27. novembril 2003 tähistas oma 60. sünnipäeva Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur filoloogiakandidaat Asta Õim, keda laiem avalikkus tunneb eelkõige arvukate sõnaraamatute koostaja või toimetajana. Tema senise elutöö võib jaotada kaheks - sõnaraamatute koostamine ja teadusorganisatoorne tegevus varasemas Keele ja Kirjanduse Instituudis, praeguse nimega Eesti Keele Instituudis.

Lõpetanud 1970. aastal Tartu Ülikooli vene filoloogi diplomiga, sai Asta Õimust järgmisel aastal tolleaegse Keele ja Kirjanduse Instituudi kollektiivi liige peaaegu kolmekümneks aastaks. Tema teadlasetee kulges sotsiolingvistika rühma vanemlaborandist instituudi direktorini. 1981. aastal kaitses Asta Õim kandidaadikraadi vene keele ja soome-ugri keelte alal uurimusega Sõna semantiline struktuur tõlkesõnaraamatus (vene ja eesti keele põhjal). Aastateks kujunes Asta Õimu põhitööks neljaköitelise Vene-eesti sõnaraamatu (ilmunud 1984-1994) koostamine tosinaliikmelises kollektiivis, kahe viimase köite puhul oli ta vastutav toimetaja. Sõnaraamat erines varasematest omataolistest nii mahult (74 000 märksõna) kui ka keelendite esituslaadilt. Lisaks tänapäeva kirjakeele sõnavarale sisaldab see suhteliselt palju erialatermineid ja kõnekeele sõnavara. Aastatepikkune töö suursõnaraamatuga andis tänuväärse ja rikkaliku kogemuse, kujundades Asta Õimust ühe meie produktiivsema ja silmapaistvama leksikograafi. Temale omane töökus, sihikindlus ja edasipüüdlik vaim suunasid teda peaaegu ainsana sellest suurest sõnaraamatukollektiivist veidi teist laadi leksikograafilist tööd jätkama, nüüd juba ainuisikuliselt. 1990. aastate vahetusel jõudsid kasutajateni suure vene-eesti sõnaraamatu töökogemuse toel väiksemad, erialaseks kasutamiseks mõeldud Ajakirjaniku eesti-vene sõnastik (1988), Ajakirjaniku vene-eesti ohusõnastik (1989) ja kaheosaline kakskeelne kõnetlusväljendite raamat Kuidas öelda (1990-1991).

Järgnevate aastate ettevõtmistele aitas kindlasti kaasa avaldamisvõimaluste avardumine taasiseseisvunud riigis, kus ei kammitsenud enam tsensuur ega lõputud arutusvoorud instituudis, kuigi majanduslikud olud on olnud erakordselt rasked kogu aeg. 1990. aastatel asus Asta Õim täitma lünki meie leksikograafias, koostama erisõnaraamatuid, mille järele oli ammugi suur vajadus. Need on kolm eesti uuemas leksikograafias olulist teost: Sünonüümisõnastik (1991 - oma kulu ja kirjadega), Fraseoloogiasõnaraamat (1993, 2. trükk 2000) ja Antonüümisõnastik (1995, 2. trükk 1998) - kaks viimast ka elektroonilisena. (Siinkohal on huvitav märkida, et väliseesti keelemehe Paul Saagpaku Sünonüümisõnastik ilmus 1992. aastal.) Kõikidel neil puhkudel puudusid kodumaised eeskujud, autor-koostaja on olnud esmategija, kellel on materjal tulnud terahaaval kokku koguda, süstematiseerida, esituspõhimõtted välja töötada. Vaid Fraseoloogiasõnaraamatu puhul sai Asta Õim toetuda Feliks Vaka tööle ning Agnes Reitsaku vene-eesti (1975) ja Virve Liivi, Alice Habermani ja Milvi Paiveli saksa-eesti (1973) fraseologismide sõnaraamatule. Sünonüümisõnaraamatu retsensent Helmi Neetar peab Asta Õimu tugevamateks külgedeks süsteemikindlust ja teoreetilist baasi (vt lk 64 Helmi Neetari kirjutises "Kaks eriilmelist sõnaraamatut" Keele ja Kirjanduse 1995. aasta jaanuarinumbris). Kordustrükid näitavad, kui suur oli nõudlus seda tüüpi sõnaraamatute järele. Sõnaraamatute voorusi ja puudusi vaetakse harva retsensioonides, autoril jääb saamata tagasiside oma tööle. Ühtlasi on see aga ülimalt tänuväärne töö suure kasutajaskonna tõttu, kelle hulka võiksid kuuluda kõik kirjutavad ja kõik kirjutatut trükki suunavad inimesed, aga ka üliõpilased, kooliõpilased, õpetajad, õppejõud.

1989. aastal sai Asta Õimust Keele ja Kirjanduse Instituudi teadussekretär, 1993. aastast direktori kohusetäitja, 17. novembrist 1994 direktor, kellena ta töötas kuni 31. augustini 2000. Aastad, mil Asta Õim oli instituudi juht(konnas), kujunesid murrangulisteks ja rasketeks.

Avanesid võimalused instituudi iseseisvaks kirjastustegevuseks, mida ka tulusalt ära kasutati - aruanded näitavad, et kui 1995. aastal ilmus 20 nimetust, siis kaks aastat hiljem juba 36. 1990. aastate algul alustati mitme olulise suure sõnaraamatu vihikute kaupa avaldamist: Vadja keele sõnaraamat (alates 1990), Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (alates 1991), Eesti murrete sõnaraamat (alates 1994), jätkati murdetekstide publikatsioonide sarja Eesti murded (alates 1995) jne. Ilmus teisigi olulisi käsiraamatuid, nagu Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999, mis kajastab meie uuemaid keelekorralduslikke seisukohti.

Instituudi juht ja kogu kollektiiv töötasid nendel aastatel ebastabiilses ja muutuvas õhkkonnas: ei olnud selge, kas riigis säilitatakse iseseisvad teadusasutused või liidetakse kõik ülikoolidega, jätkus juba nõukogude ajast pärit alavääristav suhtumine humanitaarteadustesse, rahvuskesksetesse uuringutesse, tegutseti pideva alafinantseerimise tingimustes ja üha kahaneva koosseisuga.

Olulised muutused toimusid Keele ja Kirjanduse Instituudi struktuuris. 1947. aastal nõukoguliku malli järgi väiksematele liiduvabariikidele kohustuslikust Teaduste Akadeemia süsteemi kuuluvast keele, kirjanduse ja rahvaluule uurimisasutusest eraldus 1993. aastal kaks kirjandussektorit, moodustades koos Friedebert Tuglase Majamuuseumiga Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse. Instituut nimetati ümber Eesti Keele Instituudiks. 2000. aasta 1. veebruarist liideti folkloristlikud osakonnad Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisu. Ilmselt ei ole aeg veel küps andmaks pädevat hinnangut Eesti Keele Instituudi tegevusele, ja see pole käesoleva väikese kirjatüki eesmärkki.

2000. aastal loobus Asta Õim uuesti kandideerimast instituudi direktori kohale. 1. septembril 2001 asus ta tööle Emakeele Seltsi teadussekretärina, kellena töötas 14. aprillini 2003, ja 15. jaanuarist 2002 paralleelselt vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonda.

Grandi "Fraseologism versus kõnekäänd versus troop" raames on Asta Õimul praegu oma neljaliikmelise töörühmaga lõpetatud eesti kõnekäändude andmebaasi loomine, milles on võimalik nii materjali süstematiseerimine kui ka muud tegevused, näiteks autentsuse kontroll. Andmebaasi toel on juubilari juhendataval rühmal kavas koostada sarjas Monumenta Estoniae Antiquae eesti kõnekäändude akadeemiline väljaanne.

Asta Õimu on autasustatud 2001. aastal Valgetähe ordeni V klassiga, Eesti Teaduste Akadeemia medaliga, Sünonüümisõnastiku eest on ta pälvinud Eesti Vabariigi teaduspreemia 1992. aastal ja Eesti Kultuurifondi aastapreemia 1991. aastal.