Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja MTÜ Eesti Folkloori Instituut ühiskorraldusel 7.-8. mail Narva muuseumis peetud seminaril "Inimene ja lemmikloomad. Muutused ja traditsioon" osalesid ettekannetega Marju Kõivupuu, Maarja Villandi ja Kristi Salve ning loeti ette Asta Niinemetsa ja Viire Villandi ühisettekanne.

Folklorist Marju Kõivupuu ettekanne "Eesti loomakalmistukultuurist"¹ kajastas loomade matmise kombeid Eestis, millest on meedias juttu tegema hakatud alles 1990. aastate paiku. Esimene loomakalmistu Eestis avati 1995. aastal Tallinnast paarikümne kilomeetri kaugusel Jõelähtmes. Soomes olid loomakalmistud juba varem tavaks, aga kui Norra suursaadik avastas Jõelähtme loomakalmistu, oli see talle suureks üllatuseks ning ta mattis ka oma koera sinna. Ettekandest jäi kõlama, et loomamatuseid võtavad inimesed kuidagi loomingulisemalt kui inimese matuseid. Seda ilmselt seetõttu, et Lääne ühiskonnas ei ole lemmiklooma surm ehk nii suur tabuteema kui inimese surm, ja sellest räägitakse palju avalikumalt. Loomakalmistute fotodest nähtus, et erinevalt inimese kalmu kujundamisest suhtutakse lemmiklooma kääpa kujundamissegi loomingulisemalt - neljajalgsete sõprade lemmikesemeid ei panda hauda kaasa, vaid jäetakse kääpale. Nii ei pruugita hauatähiseks alati panna risti või kivi, vaid võidakse panna ka ämber või mõni mänguasi, mis loomale eluajal meeldis. Kombeks on ka kiriku- ja muudel pühadel käia lemmikloomade haudadel ja tuua sinna toitu või kaunistada kalmu. Loomakalmistul maetakse loomad üldjuhul kirstus. Looma kirstu valikul on rohkem võimalusi kui inimese kirstu valikul - valik ulatub pappkarbist tammesargani. Kui pappkarp on looma matmiseks täiesti tavaline, siis üks tõenäoliselt jõukam inimene mattis oma kaukaasia lambakoera tammekirstus, põhjendades oma tegu sõnadega: "Kui minu ämm ja äi said tammekirstud, ega siis minu koer ei pea halvem olema."

Juttu oli ka loomakalmistute rajamise põhjustest. Näiteks Valga linnas asutati loomkalmistu seetõttu, et inimesed hakkasid oma surnud lemmikloomi prügikasti viskama.

Tähelepanuväärne on veel see, et mitte-eestlaste hulgas on loomamatused ja loomakalmistukultuur levinumad kui eestlaste hulgas. Loomakalmistud muutuvad üha populaarsemaks, mis on mõistetav ka inimlikust seisukohast - kuhugi tuleb lemmiklooma surnukeha ju lõpuks panna ja see koht ei peaks kindlasti olema prügikast ega prügimägi. Ettekandja rõhutas Jõelähtme loomakalmistu rajaja ja omaniku Tiit Truumaa mõtet, et loomi mattes muutuvad ka inimesed ise inimlikumaks.

Allakirjutanu ettekanne "Peaaegu nagu inimene"käsitles inimese suhtumist koduloomadesse seltskonnas spontaanselt räägitavate juttude põhjal. Ettekanne sisaldas hulgaliselt näiteid sellistest lugudest, mis annavad tunnistust, et inimesed kasutavad loomast rääkides sageli samu mõisteid nagu inimestest rääkides (loom "arvab", "teab", "teeb näo, et ta midagi ei tea", "varastab" jne). Ka kasutatakse looma puhul inimese sünonüüme. Näiteks võidakse isast koera nimetada poisiks jms. Kuigi loomal ja inimesel on tugev seos ja paljugi ühist, eristab inimene ennast siiski loomast ja käsitleb teda pigem omandina. Sellest tulenevalt ka ettekande pealkiri. Ettekanne hõlmas ka katsetust loomalugusid liigitada. Esialgu said välja toodud järgmised liigid: 1) looma soetamise lood; 2) lood looma mõnest erilisest oskusest, omadusest või muudest temaga seotud ebatavalistest või naljakatest seikadest seoses tema eripärase omadusega; 3) loomade toiduga seotud lood; 4) lood rumalatest või taipamatutest loomaomanikest; 5) lood kurjadest või ohtlikest loomadest; 6) lood lemmikloomade kadumisest või surmast. Sagedamini räägitakse siiski lõbusaid loomalugusid. Looma kadumisest või surmast räägitakse harvemini ja vähematele inimestele, aga siiski ei ole see nii suur tabuteema kui inimese kadumine või surm.

Filoloogiadoktor Kristi Salve ettekanne "Kassi helge kuju eesti rahvaluules" oli koostatud Eesti Kirjandusmuuseumi kartoteegi põhjal. See käsitles kassi negatiivset ja positiivset kujutamist eesti rahvaluules ja vanades uskumustes. On levinud seisukoht, et kassi kujutatakse eelkõige negatiivse või pahaendelisena, nagu näiteks ütlus "must kass, nõiarist". Võib jääda mulje, et kassi helgest kujust ei saagi rääkida. Samas oli kass ennustuseks või endeks näiteks ilmale. Olenevalt tema tegevusest või käitumisest oodati näiteks kas head või halba ilma. Kartoteegimaterjalide põhjal selgus aga, et eesti rahva kassikäsitus polegi läbini negatiivne, vaid on ka helgemaid momente, näiteks lasti kassi tuppa, koera aga mitte. Seega pidada saama tõepoolest rääkida kassi helgest kujust.

Ajakirjanik Asta Niinemetsa ettekanne "Meedia ja (lemmik)loom", milleks materjali oli kogutud koostöös Viire Villandiga, käsitles (lemmik)loomade kajastamist ajakirjanduses. Rõhku oli pandud sellele, mil määral võib kas lemmikloom või loom üleüldse olla ajakirjanduslike uudiste materjaliks. On levinud arusaam, et seoses loomadega peab uudistes olema öelda midagi tõepoolest uut või eripärast, aga tegelikkuses ei pea see paika. Loomade kajastamine meedias on lausa vajadus, sest inimese suhtumine loomadesse on üldiselt positiivne, peaaegu religioosne. Mõistagi leiavad kajastamist ka loomapidamisega seotud negatiivsed ilmingud, nagu mõrtsukkoerad ja marutaudijuhtumid. Siin on siiski tegemist uudisega üleüldse, mitte spetsiifiliselt loomajuttudega. Ajakirjanduses on populaarne teema näiteks kuulsate inimeste lemmikloomad (Juhan Partsi kass).

Et pressipilt peab olema atraktiivne ja loomapilt on hea lugejamagnet, võib koer, kass või papagoi jõuda ajaleheveergudele ka siis, kui loo fookuses on hoopis tema peremees.

Peale ettekannete kuulus seminari kavasse arheoloogilis-kultuurilooline ekskursioon eelkõige Ida-Virumaal, kuid tutvuti ka ajaloolise Põhja-Tarumaa vaatamisväärsustega. Märkimisväärne on, et Narva ja Sillamäe on vaatamata ajakirjanduses loodud negatiivsele mainele kenad rohelised linnad, kus võib ennast rahulikult tunda ja kus on tunda vene intelligentsi vaimu.

Ida-Virumaa meeldivale avastamisele oli kontrastiks Alatskivil kogetu. Masendavana mõjus mõisaarhitektuuri pärl Alatskivi loss, mille saatus on olnud enam kui õnnetu. Lisaks viiekümnele nõukogude aastale, mil lossis asus traktorijaam jms, lõi ehitisele sügavaima mõra 1990. aastate keskpaiga erastamine - selle lossi erastanud soomlane jättis hoone lihtsalt saatuse hooleks lagunema ja hallitama. Praegu on ehitist küll taastama asutud, kuid kunagise hiilguse asemel leiab külastaja esialgu eest vaid selle armetu varju.

Maarja Villandi

Kommentaar

¹ Ettekande artiklivariant ilmub Mäetaguste käesolevas numbris (lk 47-76; www.folklore.ee/tagused/nr25/loomakalmistud.pdf).