Edzhen-khaan küsis kord ennustaja käest oma saatust, ja see vastas, et teda ähvardab surm, kuid et ta võib sellest pääseda, kui läheb vargile. Edzhen-khaan väljus tasakesi paleest kavatsusega tõesti midagi varastada. Ta kohtas ühte inimest ja küsis selle käest:

"Kuhu sa lähed?"

"Vargile lähen," vastas see.

"Ja mina ka. Võta mind endaga kaasa!"

"Noh, lähme!"

"Kuhu me siis läheme?" küsib Edzhen-khaan.

Teine lausub: "On siin Kok-Dzhandzhin. Tal on taras palju lambaid. Ühe neist varastamegi ära."

Nad läksid õue. Kaaslane küsis, kas Edzhen-khaan oskab varastada.

"See'p see häda ongi," vastas Edzhen-khaan, "et ma olen selles asjas vilets."

"Noh, siis jää sina jurta juurde valvama," õpetas varas, "ja kuulata hästi, et meid kinni ei võetaks."

Edzhen-khaan jäi jurta juurde, aga teine ronis tarasse. Edzhen-khaan vaatas pilust sisse ja nägi Kok-Dzhandzhini naisega istumas; nende ees oli pudel.

"Mis sul selles pudelis on?" küsis naine.

"Miks sul seda vaja teada on? See pole sinu asi," ütles mees.

"Kuidas mul pole vaja teada, kui ma olen ometi sinu naine!"

"See on külakost Edzhen-khaanile," sõnas mees lõpuks. "See on mürk. Ma viin selle khaanile, ja kui ta on ära mürgitatud, pärib trooni meie poeg."

Vahepeal sai varas lamba kätte ja khaan läks koos temaga minema. Tee peal ütles varas khaanile:

"Ma ei anna sulle praegu osa lambast. Sa ei teinud midagi, ainult valvasid. Tule hiljem, siis ma annan sulle midagi."

"Aga kuidas ma su üles leian?" küsis Edzhen-khaan. Ta tegi vargale ettepaneku mütsid vahetada. See nõustus, nad vahetasid mütsid ja läksid lahku. Khaan pöördus tagasi paleesse.

Järgmisel päeval tuli ta juurde Kok-Dzhandzhin ja pakkus juua. Edzhen-khaan vastas talle:

"Ma olen haige, võtsin just praegu rohtu, ma joon hiljem."

Seejärel valas ta toodud jooki tassi ja ulatas Kok-Dzhandzhinile. See püüdis keelduda, aga kui khaan sundis, siis jõi ning suri.

Siis käskis khaan kutsuda varga ja küsis:

"Kas sa käisid täna vargil?"

"Ei, khaan," vastas varas.

"Kas sa ei varastanud lammast?" küsis khaan jälle.

"Ei, khaan!"

"Kas sa polnud täna öösi koos kaaslasega vargil Kok-Dzhandzhini juures?"

"Ei, khaan!"

"Kas see pole mitte sinu müts?" küsis khaan mütsi näidates.

"See pole minu," vastas varas.

Siis ütles khaan talle: "Ära karda, see olin mina, kes öösel sinuga vargil käis." Ning ta jutustas, mida oli valvel olles kuulnud ja kuidas see paljastas vandenõu tema vastu. Ta andis vargale kingituse ja laskis ta lahti. (Potanin 1883: lk 323-324.)

Kommentaar

Grigori Potanin (1835-1920) oli Vene Sise-Aasia uurija, kes võttis alates 1864. aastast osa mitmest Vene Geograafia Seltsi pikaajalisest uurimisreisist. Esimene neist toimus muide astronoom Karl Struve juhtimisel ja viimast on küll julgust seostada Tartu Ülikooli kuulsa kasvandiku ja professori Friedrich Georg Wilhelm Struvega, kelle suguvõsas on läbi mitme põlvkonna olnud arvukalt astronoome. G. Potanin uuris külastatavaid piirkondi geograafiliselt, botaaniliselt, etnograafiliselt jne - s.t kompleksselt. 1886. aastal autasustati teda Konstantini medaliga. Meenutagem, et sama autasu, mis oli ühtlasi Vene Geograafia Seltsi kõrgeim, sai 1905. aastal ka eestlane Jakob Hurt.

Kõigest oma uurimisretkedel talletatust jõudis G. Potanin avaldada mitmeid mahukaid teoseid. Eespool osundatud jutt pärineb neist kõige ulatuslikumast, neljaköitelisest kogumikust. Lugedes sellest erinevat laadi rahvajutte, mis on kirja pandud mitmete turgi ja mongoli rahvaste esindajatelt, äratavad sageli ootuspäraselt võõraste motiivide ja süzheede kõrval tähelepanu sellisedki, mida on tundnud ja tõeks pidanud paljud Põhja-Euraasia põlisrahvad. Võtame või niisuguse seletusmuistendi, mida on hästi tundnud ka eestlased, nimelt et praegune, suhteliselt lühikene viljapea (algselt olnud terad piki kogu kõrt) on olemas ainult tänu koerale. Üsna sarnased meie omadega on libahundi (või -karu-) -lood, kuu tumedaid laike seletav muistend Vaeslaps kuul, uskumused putuka kujul inimese kehast lahkuvast irdhingest ja erakordselt suurte rindadega metsanaistest, pajatus sellest, kuidas karu matab surnut teeskleva mehe. Jah, kas see pole siis tõesti juhtunud vanaisade eluajal Pärnumaal? Või hoopis Alutagusel?

Tahaksin küll soovitada lugeda G. Potaninit, keda hindas kõrgelt muide ka Uku Masing. Igal juhul saab ainet järelemõtlemiseks. Muuseas on minu jaoks väga muljetavaldav autori lugemus, mis ilmneb kommentaaridest. Ja kuigi mõnel puhul võivad peaaegu sada ja veerand aastat varem kirjutatud kommentaar ja selles viidatud teosed iganenuks ja ekslikuks osutuda, on enamasti ikka põhjust iseenese kitsa silmaringi pärast häbeneda.

Siin toodud darhaadi hõimust jutustajalt kirja pandud muinasjutt on tuntud ka eestlastel ja õige mitmetel muudel Euroopa rahvastel, muidugi ühtede või teiste asjakohaselt erinevate üksikasjadega.

Tegelikult sobib see lugu hästi just karjakasvatajate olmega: kui hea ja lihtne on telgipilust jälgida sees toimuvat!

Valinud, tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Salve