Käesoleva aasta 17. märtsil peeti Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus esimene interdistsiplinaarne hiisi käsitlev teaduskonverents Ajaloolised looduslikud pühapaigad eile, täna, homme, korraldajateks Maavalla Koda, Muinsuskaitseamet, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Tartu Ülikooli ajaloo-osakond.¹

Omausu märkidest tunnistust andvad pühapaigad looduses - mäed, hiie(metsa)d, puud, kivid, allikad, kalmed ja kabeliasemed - on oluline osa pärandkultuurist. Arheoloog Heiki Valgu sõnutsi erinevad eestlased teistest Euroopa põlisrahvastest selle poolest, et katoliiklikul keskajal, kui ristiusk oli üsnagi üleüldine, austas selle maanurga rahvas ikka veel põliseid looduslikke pühakohti ja kalmeid ning võttis uusigi kasutusele. Hiiumaal tulnud väidetavasti sellist käitumist ette ka pärast reformatsiooni.

Kuigi tänapäeval leidub Eesti maastikul arvukalt selliseidki kaitsealuseid omausuga seotud pühakohti või loodusobjekte, mis peegeldavad eestlaste minevikku suunatud passiivset kultuurimälu, on piisavalt neidki looduslikke kultusobjekte, mis on jätkuvalt seotud ühe või teise sotsiaalse rühma pärimuse ja kombekäitumisega ning nende objektidega on pärimuskandjatel kestvalt aktiivne side ja suhe - olgu nendeks pühad hiied Põhja-ja Lääne-Eestis, ristipuud Lõuna-Eestis, pühad kivid (Annekivi Setumaal) või allikad jms, kus käiakse tervist toomas või ennustatakse ilma.

On selge, et maastik kui ka suhtumine maastikuobjektidesse meie ümber on aastasadade jooksul muutunud - põhjuseks nii loomulikud looduslikud protsessid kui ka inimeste enda rohkem või vähem aktiivne majandustegevus ja muutused maailmavaates. Paraku on eestlaste ajalugu seotud võõrvallutustega. Aastasadu on siin enesekindlalt toimetanud suuremad rahvad ja nende valitsused, nii et julgesti võib küsida: kellele siis tegelikult kuuluvad maarahva pühapaigad metsas ja pühad kivid põllul? Kes otsustab tegelikult, milline mägi näiteks teetammi muldkehaks välja vedada, millised puud maha võtta, millised kivid või kabeliasemed ehitusmaterjaliks lõhkuda, et üksiti ka rahva ajaloolist/religioosset mälu teadlikult või alateadlikult hävitada?

Nüüdisühiskonnas on pärandkultuuri kaitsmine väga keeruline - osa muinsuskaitsealuseid objekte on küll osa pärandkultuurist, aga suur osa pärandkultuuri objekte pole arvatud - ja karta on, et absoluutselt kõiki ei saagi arvata - kaitsealusteks. Muinsuskaitse ameti peadirektor Agne Trummal rõhutaski ses kontekstis, et tähtis on paiklik elav traditsioon, põlised kombed ja nende austamine kohaliku rahva seas ehk siis teisisõnu - kodanikualgatus.

Rahvusvaheliste konventsioonide (bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, ülemaailmne kultuuri- ja looduspäranadi kaitse konventsioon jne) kohaselt on Eestil kohustus oma loodus- ja kultuuripärandit ning põliskultuurist tulenevaid väärtusi kaitsta, rõhutas ka keskkonnajurist Kärt Vaarmari, kuid märkis sedagi, et pühapaikade kaitse alla võtmine kulgeb Eestis siiski valulikult - kohalikud omavalitsused kipuvad majanduspiiranguid kas põlgama või pelgama. Probleemiks - eriti traditsioonikandjate vaatekohast - on ka pühakohtade mentaalne ruum: võime võtta küll ühe või teise puu kivi ehk allika kaitse alla, tema olemasolu ja väärtuse sildiga kinnistada, kuid kui seal puudub inimesel võimalus näiteks volilt tulla-minna, järgida kombeid või sooritada rituaale, sest kaitsealune objekt asub näiteks eramaal, ei teeni selline kaitsmine sageli sisulist eesmärki.

Pühakohtade süsteemset kaitse alla võtmist takistab ka nende puudulik andmebaas - kahjuks pole teada, kui palju on loodusobjekte või pühapaiku, mis vältimatult vajaksid seaduse kaitset. Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku sõnutsi tuleks praeguste teadmiste kohaselt kaardil markeerida umbes 150 hiiemetsa ja 2500 muud looduslikku pühakohta või -objekti. A. Kaasik ja mitmed sõnavõtjadki rõhutasid iseäranis veel üht aspekti - lastele ei õpetata koolis, kuidas looduses, põlistes pühapaikades ja kalmistutel tuleb käituda. Näib, et värvilised sildid ja seletused on üksnes meelitamaks ligi turiste, kes ei tunne kohalikku keelt, kombeid ega kultuuri.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et riikliku hiite kaitse programmi käimalükkamiseks korraldatud konverents, mille avasõnad lausus kultuuriminister Urmas Paet, läks täie ette: kokku said oma ala asjatundjad kõrgkoolidest (Heiki Valk, Marju Kõivupuu, Jüri Metssalu), uurimisautustest (Mall Hiiemäe, Mari-Ann Remmel), riigiametitest (A. Trummal, K. Vaarmari, Aare Kasemets) ja omausuliikumisest (A. Kaasik). Arvukat publikut ja aktiivseid sõnavõitjaid jagus mõttetiheda päeva lõpuni.

Konverentsi materjalid ja märkmepaber olid trükitud Räpina paberivabrikus makulatuurist toodetud paberile. Allesjäänud vähesed puhtad lehed jagasin tuttavate lasteaialaste ja nende emade vahel - kõik tahtsid ehtsast, käe all sõbralik-soojana tunduvast paberist osa saada. Siinkohal teen üleskutse: kas mitte pärimuskultuuri uurimisega tegelevad institutsioonid ei peaks olema need, kes meie vohavas kriitvalges paberimajanduses senisest hoopis enam peaksid astuma loodussäästlikul rajal?

Marju Torp-Kõivupuu

Kommentaar

¹ Teave konverentsist, teesid jms internetis (www.maavald.ee/konverents.html).