Põliskultuuride käsitlemisest kirjakultuuris


Heno Sarv

See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Juri Vella maailm. Dokumentaalfilm, 58 min. Filmi algmaterjalid DVCAM Filmi masterkoopia Beta SP (vene ja neenetsi keeles). Heli: mono. Filmist on koopiad inglis-, vene-, prantsus- ja eestikeelsete subtiitritega. Stsenarist, rezhissöör, operaator, helioperaator ja produtsent Liivo Niglas.

Päikeselapsed. Uurimusfilm udmurdi identiteedist. Autorid Liis Ruussaar ja Kristel Kaljund. Võtterühm: Tartu Ülikooli üliõpilane Irina Orehhova, fotograaf Thomas Kneißl, operator Priit Palomets. Monteerisid Liis Ruussaar, Urmas Sepp, Kristel Kaljund ja Irina Orehhova. Eestikeelsed subtiitrid Irina Orehhova, Liis Ruussaar ja Kristel Kaljund, saksakeelsed subtiitrid Kristel Kaljund.

Udmurdid on ilmselt kõige hiljem kristlikule maailmale tuntuks saanud Euroopa rahvas, kes oma metsarikkas sisemandrilises eluruumis sai areneda kirjutavast maailmast sõltumatult kuni põhjaudmurtide liitumiseni Vjatka vürstiriigi (mille ajalugu on siiani Venemaa historiograafias üks keerukamaid küsimusi) koosseisus 1489. aastal (Griškina 1994: 49) Moskvaga. Veelgi hiljem, alles pärast seda, kui lääneeurooplased olid avastanud Ameerika ja venelased vallutanud Kaasani - 1558. aastal - tekkis lõunaudmurtidel kontakt kirjutava kristliku maailmaga. Ka pärast venelaste vallutust jäid riigitalupoegade seisuses udmurdi traditsioonilised külakogukonnad feodaalse Venemaa pärisorjuslikust süsteemist sõltumatuks (Barta 1998).

Nii võiksime udmurdi kultuuri selle rahumeelsuses vaadelda kui perfektset järjepidevat agraartraditsiooni, mis ei ole tundnud vajadust röövretkede abil hõlprikastumise järele. Sellisena on udmurdid hea näide kirjakeelsetele, poliitilistele, teaduslikele jne käsitlustele allumatust kultuurist, mis ei asu lingvistiliselt ega ka geograafiliselt meist, eestlastest, sugugi mitte kättesaamatus kauguses. Ka arvukuselt on udmurte praegu maailmas umbes sama palju kui oli eestlasi maarahvana enne rahvuslikku ärkamist (vt Sarv 2002).

Umbes samaealisena filmi Päikeselapsed autorite Liis Ruussaare ja Kristel Kaljundiga, 1977. aasta jaanuaris, töötasin filmi Linnutee tuuled etnograafiatoimetajana reºissööri assistendi kohustes. Ühel hommikul helistas reºissöör Lennart Meri, paludes mul allkirjastada ja saata folklorist Margarita Hruštšovale kiri, mille L. Mere dikteeritud sisuks oli meie loobumine udmurtide jäädvustamisest kõiki teisi soome-ugri rahvaid hõlmavas kaksikfilmimonograafias Veelinnurahvas / Linnutee tuuled. Sellest hetkest alates olen tundnud teadlasele tänuväärset võlglasetunnet udmurdi kultuuri ees, mille ääriveeri kustutamisele sain asuda juba järgmisel aastal Eesti Rahva Muuseumis Aleksei Petersoni (vt Peterson 1997) kogutud udmurdi rahvariideid kirjeldades. Kolm ja pool aastat hiljem, juulis 1980, olin koos Aleksei Petersoni ja Linnutee tuulte operaatori assistendi Aado Lintropiga (vt Lintrop 2000) Kuzjebajevo hiies filmimas udmurtide loodususu ohvritalitust. Kuskilt siit sai alguse eestlaste udmurdibuum, mis filmi Päikeselapsed autorite sõnul otsustas ka nende etnilise portreefilmi objektivaliku.

Olen Internetis tuhninud arvukail põlisrahvaid kirjeldavatel ja käsitlevatel lehekülgedel, leidmata udmurte maailma põlisrahvaste nimekirjas. Neid on selleks alles liiga arvukalt ja nende asuala loodustingimused on liiga lähedased enamikku maailma põlisrahvaid hävitanud kolonisaatorrahvaste päritolumaade omadele. Udmurtide etnopoliitiline olukord ei loo võimalusi eksootiliseks Juri Vella maailmaks, mille lihtne story Venemaa presidendile pühendatud põhjapõdrast nopib küll peapreemia Lyoni filmifestivalilt, samas aga on oma kommertslikus ülekordamises muutunud isegi filmi autorina Juri Vella teenistusse rakendunud Liivo Niglasele sedavõrd tüütuks, et ta eelistab seda oma filmis esitada pika tsitaadina sakslaste tehtud samateemalisest linateosest. Juri Vella maailm on arusaadav Euroopale, sest see on loodud eurooplaste väärtushinnanguid silmas pidades. Metsaneenetsi põhjapõdrakarjus ei mõista, miks on tema hõimlast vaja sellisena näidata.

Juri Vella, Jeremei Aipin ja Juvan Šestalov on üksiküritajatena viinud metsaneenetsi, idahandi ja põhjamansi hääbuvate kultuuride üksikosakesi nn maailmakultuuri. Sellega seoses ei loe aga nende rahvuskaaslased neid enam enda hulka kuuluvaiks. Udmurte on mõnisada korda enam, seetõttu ei ole nende seast üksikisikul nii lihtne tormata maailmakultuuri, kaenla all mõned oma rahva põliskultuuri eksootilised riismed. See ei ole aga ka võimatu, sest Lennart Meri on veelgi suurema rahva presidendina suutnud seda teha. Võib-olla on samalaadsed saavutused Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Kalevipoeg ja Elias Lönnroti Kalevala. Siit teen paradoksaalse järelduse, et udmurdi põliskultuur hoiab oma terviklikkust tugevamini kui metsaneenetsi või eesti kultuur ning udmurtidel on oma põliskultuuri vastu suurem pieteeditunne.

Oma rahvast ja selle kultuuriprobleemidest räägivad filmis müüja Ljudmila Mamontova, kooliõpetaja Jelena Lavrentjeva, käsitööõpetaja Vjatšeslav Lavrentjev, tekstiilikunstnik Aleksander Tšetkarjov, udmurdi lipu kujundaja Juri Lobanov, kirjastuse Udmurtija direktor Juri Kuznetsov, juustuvabriku direktor Anatoli Maksimov ja ajakirjanik Liidia Orehhova. USA rahvuslipp Anatoli Maksimovi töölaual markeerib udmurdi juustuvabriku sidemeid maailmakultuuri lipulaevaga. Kultuurisituatsiooni absurdsust illustreerib emotsionaalse vahestseenina intervjuudele Udmurdi rahvusteatri balletiartistide diskotants Pepsi-Cola reklaami taustal, saatemuusikaks arhailine udmurdi rahvalaul.

Eesti Humanitaarinstituudi magistrant Liis Ruussaar ja Müncheni Ülikooli doktorant Kristel Kaljund noorte teadushuntidena kodu lähedalt ei murra. Seetõttu ei ole filmis esitletud teadlaste vaateid udmurdi identiteediprobleemidele. Mainiksin siin kaht udmurdi ja kahte Venemaa etnoloogi.

Filoloogiadoktor Mihhail Atamanov, Iºevski Patriarhaadi valitsuse referent ja Udmurdi Riikliku Ülikooli juhtivteadur, on õppinud Tartus ja uurinud udmurtide lokaalse identiteedi üht huvitavaimat ja arhailiseimat avaldumisvormi - traditsioonilise ühiskonna jagunemist voršud-sugukondlikeks rühmadeks (Atamanov 2001). Praegu tegeleb ta piibli tõlkimisega udmurdi keelde, lähendades nii maailmakultuuri udmurtidele.

Udmurdi Ülikooli etnograafiaprofessor ajaloodoktor Vladimir Vladõkin on nagu Juri Vellagi õppinud Moskvas ja kirjutab oma rahvuskultuurist inspireeritud erakordselt huvitavaid luuletusi. Tema raamatule Udmurtide uskumuslik-mütoloogiline maailmapilt (Vladõkin 1994) andis Hamburgi Ülikooli uralistikaprofessor Eugen Helimski hiljuti suusõnaliselt hinnangu, mille järgi on seal udmurdi loodususk liiga kergekäeliselt sobitatud kokku antiikkultuuride panteoni mudeliga. Mul oli seda kuuldes tuttav tunne, sest sedasama heitis Oskar Looritsa eesti rahvausu käsitlusele ette Uku Masing (Masing 1989).

Praegune Moskva Ülikooli etnoloogiakateedri juhataja Vladimir Pimenov on kirjutanud klassikalise etnograafilise uurimuse vepslastest. Järgnevalt võttis ta käsile udmurdid, kuid see kultuur ei allunud klassikalisele uurimismeetodile ning V. Pimenov juurutas 1977. aastal statistilis-etnograafilise uurimismeetodi (Pimenov 1977). See arendas vaieldamatult oluliselt edasi Venemaa teoreetilist etnoloogiat, samal ajal aga välistas peaaegu täielikult võimaluse udmurdi traditsioonilise kultuuri etnoloogiliseks lahtimõtestamiseks.

Udmurdibuumi Venemaa etnoloogias veab praegu Mikluhho-Maklai Etnoloogia Instituudi asedirektor Mihhail Guboglo (seesama, kelle Mati Hint laulva revolutsiooni aastail venestamistondina eesti ajakirjanduses kuulsaks kirjutas), toimetades kuueköitelist kollektiivmonograafiat Udmurdimaa fenomen (Guboglo & Smirnova 2001; 2002). Seega ei kuulu udmurdibuum eestlaste endeemiliste haiguste hulka.

Kuigi L. Ruussaare ja K. Kaljundi uurimus on oma standardse küsimustiku esitamise poolest võrreldav V. Pimenovi tööga, ei välista vastustena saadud pikad intervjuud udmurtide traditsioonilise mõttemaailma uurimist. Praegu ei julge tõesti öelda, kas ja milleks peaks globaliseeruma udmurdi kultuur. Võib-olla vajab maailmakultuur oma püsimiseks just mitteglobaliseeruvaid kultuure? Veelgi enam, udmurdi ja teiste põliskultuuride lahtimõtestamise raskused kirjakeelses ja digitaalses maailmas osutavad selgelt nende väljendusvahenditega seotud mõtlemissüsteemide ebatäiuslikkusele. Suulise traditsiooniga põliskultuurile on kirjakeel kohmakalt treitud puujalg, mis võetakse kasutusele mitte naabrite soovitusel, vaid ikka siis, kui omal jalal käia pole enam võimalik.

Kirjandus

Atamanov 2001 = Àòàìàíîâ, Ìèõàèë. Ïî ñëåäàì óäìóðòñêèõ âîðøóäîâ . Èæåâñê: Óäìóðòèÿ .

Barta 1998 = Áàðòà, Àíòàë. Ðóññêîå ãîñóäàðñòâî è âîñòî÷íî-ôèíñêèå îáùèíû. Congressus Secundus Historiae Fenno-Ugricae 15.-18. X 1998 Tallinn. Panel 4. Finno-Ugric Peoples and Czarist Russia = Ñåêöèÿ 4. Ôèííî-óãîðñêèå íàðîäû è öàðñêàÿ Ðîññèÿ (http://www.suri.ee/hist2/panel4/bartha.html - 4. november 2003).

Griškina 1994 = Ãðèøêèíà, Ìàðãàðèòà. Óäìóðòû: Ýòþäû èç èñòîðèè
IX-XIX âåêîâ.
Èæåâñê: Óäìóðòèÿ.

Guboglo & Smirnova 2001 = Ãóáîãëî, Ìèõàèë & Ñìèðíîâà, Ñâåòëàíà. Ôåíîìåí Óäìóðòèè 1: Ïàðàäîêñû ýòíîïîëèòè÷åñêîé òðàíñôîðìàöèè íà èñõîäå ÕÕ âåêà. Ìîñêâà: Öåíòð ïî èçó÷åíèþ ìåæíàöèîíàëüíûõ îòíîøåíèé Èíñòèòó òà ýòíîëîãèè è àíòðîïîëîãèè èìåíè Í.Í. Ìèêëóõî-Ìàêëàÿ Ðîññèéñ êîé Àêàäåìèè Íàóê.

Guboglo & Smirnova et al. 2002 = Ãóáîãëî, Ìèõàèë & Ñìèðíîâà, Ñâåòëàíà & Âëàäûêèí, Âëàäèìèð & Ïîíîìàðåâà, Ç. Â. & Õðèñòîëþáîâà, Ë. Ñ. et al. Ôåíîìåí Óäìóðòèè 2: Ïîñòèæåíèå ñóâåðåííîñòè: ñòàíîâëåíèå ãîñóäàðñòâåííîñòè Óäìóðòñ êîé Ðåñïóáëèêè 1: Ñôåðà çàêîíîäàòåëüíîé âëàñòè. Ìîñêâà & Èæåâñê: Öåíòð ïî èçó÷åíèþ ìåæíàöèîíàëüíûõ îòíîøåíèé Èíñòèòóòà ýòíîëîãèè è àíòðîïîëîãèè èìåíè Í. Í.  Ìèêëóõî-Ìàêëàÿ Ðîññèéñ êîé Àêàäåìèè Íàóê 2002.

Lintrop, Aado 2000. Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XX sajandil. [Elektrooniline teavik - CD ROM]. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond (http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/udu.htm - 4. november 2003).

Masing, Uku 1989. Taevapõdrarahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Akadeemia 1, lk 193-224; 2, lk 419-448; 3, lk 641-673; 4, lk 865-897.

Peterson, Aleksei 1997. Udmurdi vana rahvakunst = Earlier Udmurt Folk Art. Tartu: A. Peterson.

Pimenov 1977 = Ïèìåíîâ, Âëàäèìèð. Óäìóðòû: Îïûò êîìïîíåíòíîãî àíàëèçà ýòíîñà. Ëåíèíãðàä: Èçäàòåëüñòâî ÀÍ ÑÑÑÐ.

Sarv, Heno 2002. Indigenous Europeans East of Moscow: Population and Migration Patterns of the Largest Finno-Ugrian Peoples in Russia from the 18th to the 20th Centuries. Dissertationes Geographicae Universitatis Tartuensis 17. Tartu: Tartu University Press.

Vladõkin 1994 = Âëàäûêèí, Âëàäèìèð. Ðåëèãèîçíî-ìèôîëîãè÷åñêàÿ êàðòèíà ìèðà óäìóðòîâ . Èæåâñê: Óäìóðòèÿ.