100 aastat noor Richard Viidalepp 100


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Kui Jumala ees on 1000 aastat nagu üks hetk, siis mis on veel 100 aastat? Ainult hetke murdosa. Eesti jaoks, folkloristika jaoks (ega ju folkloristika ülepea mingi vana teadus ole, kui võrrelda kas või keemia ja ökonoomikaga, geomeetriast ja filosoofiast kõnelemata) ja eesti folkloristika jaoks eriti on see ometi üsna pikk aeg. 19. sajandi lõpp kuulub veel kahtlemata eesti folkloristika esiajalukku, mitmes mõttes aga ka 20. sajandi algus. Ühelt poolt olid juba küll aastakümneid töötanud organiseeritud kohapealsed rahvaluulekogujad, kuid nüüd jõuti lõpuks asjatundlike stipendiaatide väljasaatmiseni ja seni pidurdunud rahvaviiside kogumiseni. Just uue sajandi algul, aastal 1901 kaitses oma ajast ees olevat eelstrukturalistlikku rahvaluulealast doktoriväitekirja Oskar Kallas. Aastail 1904-1906 olid Jakob Hurda toimetusel ilmunud Setukeste laulud I-III - vaieldamatult kõrgetasemeline väljaanne. See professionaalne tase oli aga saavutatud asjaarmastajate jõul - J. Hurt oli kirikuõpetaja, O. Kallas gümnaasiumiõpetaja ja toimetaja.

Kas nüüd otsida mingeid seoseid või ei, aga ometi hakkasid just neil 20. sajandi esimestel aastatel sündima poisid ja tüdrukud, kellest said esimesed professionaalsed folkloristid Eesti Vabariigis, mitte ainult oma taseme, vaid ka ametikoha poolest. Seetõttu tähistatigi 2000. aastal suure rahvusvahelise konverentsiga Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaja ja kauaaegse juhataja O. Looritsa 100. sünniaastapäeva. Pärast veidi üle kolmeaastast pausi järgnes nüüd Richard Viidalepa (23. jaanuar 1904 -3. juuni 1986) sama ümmargune sünniaastapäev. Järgnemas on reas teistegi tähtsad daatumid, kes nagu Richard Viidaleppki alustasid oma tööd Eesti Rahvaluule Arhiivi noore juhataja O. Looritsa käe all, olles ise temast veel mõne aasta nooremad: Erna Normann, Paul Ariste, Herbert Tampere, Selma Lätt, Rudolf Põldmäe jt.

Nagu öeldud, täitus jaanuarikuus 100 aastat Richard Viidalepa sünnist. Seda tähistati Akadeemilise Rahvaluule Seltsi piduliku koosolekuga, mille lõpetusse kuulus ka kohvilaud. Ettekanneteks olid valitud teemad, mis sobisid Järvamaalt pärit jutuuurija puhul.

Kindlasti olnuks raske leida koosoleku avaettekande pidajaks Mall Hiiemäest sobivamat inimest. Kuigi ise pärit Alutaguselt ja rohkem teiste käe all uurijaks kujunenud, võib ta lugeda nimelt R. Viidaleppa oma eelkäijaks ja eeskujuks jutustamistraditsiooni uurijana. Nagu selgus M. Hiiemäe ettekannet "Richard Viidalepp oma teemat otsimas" kuulates, ei läinud aga Richard Viidalepal rahvajuttude ja jutustamistraditsiooni, s.t oma uurijaelu keskse teema leidmine sugugi kergelt ja kiiresti. Oli mullegi ette puutunud R. Viidalepa artikleid kombestikust jne, kuid mina käsitasin neid kõrvalekalletena, ja vahel hilisemal perioodil nad seda olidki, kui juba eakas uurija käsitles näiteks külanoorte kooskäimisi Kihnus. Alguses aga oli kahtlemata tegemist otsinguteperioodiga. Peale selle, et kirjutama sundis mõni huvitav leid, olgu välitöödel värskelt kuuldu või arhiivist näppu puutunu, oli R. Viidalepp kohusetruu töötaja, kes vajaliku lihtsalt ära tegi. Küllap oli kohtumine pimeda jutustaja Kaarel Jürjensoniga sündmus, millest algas folklorist Viidalepa uus elu.

Mari-Ann Remmel kõneles teemal "Järvamaal Viidalepa jälgedes". Rikkalikult illustreeritud ettekande pearõhk oli kohapärimusel. Ei ole lõppu rahvaluulekogumisel, võisid koosolekust osavõtjad tõdeda piiblisõnu teisendades. Ettekandes kõrvutati R. Viidalepa poolt kodukandist kogutut sellega, mis toodi kaasa ERA mullusuvistelt välitöödelt. Tõepoolest olid ju paljud süºeed säilinud, kuid pliiatsiga-paberile-tehnika asemel võidi nende jäädvustamiseks kasutada juba videomagnetofoni. Oli elamuslik näha järjestikku R. Viidalepa tehtud mustvalget fotot ja 70 aastat hilisemat värvifotot, ja niimoodi palju kordi järjest. Sellised kaksikvaated ühele objektile tõid pähe igasuguseid mõtteid - ka Järvamaast, ka Viidalepast, uurija ja kodupaiga seostest, kaduvast ja kadumatust. Suurem osa eestlasi - nii virulased, saarlased-hiidlased, mulgid, võrulased - kipub ju ilmselt Järvamaad igavaks ja ilutukski pidama. Ettekande visuaalne pool veenis küll kindlasti, ent Järvamaad ongi vaja veidi kauem vaadata, et selle tasase maa rahu ja tasakaal (Paul-Eerik Rummo sõnu kasutades) hingele mõjuma hakkaks.

Viimastel aastatel muinasjuttude töörühma liikmena muu hulgas ka käsikirjaliste tekstide võimalikku kirjanduslikku tausta selgitanud Kärri Toomeos-Orglaan vaatles oma ettekandes üht markantset minevikukuju, kelle puhul kerkivad küsimused rahvaluule ja selle kasutamise, rahvaluule ja selle vormi rüütatud vaba loomingu piiridest. Nimelt kõneles noor uurija viljakast 19. sajandi kirjamehest Martin Sohbergist, kes oma ametitöö poolest oli peamiselt rõugepanija. Seegi oli iseenesest edumeelne amet, aga M. Sohberg tahtis olla ka kirjamees. Ta on avaldanud hulgi omal ajal menukaiks osutunud ja majanduslikku tulu toonud raamatuid, milles on ühelt poolt rahvaluulet, teiselt poolt aga enda loodud (sageli ometi folkloorist mõjutatud) värss- ja proosateoseid. M. Sohbergi laululoomingut on varem põhjalikumalt käsitlenud Ü. Tedre. Seekordsel koosolekul said kuulajad täienduseks huvitavat ja üsna üksikasjalikku teavet selle omapärase tegelase jutupublikatsioonidest ja nende rahvapärasuse astmest.

Koosolek tipnes Richard Viidalepa vennatütre Urve Buschmanni esinemisega. Tema ettekannet, mis ühendas ta enda lapsepõlvemälestused, R. Viidalepa poolt perekonnalugu uurides leitud arhiivimaterjalide väljavõtted ja veel palju erinevaid allikaid köitvaks tervikuks, võib lugeda ka käesolevast ajakirjast.

Kas siis 100 aastat on eesti folkloristika jaoks pikk aeg? Piret Õunapuu lõpetas paari aasta taguse artikli eesti etnoloogia ajaloost tõdemusega, et see on noor, tuginedes seda väites üllatuselamusele, mis teda tabas ERMi rajaja Ilmari Mannineni küll eakat, aga elavat venda kohates. Minevik polnudki nii kauge, sellel oli elav tunnistaja! Ka sellel jaanuarikuu pärastlõunal oli Eesti Kirjandusmuuseumi saalis veel suur hulk neid, kes olid R. Viidalepaga ise kokku puutunud ja kellel on temast isiklikke mälestusi.

Kuni me ise ennast vanaks ei pea, seni on eesti folkloristika noor ka inimlike mõõdupuude järgi!

Kristi Salve