Õigustagu säärast lihtsustatud otsimisviisi see, et leitud situatsioonide puhul juhivad artiklite autorid lugeja tähelepanu esitatu «vanasõnalikkusele». Mainitud markeeringute puhul ei saaks näiteks vanasõna mitteteadmine tekitada olukorda, kus vanasõna jäetaks vanasõnana tähele panemata. Sellele aspektile on tähelepanu pööranud näiteks hispaaniakeelsete vanasõnade tajumist vaadelnud Shirley Arora, polemiseerides Wolfgang Miederi koostatud kogumikus «Wise Words» Dundesi ja Arewa mainitud kirjutisega. Arora rõhutab, et vanasõnakasutamine õnnestub, kui teine osapool kindlalt teab, et tegu on vanasõnaga, «kollektiivse tarkusega» (vrd Arora 1994: 6).

On muidugi ilmselge, et sellise otsingu märkamismäär ei ole kõikeammendav. Kindlasti tõhusamaid tulemusi andev võrdlemine «Eesti vanasõnades» eristatud enam kui 15000 vanasõnatüübiga ei tundunud töö mahukuse tõttu mõistlik. Liiati raskendaks otsimist tüübi tiiteltekstide (või selle tuumterminite) järgi nii vanasõnade folkloorne varieerumine kui nende teadlik varieerimine (näiteks parafraasid).

Kui suur hulk vanasõnu sel viisil leidmata jääb, ei ole teada, sest puuduvad andmed, kui sageli vanasõna «vanasõnalikkust» rõhutatakse, vanasõnakasutamist markeeritakse. Pelk pilk kirjeldatud otsimismeetodiga leitud artiklitele kinnitas, et vanasõnu on kasutatud kasvõi samades artiklites, otsinguterminitest eemal. Näiteks viljaka vanasõnakasutaja ajakirjanik Rando Soome ühe artikli lõpulausele «Vägisi tuleb meelde vanasõna kingsepast, kelle majas pole kunagi korralikke saapaid»¹² lisaks võis leida viite vanasõnale sama artikli pealkirjas «Vaikimine on tõesti kuld» (meenutab vanasõna «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld», EV 9956).¹³

5. «Vanasõnad ei ole enam moes...»

- «...ja sageli nad lihtsalt enam ei kehti», kinnitati ühes vaadeldud artiklis.¹⁴ Ometi vajati vanasõna ühes päevalehes pea kord kahe päeva jooksul, ühtekokku õnnestus leida järgneva vaatluse jaoks ligi 300 teksti, kus vanasõnu kasutati. Arvutustest jätsin välja ligi poolsada artiklit, kus vanasõnu vaadeldi teisel tasandil - viitamised vanasõnauurijatele, vanasõnakogumikele jms.¹⁵ Vaatluse alt välja jäi hulk selliseid tekste, mida nende kasutajad küll nimetasid 'vanasõnadeks', mis aga tegelikult vanasõnavaramusse ei kuulunud, olles nt lühemavormilisemad kõnekäänud.¹⁶ Erandina võtsin arvesse sagelikasutatava, kõnekäänu ja vanasõna piirimail oleva ütluse «Hundid söönud, lambad terved», mis EVs küll vanasõnana märgitud pole, ent mis kasutajatele reeglina vanasõnana tundus.

Arvesse võtsin ka lendlaused, mis vastasid mingil määral vanasõnalikkuse kriteeriumidele. Nende puhul oli autorsus ajapikku unustusse jäänud või ei olegi seda teatud. Näiteks ühe poliitikaartikli lõpuread

/.../Ning nagu vanasõna ütleb: kes oma minevikku ei tunne, on võib-olla sunnitud selle uuesti läbi elama. Seda õnnetust ei sooviks ma venelastelegi.¹⁷

on ilmselt vabaks tõlgenduseks Juhan Liivi mõtteterast «Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta».

Muidugi pole päris kindel, kas järgnevate arvutuste jaoks arvessevõtmise/väljajätmise subjektiivne «sõel» oli alati töökindel. Järgnevalt toon kerkinud kimbatuste kohta mõned näited. Üks artikkel algab järgnevalt:

/.../Rahvatarkuse kohaselt peaks sooja suve järel tulema soe talv, väga sooja suve järel aga väga külm talv./.../¹⁸

See meenutab küll vanasõnana noteeritud teksti «Sui käib talve järele» (EV 10983, 5 autentset üleskirjutust). Kuivõrd aga siinkohal pole tegu vanasõnaks vormitud mõtteteraga, vaid pigem nn tavatarkusega, jäi see arvesse võtmata.

Ka järgmise artiklikatkendi puhul pole folkloristi seisukohalt tegu ei vanasõna ega rahva (tegeliku) uskumusega, vaid pigem võib seda klassifitseerida argiarvamuseks:

/.../Saksa vanasõna ütleb nohu kohta, et see saabub kolm päeva, on kohal kolm päeva, ning ka lahkumine võtab tal kolm päeva aega. Nohu kohta on veel teinegi vanasõna. Seal arvatakse, et ravides möödub nohu nädalaga, ravimata aga seitsme päevaga./.../¹⁹

Kõhklusega võtsin arvesse episoodi ühest kirjandusarvustusest, kus püüti iseloomustada vaadeldava raamatu tegelast vanasõnaga «Kudas küla mulle, nõnda mina külale» (EV 5030, aut. 115). Selle kinnituseks tõi kirjutaja «Eesti vanasõnade» II köitest ära nii leheküljenumbri kui - ilmselt usaldusväärsuse tõestamiseks - suure üleskirjutuste arvu.²⁰

Väljajäänud artiklitest väärib eraldi äramärkimist üks üpriski omalaadne lugejakiri, pealkirjastatuna «Meenutagem rahvatarkust». Selles meenutas solvunud lapsevanem oma lapse kooli kaitseks üheksat vanasõna, pärit M. J. Eiseni teosest «Eesti vanasõnad», nt «Mis sa teed, teed enesele», «Seda, mis tahad teisele öelda, ütle enne enesele», «Mida vihaga tehakse, läheb viltu», «On sul häda, kaeba enesele».²¹

6. Oma ja võõras, vana ja uus

Vanasõna «termini» aegaegne lahtimõtestamine, mis käsib vanasõna pidada eesti keeles vanaks tarkuseks, ei lubaks uuemaaegseid rahva seas kindlalt käibivaid vanasõnasarnaseid ütlusi justkui nõnda nimetada. Ometi on kaasaja traditsioonis kindlalt kasutusel ja rahva poolt ka vanasõnana tajutavad sellised ütlused, nagu «Enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul», «Üks pilt räägib enam kui tuhat sõna», «Kes maksab arved, tellib hiljem muusika».

Uute ütluste puhul ei ole imekspandav nende rahvusvaheline levik. Suur hulk sarnaseid «uusi» vanasõnu saadi naabrite soomlaste poolt 1985. aasta selleteemalise kogumisvõistluse tulemusena. Materjali põhjal ilmunud mahukas kogumik «Rapatessa roiskuu» sisaldas neid kõnekäände ja vanasõnu, mida ei leidunud veel 1950. aasta arhiivitekstide hulgas ning mis ei olnud avaldatud vanasõnaväljaannetes enne 1965. aastat (Kuusi 1988: 14). Sealt leiame vasteid näiteks sellistele meie ajaleheautorite poolt vanasõnadeks nimetatud ütlustele nagu «Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna»²² (vrd samas: 253), «Poolel teel hobuseid ei vahetata»²³ (vrd samas: 215; Archer Taylor (1931: 37) kinnitab selle Abraham Lincolni lendlauseks).

Sugugi harv polnud ka teadvalt teiste rahvaste vanasõnade kasutamine; artiklikirjutajate väitel (tegelikult oli võõrvanasõnu enamgi) kõlasid need ühtekokku 29 juhul 15 erinevalt maalt. Kõige rohkem kasutati vene (8), hiina ja inglise (kumbki 3) vanasõnu. Seejuures neist väiksem osa oli kasutusel n-ö kontekstist otseselt johtuvalt, st vastavas artiklis käsitletigi vastavat maad. Näiteks vene õigeusku puudutav artikkel algas:

/.../ «Papi habe on alati või sees» väidab vene vanasõna/.../²⁴

Leedusse naftaterminaali rajamisega kaasnenud artikkel kirjeldas selle ümber puhkenud kirgi:

/.../Sotsiaaldemokraadid nimetavad terminaali strateegiliseks, kuid president Brazauskas ja peaminister Gediminas Vagnorius peavad seda kommertslikuks. Leedulastel on vanasõna: nimi ei riku asja. /.../²⁵

Enamikul juhtudel aga nähtav seos artikli ainesega puudus ning vanasõnad olid tuntud sententsideks «klassikalistest» kultuuridest (ladina, araabia, hindi), või esindasid siis nn loodusrahvaste tarkust (rundi, mari). Ühel juhul kasutati vanasõna kuulumist teisele rahvale ka koomilise efekti saavutamiseks.

Alati ei tarvitsenud võõrvanasõnana presenteeritud tekst olla eesti traditsioonis tundmatu. Näiteks kolm korda esinev (ja kahel korral ka vene vanasõnaks noteeritud) «Peale kaklust rusikatega ei vehelda!» on ära toodud ühe (autentse) variandina ka «Eesti vanasõnades» - «Pärast riidu ei ole tarvis rusikad näidata» (EV 9622, üleskirjutus venemõjulisest Vaivara kihelkonnast).

Võib oletada, et «kõrge kultuurrahva» vanasõna tundub selle eestlasest tarvitajale mõnikord mõjusam kui omamaine. Katkendis

/.../Tuntud hiina vanasõna ütleb, et kui igamees oma majaesise puhtaks pühiks, olekski kogu tänav puhas. /.../²⁶

tsiteeritud vanasõnale on vaste eesti traditsioonis olemas (EV 9372, «Igaüks pühkigu oma ukseesist»).

Tüübinumbrid «Eesti vanasõnadest»²⁷ õnnestus leida ühtekokku 182 vanasõnale - ülejäänud viiendiku moodustasid siis eesti paralleelita võõrlaenud, lendlaused vm. Niisiis võime tõdeda, et vanasõnade kuulumatus «Eesti vanasõnade» nomenklatuuri ei takistanud ajalehetekstide autoritel neid liigitamast 'vanasõnade' ('rahvatarkuse' jne) alla - meelsasti tarvitati «uusi» ja teiste rahvaste vanasõnu, ilma et päritolu või uudsus probleemiks oleks.

7. Parafraasid ja paroodiad

Mõistetavalt varieerusid vanasõnatekstid üksjagu; ka siis, kui need on kasutajani jõudnud sekundaarse traditsiooni abil, avaldab mälu oma mõju. Esines ka komplitseeritumaid varieerumisi, näiteks pandi kaks vanasõnateksti kokku:

/.../Kõnekäänd «kaua tehtud, hästi tehtud» üldjuhul Venemaa autotööstuse toodangut ei puuduta./.../²⁸

Ilmselt on see ühendus vanasõnadest «Kaua tehtud, kaunikene...» ning «Ise tehtud, hästi tehtud» (EV 8487+EV 7982).

Paarikümnel korral esines aga vanasõnu, mis olid parodeerimise eesmärgil teadlikult ümber tehtud. Nende mahuosa arvestades pole vähemasti (ajaleheartiklite) traditsioonis Arvo Krikmanni poolt kümmekond aastat tagasi nenditud «vanasõnaparoodiate toodangu intensiivistumine» (Krikmann 1985: 474) niisiis domineerivaks saanud.

Seejuures üksikutel juhtudel vanasõna parafraseerimisega vististi ei soovitud nalja teha, nõnda näiteks tekst

/.../Pooleldi tahtmatult meenub neile mõeldes vana rahvatarkus, et härga tuleb karta eest, hobust tagant ja karjeristi igast neljast küljest korraga. /.../ ²⁹

on vanasõnana noteeritud lause viimases osas lõpuga «... aga kurja inimest igalt poolt» (EV 3270). Pole teada, kas tegu on omaloomingu või kuskilt kuuldud mugandusega. Sarnast (naljanagi võetavate) vanasõnade hinnangulise jõu säilimist ajaleheartiklites on täheldanud ka näiteks Neal R. Norrick (1985: 24).

Spordiarst Peeter Mardnaga tehtud intervjuus kinnitab viimane, et ainuüksi spordimeditsiin ei vii eesti suusatajaid

«/.../kõrge koha saavutamisele tiitlivõistlustel. Ehk parafraseerides vanasõna: looda meditsiinile, kuid tee ka tööd!» lisab Mardna. ³⁰

Ilmselt on parafraseeritud rahvusvaheliselt tuntud vanasõna «Looda Jumala peale, kuid ära ole ka ise hooletu». (Eesti arhiivitekstide hulgas selle autentseid üleskirjutusi pole.)

Mõne parafraasi puhul oli koomilisussoov ilmselt teisejärguline, näiteks «...vanarahvas teadis öelda, ega tuumaõnnetus ei hüüa tulles...» (viidati tuntud vanasõnale «Õnnetus ei hüüa tulles», EV 14714).

Kõige rohkem leidus siiski selliseid parafraase, kus koomilise efekti saavutamine oli peaeesmärgiks ning parafraasile lisandus paroodiaelement. Näiteks filmi «Petetud naiste klubi» tutvustades alustas üks filmikriitik artiklit:

«Narri naist üks kord, narrib naine sind üheksa korda tagasi,» võib osundada tuntud vanasõna ajakohasemale tõlgendusele/.../. ³¹

Märkimist väärib autor Tambet Kaugema, kes kasutas väljavahetavat parafraseerimist mitmel korral; temale kuuluvad mugandused «Aga kus suitsu, seal välgumihklit, on vanarahvas ikka öelnud»,³² «Parem papagoi peos, kui kondor katusel»³³ ning kahtlase autentsusega noteering: «Samojeedi rahvatarkus ütleb, et kahte asja ei tohi pilgata: mehe naist ja mehe palka».³⁴

8. Vanasõnade esinemus erinevates leherubriikides

Kahe päevalehe rubriigijaotust tuli nende võrreldavuse huvides pisut ühtlustada, luua «tingrubriigid», peamiselt «Eesti Päevalehe» rubriike kasutades ja «Postimehe» üksikasjalisemat jaotust koondades. Eraldi lõin mõlema lehe jaoks uue jaotuse Lugejakirjad. Autorkonda arvestades jagasin «Postimehe» rubriigi «Arvamus» sisu ümber jaotustesse Poliitika ning Lugejakirjad (viimasesse ka siis, kui nende teemaks oli poliitika.). «Eesti Päevalehe» rubriigile Inimene vastavaks lugesin materjali «Postimehe» nädalalõpu kergemasisulise lisalehe «Extra» samanimelisest rubriigist ning rubriigist Elu; paigutasin need jaotusesse Elu, inimesed. Kahe ajalehe mõned rubriigid ei kattunud üldse, ülejäänud artiklid paigutasin «ja muu»-jaotuse alla.

Erinevate ajalehtede eri rubriikide «vanasõnalembuse» mõõtmine on muidugi üsna libe tee. Kuna vaadeldud materjali on suhteliselt vähe, võivad ilmsiks tulnud tendentsid olla ka mõneti juhuslikud. Mahuosa järgi (vt tabel 2) on kahe lehe eri rubriikidest kokku üsna võrdselt esindatud Poliitika ning Lugejakirjad, järgnevad Kultuur, Sport ning Elu, inimesed. Seevastu kahes lehes eraldi on järjestus mõneti teistsugune - näiteks «Postimehes» saavad lugejakirjad konkurentsitult esikoha.

Muidugi ei saa unustada, et rubriikidel on olnud lehtedes ka osati erinev proportsioon. Kindlasti mõjutas vanasõnu sisaldavate lugejakirjade vähesust asjaolu, et lugejakirju ilmus «Eesti Päevalehes» üldse vähem kui «Postimehes». Täiesti puudus «Eesti Päevalehest» aga rubriik Meediaarvustus. Seevastu Keskkond oli esindatud «Postimehes» (rubriik «Loodus») suhteliselt harva, «Eesti Päevalehes» aga iga päev, mistõttu see rubriik sai «Eesti Päevalehe» osas suhteliselt kõrge tulemuse.

Nagu juba eelnevalt välja toodud, pole sage vanasõnavajamine poliitika-rubriigis poliitikute meeldejäämistarviduse ning rahvale toetumistahte tõttu sugugi imekspandav. Ka vanasõnade suur osakaal lugejakirjades oli üsna ootuspärane; lugejate poolt lehele saadetud kirjades tavatsetakse tihtipeale mingi nähtuse vastu protesteerida, teisi õpetada. Ilmselt on kirjutajatele tundunud otstarbekaim jagada õpetusi justkui kollektiivi enese väljendatud seisukohtadega. Kui poliitikute puhul võime oletada osalt samasugust psühholoogilist motiveeringut, siis lugejakirjade puhul võivad kirjutajad lisaks karta, et neid - «lihtinimesi» - ei võeta kuulda, ning seepärast peavad nad otstarbekaks tarvitada «üldiselt aktsepteeritud tõdesid».

Kultuuri-rubriigi puhul on vanasõnade sage tarvitamine seletatav vanasõna kuulumisega pigem kultuuri-sfääri kui muude ajaleherubriikide temaatikasse. Siiski olgu veelkord juhitud tähelepanu valikusõela võimalikule «vigasusele». «Eesti Päevalehe» kultuuri-rubriigist veerandi (4 esinemust) hõlmavad Mati Undi esseistlikus «Argimütoloogia»-sarjas ilmunud artiklid, kus tihtipeale on toodud näiteid erinevate rahvaste ütlustest. Sageli võib aga oletada, et need on otsitud ning ei väljenda nn «sundimatut reageeringut», vaid autori kindlat kavatsust oma esseedes erudeeritust väljendada (sellele viitab teistegi tema kasutatud võõrpäritolu vanasõnade ja lendlausete lai päritolu). Näiteks artiklis «Punane valgus» kirjutab Unt: «Ka mingi inglise vanasõna väidab, et õhtune punane taevas on karjuse rõõm, hommikune punane taevas aga vastupidi, hoiatus halva ilma eest.»³⁵ Artikli «Põld» puhul meenutab ta tuntud vanasõna «Narrid põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu» (EV 7398), pidades seda põllu inimesestamiseks.³⁶

Hoopis üllatav on «Postimehe» spordi-rubriigis ilmnev suur vanasõnade arv. Pea kõik seal esinenud vanasõnad (18 esinemust 21-st) pärinevad korrespondent Rando Soome kirjutistest. Soome esitab vanasõnu nii otsesõnu - «Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem» (EV 1787)³⁷ ja «Töö kiidab tegijat» (EV 12515)³⁸ - kui tekste ümber sõnastades:

/.../Vägisi tuleb meelde vanasõna kingsepast, kelle majas pole kunagi korralikke saapaid.³⁹

/.../Knighti sõnade tagant võis välja lugeda, et äri on, parafraseerides ühte tuntud kõnekäändu, vähemalt tema meelest paksem kui veri.⁴⁰/.../

Tegu on niisiis kirjutaja - kodumaast eemal viibiva väliskorrespondendi - tavatult suure vanasõnatarvitusega, millele teised autorid lähedalegi ei jõua.⁴¹

Üsna suurel hulgal esines vanasõnu rubriigis Elu, inimesed. Rubriiki kuuluvates isikuintervjuudes on mõnel korral öelnud vanasõna hoopis intervjueeritav, mida intervjueerija on vahendanud. Siiski võidi vanasõnaga ka küsida: nii esitas intervjueerija maksuameti peadirektorile küsimuse, kas peab paika vanasõna, et «suured vargad sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas». Vastus kõlas:

/.../Kõik vargad peaksid võllas rippuma, suuremad kõrgemal ja väiksemad madalamal. (Naerab.) Tegelikult ei tohiks muidugi vahet teha. /.../ ⁴²

Ootuspärane oli, et lehe tähtsamatest rubriikidest esineb vanasõnu suhteliselt harva rubriigis Majandus. Ilmekalt näeme seda «Postimehe» näitel, lehe kahe vanasõnu sisaldava artikli kuulumine majandusrubriiki - kuigi lehes need sinna küll paigutati - oli tinglik, mõlemad kirjutised on seotud pigem pereplaneerimisega kui tavalise majandusteemalise artikliga selles lehes.⁴³ «Eesti Päevalehe» majandusrubriigis kasutati vanasõnu seevastu suhteliselt arvukamalt. Nende seas esines ka markantne manipuleerimisnäide vanasõnaga - kindlustusagendi kirjutis üleskutsega kindlustamiseks, mis lõpeb nii: «Ütleb ju vanasõnagi: koonerdamine pole kokkuhoid, nõnda ka kindlustamata jätmine».⁴⁴

Huvitavana tundub asjaolu, et «Postimehes» on uudiseid vürtsitatud viie erineva vanasõnaga (neist kahes on tegu küll päevakajalise intervjuuga), seevastu «Eesti Päevalehes» pole selles rubriigis vanasõnu kordagi kasutatud.

Kõik need erinevused avaldasid mõju ka üldtulemustele, kahe aasta pikkuse perioodi jooksul (vt tabel 1) on «Eesti Päevalehes» vanasõnadele viitamisi kolmandiku võrra vähem kui «Postimehes». Erinevat vanasõnavajadust võis põhjustada kahe lehe erinev mahukus; teisalt võib mingit mõju olla avaldanud ka lehtede mõneti erinev sihtrühm - «Eesti Päevaleht» on enda lugejana reklaaminud «edasipüüdlikku eestlast»,⁴⁵ sel ajal kui suurema trükiarvuga «Postimees» püüdis olla leheks «erinevas vanuses lugejatele».⁴⁶

9. Vanasõnu kasutanud autorid

Nagu juba mainitud, sisaldavad vanasõnu vaatlusesse võetust kõige rohkem Rando Soome artiklid - tema kasutas vanasõnu tervelt 17 erinevas artiklis. Rohkem kui kolmes artiklis viitasid vanasõnadele veel Vahur Kalmre, Tambet Kaugema, Andrus Laansalu, Mati Unt (4), Vahur Kalmre (4), Cheslovas Ishkauskas, Ülo Tonts, Deivil Tserp, ning Andres Varik (3). Korduvkasutajate hulgas pole poliitikuid nii palju, kui oodata võinuks, siiski on üle ühe vanasõna poetanud oma mõtteavaldusse põllumajandusminister Andres Varik (kolm korda), eri kordadel vastavalt siseministri ning Tallinna linnapea ametis Robert Lepikson (1+1), noor poliitik Meelis Kitsing (2).

Eelkõige on ajalehetekstides vanasõnu kasutanud mehed - nemad on esitanud vaadeldud vanasõnadest 72% ning naised 17% (ülejäänud artiklites küll vanasõnakasutaja sugu ei selgunud - märgitud oli ainult initsiaal või oli tegu anonüümse artikliga). Siiski arvan, et suhtarvud ei ole just seesugused, et mehed täidavadki ajalehest kolm neljandikku ja naised ühe viiendikku. Niisiis sõnastagem mõnevõrra ettevaatlikult, et mehed tunduvad kasutavat ajalehtedes vanasõnu mõnevõrra enam kui naised.

Huvitav oli jälgida, kuidas vanasõna kasutamine ühe autori poolt võis kaasa tuua vanasõna enese peegeldumise (mis mõnikord toimub ka sarnases kontekstis) teise autori poolt. Ehk kinnitab seegi, et vanasõna kasutamine teravdab tähelepanu. Näiteks tegi ühe artikli autor etteheite, kasutades toeks vanasõna «Kelle leiba sööd, selle laulu ka laulad»⁴⁷ (vrd EV 5657). Kolme päeva pärast ilmunud vastuses saadeti vanasõna «tagasi», st korrati algse etteheitja vastu suunatuna.⁴⁸ Niisiis oli torge vanasõnaga mõjus ja sundis end taastarvitama.

Sarnaseid näiteid võib leida veel mitmeid. 16. aprillil 1996 kasutatakse «Eesti Päevalehe» spordirubriigis ütlust:

/.../Võitjate üle kohut ei mõisteta - see kõnekäänd annaks õiguse ka [korvpallitreener Allan] Dorbekile /.../. ⁴⁹

Kaks päeva hiljem kordab samas rubriigis sama fraasi teine autor, spordirubriigi toimetaja:

/.../Pärast kohtumist seda olukorda ei meenutatud, teda ülistati taevani. Kõnekäändki ütleb: võitjate üle kohut ei mõisteta. /.../ ⁵⁰

Samuti aga võime näha, kuidas sama vanasõna korratakse tingituna samast situatsioonist. Kui eeldada, et järgnevad kaks teksti ei ole mõjutatud üksteisest, siis võiks siitki näha, kuidas - antud juhul Islandiga seotud - ilmekad ütlemised mällu sööbivad ning ka pea aastase vahega eri inimeste reisimuljetes tsiteeritud saavad.

/.../Kuid eilne ilm lükkas ümber islandlaste kõnekäänu, et kui ilm ei meeldi, oota pool tundi/.../ ⁵¹

/.../Islandlastel on murphylik vanasõna: kui teile parasjagu ei meeldi Islandi ilm, siis oodake viis minutit ja see läheb veel halvemaks/.../ ⁵²

10. Vanasõnade jõud

Intertekstuaalsuse tõttu omab vanasõna erilist mõjujõudu juba teksti sisse sulatatuna. Vanasõna on juba omaette täisväärtuslik tekst, moodustades nõnda n-ö teksti tekstis. Veelgi suurema jõu saab vanasõna rõhulisel kohal, teksti alguses või lõpus. Max Lüthi on mõnede ajalehtede vanasõnadenopingus maininud vanasõnu sageli kasutatavat «an ausgezeichneter Stelle», pealkirja või lõpplausena (Lüthi 1970: 495).

On teada, et kõige paremini jääb meelde see, mis on öeldud jutu alguses või jutu lõpus - psühholoogid on vastavasisulist katset (küll seostamatute sõnade loendiga) nimetanud esmasuse ja äsjasuse mõjuks (recency/primacy effect) (vt nt Gleitman 1991: 249). Niisiis tuleks vanasõna sellises paigutamises näha autori (olgu või alateadlikku) meeldejäämissoovi lugejale, loo kammertooni või imposantset lõppakordi. Ka muinasjuttude lõpus on traditsiooniliselt kasutatud vanasõnu, mis eelneva retooriliselt kokku võtavad; muinasjuttudest erinevalt on ajalehtedes aga tegu tarbetekstidega. Tundub, et vähemasti etteotsa ning iseäranis pealkirjaks paigutamisel võiksime pidada vanasõna kasutamist suhteliselt «mittefolkloorseks»; sellisel juhul on vanasõna tarvitamine läbimõeldud tegevuseks, mitte situatsiooni tekitatud spontaanseks reageeringuks.⁵³

Järgnevalt on vaadeldud artiklite pealkirja, algusesse ja lõppu paigutatud vanasõnu. Lugesin siia hulka ka vanasõnad, mis ei olnud paigutatud küll artikli absoluutsesse algusesse või lõppu, kuid olid teksti vastava «serva» lähedal. Need lisaks arvesse võetud vanasõnad asusid kõik vastavalt kas esimeses või viimases lõigus ning vanasõna ja teksti serva vahel vanasõna-«teemast» kõrvale ei kaldutud - kogu vahepealne tekst oli vastavalt vanasõna ettevalmistuseks või lõpparutluseks. Toon selle kohta mõned näited artiklite algusest:

Koonderakonna esimees Tiit Vähi ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on juba teist nädalat järjest teineteisele usinasti auke kaevanud. Tuntud vanasõna uskudes peaks kaevaja oma auku ise kukkuma /.../⁵⁴

Rääkimine on tänapäeva masindatud maailmas aegunud suhtlemisviis. Ütleb ju vanasõnagi, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. /.../⁵⁵

Ühel korral pandi vanasõna lõppu koguni kahese komplektina:

/.../Sellise olukorra kohta kehtib kaks head vanasõna. «Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad» ning «targem annab järele». Sõltub igaühe heasoovlikkusest, kumba eelistada⁵⁶

Märkigem, et mõned nendest juhtudest, kus ühes artiklis on kaks vanasõna järjestikku, on statistikaosa jaoks «devalveerunud», nagu näiteks lõpulaused

/.../Ole ainult ja viitsi otsida! Kes otsib, see leiab - ütleb vanasõna. Ja magavale kassile hiir suhu ei jookse!⁵⁷

Kõik seesugused juhud (7) lugesin arvulise jaotuse juures üheks vanasõnamainimiseks.

Vanasõnade paigutamistendentsid selguvad jooniselt 1. Näeme, et mehed on vanasõna kasutades enam kui 40%-liselt paigutanud selle kas pealkirjaks (või alapealkirjaks), artikli algusesse või lõppu. Naised aga on toiminud veelgi teadlikumalt - igast viiest naiste kasutatud vanasõnast kolm (ligi 60%) võib leida kas artikli päris alguses või lõpus. Et vastavad laused hõlmavad artiklimahust siiski väga väikese osa, on selge, millise retoorilise relvana vanasõna kujutletakse.⁵⁸

Veenvalt kinnitab vanasõnade mõjujõu tundmist nende kasutamine ajalehtede juhtkirjades. «Postimehe» juhtkirjades esinenud kaheksast vanasõnast esines see pooltel juhtudel juhtkirja lõpus.

Tähelepanuta ei saa jätta tõika, et neist kolmel juhul tehakse vanasõnaga etteheide valitsevale peaministrile. Niisiis leiab vanasõna kui vox populi rakendamist mitte ainult poliitikute poolt, vaid ka nende vastu.

Mõlemas lehes kasutati vanasõna (või selle parafraasi) ka otseselt artikli pealkirjana:

Artiklite pealkirjades oli vanasõnu ka täiendatud: «Kindlustuse arvel koonerdamine pole kokkuhoid»⁶⁴ ning modifitseeritud: «Suured sulid ikka tõllas»,⁶⁵ «Pool muna ei asenda tervet»,⁶⁶ «Kured läinud, aga kurja ilma polegi»⁶⁷. Huvipakkuv oli vanasõnakasutus, kus artikli pealkiri «Hooletus põhjustab üha rohkem tulekahjusid» sai täiendust esilause seletusest: «Hooletus ees õnnetus taga, teab öelda Eesti vanarahvas».⁶⁸ Samuti küsiti pealkirjades vanasõna paikapidamise järele: Kas vaikimine on nõusolek?⁶⁹ ning sõnastati rahvatarkus pahupidisena: «Hundid söömata, lambad lännu».⁷⁰

Vanasõnast lähtus ka kirjanik Mihkel Muti pikem kirjutis pealkirjaga «Härja suu sidumisest». Artikkel kujutas endast Piibli tekstist (5 Ms 25: 4) väljakasvanud vanasõnale «Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab» (EV 1824) toetuvat laiemat arutlust vanasõnade tähendusest, paigutatuna toonase korteriskandaali (linnavalitsus müüs ebaseaduslikult kortereid poliitikutele ja ärimeestele) konteksti.⁷¹

On vähe päris uut päikese all. Siinne kirjutis oli juba viimistlemisjärgus, kui leidsin Wolfgang Miederi poolt 1971. a nädalalehe «Die Zeit» kohta tehtud sarnase uurimuse (Mieder 1983). Miederi vaatluses võrreldud vanasõnade esinemissagedus kõigist selle rubriigi artiklitest andis eespoolvaadeldule suhteliselt sarnase pingerea (vaatluse jaotus oli küll detailsem ning siinses käsitluses kasutatutega kokkulangematud rubriigid võiksid tulemust mõnevõrra muuta): kaasaja elu - poliitika - följeton - lugejakirjad - maapeegel - majandus - kirjandus - teadus - sport - päevakajaline (Mieder 1983: 12).

Wolfgang Mieder pööras tähelepanu ka vanasõnade paigutusele artiklites. Leitud 306st vanasõnast paiknesid 36 (11,7%) artikli pealkirjas, 64 (20,9%) lõikude alguses, 56 (18,3%) lõikude lõpus (Mieder 1983: 12).Tähelepanu väärib seegi asjaolu, et Miederi leitud vanasõnadest on tekstis markeeritud ainult 65 (21,2%), seejuures moodustavad siinses käsitluses kasutatud otsinguterminite vasted ainult väikese osa (Mieder 1983: 12). Seegi kinnitab, et tegelik vanasõnade arv ajalehetekstis võib siinleitust olla märkimisväärselt suurem.

11. Populaarsemad kasutatud vanasõnad

Vaadeldud tulemuste põhjal olid nendest vanasõnadest, mille kasutamist markeeriti, kõige populaarsemad alljärgnevad:

Välistatud pole, et vanasõnalikkusele viidatakse ennekõike just nende vanasõnade puhul, mis on vähemtuntud, seega võiks oletada, et rohkemtuntud vanasõnad jäid siinse otsinguga üleüldse vähem esindatuks. Uurimuse teine etapp võinukski olla kõigi siinse otsimisviisiga juba leitud vanasõnatekstide uus otsing lehtedest.

Nende hulgast, millele leidus tüübivaste «Eesti vanasõnades», olid peaaegu pooled vanasõnadest (103) esitatud üksainus kord. Osa neist olid kahtluseta kasutamist leidnud vaid seetõttu, et esinesid laialtkasutatavas «Vanasõnaraamatus» või mõnes muus allikas. Seejuures oli oluline ka vanasõna paiknemine, temaatiliselt lahterdatud «Vanasõnaraamatu» kasutamisel ei ole sugugi harv juhus, et võetakse esimene vanasõna vastavast teemajaotusest või lehekülje ülaservast.⁷² Näiteks Paldiski vanasõnaks tituleeritud «Üks põle ühtigi»⁷³ on üsna tõenäoliselt hangitud «Vanasõnaraamatu» alajaotuse esitekstist, millele viitab ka viimases äratoodud üleskirjutuskoha Paldiski reprodutseerimine.

Huvipakkuv oli ka ühe artikli lõpus seisev «Koduväravat ei panda kinni, ütleb Võrumaa vanarahvas».⁷⁴ «Eesti vanasõnad» esitab ütluse kolm autentset üleskirjutust (EV 4003), seejuures on need kõik murdekeelsed ning pärit Setu aladelt. Võib oletada, et artikli autor on selle võtnud varasemast vanasõnaväljaandest (1955), kus ütluse kirjutuskohaks tõepoolest märgitud Võrumaa (Valimik eesti vanasõnu: 196).

Just kirjeldatud vanasõnade kasutamine polekski spontaanne «võtmine varnast», vaid eesmärgipärane otsing «kaubakataloogist». Kui püüdsin eraldada seesugused situatsioonid, jaotusid vanasõnakasutamised joonisel 2 esitatud viisil (laenu tuvastamine oli mõnel juhul küll keeruline ja jäi paratamatult subjektiivseks).

Kuigi otsitud ning oletatavasti otsitud vanasõnade osakaal ei ole väga suur, selgub, et mõnevõrra rohkem on neid artiklite pealkirjades ning teksti algusosas. (Sarnaselt jaotusid «etteplaneeritud» vanasõnad ka väiksemate tekstiüksuste - lõikude piires). Näib, et kui vanasõnade loomulikul ja suulisel kasutamisel on nende koht enamasti tekstiüksust lõpetav, eelkõneldut iseloomustav,⁷⁵ siis ajaleheartiklite puhul ilmnev tendents kasutada vanasõnu tekstiüksuste alguses on eelduspärase enama (kompositsioonilise) läbimõelduse tulemus. Pole sugugi imestamisväärt, et seejuures on kasutatud ka vanasõnaotsingut hõlbustavaid trükiteoseid. Siiski on enamik ajalehtedes kasutatud vaadeldud vanasõnaviitamistest toimunud arvatavasti «seesmisest sunnist», niisiis traditsioonilisemal viisil.

Kirjandus

Viited

* Artikli aluseks on ettekanne seminaril "Media, Folklore, Mythology" 13. nov 1997 Tartus.

1. Mõningase ülevaate selle rubriigi 1997. a sisu kohta saab nt http://www.postimees.ee/leht/97/12/31/uudis.htm#viieteistkymnes.

2. Illustreerigu kujundliku ütlemise meeldejäävust näide ajalehest «Postimees» (16. dets 1997):

3. Vrd infoagentuuride vahendatud teadet ajalehest «Eesti Päevaleht» (28. okt 1996):