Möödunud (2004) aasta 2. detsembril said Eesti Kirjandusmuuseumi saalis kokku mitme põlve uurijad, kelle huvid on põimunud vadja keele või pärimusega. Välja oli kuulutatud üheksa ettekannet, neile lisandus aga hulgaliselt spontaanseid meenutusi, kommentaare ja arutlusi. Sugenes vestlusi ja vaidlusigi. Ettekandepäeva korraldasid folkloristid Ergo-Hart Västrik, Madis Arukask ja Taisto-Kalevi Raudalainen, kes Eesti Teadusfondi toetusel (grant nr 4939) on tegelnud vadja pärimuskultuuri tänase päeva mitmekülgse dokumenteerimisega. Sissejuhatavas sõnavõtus põhjendas moderaator Madis Arukask, miks sümpoosion on pealkirjastatud just "Vadjalastest isikukeskselt". Olukorras, kus iga vadjauurija või niisama -sõber teab peaaegu iga selle rahvakillu esindajat, on igati loomulik, et kõneleme neist nimeliselt, süüvides muu hulgas ka elu- ja perekonnaloolistesse üksikasjadesse. Samuti moodustab eesti votoloogia juba omaette loo, nõnda et uurijad tunnevad tänasesse Vaipoolde jõudes endid otsekui kauaoodatud pereliikmed, kes naaseksid justkui vanavanemate maakoju. Ja sellise kohaga saabki igaühel olla vaid oma ja väga isiklik suhe. Seetõttu oligi eesmärgiks mitte niivõrd keeleteaduslike üksikküsimuste üle arutlemine, kuivõrd just kogemusliku mäluaine setitamine. Seda enam, et nüüdseks juba saabunud 2005. aasta on Paul Ariste juubeliaasta ning enamik vanema ja keskmise põlve kõnelejaist on vähemalt ühe korra või korduvalt käinud Vadjamaal koos õpetaja enesega.

Otse loomulikult tõusis ka professor P. Ariste isik, kes aga vadjalastele oli sageli lihtsalt kui Pavo, korduvalt meenutuste ja vaatluste keskpunkti. Kohe pärast moderaatori sissejuhatavat sõnavõttu andis Seppo Suhonen edasi eelmisel õhtul Tartusse "Rahvusmõtte auhinda" vastu võtma saabunud Ilmar Talve tervitused. Samaaegselt ettekandepäevaga kuulutati avatuks näitus "Vadja portreed" Kirjandusmuuseumi trepigaleriis - Madis Arukase ja Ergo-Hart Västriku fotod välitöödelt Vaipoole küladesse.

Põhjalikus ettekandes võttis Enn Ernits vaatluse alla vadja ainukese teadaoleva kõrgharitlase Dmitri Tsvetkovi (sünd 1890 Jõgõperäl - surn 1930 Narvas) elukäigu, millest peatselt ilmumas pikemaajalise töö viljana ka monograafia. D. Tsvetkov õppis kooliõpetajaks Gatšina Õpetajate Seminaris, määrati esialgu ametisse Laadoga Karjalasse, mille järel ta täiendas end veel Petrogradi Õpetajate Instituudis. Siis töötas ta nn punase terrori ajal ajal lühikest aega õpetajana kodukülas Jõgõperäl ning Vabadussõja järel Väiküla algkoolis Eesti-Ingeris. Ta võttis Karpaatia lõunarindel osa Esimesest maailmasõjast ja sõdis veidi hiljem 1919. aastal Ingeri rügemendi koosseisus ka Eesti vabaduse eest. Prof Lauri Kettunen, kes oli tollal (1919-1924) Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor, kutsus D. Tsvetkovi Tartusse õppima, lootes koolitada temast vadja keele uurijat. Lõpuks õppis vadjalane Tartus aga hoopis slaavi filoloogiat, jättes sinnapaika läänemeresoome keeled ja rahvaluuleõpingud Walter Andersoni juures. 1928. aastal sai ta magistrikraadi hoopis Lev Tolstoi loomingut käsitlenud töö eest. Viimase töökohana pidas ta koolijuhataja ametit Alajõel, kus juhatas laulukoori, lavastas nätemänge (mh Gogolit) jm. Ta koostas Emakeele Seltsi stipendiaadina pikaks ajaks käsikirja jäänud mahuka vadja keele Jõgõperä murde sõnaraamatu, mis on Johanna Laakso toimetatuna lõpuks siiski 1995. aastal ka trükki jõudnud. D. Tsvetkovi mõlemad - nii Eesti Keeles kui Eesti Hõimus ilmunud - artiklid on ilmunud samuti postuumselt.

Enn Ernits tõi välja veel ridamisi uudseid elulooseiku ning sugulusseoseid, näiteks oli portreteeritav vadja lauliku Matjo Gerassimova vend ning P. Ariste esimene keelejuht, Darja Lehti oli nende lelletütar. Nagu kord ja kohus tõi esineja välja ka hõimluse vadja teadja Oudekki Figurovaga, kelle ema oli D. Tsvetkovi õe küdi. Kokkuvõtteks iseloomustas esineja D. Tsvetkovi kui vadja Kreutzwaldi, kes võis, suhtudes kodukeelde oma suva kohaselt, seda ka loovalt teisendada ja muuta. Nõnda pole ta kirjapanekud mitte alati kõige usaldusväärsemad.

Lõpuks kuulsid osavõtjad Jüri Viikbergilt rõõmustavat sõnumit, et kavas on välja anda ka Dmitri Tsvetkovi vadja keele grammatika kakskeelse publikatsioonina Ada Ambuse tõlkes.

Eduard Vääri kõneles 1947. aastal Paul Ariste eestvõttel vadja küladesse tehtud uurimisreisist. Ta alustas siiski tervituste üleandmisega ulgueestlasest mäeinsenerilt ning fennougristika harrastajalt Kalju Käärikult, kes olnud ka üheks vadja rahvakultuuri toetajaks. Professor Paul Ariste õpilasena peatus ta põgusalt ka sellel, et kohtus P. Aristega esmakordselt kohe pärast vanglast vabanemist 6. mail 1946. Jutuks tuli seegi, et tal on ühena vähestest peale Peeter Oleski õnnestunud heita pilk oma õpetaja ülekuulamistoimikutesse, mida nüüd säilitatakse kusagil KGB arhiivide sügavuses Venemaal. Eduard Vääri andmetel olevat vangistuses esitatud vähemalt kolm süüdistust: kuulumine üliõpilasseltsi Veljesto, viibimine Saksa sõjaväe mundris okupeeritud Vene aladel 1942. aastal ning osavõtt Otto Tiefi vahevalitsuse mobilisatsioonist 1944. aastal. Tagasi saabunult asus P. Ariste aktiivselt soomeugri keelte kateedri õppetöö korraldamise juurde. Muu hulgas püüdis ta esimesel võimalusel pääseda taas Vadjamaale, kasutades selleks lähedast tutvust Nigol Andreseniga - tolleagse rahvasaadikute nõukogu presiidiumi esimehega. Tegemist oli eesti teadlaste esimese käiguga vadja küladesse pärast Teist maailmasõda.

Üldse esimene uurimisretk sai teoks legendaarsel 1942. aasta suvel, mil sõjaväevormis Gustav Ränk, Erik Laid, Ilmar Talve ja Paul Ariste jäädvustasid vadja ainelist ja vaimset kultuuri.

E. Vääri andis ka põhjaliku ülevaate tolleaegsest argisest õhustikust, toidupuudusest, näljast Ingerimaa aladel jne. Tollal söödi Venemaa näljapiirkondades hapuoblikaid ja lepakäbisid. Igatahes kulusid ekspeditsiooni leivavarud üpris kiiresti keelejuhtide ja nende perede elushoidmiseks. Läbinud formaalsused Kingissepa parteikomitees, jõuti koosseisus professor Paul Ariste, Karl Kont ja Eduard Vääri lõpuks Vaipoolde, kus esimeseks keelejuhiks oli juba eelmise ettekandja poolt mainitud Matjo Gerassimova. Erakordselt meeldejäävaks elamuseks oli, kuidas laulik alustas kohe pika eepilise lauluga Lentäs lintu alta linnaa. Ja selle peale olevat laulik enesekindlalt kinnitanud, et ta võivat niiviisi laulda mitu päeva järjest! Selle ekspeditsiooni lõpetas ehk plaanitust natuke varem keelejuht Matjo ühe hoiatuse peale sugenenud kartus, et P. Ariste ikkagi ära tuntakse. Tagasi pöörduti Kallivieri ja Vanaküla kaudu, kus kohtuti teise suurepärase vadja lauliku Darja Lehtiga. Lõpuks meenutas ta, kuidas nad saabusid laevaga Narva ja pidid ahastusega sedastama hävitustööd, mis oli sellele linnale 1944. aastal osaks saanud.

Ettekandja mainis ka, et tal valmis 1950. aastal diplomitöö vene laensõnadest vadja keeles, kus aga olnud rohkesti neidsamu kaheldava väärtusega D. Tsvetkovi sõnu, millest tegi juttu ka eelkõneleja. "Õnneks" hävis see töö ülikooli põlengus 21. detsembril 1965.

Lõpuks täpsustas E. Vääri, et tema isikliku kogemuse kohaselt alustati Vadja keele sõnaraamatu koostamist juba 1948. aastal, mil Karl Kont hakkas selleks otstarbeks sõnu sedeldama.

Järgmine ettekandja oli etnoloogiadoktor Ants Viires, kes esines elava meenutusega 1957. aasta 3.-19. juulini kestnud isuri ekspeditsioonist. Toonastest osalejatest, kelleks olid nii etnograafid kui keeleteadlased, istusid auditooriumis Aleksei Peterson ja Tiit-Rein Viitso. Ants Viireski ei pääsenud üle ega ümber legendaarsest 1942. aasta retkest Vatja, tunnistades ausalt, et ta oli tollal Eesti Rahva Muuseumis töökaaslaseks olnud Ilmar Talve peale sellepärast hirmus kade.

Kõneleja enda erihuviks olid eriti rehiehitised. Ta tsiteeris meeleolukalt oma toonast reisipäevikut. Etnograafid paigutati Soikkola poolsaare Tarinaisi küla koolihoonesse, kuhu samal öösel saabus "suure kärina ja mürinaga" ka Paul Ariste koos oma õpilastega. P. Ariste on selgi retkel meelde jäänud eeskätt oma rõõmsameelse ja vilka loomuga. Ent A. Viirese päevikumärkmed annavad tunnistust, et ka ülejäänud seltskond oli kaunis lauluhimuline ja sepitses autokastis rappudes koguni vemmalvärsilaadseid laule. Nende kuplettide autoriks oli Aliise Moora, kes on sedaviisi järeltulevatele põlvedele jäädvustanud nii mõnegi pikantse pisiasja. Toonase üldise sisepoliitilise olustiku ning piirialal ikka ettetulevate vahejuhtumite tabavad kirjeldused põhjustasid rohkesti äratundmisi ja tekitasid publiku seas kahinaid. Nii Eduard Vääri kui Seppo Suhose kommentaaridest jäi kõlama mõte päevikutes jäädvustunu publitseerimise vajalikkusest.

Igor Tõnurist alustas oma ettekannet "Vadja torupilli ja teiste pillide otsinguil" väga isikukeskselt sellega, et samal ajal, kui etnograafid autokastis rappusid ja vemmalvärsse laulsid, suvitas tema Moloskovitsa lähedases eesti asunduses Estonija, kust ettekandja isa ka pärineb. Niisiis on tema vahekord Lääne-Ingeriga olnud üpriski isiklik. Edasi pihtis ta, et tema Vadja-huvigi käivitus juba koolieas, nähes raamatupoe vitriinis P. Ariste raamatut Vadjalaste laule. Edaspidi ergutasid teda vadja teemaga tegelema Moskva ülikooli etnograaf Tatjana Šlõgina ning Herbert Tampere. Ja nii leidiski ta 1966. aastal end teise kursuse üliõpilasena Vatja suunduva reisiseltskonna seast.

Esineja huvi keskendus hiljem eriti rahvapillidele, mille erinevaid liike ta leidis Ingerimaalt kokku 12, nende seas putkest tehtud vilepill, kahte tüüpi roopille, seapõiest torupill, vadja karjusekultuurile iseloomulik karjusepasun (truba), eesti ja isuri tüüpi kandleid jne. Huvitavaks eritüübiks oli külje pealt õõnestatud kannel.

I. Tõnurist tõdes, et mitmerahvuselisel alal, nagu Ingeri, ei saagi alati rääkida rahvarühmade omapärast, vaid ikka areaalkultuurist, kus vastastikused mõjud läbi põimunud. Õige väärtuslikud on informantide omakäelised joonistused kandletüüpidest. Selgus, et läänemeresoome tüüpi kandlemängu maneerid on olnud sageli venepärased - kannel serviti põlvedel ja sõrmed keelte vahel.

Ettekandja tõlgendas 2004. aastal Luuditsa külast leitud kandle kuju väga arhailiseks, tõestades sellega, et vadjalased on säilitanud oma rahvakultuuris mitmesaja aasta taguseid Novgorodi kultuuriruumile iseloomulikke jooni. Samas on kandlekuju siiski säilitanud ka läänemeresoomelisi jooni, mis pole vastu võtnud venemõjulisi uuendusi. Vadja-isuri tüüpi torupill, mil pole bassitoru, on oletatavasti samuti väga arhailine pillitüüp, mida on kinnitanud oma avastusliku leiu põhjal Soome Rahvusmuuseumis ka soome muusikateadlane Timo Leisiö. On huvitav, et teateid sellise pilli kohta on olemas ka Iisaku poluvernikute seast.

Vaimse kultuuri uurimise kõrval on rahvapillide ja rahvamuusika uurimine olnud paraku märksa hajusam, toetudes sageli just sellistele õnnelikele juhustele. Enesekriitiliselt tunnistas ettekandja, et ei saanud ekspeditsioonil käies ühelgi hommikul nii vara üles, et karjasepasuna mängu lindistada. (Võib-olla oleks lihtsalt nii kaua pidanud üleval olema või õitsile minema?) See-eest aga on õnnestunud talletada vadja teadja Oudekki Figurova (kelle mees oli ise karjus) kirjeldus sellest:

Karjuššil õli truba. Õli puussa tehtü, süämes õli tühjä, a päält õli kõik toho-gaa Fäärittü. Pääl õli pikkarainõ aukko siin, a tõin õli lad'd'a. Lehmää sarv õli pantu õhssa. Kõlmõd vaassaa õli piFFä.

Selline pasunatüüp on olnud iseloomulik just metsavööndis karjakasvatusega tegelevatele rahvastele. Esineja nentis, et pasunamängule omistati ka maagilist väge - selleski osas leiti kinnitust just Oudekki Figurovale toetudes. Lõpuks jääb üle veel mainida, et ettekandes lasti kõlada nii helinäiteid kui esitati ka rohkelt juttu illustreerivat pildimaterjali.

Sümpoosioni esimese poole lõpetas Piret Norviku meenutuslik ja fotodega ilmestatud ettekanne 1976. ja 1977. aastast, mil ta Tallinnfilmi konsultandina valmistas ette ja osales Linnutee tuulte filmimisel.

Alustuseks tõdes ta ootuspäraselt, et temast poleks ehk saanudki uurijat, kui ta poleks üliõpilasena professor P. Aristega Vadjamaale läinud. Esmane käik leidis aset 1974. aastal, mil välitöödega olid liitunud ka Olga-Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel ja Enn Ernits. Ent kõnealusel meenutusväärsel hilissügisesel retkel tegutses ta Paul Ariste palvel tema asendajana, aidates korraldada vadja keelejuhtide - Dunja Trofimova, Oudekki Figurova, Kiko Georgijevi ja teiste - filmilindile jäädvustamist.

Ettekanne - nii nagu Kodumurdes 1988. aastal ilmunud teemakohane artikkelgi - põhines päevikumärkmetel. Ettekandja peatus ise Georgijevite juures, kust ta sooritas külaskäike Leontjevite, Mari Petrova ja Dunja Trofimova juurde. Viimane oli aga sedakorda otsustanud, kõikvõimalikke vahendeid appi võttes, vältida kontakte filmirühmaga. Meeldejäävad olid kohtumised Oudekki Figurovaga, iseäranis see, kui Oudekki, saanud filmirühmalt kingituseks valge lilleliste palistustega pearäti, lubas selle lasta endale kirstu pähe panna. Eks ole seegi, et oma matuserõivad eluajal valmis pannakse, omamoodi kõnekas seik, mis peegeldab hästi Paul Ariste poolt taga igatsetud "vanavadja kultuuri".

Lõpuks õnnestus saada kaamera ette ka Dunja Trofimova, kellelt salvestati haruldane teisend vadja rahvalaulust Viron veräjät.

Ettekande lõpuks nentis Piret Norvik, et filmi kasutamata materjalid oleks tarvis muuta kasutamiskõlblikuks. Oma tädi Dunja Trofimovat ja tema poolt esitatud laulu Viron veräjät salvestamist meenutas seoses telefilmi Meil on pidu (Tallinfilm, 1972) tegemisega ka vadja päritolu saksofonist Lembit Saarsalu.

Päeva teise poole juhatas sisse Marje Joalaid, kes kõneles võrdlevalt vadja ala külanimede tuletusest, etümoloogiast ja tüpoloogiast.

Ettekande alustuseks tuli ta publikut intrigeerinud küsimuse juurde vadjalaste arvukusest, toetudes viimasele rahvaloendusele. Soome-ugri rahvaste maailmakongressi ühelt esinejalt pärinesid andmed, mille kohaselt vadja keele kõnelejaid olevat 73, ent mõningate oletuste kohaselt koguni rohkem. Nende inimeste hulka, kes endid aga vadjalasteks peavad, on pärast keerulisi ja inimvaenulikke aastakümneid väga raske lõplikult määratleda. Nii mõnedki noored on alles 1990. aastatel saanud teada oma päritolust.

Meenutuslikult peatus M. Joalaid 1974. aasta uurimisretkel nii vadja, isuri kui ka soome küladesse. Ta kirjeldas oma kohtumisi mitmete vadja keelejuhtidega, kes olid sagedasel suhtlemisel uurijatega omandanud juba teatavad rutiinid. Nad polnud harjunud sellega, et neid täpsustavate küsimustega eksitatakse. Kohanimede küsitlemist iseloomustas ta hea vaheldusena sisseharjunud rutiinist väljumiseks. Esineja tõi välja, et läänemeresoomelistele -la-lõpulistele kohanimedele vastavad Ingerimaal üldiselt vene -vitsy- või ka -lo-lõpulised nimed, mis osutavad võimalikule asustusmuutusele. Sama lõpp vastab üldiselt ka -si-lõpulistele nimedele (põhjaeestiline -ste, ent lõunaeestiline -(t)si). Käsitlemist leidsid ka liitsõnadest ja lihtnimedest lähtuvad kohanimed. Ettekandest nähtus, et vadja-, isuri- ja soomepäraste nimevariantide vahel on mõningatel juhtudel üsna selged erinevused. Allikmaterjalidena oli uurija muu hulgas kasutanud oma välitöömärkmeid, Johannes Gezelius noorema teateid, Peter von Köppeni topograafilisi märkmeid, 1931. aastal Juuso Mustoneni koostatud Ingerimaa demograafilist kaarti ning lõpuks ka 1990. algul Roland Randefeldti eestvõtmisel koostatud mitmekeelset Ingerimaa kaarti. Täiendavalt märkis professor Seppo Suhonen, et Peterburi uurijad Nikolai Kirsanov ja Ilja Nikolajev on koondamas ulatuslikku Ingerimaa toponüümika allikakorpust ning esitinimetatu on kirjutanud ka ulatusliku vastavateemalise uurimuse, mis kahjuks küll veel käsikirjas. Jüri Viikbergi täpsustav küsimus puudutas etnotoponüüme etniliste rühmade vaheliste piiride osutajatena. Tõstatatud küsimusis tegi rea olulisi täpsustusi Enn Ernits, kes koos abikaasa Tiiu Ernitsaga on viimase viie aasta jooksul käinud läbi kõik teadaolevad vadja külad, tehes muu hulgas märkmeid ka toponüümika kohta. Lõpuks sugenes elav vaidlus, mis oli valdavalt inspireeritud vadja enesemääratluse, keelekõnelejate arvu ning võimalikult täpse rahvaarvu määratlemise probleemidest.

Jüri Viikberg peatus aastatel 1973-1982 toimunud Vadja käikudel. Tegemist oli emotsionaalselt laetud muljeterohke meenutusega, mida ilmestasid ka toonased fotod. Esimene retk, mis leidis aset - nagu ikka - ülikoolipäevil, algas sellega, et professor P. Ariste andis poistele eelhäälestuseks pähe õppida õige kelmika sisuga vadjakeelse narrimissalmi Mikkel-kikkel, konnaa poika. Vadjamaale reisiti tookord Moskva uurija Tatjana Šlõgina muretsetud sõidukiga. Reisiseltskonda kuulus veel Liivia Feoktistova (Kivisaar).

Ettekandja jaotas uurimistegevuse laias laastus kaheks. Uuritava piirkonna poliitilise või kultuurilise ajalooga tegelemine on oma olemuselt umbisikuline, etnograafilise ja sotsiolingvistilise tegelikkuse kirjeldamine aga seotud alati konkreetsete isikutega. Vadjalasi on nimetatud paavstide bullades juba 12.-13. sajandil, mil toimusid ulatuslikud sõjalis-poliitilised tülid nende alade haldamise osas, ent sellele järgnes sügav vaikus. Assimileerimise ja võimu kehtestamise loost kohalike rahvarühmade üle kirjalikes allikates eriti ei räägita. Nende keelte kõnelejate meie hulka jõudmine algab uuesti valgustusajastust, mil järk-järgult tärkab eeskätt teaduslik huvi nende rahvaste vastu.

Oma toonaste keelejuhtide seast tõstis esineja kõigepealt välja Dunja Trofimova, kelle allegro-kõne salvestamiseks oli magnetofoni olemasolu eriti algajale hädavajalik, sest "türgi kuuliks" nimetatud kiirkõneleja juttu poleks ta käsitsi kuidagi suutnud jäädvustada.

Loomulikult on ka Jüri Viikbergile jätnud sügava mälestuse Oudekki Figurova terane silmavaade ja erk vaim. Ta meenutas, kuidas teadja nuri (nari ehk kidi) ravitses ja kuidas ta kasutas oma ravitoimingutel karukäpa väge. Ettekandja lähenes veel kord kriitilisest vaatenurgast ka keelejuhtide "treenituse" teemale.

Ta tuli ka veel kord tagasi vadjalaste rahvaarvu küsimuse juurde, valgustades selle eri aspekte. Kui P. Ariste väitis, et vadjalasi on "kaks tosinat", siis ettekandja avastas ühel hetkel kohkunult, et tema märkmetes on neid juba üle kolmekümne. Neile lisandusid veel Eestis ja mujal elavad vadjalased, mh tallinlane M. Gunko, kelle isikul ja elukogemusel peatuski esineja veidi pikemalt. Ja kas me loeme vadjalasteks ainult keelejuhtideks sobivaid inimesi või kõiki neid, kes endid vadjalaseks julgevad, tahavad või ka oskavad pidada? Vadjalase määratlemise kriteeriumid võivad olla ka eri uurijate puhul lahknevad. Kõnelejal tuli vestlustes Kostja Leontjeviga kunagi jutuks, et vadjalasi vaenati sellepärast, justnagu valinuks nad endale vale rahvuse. Paljud kasutasid, elamaks üle noid keerukaid inimvaenulikke aastakümneid, n.-ö mimikri-strateegiat. Peaaegu saja aasta eest arvas Lauri Kettunen, et vadjalasi pole rohkemaks kui üheks inimpõlveks. Ettekandja aga väitis veendunult, et tema silmad seda aega küll ei näe.

J. Viikbergi ettekandest jäi muu hulgas kõlama mõte, et nii nagu keel moodustub idiolektidest, koosneb ühe etnose kultuur isiku- ja perekonnalugudest.

Heinike Heinsoo alustas oma ettekannet ülevaatliku käsitlusega vadja keele uurimis- ja talletamisloost. Ta eritles votoloogia kujunemises ühtekokku kuut etappi. Samale lainele päevateemaga jõudis ta, mainides huvitava kultuuriajaloolise seigana seda, kuidas Paul Ariste 1975. aastal Pertti Virtarannaga vesteldes pajatas Mati murdes ligemale tunni aja vältel, mil viisil ta vadja keele juurde jõudis ning selle uurimisega tegelema hakkas. Salvestust säilitatakse Helsingis Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuses.

Seejärel siirdus esineja käsitlema oma rolli vadja-uurimises. Üks esimesi tõsisemaid käsitlusi puudutas vadja keele põllundussõnavara, järgnesid süntaksi (mh kongruentsi) käsitlevad kirjutised.

Tartu ülikooli tudengitega Vadjamaal käinuna on ettekandja jätkanud sõna otseses mõttes professor Paul Ariste jälgedes. Tema esimene sõit sinna sai teoks 1974. aastal, mil P. Ariste oli viimast korda ekspeditsioonijuhi rollis. H. Heinsoo pidas väga tähtsaks, et kõik vadja keelealalt eri aegadel ja erinevate uurijate salvestatud materjalid saaksid lõpuks litereeritud ja ka välja antud.

Järgnevalt võttis ta jutuks tänapäeva keelesituatsiooni vadja külades. Ta pidas positiivseks, et kohalike suhtumine vadjalastesse ja vadja kultuuri on oluliselt muutumas - oma päritolu on hakatud teadvustama, rajatud on vadja muuseum, jalad on alla saanud kodukandiliikumine. Ära said märgitud ka entusiastlikud vadja keele õpetamise katsed Jõgõperä algkoolis ja Peterburis.

Kokkuvõtvalt rõhutas kõneleja vajadust hakata vadjalastele, kellesse siiani on suhtutud peamiselt kui teaduslike uuringute objekti, ka midagi tagasi andma.

Ergo-Hart Västrik süüvis sedakorda Paul Ariste suhetesse oma informantidega. Eesmärgiks oli iseloomustada aastatel 1942-1980 kirjutatud välitööpäevikute kaudu nende suhete dünaamikat ja välja selgitada teaduslike välitööde inimlik mõõde. Tegemist on ka olulise kontekstuaalse taustamaterjaliga, millest nähtub muu hulgas, kuidas pärimustekste sisaldav ainestikukorpus Vadja etnoloogiat on tegelikult kujunenud. Päevikud pakuvad ka põnevat teadus- ja kultuuriloolist lisateavet. Mainitud ajavahemikus tegi P. Ariste kakskümmend suuremat ja paar põgusamat käiku vadja küladesse. Ettekannet ilmestas informatiivne tabel, kuhu olid märgitud ekspeditsioonidel osalejad, külad ja informandid. Rasvase kirjaga olid välja toodud esmakordselt kohatud keelejuhid.

Mainimist leidis tollases õhkkonnas üsnagi tavatu seik, et Ariste söandas neis laiemale teadusavalikkuselegi kasutamiseks mõeldud märkmetes väljendada ka selgelt kriitilist suhtumist nii toonasesse nõukogulikku tegelikkusesse kui ka venestamispoliitikasse. Ta tõi teravalt välja ka mõningaid akulturatsiooni, ümberrahvustumise ja ateistliku propagandaga seotud ilminguid. Kokkuvõtvalt nentis ettekandja, et kui P. Ariste üleskirjutused pärimusest on suunatud peaasjalikult minevikku, kust ta otsis "vanavadja" kultuuri ja isegi teatud paganluse sugemeid, siis tema päevikutekstid tegelevad selgelt olevikulisega.

P. Ariste on mitmete varasemate uurijate (Samuli Paulaharju, L. Kettunen) kombel kogenud näiteks sedagi, kuidas keelejuhid teda Antikristuseks nimetavad. Kuid kontaktide leidmise ja edendamise eesmärgil tavatses ta aeg-ajalt afišeerida oma kuulumist õigeusu kirikusse. Sõjajärgsel ajal peetakse uurijaid mitmetel puhkudel jällegi spioonideks ja neile langeb osaks isegi sajatusi. 1960. aastateks on aga valitsevad juba tõelised sõbrasuhted paljude informantidega, keda ta iseloomustab vadja pärimuse küllusesarvede ja eheda vadja kultuuri kandjatena.

Taisto Raudalainen alustas oma ettekannet vadjalaste seas veel elavate pärimusliikide loetlemisega (pühakulegend, ilmutusjutt, kalendri- ja kohapärimus, eksimislood, rahvausundilised teated, mälestamis- ning sanditamistavad), mainides ära ka viimastel aastatel taaselustunud Luutsa külapraasniku pidamise peetripäeva paiku. Ta tõdes viimasel viiel aastal aset leidnud ekspeditsioonide ainestikule toetudes, et kõigele vaatamata külakultuur siiski veel elab, omandades ka uusi vorme. Ettekandja pidas siinkohal eeskätt silmas Fuutitamise ehk sanditamise kommet külapühade ajal.

Kolme koloriitsema vadja informandi (kadunud Ljolja Tsikalo Jõgõperält, Nikolai Nesterov Luutsast ja Tatjana Prokopenko Liivtšüläst) näitel võib üsna veenvalt osutada tugeva perekondliku tausta tähtsusele rahvusliku eneseteavuse kujunemisel ning püsimisel. T. Raudalainen vastandas vadjalaste enesekuvandit iseloomustades teineteisele n-ö eredad vadjalased, kel pole kõhklusi oma rahvuskuuluvuse eksplitseerimisel, ning need, keda iseloomustab haja- ehk mitmikidentiteet. Viimane on vadjalaste puhul juba pikema aja jooksul olnud sõltuv suhtluskontekstist, mil mingisse rühma kuulumine võib valikuliselt aktualiseeruda. Sealjuures võivad põhjused olla konfessionaalsed, poliitilised, sotsiaalsed või ka lingvistilised.

Mitmed vadjalased on olnud võimelised üsna täpselt hindama ja kirjeldama keelesituatsiooni muutumist. Esile on toodud põhjusi, miks meeste keelekasutus hääbus kergemini kui naiste oma. Samuti seda, kuidas vadjalased segaabieludes alati kergemini vene ja isuri keelele üle läksid. Anti aru sellest, mis tähendus oli vadja keele rääkimise keelamisel koolis ja külatanumal.

Järgnevalt siirdus esineja analüüsima neid värskeid välitööandmeid, milles kajastuvad Vaipoole vadjalaste suhtumised (ja ka vastandumised) Kurgola soomlastesse ja Soikkola isuritesse. Esimesi iseloomustati kui salakavalaid ning võõristati usutunnistuse tõttu - nendega ei sõlmitud abielusid ega käidud ka sealsetel tantsupidudel. Soikkola isuritest noorikud aga lausa kippusid omal ajal Vat'tii mehele, mistõttu siinsetes külades kujunes välja vadja-isuri kakskeelsus ja sugenesid isuripärasused keelekasutajate idiolekti.

Ettekande lõpuks iseloomustas ettekandja üht tarmukaimat vadjalaste seast, Tatjana Prokopenkot.

Meenutuslikult peatus oma ekspeditsioonidel ja tööl vadja rahvalaulu ja -muusika talletamisel ja uurimisel Ingrid Rüütel. Ettekandjad ja kuulajad asusid seejärel isukalt Alla Lašmanova valmistatud vadjapäraste hõrgutiste kallale. Sümpoosioni lõpetas filmiprogramm, mille raames Seppo Suhonen kommenteeris ja esitles oma 1996. aastal valminud dokumentaalfilmi Väinölän lapset: vatjalaiset, millele oli lisatud ka väärtuslikumaid monteerimata välitöökaadreid. Lõpuks linastus ka 2004. aastal ETVs valminud dokumentaalsaade ...ja päästa meid ära kurjast!, mis grandiprojekti Etnilised ja mentaalsed protsessid vadja rahvausundis ja -pärimuses üldisemalt multikulturaalses keskkonnas ühe tulemusena käsitleb Tatjana Prokopenko elava loomuse kaudu vadjaluse tänast päeva.

Madis Arukask, Taisto Raudalainen