Suguvennad ja maa-ahelad


Jüri Viikberg

See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Aivar Jürgenson. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 7. Tallinn 2002. 308 lk.

9. jaanuaril 2003 kaitses Tallinna Pedagoogikaülikoolis doktoriväitekirja Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet Ajaloo Instituudi etnoloogiasektori juhataja Aivar Jürgenson. Nii oponendid kui ka kaitsmisnõukogu liikmed tõstsid esile väitekirja uudsust ja silmapaistvalt kõrget taset. A. Jürgensoni 1996. aastal alanud Siberi-huvi on realiseerunud mahukaks uurimuseks, mille rõhuasetus on identiteedi territoriaalsetel aspektidel. Teos käsitleb keskseid territooriumiga seotud küsimusi: missugune on Siberi eestlase suhe asukohamaa Siberi ja kunagise lähtemaa Eestiga, mida peab ta oma kodumaaks, milliseks on eri mõjud vorminud Siberi eestlaste kultuuri jms. Selgemaks saab - kui peaks lugejat huvitama - , miks tuhanded eestlased Siberis edasi elavad ega ole Eestisse (tagasi) tulnud.

Sissejuhatusele järgneb kaks põhipeatükki, mis koosnevad 15 hästi liigendatud alapeatükist. Teoreetilises avapeatükis käsitletakse territoriaalse identiteedi põhimõisteid (nt ruum, keskkond, kodupaik) ja migratsiooni tähendust ning liike. Need osad juhatavad sisse konkreetsemad empiirilise materjali alapeatükid.

Territoriaalsuse puhul pole tegu lihtsalt maa-ala, vaid paigaseosega - põliselanike, kolonistide, immigrantide vms teadliku suhtega oma elupaika. Selles valdkonnas on Aivar Jürgenson Eestis esimeste vagude ajajaid. Ta lähtub Robert Ardrey tunnustatud seisukohast, et territoriaalsus on õigupoolest kaitsemehhanism, mis peab tagama liigi ellujäämise. R. Ardrey territoriaalse imperatiivi teesi (vt nt tema The Territorial Imperative, 1971) on loovalt edasi arendanud teiste seas antropoloogid. Välistamata territoriaalsuse bioloogilist algupära, tõlgendatakse paigaseost kui eksistentsiaalset orientatsiooni turvapiirkonnale, mis pakub kaitset ja tegevust ning moodustab ühe tahu subjekti identiteedist (Ina-Maria Greverus). Teisisõnu tähendab see avaras mõttes "oma tuba, oma luba" ja lisab olulise dimensiooni senistele, eeskätt rahvusest või keelest lähtuvatele identiteedikäsitlustele. Juba algusosas käsiteldu-viidatu veenab lugejat, et A. Jürgensoni eneseharimine Hamburgis, Münsteris ja Baselis (vt lk 306) on head vilja kandnud (kusjuures võõrsilt pärit seemned on leidnud eest kodus hoolsalt haritud pinnase).

Kogu käsitlus on sümpaatselt (üksik)asjalik ja ülevaatlik, omal kohal on definitsioonid, migratsiooni teoreetilised mudelid jms. Tähelepanu juhitakse klassifitseeriva funktsiooniga kohanimedele (lk 29, 118-123), olulised märksõnad on kodumaa ja isamaa, nende foonil saksa Heimat ja vene rodina. Sümboolsel kombel defineerib A. Jürgenson rodina-sõna militaarse teatmeteose kaudu, pole ju emake Venemaa mingi püsikindel maa-ala, vaid selle piiridesse kokku vallutatud territoorium (vrd Venemaad nt aastail 988, 1478, 1552, 1721 ja 1860). Siberi eestlastega seoses ootab kärsitum lugeja Venemaa kolonisatsiooni näiteid ehk juba migratsiooni juures, aga need tulevad tagamal.

Väljarännu eeldusi ja sihte on teatavasti ühe kodumaa jätmine ja uue kodumaa loomine sihtkohas, uue territooriumi asustamine. Nendel protsessidel on omad kindlad põhjused (tõuke- ja tõmbejõud), väljarännule eelneb harilikult sisemigratsioon (nt maalt linna), võõrsilt otsitakse kodumaastikku, esimesed väljarändajad peavad olema need "kõige-kõige" (kõige hakkajamad, söakamad, tegusamad jne). Torkab silma, et väljasaatmist ja väljarändamist käsitleb A. Jürgenson üheskoos, vahet tegemata, olgugi tegu erinevate asjadega (alates minekust kuni uue kohastumiseni). Keskkonnaga kohanemise kõrval on käsitletud ka kultuurilist kohastumist (akulturatsioon), vastuolusid rahvuslikul pinnal (etnitsiteet) ning klassikalist kolme generatsiooni assimilatsiooni teooriat. Lisatagu, et alates 1950. aastaist on see teema pälvinud tähelepanu sotsiolingvistikas (nt Einar Haugen) keelelt teisele ülemineku kirjeldamisel, mida 1990. aastail on oluliselt rikastanud John Berry seisukohad.

Siberi eestlaste asustuslugu on Aivar Jürgenson käsitlenud tõsise ajaloolasena, rõõmustades asjahuvilisi uute andmetega eestlaste kohta Siberis. Enne eesti väljarändajaid sattus sinna teatavasti väljasaadetuid, ent ilmselt märksa varem, kui seni teatud - mitte alles 18. sajandi lõpul, vaid juba 17. sajandi algul. Nii on näiteks 1607. aastal saadetud Siberisse Rootsi riigi alam, nemtšin Indrik Ustav, kasakatena on Tobolskis teeninud Ants Jakovlev (1624) ja Matjuška Vaga (1628). Väga oluline on ka hulga lisainfo jõudmine omaaegsete ajalehtede veergudelt teaduslikku käibesse (nt seoses asundustega lk 87-88, Siberi-pildiga lk 105-106 või ajalis-kultuurilise keskkonnaga lk 201-233). Et A. Jürgenson oskab materjalist lugu pidada ega raatsi kogutut kõrvale jätta, on ta looduskeskkonna kõrval leidnud kodupaiga olulisi sümboleid ka sotsiaalsest ning ajaloolis-kultuurilisest keskkonnast, kirjeldanud Siberi eestlaste perekonda, küla, rahvakultuuri ja toite, suhteid naaberrahvastega, iseloomustanud eestlaste keelekasutust ja -suhteid ning haridus- ja kirikuelu. Nii ulatuslikult ja põhjalikult ei olegi väliseestlasi varem käsitletud.

Kui küsitavusi suisa otsida, siis mõne vast leiakski. Näiteks idaeestlase-nimetus (lk 13), mis peaks hõlmama siiski Ida-Eesti elanikud, mitte kaugele idakaarde väljarännanuid. Historiograafias mainitud Viktor Maamäe raamatu Eesti vähemusrahvus NSV Liidus 1980. a trüki kõrval (lk 15) on nimetamata 1977. a esimene ja 1990. a kolmas trükk. Võhikule võib jääda mulje, et Mikk Titma tutvustas 1977. aastal teost, mis ilmus alles kolm aastat hiljem. Oma 150 Siberi eestlasest keelejuhti on A. Jürgenson jaganud kolme rühma (lk 23) - kuni 1935. aastani on sündinud 90, aastatel 1935-1950 40 ja pärast 1950. aastat 20 inimest. Pole piisavalt selge, miks nii. Näib, et selles vanuses inimesi sattus keelejuhtide sekka lihtsalt kõige rohkem. Sotsiolingvistikas (Viikberg 1989) ja rändeuuringuis (Hill Kulu 1996) on keelejuhid jagatud põlvkondadeks 20-aastaste vahedega (nt 1911-1930, 1931-1950, 1951-1970). Kirjandusloendis võinuks olla mainitud Aavo Valmise brošüür eestlaste koolielust Venemaal (1997), lugeda oleks tasunud ka Pauline Paju mälestusi Ülem-Suetukist (ERMi kogudes). Ent vähesed küsitavused head tervikmuljet ei kahanda.

A. Jürgenson uurimus toob kujukalt esile, kui suhteline võib olla inimelu ja -tegevus ning kui seotud oma ajaga. 19. sajandil kohastumist soosinud, plussmärgilised faktorid - põlisus, pikaajaline seotus territooriumiga, ettevõtlikkus, töökus jms - pöördusid ju hiljem nõukogude võimu tingimustes eluohtlikult negatiivseks. Ka 1930. aastate repressioone kritiseerides ei saa unustada, et nende taga polnud üksikperverdid (olgu ninamehe nimeks Jossif Stalin, Nikolai Jezhov või Genrihh Jagoda), vaid nõukogude võim kui kuritegelik süsteem. Ei varja raamat ka postkolonialismist rääkides ridade vahele, et kolonialism pole Siberis veel sugugi lõppenud.

Mis aga lugejasse puutub, siis tasuks silmas pidada, et informatsioon võib olla "värvitud" keelejuhtide eneste arusaamast, teadmistest või lihtsalt suhtumisest. Kui kellegi mees oli austerlane (lk 176), viitab see mehe päritolule kunagisest Austria-Ungari keisririigist. Siberi eestlaste seisukohti resümeerivad lõigud ei pruugi väljendada autori seisukohta (à la venelase-stereotüüp on negatiivne, lätlased ei ole nii töökad kui eestlased). Oma koha- või perekonnanimesid kommenteerides on ka Siberis kasutatud võtet, mida teadlased nimetavad rahvaetümoloogiaks. Näiteks on eestlaste Ülem-Bulanka küla Ida-Siberis saanud oma nime Bulanka jõe järgi. Et rahvasuu ütleb Bulanka asemel Pulan, siis elanike meelest on see nimi tulnud sõnast "puulaan" (lk 118, 121). Vladivostoki lähistel Liivikülas on ühe merelahe hiinakeelsest Kuši-nimest saanud venelastel omakeelne - ja ühtlasi arusaadav - buhta Kuvšin ning eestlastel Kuusi puht, mis arvatakse kuuskede järgi tulnuvat (lk 119). Ütlemata tore, et Aivar Jürgenson on rikkaliku ajaloolise faktoloogia kõrval talletanud ka põnevaid pärimusi, pajatusi, arvamusi ja muhedat rahvaetümoloogilist fantaasiat.