Printsessimäng - pikk performance või omamütoloogia loomise katse?


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Kaarina Ormio näitus "Ämbrisse voi Läänemerre?" Tartus Tampere majas 2003. aastal. Osa Kaarina Ormio (Soome), Elin Tanding Sørenseni (Norra) ja Jaan Pärnamäe (Eesti) ühisprojektist "Prints Betelgeuze, Printsess Algieba ja Printsess Bellatrix reisivad mber Läänemere".

Kui tahta, et Euroopa tunduks olevat pea kohal ja Lapimaa koos põhjapoolusega jalge all, tuleb elada Soome lahe põhjakaldal. Õieti öeldes tuleb olla sinna sündinud, sisse kasvanud, õppinud põhjamaise madala pilguga vaatama kõike lõuna pool - kuni Ekvaatorini välja - olevat kui kõrgemat, ülalpoolset, nii et jalge alla ja madalamale jäävad vaid tundralagendikud ja lumeväljad. Nii, et kooliõpikute ja atlaste kaardid, kus tavakohaselt põhjakaar ülalpool, maailmapilti segi lüüa pole suutnud. Nii, et vähem kui saja kilomeetri kaugusel kitsukese Läänemere lahe lõunakaldal asuv Eesti tunduks kindlalt ülalasuvana.

See, millest räägin, on kunstide magistrist soome kunstniku Kaarina Ormio maailm, tema geograafiline kaart, millega ta oma reisinäituse sisse juhatab. Ja mille leiab mitmelt poolt Internetist, kui google'i kavalasse otsimasinasse Kaarina Ormio nimi tippida. Vahepeal näitusesaalides ja kunstifestivalidel paberist reisi(maskeerimis)rõivaid tuulutav kunstnik on määratlenud end tulema alt ja vaatama üles, kuigi oma kunstiprojektis ja selle osanäitustel ning performance'idel tuleb ta taevast printsessina, kuldne kroon peas. Nagu kõiges muuski, mängib ta ka siin kaksikrolli, kahestub ja astub sootsiumist kõrvale, olles kunstnik oma erinevuse, mitte harmoneerumissooviga. See pole pelgalt põhjamaiselt eripärane kunstniku suhe maailma, vaid kogu õhtumaises loovmaailmas tüüpiline.

Kuldsete kroonidega ümber Läänemere reisiv seltskond näitab ennast fotodel ja Kaarina Ormio visandlikult nappidel joonistel, raamatus ja muusikas. Nende kroonid helgivad vaesel ja mahajäetuna näival Liivi rannal ning väikelinnade tänavatel konservatiivsete kohalike silme all (ja sugugi mitte ainult kunstifestivalidel), rongivagunis, kaldale tõmmatud laevadel, vesirooside vahel liuglevatel paatidel, taluõuedes ja lossiparkides. Projekt, mis sai alguse 1997. aasta Paide "Ajal, ruumil, liikumisel", kulgeb mööda maid ja teid, aga eelkõige mööda inimesi, kelle reaktsioonid kroonikandjaile on osa kunstisündmusest.

Tegelikult on aastatepikkuse performance'i raam lihtne ja lakooniline - Printsess Algieba (jah, Prints ja Printsess on selles kontekstis suurtähega tiitlid, mitte lihtsalt sõnad), s.t Lõvilakk (teda kehastab Kaarina Ormio) on kukkunud alla tähelt ja jäänud kinni puuokstesse. Taevasest tähemaastikust on tulnud ka tema kaaslased Printsess Bellatrix (Elin T. Sørensen) ja Prints Betelgeuze ehk Sõdalase Kaenlaalune (Jaan Pärnamäe). Triviaalne müüt, paljukorratud ja ilma igasuguse isikupärata. Sõnaga, see raam omamüüdi loomisel olulist rolli ei mängi, kuigi aitab paiguti kõverpeegleid paigutada. Aga see loob kindla ja kanoonilise vormi, mis ei lase printsessimängul laiali valguda ega ka Prints Betelgeuze paiguti naiivselt mõjuvaid ühiskonnakriitilisi tekste (kõik Internetis ilma igasuguste piiranguteta kättesaadavad) liialt häirima.

Printsess Algieba pole nii selgelt ühiskonnakriitiline, küll aga sootsiumitundlik ja eneseirooniline. Tema täheprintsess on siiski surelik ja tavaline, tema krinoliini tõstab tuul üle pea ja tema joonisel laseb printsess kõhutuult. Tema kroon ja kleidid ainult tunduvad kallid ja kaunid, tegelikult on nad petlikult odavad ja lihtsad. Mitte just alati paberist nagu need, mis näitusteks kohvritest lahti pakitakse ja "reisi"kirjadega kaunistatakse.

Printsessi tundlikkus on natuke ulakasmäng publikuga, keda ei oodata vaid näitusesaalis, vaid ka raudteejaamades ja maanteedel, mere ääres ja majade vahel, Peterburis ja Paides, Oslos ja Helsingis, Eckeröl ja Satsnäsis, Mazirbes ja Laitosaarel, Olsztynis ja Berliinis...

Kestev rollimäng kui kunstiloomingu raam ei ole Kaarina Ormio kaubamärk. See on lääne kunsti kinnistunud esitusviis (kui paugupealt muud ei meenu, siis Eva ja Johanna ikka), omamoodi PR-programmi ja kunsti sotsialiseerumise sulam.

Folkloristlikust aspektist on märkimist väärt muinasjutusuhe - Kaarina Ormio tunnistus väikese tüdruku printsessiunistusest, mille ta täiskasvanuna on kõverpeeglite abiga oma kunstikreedo teenistusse seadnud. Muinasjutt on oma ühiskonnakajastusis lihtsakoeline ja selgete vastandustega, nähes maailma koosnevat pärilusaadlist ja lihtrahvast, kelle hulgast kõrgemasse klassi, printside ja printsesside sekka pääsemiseks tuli luua otsesild - perekonnasuhe. Ses kontekstis projitseeruvad kõikvõimalikud lõdvemalt suletud klassid lihtrahvaks, kõik kinnisemad ja privilegeeritumad aga kuningapereks. Nii on ka Läänemere ümber reisivatel kroonitud peadel kerge end muust massist, s.t lihtrahvast eristada või vajadusel koguni sellele vastanduda. Mis tundub olevat paraku kogu projekti põhituum.

Lisaks sellele mõistagi puhtesteetilise elamuse võimalus. Mis tundub sedavõrd haprana, et mõjub kalli kunstina. Sest põhjamaise "maastvaataja" pilk on teinud võimalikuks saada printsessiks ilma kommertsliku kesta ja liigse rikkuseta. Kuninglikud perekonnad on jäänud vaeseks, kui neil pole enam trooni, vaid ainult kroon, ja seegi vaid sümboolne.

Kalmer Kand