hoiab oma kätes iga inimese ja elusolendi saatust, ta on abivalmis, aga samas ta ka karistab. Kõik see on iseloomulik mõistele Jumal, olgu sel siis paganlikku või kristlikku päritolu. Huvitav on, et tal ei ole eraldi kultust, ei ole eraldi müüdigruppe, mõiste ise on üsna tavaline omadust (kvaliteeti) näitav sõna (nt jumala karistus tähistab tema saatust kontrollivat funktsiooni). Ta elab taevas, kust ta jälgib maailma toimetusi, mõningate eranditega passiivselt, ehkki teda seostatakse mütoloogiates tüüpilise peajumalale omistatava atribuutikaga nagu välguga virutamine (vrd. Istennyila - välk).

Lingvistid ei ole suutnud leida head üksmeelset selgitust Jumala nime Isten päritolu kohta (hiljuti on vene uurijad A. Helimski ja V. V. Ivanov pakkunud võimaliku seletuse, lähtudes vanaungari sõnast ise `isa' ja vanast turgi sõnast tengri `jumal,' `taevas' või hetiitide Istanus).

Koos jumalaga osaleb ka kurat (ördög) loomistöös; meie mütoloogia demiurgina on tema see, kellelt pärinevad inimestele ebameeldivusi põhjustavad olendid (nt kärbsed, kirbud, puugid vms elukad). Tema elukoht on põrgus, tema impeerium on maa sügavustes, kuhu pärast surma lähevad neetud hinged. Igapäevakeeles on ta kõige halva kehastuseks (meil on selle kohta andmeid isegi 16. sajandist - Bornemissza 1955). Selgelt vastanduvad paarid tulenevad peajumala ja tema vaenlase printsiibist (jumal = ülal, hea, valge; kurat = all, kuri, tume). Nõukogude uurijad on leidnud, et Erlik, turgi mütoloogias tuntud allilma isand, ilmutab kõige enam sarnasust ungari kuradiga.

Euraasia rahvaste mütoloogias kuuluvad meessooga seotud vastandatud peajumalate paari juurde enamikul juhtudel naised, kuid vähemalt ühel juhul koguni jumalanna. Ungari jumalal ei ole abikaasat, aga üks segane nimi näitab, et kunagi võib olla olnud Jumalema, kes täitis süsteemis olulist rolli, omades suurt austust; tema nimi on Boldogasszony 'Õnnelik naine' või 'Õnnelik ema' (Kálmány 1886). See rahvausundi kuju on tõenäoliselt unifitseering vallutuseelsest kristlikust kontseptsioonist: Ema Jumalanna abi sünnitamisel ja elu andmisel võib võrrelda obiugri kaltes'ega, kes ühelt poolt on naine ja teiselt poolt kristluse Jumalaema, Maarja, kelle püsiv atribuut kristlikus liturgias on boldog st 'õnnis'. Jumalanna nimedes sisaldub sõna asszony 'naine', mil on osseedi algupära, aga sõna 'ema' näitab ka, et ta on kellegi naine; tal on abikaasa-isand ja tema ülimalt positiivsete omaduste tõttu ei saa selleks olla keegi muu kui meessoost peajumal ise.

Kui võrrelda ungari rahvausundi üleloomulikke olendeid teiste rahvaste, näiteks kas või burjaatide jumalatega, selgub, et kui teiste rahvaste mütoloogias alamad jumalad moodustavad suuri gruppe, perekondi, siis ungari mütoloogias on täiesti teistsugune olukord. (Minu arvates ei ole see hävingu või kaotuse tulemus, vaid oluline tüpoloogiline omadus.)

Ungari rahvausundi süsteemile on samuti iseloomulik, mitte küll nii suures ulatuses, kui teistel soome-ugri rahvastel, et nende looduses on vaimolendeid. Näiteks metsad on elukohaks müstilistele olenditele, kes aga ei ole looduse isandad; ka ei ole nad jumalasarnased, vaid lihtsalt hirmutavad mööduvaid inimesi. Kuna nende nimed erinevad piirkonniti, siis võib järeldada, et nad ei kuulu paganliku mütoloogia põhikihti; vasördög, 'raudkurat' (vana mees, kelle keha on kaetud karvadega ja kel on metsik välimus); vadleany 'metsik tüdruk' (liigub alasti, tal on pikad juuksed ja küüned); erdei leány, éneklö kisasszony ' metsatüdruk, laulev naine' (Transilvaania ungarlastel).

Loodusvaimude (nimetus pärineb Éva Pócsilt) teine grupp on veeolendid. Meessoost vizi ember 'veemees', kes elab jõgedes, järvedes ja soodes, on rahvauskumuses inimestele ohtlik, sest tõmbab neid vee alla. (Teda võib ehk võrrelda teiste soome-ugri rahvaste vee-elanikega, nagu Mari Vid-Ava, ja Vit-kan¹¹. Naisveeasuka ungari nimetus on sellö, teda on kujutatud kauni noore naisena, kuid kuna ta elab vees, siis on tal allpool pihta kala keha.

Mütoloogilises teadlikkuses on tihti seostatud ilmamuutusi teatud jumaluste otseste mõjutustega ja eraldi personifitseeritakse erinevaid nähtusi (tuul, vihm) (vt poola Pagoda või kreeka zephyr). Ungari rahvausundis leiame sellele väga vähe viiteid. Märkida tuleb siiski tuuleema, szélanya, keda kujutatakse koopas tuuli valvava ja neid aegajalt välja laskva vana naisena. Rahvajuttudes elab ta ilmapuu okstel. Värskemad uurimused on käsitlenud Sárkány 'Draakonit', sagedast tegelast nii rahvajuttudes kui ka müütides või uskumustes, kas abistab või segab ilmadeemonina kangelast (Erdész 1984). Tema välimus (7-, 9-, 12-pealisena) ei erine teiste rahvaste draakoni kujutlusest. Huvitav on aga, et ungari sõnal sárkány on türgi algupära.¹²

Ungari rahvausundis on mõningaid termineid, mis on sobivad mitmete deemonlike olendite nimetamiseks - vaim, hing, tont. Kõik kehatud müütilised olendid on vaimud (szellem). Selline mütopoeetiline nimetamine võib peita müütiliste olendite grupi, keda kujutatakse tuulelaadsetena. Selle tüübiga sarnane on ka termin lélek 'hing', mis tuleneb sõnadest lélegzet 'hingus', mis oli eelkõige kasutusel surma ajal kehast väljuva nähtamatu substandi kohta.¹³ Soome-ugri rahvastele oli teada mitmeid hingekontseptsioone, nende hulgas ka hinge lahkumine kehast magamisel või ekstaasis. Moldaavia tshongode uskumuslugudes on kirjeldatud hinge väljumist kehast herilase kujul (Bosnyák 1980).

Uurijad käsitlevad pseudomüütiliste olendite ja tegelastena ka neid rahvauskumuste tegelasi, kelle nimed on meile tuttavad, aga kelle täpne kuju ja välimus seda pole või keda on eri materjalides väga erinevalt kirjeldatud. Sellised on näiteks väljamõeldud haiguste deemonid fene, guta, nyavalya, mis on säilinud mütopoeetilises teadvuses kui moodsa folkloori elemendid needuste või halbade soovide vormis.

Rahvausundis tuntakse ka mõningaid olendeid, kelle osaks on hirmutada, kelle kujud on kirjeldustes erinevad ja kelle nimedeks on ainult tavasõnad (nt kisértet 'tont' ja halál 'surm'); samuti on tuntud lidérc 'luupainaja', ja see müstiline olend võib esineda mitmes vormis, suures hulgas uskumuslugudes ilmneb rikkalik mitmekesisus. Luupainaja on ungari rahvausundis üks kuradi armukestest, kuid ülimalt mitmekesiste uskumuste ühendamisel ilmnevad erinevad müütilised motiivid sarnastuvad teatud kujunditeks (langev täht sabaga, luupainaja hulkuv valgus, tondid, surnud inimesed oma kodudes kummitamas, kratt jne). Sõna lidérc etümoloogia ja päritolu ei ole teada, nagu me ei tea ka enamiku ungarikeelsete lastehirmutamise sõnade päritolu. Ungari uskumuste süsteemis on suur rühm olendeid, kelle ainus funktsioon on hirmutada väikseid lapsi, kui need karjuvad, teevad koerust või ei taha magama jääda. Nende levinumateks nimedeks on: bubus, mumus, bankus, bunkus, bönkös, kankus, kunkos, kankas, kókós, kókár, mánkus, mumák, mummu, mamó, hemmes, mankuj, vankuj (Hoppál 1969). Tegelikult on nimed ainus, mis neist olenditest teada on, kasutatuna lühikestes ähvarduslausetes " sind võtku" või " tuleb!", aga nende välimusest ei ole midagi teada, hoolimata sellest, et meie käsutuses on põhjalikud kogud terve ungari keele leviala kohta. Mitmete tuhandete näidete põhjal on selge, et kindlate hirmutussõnade kasutamine on seotud rahvusgruppidega, võimalik, et üsna üheselt (nt sõna kókó kasutavad palokid, kókus kasutatakse Szabolcs-Szatmári maakonnas ning mókár ja bankus on kasutusel ainult kumanjanitega asustatud aladel). Kuigi need sõnad on tarvitusel ka laste sõnavaras, viitab suur foneetiliste vormide variaablus ja lai levik üle kogu maa mälestusele mingist ürgsest müütilisest olendist (tugevalt negatiivsete omadustega). Võrdlev mütoloogiline uurimine, eriti foneetiliste vormide bubus-mumus-mummu ja vormelite rézfaszá bagoly 'vasknokaga öökull' ja vasorrá bába 'raudninaga nõid' kohta, võib edaspidi huvitavaid tulemusi anda.

Rahvajuttudes ja müütides leidub erinevaid pseudomüütilisi tegelasi ja tavaliselt on nad paigutatud mütoloogilise süsteemi madalamatele astmetele. Sellised on näiteks ungari manó 'kuradike' ja törpe 'härjapõlvlane', óriás 'hiid', tündér 'haldjas' ning boszorkány 'nõid'. Esimesed kaks on väikesed aga äärmiselt tugevad ja kavalad pikkade juuste ja habemega olendid ja nad ilmnevad rahvajuttudes ainult koos oma hiiust kaaslasega. Hiiud elavad kaugel eemal, mägedes, kusagil maailma äärealadel, samas kui härjapõlvlased ja kuradikesed esinevad metsas või maa-all ja sellest tulenevalt on nende funktsiooniks varanduse valvamine.

Madalama taseme mütoloogilised olendid elavad väljaspool inimese kultuurimaailma, loomulikus keskkonnas, kuhu nad kuuluvad (metsades, koobastes, mägedes, järvedes, soodes, vetes). Naisolendeist on paremini tuntud haldjad (tündér), keda kirjeldatakse rahvajuttudes ja legendides kasulike, väga atraktiivsete ja kaunite olenditena. Iseloomulik on, et nende paleed paiknevad veealuses kuningriigis, kiirates igavest õnne. Nime etümoloogiat ei ole lingvistidel veel lõplikult paika panna õnnestunud, kuid on teada näiteid sarnastest mütoloogilistest nimedest, kus nimes sisalduva tavasõna tähendus iseloomustabki selle tegelase peamist omadust (antud juhul on tegemist semantilise grupiga `sädelev,' kiirgav,' `võluv' - vaata Pais 1975).

Kui haldjas on vees elav mütoloogia alamastme kaunis, noor naisolend, siis tema negatiivseks vastandiks on ilmselt vasorrú bába 'raudninaga nõid', keda kujutatakse juttudes inetu pahatahtliku vana naisena (Solymossy 1927).

Mütoloogilise süsteemi osaks võib lugeda samuti ajaloolis-eepilise pärimuse kangelasi, kellest me ei tea, kas nad kunagi tõeliselt elasid ja kas need imepärased ja vaevu usutavad sündmused, kus nad osalesid, ka kunagi juhtusid. Sellised müütiliste elementidega põimitud pärimused on seotud Botondi, kehaliselt eriti tugeva kangelasega, Leheli sarvega, kuningas Püha Ladislase võitlustega, keda hiljem kujutati keskaegsetel kirikufreskodel, nagu ka legendaarselt tugevat Miklós Toldit (Hoppál1981). Meie esivanemad, kes rajasid ühiskonda, muutusid aja jooksul müütilisteks kangelasteks ja sellistena jäädvustusid inimeste teadvusse. Müütide tegelased kuuluvad ajaloo algusesse, ajaloolised kangelased muutuvad aja möödudes tasapisi müütilisteks tegelasteks (nt kuningas Matthias). Ühiskonna jaoks on selles protsessis tähtis, et on võimalik iseennast identifitseerida müütilise ajaloo kangelastega või ajaloolise müüdiga: kõik selliselt koostatud mütoloogilised süsteemid või uskumine nende tõepärasusse tugevdavad etnilist identiteeti. See ongi mütoloogia kõige tähtsam sotsiaalne roll tänapäeval.

Tõlkis Andres Kuperjanov
Kommentaarid on tõlkijalt

Kirjandus

BARTHA, A. 1978. M?tosz és történelem. (Myth and History). Hopp?l, M. -Istv?novits, M. (eds.) M?tosz és történelem 13-15. Budapest.

BERZE-NAGY, J. 1958. Égigérö fa. Mitológiai tanulm?nyok. (The Tree Reaching the Sky: Mythological Studies). Pécs.
BORNEMISSZA, F. 1955. Ördögi k?sértetek. (Devilish Ghosts). Budapest.

BOSNY?K, S. 1980. A moldvai magyarok hitvil?ga. (Folk Beliefs of the Hungarians in Mold?via). Folklór Arch?vum 12. Budapest.
DIENES, I. 1976. The Hungarians at the Time of the Conquest and their Ancient Beliefs. HAJD?, P. (ed.) Ancient Cultures of the Uralian Peoples 79-114. Budapest.
DIÓSZEGI, V. 1958 A s?m?nhit emlékei a magyar népi müveltségben (The Remnants of Shamanism in Hungarian Folk Beliefs). Budapest.

ERDÉLYI, Zs. 1976. Hegyet h?gék, lötöt lépék... (Old Hungarian Folk Prayers). Budapest.
ERDÉSZ, S. 1984. K?gyókultusz a magyar néphagyom?nyban (The Cult of Snake in Hungarian Folk Tradition). Debrecen.

HOPP?L, M. 1969. Gyermekijesz?ök. (Child-scareing Words) In Népi kult?ra - Népi t?rsadalom II-III: 247-264. Budapest.
1974. Ein semantisches Modell des ungarischen Alpglauben. Acta Linguistica 24:167-181. Budapest.
1975. Folk Beliefs and Shamanism of the Uralic Peoples. Hajd?, P. (ed.) Ancient Cultures of the Uralian Peoples 215-242. Budapest.

1981. Belief System, Worldview and Mythology. Pal?di-Kov?cs, A.- Gulya, J. (eds.) Congressus Quartus Internationalis Fenno-Ugristarum pars IV: 129-133.
1984. Traces of Shamanism in Hungarian Folk Beliefs. In Hopp?l, M. (ed.) Shamanism in Eurasia 11: 430-449. Göttingen.
IPOLYI, A. 1854. Magyar mythologia. (Hungarian Mythology). Pest (Reprint Budapest, 1987 - with an Introductory Essay by M. Hopp?l).

K?LM?NY, L. 1886. Boldogasszony ösvall?sunk istenasszonya. (The Mother-Goddess of the Old Hungarian Religion). Értekezések a nyelv- és széptudom?nyok köréböl. Budapest.
LAMMEL, A. - NAGY, I. 1985. Parasztbiblia. Magyar népi biblikus történetek. (Biblical Stories in Hungarian Folk Narratives). Budapest.

PAIS, D. 1975. A magyar ösvall?s nyelvi emlékeiböl. (From the Linguistic Relies of Old Hung?ri?n Religion). Budapest.
SEBESTYÉN, Gy. 1902. Regös énekek. (Regös Songs). Budapest.

SOLYMOSSY, S. 1927. A vasorrú bába és mítikus rokonai. (The Witch-with-Iron Nose and Her Related Mythical Figures). Ethnographia 38: 217-235.
VARGYAS, L. 1978. A honfoglaló magyarság hitvilágának legfejlettebb rétege a nyelv és a folklór tükrében. (Old Hungarian Folk Beliefs as Reflected in Language and Folklore). Hoppál, M. - Istvánovits, M. (eds.) Mítosz és történelem (Myth and History). 15-28. Budapest.

Tekstis on autoril viidatud veel E. Pócs'ile ja etümoloogilisele sõnaraamatule, kuid neid ei ole kahjuks kirjandusnimestikus.