Soome-ugri keeli kõnelevad rahvad on Euroopa põlisrahvad. Ida-Euroopas kõneldi enne Suurt Rahvasterändamist peamiselt soome-ugri keeli. Soome-ugri rahvaste keelelise suguluse avastas 18. sajandi lõpus ungari õpetlane János Sajnovics (1733-1785). Tänapäevaks on ungari teoloogi üksikuist tähelepanekutest välja kasvanud keeleteaduse haru, fennougristika laienenud uralistikaks (uurali keeleteadus), mis haarab enesesse ka samojeedi keeled. Vahel mõeldakse soomeugrilastest kõneldes kõiki uurali rahvaid, samojeedid kaasa arvatud.
Siiski ei piirdu soome-ugri (uurali) rahvaste ühtsus pelgalt keelega. Soome-ugri rahvaste rahvakultuuris on niisuguseid ühisjooni, mis eristavad neid teistest rahvastest. Mõned neist on muutunud aktuaalseks just praegu. Näiteks pole soomeugrilasele teda ümbritsev elus ja eluta loodus mitte materjaliks, vaid dialoogipartneriks. Uurali keelte sarnane ehitus on mõjustanud ka neid kõnelevate rahvaste mõtlemist, mis kindlasti hõlbustab soomeugrilaste omavahelist suhtlust, ent samas rikastab maailmakultuuri lähenemisviisidega, mis on võimalikud vaid neis keeltes mõeldes.
Sugugi vähetähtis pole soomeugrilaste ühtsuse kultuuri-poliitiline aspekt. Soome ja Eesti kultuurilise ja poliitilise iseseisvumise katalüsaatoriks oli kahtlemata teadmine, et ollakse ungarlaste sugulased. Praegu on eriti Venemaa soomeugrilaste rahvustundele toeks teadmine sugulusest soomlaste, ungarlaste ja eestlastega.
Hoolimata keelte sarnasusest erinevad soome-ugri rahvad nii rassilt, usundilt kui kultuuritüübilt. Läänepoolsed soomeugrilased on europiidid, kuid Siberis elavad handid ja mansid, ungarlaste lähimad sugulased, on segunenud mongoliididega, samojeedid on aga enamasti mongoliidset tüüpi. See lubab oletada, et rassism peaks oma hõimuvendadest teadlikule soomeugrilasele võõras olema.
Kultuuritüübilt on läänemeresoomlased ja ungarlased tüüpilised Euroopa rahvad. Volga ja Permi rahvaste kultuur on agraarkultuur, sest mitmetel poliitilistel ja kultuurilistel põhjustel pole neil õnnestunud välja kujundada oma linnakultuuri. Obiugrilased ja samojeedid elavad traditsionaalses ühiskonnas sellele omase kultuuriga, mis on kõige kergemini haavatav.
Usundilt on eestlased, soomlased ja läänepoolsed saamid luterlased, ungarlased aga peamiselt katoliiklased (on ka kalviniste ja luterlasi). Euroopa-Venemaal elavad soomeugrilased on enamasti õigeusklikud, kuid udmurtide ja maride hulgas on veel elav vana loodususund (animism). Siberi ugrilased ja samojeedid on amanistid.
Poliitiliselt on tegemist väga erineva saatuse ja staatusega rahvastega. Soome oli juba Vene tsaaririigi koosseisus autonoomne, tal oli oma parlament ja raha, eestlased saavutasid iseseisvuse alles 1918. aastal. Pärast sõda olid eestlased koos vana riiklusega ungarlastega osa nn. sotsialismileerist, samas suutis Soome säilitada turumajanduse ja demokraatliku riigikorralduse. Saamid elavad nelja riigi territooriumil ning on alles viimasel ajal suutnud hakata taastama rahvusühtsust. Venemaa soomeugrilastel on oma (endised "autonoomsed") vabariigid või autonoomsed ringkonnad, kuid kõigis neis (v.a. Permikomi autonoomne ringkond) on soomeugrilased vähemuses. Venemaa soomeugrilastel ei ole ühtki emakeelset keskkooli ning emakeelset algharidustki pole igal pool võimalik saada. Viimasel ajal toimunud muutused Venemaal on küll andnud võimaluse rahvusliku eneseteadvuse kasvuks ja rahvuslike organisatsioonide tekkimiseks, kuid praktiliselt on soomeugrilaste võimalused emakeelset haridust saada ja oma kultuuri säilitada jäänud siiski kasinateks ning on eri rahvastel ja eri piirkondades erinevad. Kui Komi Vabariigis on komi keel tunnistatud vene keele kõrval riigikeeleks (sellest hoolimata pole seal võimalik kõigis ametiasutustes komi keeles suhelda) ja Mari Vabariigi president peab oskama ka mari keelt, siis näit. Mordva Vabariigis on ersadel ja mokadel väga vähe lootust emakeelsele kooliharidusele.
Soome-ugri (uurali) rahvastepere mitmekesisuses on tema jõud: et mõtleme ühtviisi, on meil kerge ükseist mõista, et erineme, on meil, millest rääkida, millega üksteise kultuuri rikastada.