Traditsiooniline udmurdi laul, mis aktiivselt funktsioneerib tänapäevase kalendri- ja perekonnakombestiku süsteemis, on üks olulisemaid teabeallikaid. Laulutekstide poeetilised sümbolid ja kujundid aitavad sügavamalt avada rituaali semantikat, kindlaks määrata selle struktuuriosade vastastikuseid suhteid ja peegeldavad traditsioonilise mõtlemise eripära.

Rahvaluuletekstil on erinevad informatiivsuse tasandid, see on suurelt osalt tingitud nende "mitmekihilisest" struktuurist, arhailisele põhjale hilisemate lademete lisandumisest. Kui ühtede kujundite tähendus on läbipaistev, siis teiste semantika osutub tänapäevasele esitajale ja kuulajale tihti shifreerituks.

Viimast laadi tekstidest on võimalik informatsiooni saada siis, kui uurida neid esituse kontekstis. Viisi ajaline kuuluvus ja selle seotus kindla kohaga seletavad ühe või teise laulus esineva kujundi, sümboli ja motiivi kasutamist. Siirderiituste puhul on oluliseks täpsustavaks parameetriks esitatava teksti adressant, kelleks või milleks rahvalaulikud antud olukorras end kujutlevad.

Pöördume konkreetsete näidete poole. Alnashi rajooni Udmurt Vishuri külas on üles kirjutatud järgmine mälestamislaulu Éûð-ïûä ñ¸òîí ãóð tekst:

Âîçüìàëî, äûð, âîçüìàëî, äûð, âîçü êàëûêú¸ñ
Âóîçû èíè öòüûëýì êóíîìû øóñà.
Îé, ëàïåãåñü óê, ëàïåãåñü âîçü âûë êàëûêú¸ñ.
Ïèäñàñà íî êûðìàìû, îé, íîíîêú¸ññýñ .

Ilmselt ootavad, ilmselt ootavad luhainimesed,
öeldes: tulevad juba meie kutsutud külalised.
Oi, madalakesed ju, madalakesed on luhainimesed,
põlvitades ju puudutasime nende rindu (Boikova & Vladõkina 1992: 108).

Kui lähtuda rituaali peamisest funktsioonist - surnud esivanema mälestamisest -, siis sobivad nii luhainimeste kujund sealpoolse ilma tähistamiseks kui külaliste rituaalsele pidusöömingule ootamise motiiv (viimane on kõigi võõruslaulude olulisim element) matuse- ja mälestuslaulude tsükli raamidesse. Kahtlema panevad värsid ilmsete erootiliste motiividega:

Îé, ëàïåãåñü óê, ëàïåãåñü âîçü âûë êàëûêú¸ñ.
Ïèäñàñà íî êûðìàìû, îé, íîíîêú¸ññýñ.

Oi, madalakesed ju, madalakesed on luhainimesed,
põlvitades ju puudutasime nende rindu.¹

Kas võib neid pidada udmurdi rahvaluules haruldase, kuid maailma traditsioonilises kultuuris üsna levinud nn surmaerootika näiteks? Kõik saab täiesti selgeks, kui võrdleme selle erinevates rituaalsetes kontekstides esinevaid erinevaid nimetusi (éûð-ïûä ñ¸òîí ãóð mälestamisel, áöðûñü ãóð pulmas²), niisiis kandva polüfunktsionaalse viisi tekste:

Îé, ëàïåãåñü, ëàïåãåñü òèëÿä íûëë¸ñòû.
Ïèòñàñüêûñà êûðìàñüêîì, îé, íîíîêñýñ.
Îé, shóæûòýñü, shóæûòýñü òèëÿä ïè¸ñòû.
×å÷÷ûñà íî ÷óïàñüêîì, îé, áàìú¸ññýñ.

Oi, madalakesed ju, madalakesed on teie tüdrukud,
põlvitades, oi, puudutame nende rinda.
Oi, pikad, pikad on teie poisid,
üles hüpates ju suudleme nende põski (áöðûñü ãóð (pruudi sugulaste pulmalaul), Alnashi rajoon, Udmurt Vishuri küla - Boikova & Vladõkina 1992: 92).

Peigmehe küla poiste kiitmine ja oma tüdrukute häbistamine või alandamine pulmarongiga tulevate pruudi sugulaste poolt on tüüpilised pulmalauludes esinevad ülistamise ja hurjutamise motiivid, mis üleviidutena täiesti teise rituaalsesse konteksti, luhainimeste - sealpoolse ilma esindajate - kohta kasutatuna omandavad üpris kummalise kooskõla.

Teine näide on kalendrikombestikust. Juuni algul korraldavad Vjatka-tagused udmurdid nn kevade ärasaatmise rituaali. Ööl vastu semikut kogunevad noored küla serva, tavaliselt metsa, ja tulevad sealt, tõrvikud käes, külla, lauldes kalendrilaulu Ñåìûê óé ñÿìåí

(Semikuöö, st nelipüha viis). Laulu esimene salm on traditsiooniline ning seda korratakse alati väga täpselt:

Èçèñüêîä ìåäàì, ýøú¸ñû?
Ïóêèñüêîä ìåäàì, ýøú¸ñû?
Èçèä êå, âöòàä ìåä ïûðîç,
Ïóêèä êå, òîäàä ìåä óñ¸ç.

Või te magate, sõbrad?
Või istute üleval, sõbrad?
Kui magate, unes las ilmume,
kui üleval istute, meeles las oleme (Nurijeva 1995: 105).

Stroofi korduvus samas rituaalses olukorras ning selle funktsionaalne tähtpäevaga seotus Vjatka-taguste udmurtide laulutraditsiooni meloodiate mitmetekstilise funktsioneerimise tingimustes tunnistavad, et tegemist on võtmetekstiga, mis tähendab, et see peab sisaldama rituaalsele tegevusele tooni andvat informatsiooni. Pealmine kihistus - pöördumine sõprade poole palvega neid meenutada - ei reeda teavet, mis võiks avada selle varjatud tähendust. Vaatleme viisi ajalist kuuluvust. Juunit, mida udmurdid nimetavad èíâîæî (taevased talisted),³ peetakse pühaks üleminekuajaks, kesköö on aga sealpoolsete jõudude, surnud esivanemate aeg. Metsast külla suunduvat protsessiooni tuleb selles kontekstis vaadelda kui üleminekut võõralt alalt omasse, omasesse ruumi. Antud rituaalse müsteeriumi puhul, kus aja ja ruumi piirid on kaotatud, on laulu tekst nende vaimude tungiv meeldetuletus, kelle nimel võib-olla laulavadki rituaali kaasaegsed osalised. Järgmine päev - ñåìûê - on täielikult pühendatud surnud esivanematele: pärast rituaalset saunaskäimist tuleb külarahvas surnuaeda omakseid mälestama. Seda arvesse võttes "kõlab" üleskutse mäletada teistmoodi.

Maailma pärimuskultuuris (eriti põhjarahvastel) eksisteerib ka teine liik laule - refrääniliste sõnadega, ilma tähendusliku tekstita. Selline "tekstivaba" laulmise traditsioon on laialt levinud põhjaudmurtide ja bessermanide juures ning saanud kindla zhanrilise määratluse rahvaterminoloogias: udmurdid nimetavad "sõnadeta" laulmist êðåçü/ãîëîñ , harvem êûð™àí, süzheega laule aga ìàäü. See liik udmurdi tavandilaule ("tekstita", s.t êðåçü) eeldab teistsuguseid analüüsimeetodeid. Üks neist on etnolingvistiline rekonstruktsioon, üksikute sõnade või sõnakombinatsioonide etümoloogiline analüüs, mis taastab vanade rituaalsete laulude kadunud tähenduse. See meetod on efektiivsem tekstiliste vormelite puhul. Nii näiteks lubas katse Vjatka-taguste udmurtide pulmalaulu refrääniga àé äîí, mille analoogiks põhjaudmurdi "sõnadeta" lauludes on àé äîí / àé äîí, esitada hüpoteesi selle vormeli maagilisest, loitsulisest iseloomust ning deshifreerida selles vana Looja poole pöördumise vorm (Nurijeva 1999: 71-76).

Siiski pole põhjaudmurdi "sõnadeta" laulude verbaalne tasand ühesugune, vaid koosneb mitmest leksikaal-grammatilisest reast: leksikaalsetest tähenduslikest kiilunditest, verbidest, partiklitest, hüüd-, side- ja määrsõnadest, abimäärsõnadest, onomatopoeetilistest ja asemantilistest sõnadest, mis võivad olla ammu oma tähenduse kaotanud (Hodõreva 1996: 9). Laulmise käigus kaotavad kõik sõnad, välja arvatud üksikud tähendusega kiilundid, oma tähenduse, muutuvad üksikute lekseemide mõttetuks kombinatsiooniks, mistõttu asemantiliste või arhailiste sõnade etnolingvistiline rekonstruktsioon ei ava lauluteksti loogikat.

Sel juhul on nähtavasti kohasem teine analüüsimeetod - selliste "mitteinformatiivsete" tekstide toomine tänapäeva keeletasandile, traditsioonilise laulu emotsionaalse sisu avamine esitaja sõnade järgi. Sellise üsna õnnestunud katse sooritas bessermani "sõnadeta" lauludega A. Šahhovskoi. Tema arvates võib krezide sõnarida pidada klassikaliseks folkloorse keelekoodi näiteks, mis nõuab (võrreldes süzheeliste laulutekstidega) täiendavat "deshifreerimist" (Šahhovskoi 1998: 109-110). Tema meetod seisneb lauldud teksti "lisamõtestamises", kahe plaani - mõeldava (silmaspeetava) ja esitatava (kõlava) - eristamises. Sel kombel on deshifreeritud mõned "sõnadeta" laulud:

Pruudi tervitamise laul:

Ãîä, ãîä, ãîä, ãîä áåí íî,
Ýé-ÿ, ãîä, ìåäà íî.
Ýé, ÿëý, ý, áåí, ý, ìåäà.

Sõnasõnaline tõlge:

Naine, naine, naine, naine, ja (ju), ja (aga, kuid).
Hei, naine, ainult (ju, või), ja (aga, kuid).
Hei, laske käia, eh (ah, oh), ja (ju), eh (ah, oh), ainult (ju, või).

Mõeldav tekst:

Naiseks (said sa nüüd, tütreke).
Naine (oled nüüd oma mehele, oled ise majas perenaine).
Laske käia (kallid külalised, joome mu tütre terviseks, soovime talle armastust, õnne, tervist, ilusaid lapsi, küllust majja).

Nekruti koduga hüvastijätmise laul:

Ó, êó, êó, êó,
Êó, êó, êó, êó, ó.
Êó, êó, êó, êó, êó,
Ïàð âàëî, ÿëà, ÿ.
ßëý, èëý, ëà.
Ýé-ÿ, ýé-ÿ, å.
Ïàð âàëú¸ñòý.

Sõnasõnaline tõlge:

Oh (uh) millal, millal, millal.
Millal, millal, millal, millal, oh (uh).
Millal, millal, millal, millal, millal.
Paar hobuseid, las käia, olgu.
Laske käia, laske käia, la.
Hei, hei, ee.
Paar hobuseid.

Mõeldav tekst:

Oh, millal (näen ma jälle sind, mu sünnimaja, lähen sõjaväkke, sõidan ära võõrale maale).
Millal (näen ma jälle teid, mu isa ja ema, vennad ja õed; kas peate mind meeles).
Paar hobuseid, las käia (rakendage, viige mind sünnimajast ära).
Hei (lähen aega teenima: jää hüvasti sünnimaja, hüvasti isa ja ema, hüvasti vennad ja õed, hüvasti kallid naabrid).
Paar hobuseid (ootab mind juba väravas, sõidan kauaks võõrsile, hüvasti, sünnimaja) (Šahhovskoi 1998: 110-112).

Vaatamata kirjeldatud analüüsimeetodi efektsusele ei maksa seda ilmselt absolutiseerida. Oma välitööde praktikas on meil tulnud korduvalt kokku puutuda sellega, et erinevates rituaalsetes situatsioonides lauldavates erinevates "sõnadeta" lauludes kasutavad laulikud ühtesid ja samu harjumuspäraseid sõnakooslusi, üht ja sama sõnalist malli. Sel juhul oleks loogilisem asemantilise voo täielik "tõlkimine" teadaolevate emotsioonide järgi. Pealegi on eksisteerimisõigus ka teistel hüpoteesidel, näiteks ideel, et põhjaudmurdi "sõnadeta" laulude tekstid jäljendavad pillimängu, on laulmine "keele saatel" (Agre 1984).

Et mõista kõnet, tuleb aru saada keelest. On selge, et põhjaudmurdi "sõnadeta" laulude uuringud peavad seotud olema eelkõige uuringutega keelest kui helilise suhtlemise süsteemist ja selle funktsioneerimisest konkreetses laululises keskkonnas.

Tõlkinud Aado Lintrop

Kommentaarid

¹ Íîíîê (udmurdi k) `tiss, naise rind' (tõlk).

² Nagu teada, markeerib pulmaviis udmurtidel kaht inimelu olulisimat etappi: pulma ennast ja suurt mälestamist, viimasel juhul fikseerides surnu ülemineku individuaalse eksistentsi valdkonnast üldisesse esivanemate valdkonda (Tolstaja 1985: 81).

³ Talvine, jõulust kolmekuningapäevani kestev pööriaeg kannab udmurtidel nime âîæîäûð (tõlk).

Kirjandus

Agre 1984 = Àãðå, Â. Â. Îáðÿäîâûå ïåñíè áåç ñëîâ ñåâåðíîé Óäìóðòèè . Äèïëîìíàÿ ðàáîòà. Ñâåðäëîâñê: Óðàëüñêàÿ ãîñóäàðñòâåííàÿ êîíñåðâàòîðèÿ.
Boikova & Vladõkina 1992 = Áîéêîâà, Åëåíà & Âëàäûêèíà, Òàòüÿíà. Ïåñíè þæíûõ óäìóðòîâ: Ìàòåðèàëû è èññëåäîâàíèÿ 1: Óäìóðòñêèé ôîëüêëîð. Èæåâñê: Óäìóðòñêèé Èíñòèòóò Èñòîðèè, ßçûêà è Ëèòåðàòóðû ÓðÎ ÐÀÍ.
Hodõreva 1996 = Õîäûðåâà, Ìàðèíà. Ïåñíè ñåâåðíûõ óäìóðòîâ 1. Óäìóðòñêèé ôîëüêëîð. Èæåâñê: Óäìóðòñêèé Èíñòèòóò Èñòîðèè, ßçûêà è Ëèòåðàòóðû ÓðÎ ÐÀÍ.
Nurijeva 1995 = Íóðèåâà, Èðèíà. Ïåñíè çàâÿòñêèõ óäìóðòîâ 1. Óäìóðòñêèé ôîëüêëîð. Èæåâñê: Óäìóðòñêèé Èíñòèòóò Èñòîðèè, ßçûêà è Ëèòåðàòóðû ÓðÎ ÐÀÍ.
Nurijeva 1999 = Íóðèåâà, Èðèíà. Ìóçûêà â îáðÿäîâîé êóëüòóðå çàâÿòñêèõ óäìóðòîâ: Ïðîáëåìû êóëüòóðíîãî êîíòåêñòà è òðàäèöèîííîãî ìûøëåíèÿ . Èæåâñê: Óäìóðòñêèé Èíñòèòóò Èñòîðèè, ßçûêà è Ëèòåðàòóðû ÓðÎ ÐÀÍ.
Šahhovskoi 1998 = Øàõîâñêîé, Àëüáåðò. Êîíòðàïóíêò ñëîâåñíîãî è ìóçûêàëüíîãî ðÿäîâ (Áåñåðìÿíñêèå êðåçè). Âèêòîð Ãàöàê (toim). Ôîëüêëîð: Êîìïëåêñíàÿ òåêñòîëîãèÿ . Ìîñêâà: Íàñëåäèå , lk 108-121.
Tolstaja 1985 = Òîëñòàÿ, Ñâåòëàíà. Äåäû â ïîëåññêîì íàðîäíîì êàëåíäàðå. Êîíôåðåíöèÿ "Áàëòî-ñëàâÿíñêèå ýòíîêóëüòóðíûå è àðõåîëîãè÷åñêèå äðåâíîñòè. Ïîãðåáàëüíûé îáðÿä": Òåçèñû äîêëàäîâ . Ìîñêâà: Èíñòèòóò ñëàâÿíîâåäåíèÿ è áàëêàíèñòèêè ÀÍ ÑÑÑÐ, lk 81-83.