1
30
10
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Sõda ja rinde üleminek tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud.
1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid valgustusraketid, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti punased, rohelised ja kollased signaalraketid, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk, kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada.
Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et mürske, miine ja käsigranaate torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva.
Täisviide
EFA I 168, 151 < Tartu l. < Keila khk., Keila l. < Tallinn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013)
Maakond
Harjumaa
Koguja
Hillar Palamets
Koguja sünniaasta
1927
Koguja sugu
Mees
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Eluohtlikud mängud mahajäetud sõjamoonaga
sõjamäng
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist välja lõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist.
Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal – konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat.
Täisviide
EFA I 168, 147 < Tartu l. < Keila khk., Keila l. < Tallinn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013)
Maakond
Harjumaa
Koguja
Hillar Palamets
Koguja sünniaasta
1927
Koguja sugu
mees
Kihelkond
Keila
Tallinna linn
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Mänguasjad papist ja tikutoosidest
kujutlusmäng/loovmäng
mänguasjad
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
1. Miljöö
Vanaisa Anton Treufelder oli ostnud Virumaalt Vao vallast Triigi mõisast 40 ha suuruse talu. Selle ta jagas peale oma surma kahe poja – minu isa Karla ja teise poja – Villemi vahel pooleks, 1915. a. Esialgu elati ühistes hoonetes. Välja arvatud elumaja, mille Karl ema perele ehitas. 1915. a. ta abiellus, sündisid tütred – Linda, Leida, Erna. Mina olin nagu ära eksinud, sündisin ligi 10 aastat hiljem – 20.02.1932. a. Hiljem ehitas isa oma koha poole peale kõik uued hooned. Neist elumaja 1932. a., milles ma üles kasvasin.
Aega mängimiseks näis palju olevat, aga mis sa üksi mängid? Maast madalast peale tuli töötamine. Alguses „too“ ja „vii“, hiljem vastutavamad üksi tehtavad ülesanded. Väiksena tehti mulle mänge ja mänguasju. Isa näitas vurri, kuidas see põrandal pöörles. Vastla aegu tehti vurriluud. Vokiratta kodarale pandi punane süsi pliidi alt ja siis tallati ratas pöörlema – süsi tegi punaseid ringe. Veel tegi isa lauajupist tuuleveski tiivad ja lasi naela otsas neil tuule käes pöörelda. Lellepoeg August, minust 6 aastat vanem, voolis noaga puust mänguloomi, hobuseid, lehmi, lambaid. See oli algus.
2. Mängupaik
Õige pea hakkasin mänge ja mänguasju ise valmis meisterdama. Kasvades laienes mänguala õue, sealt edasi naaberperedesse, veel kaugemal juba külasse ja kooli. Oma õues tuli aga veel üksinda mängida. Suvel püüdsin teha tekkidest telki, et pidada kästud valvet mesilasperede üle.
Ühel ajal osteti mulle rusikasuurune must pall. Olin siis tehtud mees seda suurematele poistele mängida andmas. Põrgatasin seda ka ise, rohkem toas, sest õues tahtis ta ära kaduda. Siis oli mulle kingitud üks plekist hobune, millel taga käru. Sinna juurde tuli talveõhtutel mõelda sündmus, nagu ma ise oleksin kihutaja. Vanast lauakellast olid alles rattad ja raam, selle mõtlesin masinaks.
Isa tegi mulle talvel väiksed suusad. Vedasin ka järel väikest kelku. Kevadel veelompidel püüdsin meresõitjat mängida. Koera etterakendamisest ei saanud asja, küll aga sõidutasid teised mind naabrikoera Taksiga.
Talveõhtud olid üsna igavad. Enne kooli tuli küll juba pliiats või krihvel-tahvel, kuhu sai kirjutada. Pere istus lambi ümber – isa luges, ema ketras, saunaema näppis sulgi, õed tegid oma näputöid. Siis tegin omale ahju taha tekkidest onni ja kujutasin omale ette rändajat ja telgiselamist.
Ei osanud veel lugeda. Polnud ka raamatuid peale kalendri, ajaleht muidugi oli. Sellest õppisin lugema. Raadio oli vaid 1 km eemal Vilumetsa peres. See oli mulle arusaamatu ime, kui nende lastega mängimas käisin.
Kogu Võnnusvere Väljaotsa küla paiknes päris tiigiäärsest Võnnusverest umbes 1,5 km eemal, metsa ääres, hajali: Avispea ja Võnnusvere vahel oli umbes 0,5 km, Avispeal oli algkool.
Tundsin juba enne kooli naabrilapsi. Kooliga tulid nad nagu lähemale. Koolitee oli mitmega ühine. Metsa tagant Vilu Juku (Johannes) ja Tabita, naabrilt August, edasi juba sirges reas: Sepa omad – minust üle 10 a vanemad poisid, siis umbes minuealised – Greenilt Raimu, Hulda, Ilse ; Uutsalud – Evald, Harald; Väljarud – Saamuel, Evi; Saage lapsed, juba 4–5 aastat vanemad. Edasi jätkus perede rida Avispea Tagakülaga.
Külas olid mängupaigad perede õuedes, kus olid juhtijad sama pere lapsed. Minu kodunt lõuna poole jäi Uniküla, siis Avispea poole Uniküla asundus. Veermetsa peres olid umbes minuvanused Heino ja ta vend.
Siis muidugi lell Villemi õu oli suur ja mängudeks ruumi laialt. Greenil mängisime tee peal või õues liivahunnikus, vahel ka põllul, kus oli liivaauk. Hiljem veel Väljarul, kus oli suur õu ja palju hooneid ja peitumänguks head kohad. Saage toatagune koplipealne oli üldtuntud pallimänguplats.
Muidugi olid kooliteel mitmesugused ajaviitekohad. Talvel karusselliga, kui vesi oli veel sula, siis parvetamine, veesõda, tiigielu uurimine. Päris koolimaja taga oli Kassiorg oma kevadise veega, talviste kelgunõlvadega ja suviste rattamängudega.
Koolis olime õues, kui vähegi ilma oli, nii suvel (kooliajal) kui talvel. Ikka pallimängud ja jooksmine. Tööpäevadel oli kooliskäimine ja kodused tööd. Sellest siis nädalavahetusel – pühapäeval kulus vahel kogu päev kodunt eemal olekuks ja mängimiseks.
3. Mänguseltskond
Naabriperede lastega koos oli mängimine lihtne, nad olid nagu sealsamas, mõni minut käia. Siis juba mängida seda, milleks aega jätkus.
Minu lähim sõber oli Raimu, Uutsalu poisid jäid juba üle 0,5 km eemale. Niisiis kujunes välja, et kõik mängud, vähemalt algus, tegime Raimuga koos. Vahel ka ulakusi – siis juba öeldi, et Asael ja Raimu.
Klassikaaslastest olid mängusõbrad – Lembit, Heino, pinginaaber Harri küll vähem, ta elas Avispea-Tagakülas. Võnnusverest veel Kusti. Hea pallimängija oli ja veel Võnnusvere tiigi meister, talvel kui suvel.
Siis oli palju nooremaid, keda ei saanud tõsiselt võtta, nagu Edgar, Vidri, Endel. Olid ju suuremad poisid, kes meid kiusasid ja mängisid meie vastu oma kiusamismänge.
Koolist lahkuti kodu poole peale tunde koos. Mänguaeg algas peale lahtisaamist. Iga mängukoha peale kulus aega – Kassiorg, tiik, talvetee, sulalumi. Nii jõudsin koju vahel üsna hilja, sain muidugi riielda, õppisin kõik siis lambitule valgel ära.
Poisid ja tüdrukud mängisid reeglina eraldi. Ka võimlemistunnid olid omaette, kummalgi osal oma õpetaja. Me olime kõik eestlased. Venelastega puutusime niipalju kokku, kui sõdurid olid talvel ka Kassiorus suusatamas. Norisime neilt suuski, mida nad meile ei andnud muidugi.
Erilisi tülisid ei tekkinud. Kaotaja veesõjas oli küll tiigil märg, aga mis sellest. Koolis juhtus õnnetu lugu laptuu-mänguga, kus Niinemetsa poiss lõi kogemata Läänemetsa Ülo silma välja. Tartus pandi klaassilm.
Vanemad laste mängust osa ei võtnud.
4. Mängu alustamine
Nii kui mingi seltskond oli koos – 2-3 poissi, nii ka mängu alustati. Küll hiljem tuli juurde, ka need ei jäänud pealt vaatama. Segamängudes olid ka tüdrukud osanikud, nagu peitusemäng.
Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel.
Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama.
Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama.
Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa-vihmer-maara-kupa-sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks.
Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama.
Need olid siis grupilised mängud. Kui üks või kaks esindasid kogu meeskonda, siis selliseid valikuid ei tehtud.
Pallimängu määras sageli ära olukord, kas suur pall oli terve ja olemas. Sisekumm oli alatasa katki ja pall tühi.
5. Mängude kirjeldusi
Enamus mänge on üldtuntud ja ei vaja lähemaid selgitusi.
5.1. Pallimängud: rahvastepall, platsilt väljalöömine, laptuu, mädamuna (palli ülesviskamisega), palli vastastikune püüdmine (ei tohtinud maha lasta), palli toas veeretamine, vastu põrandat põrgatamine, vastu seina põrgatamine.
5.2. Viskemängud: ketta loopimine ja kaigastega püüdmine kahe meeskonna vahel, kurnimäng (loopimine kaigastega pakukeste eemalepaiskamiseks), ämma mäng (kaigastega, mingi eseme – ämma aukuajamine, siis jalaga kepi viskamine, viletsaim aukuajajaks)
5.3. Jooksumängud: võidujooksmine ca 50 sammu, koos või lauakella abil aja võtmine, matsu löömise mängimine, tagaajamine-püüdmine.
5.4. Peitusmängud: trihvaa (üks peab silmad kinni, siis hakkab otsima, keda näeb, lööb pidamiskohal kinni), lihtne peitusmäng (esimene leitu peab järgmisena), 10-pulga mäng (pidajal maas 10 pulka kuhja, leitu peab jõudma need segi lüüa, muidu peab järgnevalt ise), eseme otsimismäng (lähenemine = tuli)
5.5. Hüppemängud: kõrgus- ja kaugushüpe, ülalt alla hüpe, üle veega täidetud kraavi hüppamine.
5.6. Tasakaalumängud: lepaladvaga maa pääle laskumine, kuuseladvast mööda oksi maha laskumine, üle palgi (lati, laua) käimine kraavi kohal, jooksmine mööda suuri põllukive.
5.7. Plaksutamismängud: hammusta rukist, tagumine paar.
5.8. Sõrmemängud: ristis kätega sõrme peitmine, peopesast tuletiku võtmine, sõrmedega vilistamine, sõrmedest nööri läbitõmbamine, sõrmede abil hernega laskmine.
5.9. Pandimängud: mingi mängu kaotaja pidi midagi panti andma või tegema, nõksuga lahendused.
5.10. Kaardimängud: Must Peeter – erikaardid, samuti sarnaste esemete leidmine; mängukaardid: viis lehte, oma trump, 500, marjaas, poti jne.
5.11. Lauamängud: täringutega „Ümber maailma“, „Kitsega koju“, hiljem “Monopol“, kommipaberite viskamine, kummiga liikuvate traktorite tegemine, veski, kabe, male.
5.12. Paberimängud: trips-traps-trull, kriipsudega sõna tähistamine ja tähtede äraarvamine – kaotaja = siga, kummast käest (näiteks paberitükk) – eksija saab juurde korstnakivi, papist tiiviku tegemine, papist tuuleratta tuulde laskmine.
5.13. Sõnamängud: silbi „be“ lisamine sõnadele = moonutatud arusaamatud sõnad, laste telefon.
5.14. Laskemängud: nooltega märkilaskmine, rakulkaga märkilaskmine, kividega märkiviskamine, linguga kivide heitmine.
5.15. Susspüsside tegemine: Vilu Jukul nagu jahipüss, minul revolver (plahvatas, peavigastus), võtmega paugutamine, lahingpüssidest laskmine.
5.16. Sõjamaterjalidega mängimine: käsigranaatide lahtiurkimine, lõhkekapslitega paugutamine, nendega dünamiidiga plahvatuste tegemine, mürskude lahtitagumine saksa Äntu metsa laskemoonaladudes
5.17. Sepamängud: Raimu isa oli sepp, ka meil Raimuga oli oma rauaork tules ja tagusime sellest midagi, põletasime lennukiklaasi ja sulameid
5.18. Mängud liivaaukudes: klotsidel peal pulgast kahurid, pommitamine liivapallidega, värviliste kivide otsimine, rebaseurust majade tegemine, kodu ehitamine
5.19. Kodumängud: vanemate eeskujul majad, toad, loomad (mõni laps oli koduloom, mänguaed ümber, mäng toas).
5.20. Sõjamängud: kepp laskeriistaks – vastase nägemisel paukude järeltegemine suuga, lennukiosade uurimine, püssipadrunite kogumine ja lahtikoukimine, vastastikune padrunikestade pikaliajamine kuullaagri kuuliga, tikutoosidest laevade torpeteerimine sama kuuliga.
5.21. Muud: kultivaatoriga sõitmine, vankrirattast käruraamiga sõitmine, talvine hobusejooksutamine lumes, kassi ja koera mängitamine
5. Elektroonilised mängud.
Minu lapsepõlves ja kooliajal seda sõna veel ei olnud. Ainus raadio külas oli Vilumetsal, kus poeg Erich oli elektrist huvitatud ja tegi selle omandamisel edusamme. Kodukülasse sai elekter sisse 10 a varem kui mujale, tema eestvedamisel loodi vastav Elektriühistu.
Mina olin huvitatud detektorvastuvõtjast. Sain sellele lõpuks ka hääled sisse. Vajalikku materjali polnud kusagilt saada. See oli ka teatavas mõttes mäng, aastaid.
Arvuti ja mobiiltelefon tulid minu juurde ca 15 aastat tagasi. Arvuti vaid teksti kirjutamiseks. Mänge ei mingisuguseid. Arvutid ise v. kallid, raske osta. Ei mängi praegu midagi, vahel harva pasjanssi.
Arvutit on minu eas raske omandada. Vaid kiri ja kirjavahetus, ka need teiste abiga. Mängud nõuavad oskusi ja julget pealehakkamist, millest mul tuleb puudu.
6. Täiskasvanuiga
Koosviibimistel tuli ühineda seltskondlike mängudega. Raskusi oli ja neist ei saanudki üle tantsusammudega. Mitmed mängud käisid ilma nendeta, laulu saatel ainult.
Tänapäeval on inimest kõikjal varitsemas hasartmängud. Need mind ei huvita, kuna omanik seab asjad nii, et ta neilt tulu teeniks.
Viimased mobiiltelefonid sisaldavad palju mänge ja sidevõimalusi, olles samal ajal ületamatult kallid. Pole ka aega nendega aega viita. Muud huvialad nõuavad oma aja.
Näib, et tänapäeval lapsed ei mängi nii mitmekesiseid mänge kui minu koolipõlves. Linnas on teised mängud. Maaelu on kadumas. Lapsed maal vaid suveti oma vanavanemate juures. Perede tihedat paigutust enam ei ole. Televiisor, arvuti ja telefon võtab kogu vaba aja neilt ära. Samal ajal piirab liikuvust ja mõttemaailma.
Kuhu see küll eesti rahva viib, see on meie jaoks huviküsimus nr. 1.
Täisviide
EFA I 168, 102/8 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013)
Maakond
Lääne-Virumaa
Kihelkond
Väike-Maarja
Koguja
Asael Truupõld
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940. aastad
Koguja sünniaeg
1932
Koguja sugu
mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Asael, snd. 1932. a. Lääne-Virumaal
küla
talu
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu lapsepõlv ja nooruki-iga möödus 1940.–50. aastail Haljala kihelkonnas Aukülas. See oli igipõline küla, mis on kirja pandud juba Taani Hindamise raamatus Audisi nime all 25 adramaa suurusena. Minu isa noorpõlves 19.–20. saj. vahetusel oli külas umbes sada suitsu, minu lapsepõlves oli neid kuuskümmend, pärast viljastavaid sotsialismi tingimusi on hinges alla kahekümne taluõue, millest enamik on oma külast pärit suvitajate või hiljem sisserännanute päralt. Põliselanike valduses olevaid tootmistalusid on viis või kuus. Kuid kõige nukram on see, et järjepidevuse nõrkuse tõttu on hävinenud küla mälu. Enam ei teata endiste talude, heinamaade, metsade, üksikute loodusobjektide, teede jm. nimesid, ununenud on küla pärimuslood, kombed, laulud, naljandid ja ka laste mängud.
Kuni kolhoosiajastuni valitses külas veel vana külakultuur ja elukorraldus. Esikohal oli töö ja talu heakäik. Küla elujõu kinnituseks oli rahva ühistööna valminud algkoolihoone ja Tuletõrje Seltsi maja koos heatasemelise raamatukoguga, külas oli meierei, kauplus, kaks kõrget Hollandi tuulikut, heas korras kruusateed ja postimaja koos telefoniga. Enamikes taludes olid 20. saj. algul ehitatud ruumikad häärberid. Rehielamuid oli alla kümne.
Tööd ja korda nõudev elulaad mõjutas ka laste elu. Juba viie-kuueaastastele jõmpsikatele anti igasuguseid jõukohaseid töid-tegemisi, mille hulk ja tähtsus aina suurenes. Umbes viieteistaastasena oldi juba täie jõuga rakkes, nii et mõnedel tuli isegi kool pooleli jätta. Antud kohustused tuli täita esmajärjekorras, alles seejärel võis mõelda mängimisele. Naabrilastega kokkusaamised võimaldusid alles õhtul või pühapäeviti.
Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused.
lehm pealtvaates
hobune
koer
kana
Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi.
Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne.
Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti.
Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“.
„Oh tuhat seitsesada
mu jalg läks vastu pada,
ma jooksin teise kambri
ja kukkusin veeämbri.“
„Peeter pervõi peeretas
Narva linna väravas,
terve ilm oli haisu täis,
Peetri püksid paska täis.“
„Punaste pükstega kardavoi
ütles mul: „Idi domoi!“
Ma ei mõistnud vene keelt,
pöörsin selga, näitsin keelt.“
„Auto-taks number kaks
sõitis vastu posti plaks!
Autost tuli isand Paks
maksis trahvi krooni kaks.“
„Pimpel-pumpel püüa-paua
saksad sõivad ümber laua,
kokk see tõstis, lõikas praadi,
mampsel valas sokulaadi“
„Rätsepameister Krikaduu
õmbles mulle palitu,
ise oli puhta paljas,
põlvenukk käis pükstest väljas.“
„Vihma hakkab sadama,
lapsed lakka magama,
teki alla pugema,
ükskordühte lugema.“
„A, B, hakka pähe,
kui ei hakka,
viskan lakka,
korstna takka,
Pläuhh!“
„Entel-tentel-trika-trei,
üks helevalge tui
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tattnina!“
Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“.
„Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“.
See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni.
Teine levinum jooksumäng oli mädamuna, mida mängiti kaltsupalliga (kummist palli polnud üheski peres).
Siin viskas „pidaja“ palli kõrgele õhku ja hüüdis mõne osaleja nime. Kõik jooksid kähku laiali, hüütu aga pidi tagasi tormama, et palli kätte saada. Kui tal see õnnestus enne kui pall maapinda puudutas, viskas ta palli õhku ja hüüdis mõne mängija nime, kes oli nii kaugel, et tal palli õhust püüda oli võimatu. Kui nüüd teisena hüütu palli lõpuks kätte sai, hüüdis ta: „Seis!“, misjärel kõik laiali jooksjad pidid paigale tarduma. Palli valdaja tegi nüüd kolm pikka hüpet kõige lähemal seisja poole ja püüdis talle seejärel palliga pihta saada. Sihikule võetu ei tohtinud end seejuures liigutada. Kui ta pihta sai, oli ta järgmine „pidaja“, kui aga pall mööda läks, sai viskaja halvustava nime „mädamuna“ ja oli taas „pidajaks“.
Sageli mängiti ka „Matsu“, mis on laiemalt tuntud nimega „Kull“. See oli puhtalt tagaajamismäng, kus jälitaja pidi kellelegi käega matsu andma, misjärel matsu saajast sai uus tagaajaja.
Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu.
Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda.
Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid.
„Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist.
Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt.
Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas.
Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii.
Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida.
Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni.
Õpetajatele sellised hasartmängud muidugi ei meeldinud, sest kogu koolil oli kohustuseks vahetunnis ringmänge mängida, et kogu seltskond oleks kontrolli all ja seega ulakuste tegemine välistatud.
Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka.
Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav.
Sügistalvisel toasoleku ajal mängiti eri sorti tubaseid mänge. Neid oli üpris palju, mistõttu kõik pole mällu jäänud. Mõned siiski on.
Tipimäng
Osalejad istuvad rivis või ringis, käelabad vastakuti pandud. Mängujuht käib rida (ringi) pidi ja pistab igaühele midagi pihkude vahele, öeldes: „Tipin-tipin, ära näita!“ Tegelikult on kasutusel ainult üks pisiese: nööp, münt, tuletikk või muu. Kui tippimine on lõppenud, hüüab mängujuht mõningase pausi järel ootamatult: „Näita tippi!“. Tipi omanikul tuli nüüd püsti karata ja tippi näidata. Tema kõrval istuja aga oli kohustatud tema püstitõusmist takistama. Selleks lepiti eelnevalt kokku, kas selleks on pahemal või paremal pool olija. Kui takistamine õnnestus, läks tipi omanik tippijaks, teistsugusel puhul aga naaber.
Siin oli oluliseks tipi omaniku kavalus, kes püüdis segadust tekitada näiteks hüüdes: „(Laine), mis peos peidad?“ või „(Ants), mis sul maha kukkus?“ Kasutades olukorda, et kõik mängijad oma tähelepanu hetkeks Lainele või Antsule keskendasid, sai tipi valdaja takistamatult püsti karata. Kuid samahästi sai sellist petekat korraldada ka ükskõik milline mängija, et mängu elevust luua.
Lind lendab!
Mängijad istuvad rivis, käed põlvedel. Mängujuht hüüab kiiresti igasuguste lendamisvõimeliste olendite või esemete nimesid: „Vares lendab! Lennuk lendab! Ingel lendab!“ jne., mille juures peavad mängijad käed õhku viskama. Olenevalt mängujuhi nutikusest pistab ta sobival hetkel lendavate objektide sekka midagi sellist, mis ei lenda, näiteks „Siga lendab!“ või „Pudru lendab!“, mille juures käed ekslikult püsti visanud mängijal tuli midagi panti anda. Mängu lõppedes tuli panti andnutel oma pant lunastada. Selleks istus keegi mängija kinnisilmi. Mängujuht läks ta selja taha ja panti antud eset tema pea kohal hoides küsis: „Mida selle pandi omanik peab tegema?“ Nüüd sõltus mängu lõbu tema leidlikkusest, näiteks „ühel jalal keksides „Postipoissi“ laulma“ või „Reeta kõrva taha suudlema“ jne. Olid ka erilised sissevedamise nõuded, näiteks „ninaga lund tooma!“ tähendas, et pandi lunastaja tõi õuest saapanina otsas lund.
Kokkuvõtlikult rajanes see mäng vaimukatest nõudmistest põhjustatud naermisele ja lustimisele.
Täidan-täidan laeva
Osalejad istuvad ringis. Mängu alustaja viskab mõnele teisele mängijale mingi väike-eseme: kinda, lõngakera jm. ning hüüab: „Täidan-täidan laeva!“ Eseme kinni püüdja küsib: „Millega?“, mispeale viskaja peab ütlema mingi nimisõna, mille algustäht on mängu eel kokku lepitud, näiteks K (käbi, koer, kurat, kägu jt.). Kiiresti üksteisele visates ja vastust küsides mängitakse seni, kuni keegi mängija eksib ja hüüab teise algustähega sõna, näiteks „pasunaga“, mispeale tuleb tal panti maksta.
Mängu lõppedes hakatakse pante lunastama.
Telefon
Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks.
Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma.
Mängu lõppedes lunastatakse pandid.
Noa laev
Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama.
Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga.
Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal.
Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks.
Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“.
Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli.
Arvatavasti võib mängude hulka lugeda ka endavalmistatud „pillidel“ heli tekitamist. Lihtsaim neist oli võilille varrest tehtud vile, mille lapikuks vajutatud otsast puhudes sai osava pillivaldamise juures üsna kena pirina kätte. Ligikaudselt sama primitiivne oli orasrohu lehega häälitsemine. Leht pingutati kahe päka ja pöidlaotste vahele ning selle serva pihta puhudes tekkis üsna vägev plärin, mis meenutas kuke kiremist. Oskust nõudev oli aga pajupilli tegemine, et leida sobiv vahekord sissepuhumisava ja sõrmiliseaukude vahel, mistõttu mõni pill häälitses imekergesti ning sellel sai igasuguseid kauneid trillereid välja puhuda, mõni valesti vestetud pill aga tegi vaid haleda piuksu.
Oskusi nõudis ka karjapasuna tegemine. Juba pika lepakooreriba puutüvelt mahakiskumine oli kannatlikkust ja täpsust nõudev, et riba serv ei murduks ega sinna lõhesid ei tekiks. Veelgi keerulisem oli riba pasunaks keerutamine, et ta kenasti ja tugevalt koos püsiks ning kinnituseks läbi koore torgatud peened teravaotsalised pulgakesed täpsesse kohta satuksid. Ka pajupulgalt lahtikoputatud koorest huuliku tegemine nõudis kogemust, et huulik korralikult huilgama hakkaks.
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku.
Kõik mängude kirjeldused ja nipid omandati vanematelt lastelt ja edastati omakorda noorematele. Nii tekkis katkematu järjepidevus. Loomulikult tuli aegajalt juurde ka uusi mänge. Näiteks paberiribale kirjutatud armulugu oli suhteliselt uus mäng, millest minu isa ja ema ei teadnud midagi.
Üldiselt läksid mängud ladusalt, tülisid tekkis „Rahvastepallis“, kui ei saanud täpselt fikseerida, kas pall riivas kedagi või mitte, samuti „Kopipeidus“, kui „lugeja“ kippus salaja piiluma, kuhu keegi peitu puges. Loomulikult esines ka solvumisi, kui pandi lunastamisel nõuti mingist väärikust alandavat või vastumeelset tegu, samuti kui paberiribale kirjutatud „romaanis“ mõni mängijaist sattus paari mõne ebameeldiva isikuga või tema suhu pandi mingi väga loll ütlus.
Eriliseks lõbuks oli mõne täiskasvanu kaasategemine jooksumängudes, näiteks „Kopipeidus“ või „Tagumises paaris“. Tavaliselt juhtus see mingite jootude ajal, oli selleks siis leeripidu, juubel, talgute lõpetamine jm., mis koondas palju täiskasvanuid, kes siis vintis olekus meie mängudega kaas lõid.
Arusaadavalt oli mänge rohkem, kui siin suutsin meenutada, kuid kuuekümne-seitsmekümne aasta kaugusele tagasi vaatamine on paratamatult lünklik.
Täisviide
EFA I 168, 91/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Kihelkond
Haljala
Koguja
Heinz Valk
Koguja sünniaeg
1936
Koguja sugu
Mees
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Heinz, snd. 1936. a., elanud Virumaal
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu mängukaaslaseks oli neli aastat noorem õde, seepärast olid enamasti päevakorral mängud, mis sobisid meile mõlemale. Tõsi küll, õde Kaire oli väga poisilik tüdruk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida või püssi käes hoida, mistõttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi mütata. Tegelikult saab ta tänaseni väga asjalikult ka meeste töödega hakkama. <br />
<div>Meie põhilised mängud olid nn rollimängud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai mängitud ka nn lauataguseid mänge – „Trips-traps-trulli“, „Laevade pommitamist“ ja „Ülespoomist“, aga ka kabet ja „Reisi ümber maailma“. Kuid kõige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda või kellegi karakterit, tüpaaži, töövõtteid/ametit järele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellepärast, et näitleja elukutse meeldis mulle väga. Lootsin saada näitlejaks, tegin peale keskkooli lõppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei jõudnud, aga mängulise maailma juurde jäin ma siiski – minust sai kultuuritöötaja.<br /><br /> <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_HarraX.jpg" alt="Härra X" width="391" height="549" /></div>
Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie mänge alati. Täna, sellele tagasi mõeldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igapäevase töö sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega möllata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka kõik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma mängudeks vajasime. Mäletan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat üles ja alla keerata. Selle süsteemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina õmbles. Isa joonistas selle väikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil jäi vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. <br /><br />Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie. <br /><br />Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid. <br /><br />Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega. <br /><br />Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud! <br /><br />Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata. <br /><br />Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus „Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassatšekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi tšekid välja! <br />
<div>Füsioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekitükkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma mängudes kasutada saaksime. Ema õmbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult ümber käisid ja nii said kõik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. Mäletan, et oma esimese kitli sain juba õige väikeselt, aga siis mängisin ma alles koos täditütrega arsti, sest õde ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrimüts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Doktor.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="370" height="517" /></div>
<br />Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli „Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos „Pioneer” vaatamas nn „nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta. <br /><br />Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda. <br /><br />Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele „mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda. <br /><br />Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema! <br /><br />Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine! <br /><br />Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene! <br /><br />Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid „Kaalul on rohkem kui elu” ja „Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada. <br /><br />Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: „Gde eti fašistõ?” <br /><br />Aga me ei olnud fašistid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata. <br /><br />Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus. <br />
<div>Neid filme sai tehtud igasuguseid, küll musketäridest, ränduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi sündisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas käisime. Ema ja isa võtsid vahel puhkusele kaasa ka meie sõpru, seepärast oli meil mõnus nendega koos tegutseda, fantaseerida, mängida. Tegime tõsiseid ja naljakaid filme. Mäletan pealkirju „Tondilossi varemeis”, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning „Lonni ja Ats”, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi väikestel ja vaiksetel tänavatel. Need filmid on kuskil ka täna veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist. <br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Tondilossis.jpg" alt="Tondilossi_varemeis" width="400" /></div>
<br />Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn „sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus. <br /><br />Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti! <br /><br />Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: „Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, <em>performance</em>, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi! <br /><br />Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav. <br /><br />Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega. <br /><br />Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema. <br /><br />Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. „Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. <br /><br />Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! <br /><br />Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud! <br />
<div>Üks meie lemmikmänge oli „Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! <br /><br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Viljandis.jpg" alt="Viljandis" width="400" /></div>
<br />Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris „Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus! <br /><br />Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka „Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm. <br /><br />Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne. <br /><br />Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest. <br /><br />Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks. <br /><br />Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua. <br /><br />Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada!
Täisviide
ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Viljandimaa
Kihelkond
Tallinna linn
Viljandi linn
Kose
Koguja
Andrus Roos
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960.-1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas
Harjumaa
kujutlusmäng/loovmäng
linn
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Miljöö</strong> <br /><br /><strong>Minu vanemad</strong> on Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila Männikus pritsimeeste peol. Siis olid mõlemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise sünniaasta eest vanematele tänulik, sest vastasel korral oleksin suure tõenäosusega läinud Teise maailmasõja nahka. Nüüd aga pääsesin üle noatera mobiliseerimisest ühte või teise väkke.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_ I_168_143.jpg" alt="EFA_ I_168_143" width="400" /></div>
Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas üürikorteris Kadrioru serval – algul Jakobsoni tänavas (nüüd Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase tänava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool – suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt tänavalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, läbisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest ümbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus. <br /><br /><strong>Olin</strong> perekonnas ainus laps ja ka meie üürimajas Kollane t. 20A – linna maja küllalt suurte korterite ja avara hooviga – mängukaaslast ei olnud. Küll leidus neid lähikonnas, kuhu jäid tselluloosivabriku tubaköökidega tööliskasarmud. Nii et nägin ka tööliste tolleaegset olmet. Umbes ühe kilomeetri kaugusele jäi Kadrioru staadion, kuhu me ei pääsenud ja staadionitagused harjutusväljakud, mis said poissmeeste peamiseks mängumaaks. Samas voolas ka Ülemiste järvest tulev ülevoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (männipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid mängulaevu tegime ise – oli hea manuaalse tööga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) – panime rööbastele tsaarikopikad, et näha, mis meist saab, kui rong on mündist üle sõitnud. Lai ja õhuke vaselatakas sai. <br /><br /><strong>Ajapikku</strong> küündisid meie käigud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal käidi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. Jõlkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, lähtudes süllogismist: täismehed suitsetavad, <br />ka meie suitsetame – ergo: <strong>oleme meiegi täismehed</strong>! <br />Loobusin tubakapõletamisest 1941. a. 22. juunil ja olen nüüd üle 72 aasta täiesti tubakavaba persoon. <br /><br />Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud välimusega purjelaevu uudistatud. Ühe sõnaga: toimus oma käe peal maailma avastamine. Mõnikord käidi taskuraha eest äärelinna kolmanda järgu kinodes, eeliskohad kõige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni või Dick ja Doffi ekstsentrilised komöödiad. <br /><br /><strong>Juba koolipõlves sai</strong> hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla. <br /><br />Vello Lääne koostatud mälestusteraamatus HTG-st „Viimane poistelend“ (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Träss lk. 14 analoogilist mängu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda „<strong>Konnimänguks</strong>“ ja kirjeldab seda mängu lähemalt. Nimetus konnimäng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega mängimist ikka <strong>konfetkaks</strong>. <br /><br /><strong>Minu põhihuviks</strong> kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid üksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad „Laste rõõm“ ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. Mõndagi „suurte inimeste raamatut“ lugesin ea poolest liiga vara, mis tõukas kohati väärtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju. <br /><br /><strong>Mänguasju mulle</strong> suuremat ei ostetud – seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et tädi kinkis sünnipäevaks tõukeratta – see oli suur asi. Ja ka jõuludeks kingiti. Aga põhiline oli isetegemine. <br /><br />Kevadel õpetas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas väikese mänguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, näitas, kuidas tema lapsepõlves (1890. aastate I pool) puupulkadest „kariloomi“ vooliti, pilbastest jalad all. <br /><br />Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist väljalõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. <br /><br />Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. <br /><br /><strong>1938. a. jaanipäevast elasime Keilas</strong>. Äsja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongiühendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m² krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone – 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone jäi sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid väikesed, IV klassis nii 18 poissi ja tüdrukut koos õppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid ühised mängud plikadega. Meeles on järgmised: <br /><strong>kula ja kükakula, </strong><br /><strong>kekskasti mäng (keks), </strong><br /><strong>„Kuju“, mädamuna, </strong><br /><strong>peitus ja ukraadina.</strong> <br /><br />Koolimaja kõrvale laotud küttepuude riidad andsid just peituse mängimiseks suurepäraseid võimalusi. Ka <strong>rahvastepalli</strong> sai koos tüdrukutega mängitud. Aga puht poistemängud olid <strong>laptuu</strong> (pesapalli lihtsustatud variant), <strong>kukepoks ja ratsaturniir</strong> (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha tõmmata). Palusalu olümpiavõitude kajana ka „<strong>klassikaline maadlus</strong>“, jalaga lüüa ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane põlvile (maas püherdamine oleks kooliriided ära rikkunud). <br /><br />Mängisime ka <strong>vollet</strong> ehk hädist võrkpalli ja togisime <strong>jalgpalli</strong>, aga mitte hasartselt – palle oli vähe ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli üldse mitte – puudus sile plats palli põrgatamiseks. Kõige kättesaadavam oli ikka <strong>rahvastepall</strong>, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu „elu“. <br /><br />Algkooliaastate lauamängudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan „<strong>Trips-traps-trulli</strong>“ (tundus tüütult lihtsana) ja „<strong>Merelahingut</strong>“ ehk „<strong>Laevade põletamist</strong>“ 10x10 ruuduga väljadel. Siis lastemängu täringu viskamisega „<strong>Kitse</strong>“ ja „<strong>Reisi ümber maailma</strong>“, mida mängiti neljakesi. Kaardimängud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide üksteise peale lappamine – nimetati „Linna põletamiseks“, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate mängude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit sõltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastemäng „Must Peeter“ või „Must notsu“ olid – neis tuli vastase kaartidest juhuse peale mõni endale tõmmata. <br /><br />Hiljem tuli hasartmäng „<strong>Atškoo</strong>“ ehk „<strong>21</strong>“, mida mõned poisid mängisid täie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja jätsid külmaks. Nii nagu doominogi – ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne mäng võib täiskasvanud mehi nii hasarti ajada? <br /><br />Ka <strong>kabe</strong> ehk <strong>tamka</strong>, mida mängiti tõsises ja „vedelas“ vormis – äraandmise peale – ei tõmmanud eriti. Teine lugu oli <strong>malega</strong> – olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad – seda mängisime täie püüdlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese „Malekooli“ ja õppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi matše, vahepeal levis lausa maletõbi, aga see läks mõne aja pärast mööda. Muud tööd-tegemised tulid peale (lugemine, näitering) ja need tundusid lauamängudest huvitavamatena. <br /><br /><strong>Punasel 1940/41. aastal</strong> võttis uus võim ära seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama tänava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati <strong>noorteklubi</strong>. Seal olid siis koroonalaud (või lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauamänge. Seintel loosungid ja seinaleht. <br /><br />Võimalus talveõhtuti üheskoos aega veeta tõmbas küll noori, eelkõige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes avalöögi õigus, see ka laua nuppudest tühjaks lõi. Liiga lihtne mäng oli ja vajus peagi unarusse. <br /><br />Lauatennis ehk ping-pong võttis mängimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli mängijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. Jälle takistus. Mängiti rohkem kabet ja malet, doominot vähem. <br /><br />Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt ristsõnu. Ilmus koguni mõttespordi ajakiri „Ajude gümnastika“, mida mõnikord ostsin. Üldhariduslikus mõttes oli tolleaegsete – ma mõtlen 1930. aastate teine poolt – ristsõnade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli küsiti ooperite nimetusi, teadustermineid – vastuste leidmiseks tuli tuhnida entsüklopeedias, lapata atlasi, jälgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud. <br /><br /><strong>Sõda ja rinde üleminek</strong> tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud. <br /><br />1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid <strong>valgustusraketid</strong>, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti <strong>punased, rohelised ja kollased signaalraketid</strong>, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada. <br /><br />Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et <strong>mürske, miine ja käsigranaate</strong> torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva. <br /> <br />
<div><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/101-tuluke-nr2-kaas.jpg" alt="Tuluke_nr_2" width="323" height="455" /></div>
<strong>Sõjaaastatel</strong> kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. Vähemal määral ka vaimsel alal. Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus <strong>KNKL = Keila Noorte Kaitseliit</strong>. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt „Koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli „reamees“, teised kõik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma „relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, „eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid. Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus „<strong>Keila mäe poiste</strong>“ – peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis. <br /><br />Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril <strong>spordiühing „Tungal“</strong>, mis andis välja <strong>oma ajakirja „Tuluke“</strong>. Formaat – koolvihikust välja tõmmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata <strong>järjejutt</strong>: hästi põnev sõja- või seikluslugu. Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele „Tungla“ liikmele. Üks „toimetaja“ olin mina, teine Tihkani Uno tänava teisest otsast. Leht valmis ühistööna, võistlesime koguni, et kelle järjejutt põnevam tuleb.
<div style="text-align: center;"><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/099-detektiiv-nollis-02.jpg" alt="099-detektiiv-nollis-02.jpg" width="373" height="543" /></div>
<strong>Mis meid ühendas, see oli „maavõistluste“ pidamine kergejõustikus</strong>. Mõnikord ka pallimänguks. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud. <br /><br />Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. <strong>Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga!</strong> Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: „maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline. <br /><br />Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: „Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult „naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks. <br /><br /><strong>Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega</strong>, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast <strong>POOMISE nimelist sõna </strong>(mõiste, isiku, kirjandusliku kuju jne)<strong> äraarvamise mängu</strong>. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu. <br /><br />Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks. <br /><strong><br />Täiskasvanuna</strong> olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel või ka suvekodus meeldivas seltskonnas mänginud kaarte. Peamiselt bridži, mõnikord ka „ärtut“ – oli selline mitmest osast koosnev keerukam mäng. Aga ainult suvel – tööperioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte mängida. Mõnikord sai üksinda olles ka passiansi laotud – vahelduseks lugemisele või aiatööle. Millega olen aga üle poole sajandi päevas regulaarselt tegelenud on <strong>mälumäng</strong>. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telemängude kõrgajad, istusin pühapäevahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja mängisin kaasa. Täiesti huvitav oli võrrelda enda teadmisi teadjameeste võistkondade omadega. Olen olnud ka küsimuste koostaja, mängude kokkuseadja ja mängujuht. Kõigest sellest olen lähemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus „<strong>Mõtteid ja meenutusi mälumängudest</strong>. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.“ Kirjastus Atlex, kokku 268 lehekülge. <br /><br />Nii et kokkuvõtteks võin tõdeda: mäng on väikeste inimeste töö, õige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene jälle lapseks.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/m%f5tteid-ja-meenutusi-m%e4lum%e4ngudest.jpg" alt="Mõtteid_ja_meenutusi_mälumängudest" width="353" height="481" /></div>
Täisviide
EFA I 168, 143/55 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) .
Maakond
Harjumaa
Kihelkond
Keila
Tallinna linn
Koguja
Hillar Palamets
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1927
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Olen I Eesti Vabariigi esiklaps. Isa tuli Vabadussõjast, kosis naise ja järgmisel aastal, 13. mail 1921 ma siia ilma tulingi. <br /><br /><strong>1. Miljöö. <br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br /><br />Meie Oonurme külas olid suured karjamajanduslikud talud. Talulastel tuli juba enne kooliskäimist karjas käia. Koolikohustus algas 9-aastaselt. Karjas käidi talu karjamaa metsas, peale heinaniitmist talu heinamaadel. Keskmiselt oli taludes 7–8 lüpsilehma, 2–3 mullikat, 20 lamba ringis. <br /><br />Talupered olid lasterikkad, karjas käijaid jätkus. Mina olin Lepasaare taluperes kõige vanem laps, minule järgnes kolm venda ja viimasena üks õde. Seega jõudis karjasepõli minule ja järgmisele vennale koos kätte.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lepasaar1.jpg" alt="Lepasaarte pere 1933. aastal" width="400" /></div>
<div style="text-align: center;">Isa Jakob Lepasaar lastega Tudulinna kalmistupäeval 1933. a. Juhan vasakul lipsuga, Milde, Ants ja Eedi. Ema jäi koduhoidjaks.</div>
<br />Esimesed mälestused lapsepõlvest on jäänud meelde kevadeti vee ja pori sees paterdamisest. Vist just sellepärast, et poris paljajalu paterdamisest saime „kuresaapad“, mis õhtul, kui ema jalgu pesi, meile hirmsat valu tegid. Pärast jalgade pesemist määris ema pori ja vee tagajärjel lõhkenud korpas jalanaha rasvaga üle, mis valu leevendas. <br /><br /><strong><br />1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong> <br />Mängimiseks meil eriti palju aega ei jätkunud. Tuli nooremaid vendi kantseldada, neil silm peal hoida, sest emal oli taluperes lõppematu töö hommikust õhtuni. <br /><br /><strong><br />1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Isa õde (tädi) kinkis meile minule ja vend Eedule suupillid. No siis tegime muusikat igal võimalikul juhul. Ema ja ema õde käisid veel talutöö kõrvalt õhtuti Oonurme segakooris laulmas. Nad laulsid ka vahel kodus õpitud laule. Meile jäid viisid meelde ja proovisime neid viise ka suupillidega välja mängida. Eriti on meeles üks laul isamaa ilust, mille refrään kõlas suupillidega eriti kenasti: <br />"Oi laali-laali lallala, <br />oi laali-laali lallalal, <br />õitse ja haljenda eestlaste maa!"<br /><br /><strong>2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> <br /><br />Kodus oli meil meelismängupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi külge kaks nöörist kiiget. Meie vennaga ristisime ühe kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel võidu. <br /><br />Üheks meelis-mängupaigaks oli meil naabritalu Väljaotsa tiik. Vesi tiigis polnud sügav, supeldes ulatusid alati jalad põhja. Eriti lõbus oli tiigile suures jämedast haavapuust õõnestatud naiste pesukünaga sõita. Väljaotsa Heinrich oli meie mängukaaslane. Vahel tassisime suure laudaukse tiigile, see kandis kahte inimest, kes teivastega laevale hoogu vees libisemiseks andsid. <br /><br />Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibupüssid. Lauatükist sai vibupüssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae külge. Vibu tõmmati vinna püssi laes oleva trikli taha vibunööriga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibunööri. Kui nüüd vibupüssi all triklist tõmbasime vabanes vinnastatud vibunöör ja lennutas noole minema. Isa õpetas meid vastu aida ust märki laskma. Meist said päris vibukütid. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse. <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?<br /></strong> Suvel mängisime jalgpalli. <br /><br /><strong>3. Mänguseltskond. <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda</strong> <br />Meil oli kaks võistkonda, Suureküla poisid ja meie Mõisaküla poisid. Eraldi külaosades moodustus üheealistest poistest võistkonnad. <br /><br /><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid?</strong> <br />Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Suures küla seltsimajas oli maadlusmatt. Seal käisime maadlust õppimas, vanema maadleja juhendamisel. Meie Oonurme külast oli kaks maadlejat Viru meistrit. Maadlusharjutused toimusid igal pühapäeval. Ka korraldati tihti sportlikke pidusid naaberkülade vahel. Jalgpall, võrkpall, kuulitõuge, kõrgushüpe, kaugushüpe jne. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Võrkpalli mängisid nii poisid kui tüdrukud koos. Ka kaugushüppes ja kõrgushüppes lõid tütarlapsed kaasa. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisi ega riide ei mäleta. Kõik olid spordist hästi vaimustatud. Külanoored ei suitsetanud ega joonud viina. See pahe tuli koos sõjaga külaelu pahempoolele. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> Vanematel polnud mängudeks aega. <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> Üksinda mänge ei mäleta. <br /><br /><strong><br />4. Mängu alustamine. </strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> <br />Kui oli vaba aeg, kasutati seda mänguks. <br /><br /><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Peidumängus loeti mingit laulusalmi ja kelle peale viimane sõna lugeja poolt näitas – see pidi mängu alustama. <br /><br /><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> Tavaliselt olid need salmid külas levinumad laulusõnadest, näit.: „Üks jahimees läks metsa.“ <br /><br /><strong>5. Mängude kirjeldused.</strong> <br />Harrastasime ka kaardimänge oma tehtud kaartidega. <br /><br /><strong>Lõpetuseks</strong> üks seik lapsepõlvest, mis jäi eluajaks meelde. Isa tegi talveks meile suusad. Kaselauda rohkem polnud, pidime vend Eeduga ühe paari suuskadega läbi ajama. Suusasõidu kirg oli nii suur, et kui suusad alla said, siis enam teistele ei raatsinud sõita anda. Tekkis tüli. Rüselemise käigus suuskade pärast, olime päris nattipidi koos. Isa nägi seda. Tuli juurde ja ütles: „Kui te ei oska omavahel suusasõitu jagada, siis pole neid ka teile tarvis.“ Võttis suusad ja murdis oma põlve vastu katki. Meil vennaga pääses nüüd pill lahti, aga parata polnud midagi, – see oli meile õppetunniks kogu eluks. Olen tänulik oma vanematele, kes meid poistekarja korralikes inimesteks kasvatas.
Täisviide
EFA I 168, 18/21 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).
Maakond
Virumaa
Kihelkond
Iisaku
Koguja
Juhan Lepasaar
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1920.-1930. aastad
Koguja sünniaeg
1921
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Juhan, snd. 1922. a. Virumaal
küla
talu
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>MINU LAPSEPÕLVEAEGSED MÄNGUD</strong> <br /><br />Minu isa ja ema pärinesid paljulapselistest peredest. Isa kasvas üles viie õe ja kolme (isa kaasaarvatud) venna keskel. Ema peres kasvas kuus last: viiekesi õed ja üks vend. <br /><br />Isa võttis osa I Maailmasõjast, jäi sakslaste kätte vangi. Oli aastaid (ei mäleta) vangis, vabanes ja läks Vabadussõtta. Pärast Vabadussõda abiellus emaga 1930. aastal. Ema pärines aga väga religiooniaustavast perest. Ema isa oli Räpina, Apostliku Õigeusu Kiriku eestkostja ja tema majas avati juba 1868. aastal õigeusuliste laste jaoks abikool. See, religioosne ilmavaade oli omane ka isale. Ka tema vanemate juured põlvnesid õigeusuliste seast. Nii kandus usu pärilikkus isegi meisse, lastesse. Me õppisime lugemise selgeks isa õe, sõtse õpetusega kirikuraamatutest, gooti tähtedega trükitud lugusid uurides. Isa-ema perre sündis meid, lapsi, neli: kõige vanem vend, siis vanem õde, siis mina ning viimasena õde, pere pesamuna. <br /><br />Tolleks ajaks, mil perre tulid lapsed, olid isa ja ema oma jõududega ehitanud küla keskusest välja oma talu, koos kõigi taluhoonetega. Minu mälestused lapsepõlvest algavadki sellest ajast. Mäletan: … viljaküünile löödi laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puutükikesi mängimiseks… Aeg – viimased aastad Eesti Vabariigi olemist. <br /><br /><strong><br />Kui palju oli mul mängimiseks aega?</strong> <br /><br />Kuni karjaskäimiseni, aastast 1941 oli see piiramata. Ninapidi olime koos vanema õe ja noorema õega nii kui vähegi saime. Vanem vend oli juba koolieelik ja tema kasutas aega rohkem lugemiseks. Mänguasjadeks olid meil puuklotsid või paberist omakäeliselt lõigatud nukud. <br /><br />Õdedele meeldis paberinukkudega mängida, mulle aga – puuklotsidest ehitada majataolisi asju. Hiljem, kui sai selgeks noaga lõikamine, saega lõikamine, vasaraga naelalöömine või isegi kirvega tahumisetööd, saime vennasega ehitada juba puust omamõttelisi autosid, traktoreid ja isegi primitiivseid lennukeid. Viimaseid õppisime tegema lihtsalt: ümariku puunoti lõikasime parajaks pikaks ja seda tegime kahemehe saega, ime, et kumbki saega kätte ei lõiganud! Lennuki saba jaoks lõikasime sälgu ja tahusime siis kirvega õhemaks ja lennuki esiots – koonuseks. Tiivaks sai maanteel tol ajal tuisulume tõrjeks kasutatavate lumeväravate lipp. <br /><br />Juba 1939. aastast, kui Eestisse toodi vene sõjavägi ja keda hakkas rahvas kutsuma tibladeks, muutus tarbeesemete saamine järjest halvemaks. Meie, lapsed, märkasime seda, kui poest polnud enam saada tavalist pliiatsit, rääkimata värvipliiatsitest. Tekkisid spekulandid, nendelt saadi vahekasuga väga vajalikke igapäeva tarbeesemeid. Nii sai siis ka vennas kooliminekuks mõningad pliiatsid ja vihikud. Meil, kodusolijatel, ei lubatud neid kasutada. Aga kuidas me tahtsime! Ja kuidas tahtsime joonistada! Siis püüdsimegi vennase pliiatseid kasutada salaja ja joonistasime oma joonistusi ajalehe puhtale veerele, paberit ju polnud. <br /><br /><strong>Mängimise koht</strong>: talvel tuba, suvel koduõu ja, ainult suvel sõprade pool, karjast vanal ajal – lõunavaheajal. Talvel saime mängida ainult toas, kui välja arvata suusatamised ja kelgutamised mäest allalaskmistega. Viimast me peaaegu teha ei saanudki, sest meil polnud suuski. Kelguks kasutasime isa palgiveo kelku. See oli aga nii raske, et me pidime seda mäele vedama vähemalt kahekesi. Allamäge jooksis ta muidugi, aga koheva lumega vajus lõpuni lumme. Kelgumägi oli meil siiski omast käest võtta: kahe küla piiri mööda voolas oja ja sellel olid kummalgi pool mõningate vahemaadega 5–6 meetri kõrgused järsud nõlvad. Sinna me küla lapsed kogunesime. Olla saime pärast koolist koju jõudmist, enne siiski kodus söönud. Ega koolis meile süüa antud. Aga mäel me möllasime õhtuhämaruseni ja koju jõudes olime väsinud, olime lumised ja higist märjad, põsed punased… <br /><br />Talvel tubane mäng oli aga piirangutega. Kõigepealt: siis olime ainult meie kolmekesi, vennas käis koolis ja ta tegi oma koolitööd. Päevasel ajal oli mängimiseks küll valgust, kuid siis andis ema ikka mõne töö, oli see siis söögiks kartulikoorimine või kuurist puude toomine, häiris mängimist. Pühapäeviti käidi siis külas, aeti juttu ja siis ei mallanud ka meie, lapsed, mängida, oli huvitav kuulata vanemate inimeste jutte. Raadiot ju polnud! Mänguks vaba aega jäi õhtul, pärast õhtusööki, siis, kui isa heitis magama ja ema asus vokiga lõnga ketrama. Valgust saime siis petrooleumi põletava lambiga. Aga petrooleumi, mis põledes andis valgust, polnud enam kuskiltki saada. Isegi spekulandid ei saanud seda kuskiltki. Jäi üle saksa sõjaväelaste käest peki ja munade eest saadav bensiin. See oli aga petrooleumilambis põletamiseks vägagi ohtlik. Bensiini tuleohtlikkust ei suudetud tolleaja inimestele selgeks teha, nad uskusid: vedel nagu petrool, küllap põleb ka nii nagu petrool. Aga petrooli põlemine on tõesti vedeliku põlemine, kuid bensiinil ei põle mitte vedelik ise, vaid selle aurud. Auru teke sõltub aga temperatuurist. <br /><br />Ja nii saigi meie õhtuste-öiste mänguaja määrajaks lambis põleva bensiini aurud. Põlemisel lambi ülaosa teatud määral kuumenes ja see kandus edasi klaasosale, kus paiknes põlemiseks vajaminev bensiinikogus, see, saanud küllaldast soojusvaru – intensiivistas aurumist ja viimane plahvatas põlema väljaspool lambi ettenähtud põlemistsooni. Pääs suuremast plahvatusest päästis ainult tule kohene kustutamine. Niisugused juhtumised lõpetasidki meie mängud. Õnnetust suutsime sellega ära hoida. <br /><br />Talveööde mänguasjad tegime ise. Isa sai mingi kilo liha eest Räpina Paberivabriku töölise käest (küllap ka siis hangeldati, süüa ju taheti!) rulli tavalist (1–1,5 mm paks) pappi. See oli meile suur üllatus! Siit saime kogu sõjaaja mänguasjade tegemiseks materjali. Ja mida me neist küll ära ei teinud! Küll majad, küll kõik muud hooned, küll isegi loomad lauta, küll mängutoad koos mööbli ja isegi köögis sööginõudega, inimesed koos riietega. Nende mänguasjade väljamõtlemine ja tegemine oligi meie tegevus, ikka mõtlesime, kuidas mänguasju võimalikult elulähedasteks teha. <br /><br />Suvel tegime talud, loomad, hooned ja töövahendid koduõue, kohta, kus me kellelegi ette ei jäänud ja kus meie ehitisi keegi ära ei lõhkunud. Ainult välitingimuseks pidime need mänguasjad tegema puuklotsidest, hooned laastukatuse laastudest. Kasutusele tulid ka telliskivid. <br /><br /><strong>Kui palju mängisime koolis?</strong> Koolis, kuhu maalapsed käisid kolme, viie kilomeetri ja isegi veel kaugemalt, ei olnud lusti mängimiseks. Talvel: vahetundidel joosti külmunud veeloigule ja hõõruti selle jääpind läikivaks, enamuses tegi jääpinna libedaks tavaline, parknahast, isade tehtud pastlad … mõnedel isegi mitte parknahast pastlad. Kõige rohkem sai koolis mängida väljas – sügisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: mänguks oli ju ainult <strong>rahvaste pall</strong>! Mäng oli ju lihtne ja osa said võtta kõik, nii tüdrukud kui ka poisid. Väljaku piirid seati puurontide, kivide või millega iganes, peaasi, et oli märgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga õhupall, vaid meisterlikult (rätsepatööd tundva inimese) ümaraks õmmeldud, linatakku täistopitud mütsakas. See mütsakas oli raske, aga kui see veel mänguhoos juhtus sattuma veeloiku – ligunes ning teda tuli mitu päeva kellegi koduahjus kuivaks saada, siis ju koolis mängida ei saanud! <br /><br />Õhtumängudest kirjutasin aga suvel, koolivaheajal mängiti tõesti pühapäeviti pärastlõunasel ajal, siis kui kari kodus. Siis kogunesid külapoisid (kahest külast 10 piires, enamuses ikka karjaskäijad), meie poole. Elasime Võru – Räpina maantee vahetus läheduses ja see tee oli tol ajal isegi ilma kruusakatteta. Suveti tolmas vägagi, nii et aias kasvavad sõstra ja karusmarja põõsad ja marjad olid tolmukorraga paksult kaetud. Aga see tee oli poistele meelepärane mängukoht kettamänguks. <br /><br /><strong>Kettamäng</strong> käis nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille läbimõõt oli vähemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3–4 sentimeetrit. Teiseks, iga mängija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja käevarrejämeduse roikaga, et veerevat ketast tõrjuda. Meeskond jaotati võrdseks, hoolimata east ja pikkusest 5–6 meetrise vahemaaga, nägudega teineteise vasta. Esimene ketta-heiteõigus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt kõige väiksema mängija kaigas, millel oli võimalik sõrmedega ümbert kinni võtta. Ühe meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja järgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni käe pealt, nii kuni kaika lõpuni. Viimane, kes suutis kaigast veel käes hoida ja sellega kolm korda ümber pea keerutada, sai selle õiguse, kui ei – kaotas esimese heite õiguse. <br /><br />Mäng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti üle selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5–6 m kaugusele. Viskeõiguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas võis vastaspool tõrjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui tõrjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist läbi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha jäi. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et võistlejate vaheks jäi 5–6 meetrit. <br /><br />See oli lõputu mäng. Taoti kuni jatkus jõudu või kui löödi puruks ketas. Kaikapurunemine – see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi – ketta liikumine polnud juhitav! <br /><br />Kettamängu tüdrukud ei mänginud. Üldse: tüdrukud mängisid omavahel ja ma ei oskagi nendest rääkida. Arvuliselt oli neid ka külas vähemuses. Aga, sõpruskond ja mänguseltskond tõesti kattusid – koolis oldi koos ja kodus-külas oldi koos. Kooliväline kokkusaamine oli vägagi juhuslikku laadi, sõltus paljudest oludest. <br /><br />Rahvusküsimust meil ei olnud, ei koolis ega kodus. Ka mängude käigus ma ei mäleta, et oleks olnud konflikte või tülisid. Lastega vanemad ei mänginud, neil polnudki selleks aega. Üksinda ei mänginud. See polnud mõeldav või õigemini – ei olnud mänge, mida oleks võinud nimetada üksi-mänguks. <br /><br />Mängu tekkimised või alustamised said alguse vägagi spontaanselt, sõltus olukorrast, sõltus sõpruskonnast, tihti isegi ilmastikust, ajast. <br /><br />Mängud: pallimängust kirjutasin, niipalju veel – seda „mätsuga“ pallimängu harrastasime hiljem ka kodu-oludes. Tegime analoogse „mätsu“ ja hakkasime seda mängima isegi üle nööri – nagu võrkpalli. Mängida sai ja õnnelikud olime! Sisekummi, nahkkestaga ja õhuga täidetud mängupalli saime koolis, olles juba Vene okupatsioonis 1944. aasta sügisel! Viskemängust kirjutasin. <br /><br />Peitusmängud polnud meil väga moes. Sõrmemängudest mäletan hästi noamängu või võrukeelse väljendina – väitsemäng. Seda mängu sai mängida ainult suvel ja seda tehti karjas olles karjamaal. <br /><br /><strong>Kaardimängu</strong> mäletan kahel moel. Üks: linnapõlemine oli lihtne ja võis mängida igal pool aga ainult kahekesi. oli meeldiv ajaviide karjas olles. Olid veel tuttavad „potkinoid“, „oma trump“. Erandina on meelde jäänud „atskoo“ või „21“ seda mängu sai mängida suure kambaga ja seda mängiti raha kaasabil, kuigi mängupandud vääringud toimusid kopikates. Mäletan, seda mängiti juba Vene okupatsiooniajal, siis, kui töötasid maal rändkinod, mängiti, kui oodati kino kohalesaabumist, viideti aega. <br /><br /><strong>Lauamängudest</strong> oli väga populaarne „kitsemäng“. See, paksemale kartongile trükitud värvipiltidega mäng oli õnneks säilinud Eesti Vabariigi ajast. Me mängisime selle mängulaua lausa räbalaiks, vähemalt värvipildid nii, et me lõpuks juba mälu järgi määrasime mängureegleid. Seda mängu saime edukalt mängida neljakesi. Teisele kohale jäi „Reis ümber maailma“. Saime selle mängulaua, mis samuti trükitud kartongile, puhkusel olnud saksa sõduritelt, kes lahkudes selle jätsid meile, lastele mälestuseks. <br /><br />Aga üks vennase poolt väljamõeldud sõnamäng oli meil „Nimede otsimine“. Seda saime järjekordselt mängida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas või videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), sängis või soojamüüril (lesol) lamades. See käis nii: ükskõik kes ütles: „Otsime Paule,“ siis kõik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes mälust, sai neist mõnikord päris palju. Mäng kestis vahel lausa magamajäämiseni. Kui üks nimi otsa sai, võeti teine jne. <br /><br />Minu põlvkonna lapseea kujutlusvõime mängudeks oli ikka kodune eluolu, ei mänginud me poodi ega veelgi vähem – arsti. <br /><br />Mänguasjad tegime ju võimalikult ise, mäletan – tüdrukud tegid omakäeliselt riietest nukkusid, neile riided ja selleks kasutasid nad tavalist niiti-nõela, mis siis, kui tihti torgati sõrme, kui just veri välja ei tulnud, tehti edasi, kui veri – siis nuteti, kuni valu väiksemaks jäi ja veri hüübis… <br /><br />Muidugi, poisid mängisid autodega, ainult et need tulid endal välja mõelda ja valmis ehitada, kaasa arvatud materjal, millest auto teha. Kui sellisest ettevõtmisest mingi autotaoline monstrum valmis saigi, võis vahepeal mõnigi sõrm viga või lõikehaava saada, ei hoolitud, peaasi – auto-ollus sa teoks! Neid asju tehti ju primitiivsete tööriistadega: taskunoaga (see nuga oli tol ajal iga mehe jäägitu kaaslane!), kahemehe saega, tavalise, puuraiumise kirvega, Puusse tehti auke – raudnael kuumutati pliidi all olevas tules punaseks ja siis, tangide abil püüti puusse auk põletada. Aga, telefonitraadist tehtud naelaasemikku puusse saada oli lausa imetegu! Ehtsaid naelu sai ainult varem seina või mujale löödud kohtadest… <br /><br />Need mängud ja seotus mängudega leidsid aset aastatel <strong>1939 – 1944</strong>. See põlvkond lapsi on nüüdseks saanud vanadeks ja vaata, et järeltulevale põlvkonnale lausa jalgujäävateks… Aga olgu! Kes oleks selle ajastu üle elanud? Kas tänapäeva olekski kui meie põlvkond vahepeal olemas poleks olnud??? <br /><br />Kui tänapäeva koolilaps ei vaja peastarvutamiseks ükskord ühte, siis olen surmkindel – elektrivoolu katkemisel on see laps nagu lind ilma tiibadeta või nagu kala kuival… Need hõiskamised, mida kuulsime enne masuaega, vaibusid kohe, kui nähti, et reaalne elu seisab koos ka ohtudest, millest me ei tea, kui me neid ette ei näe. <br /><br />… pisarsilmil mõtlen tagasi kinomehaanikuna töötades, Vene filmi Leningradi blokaadist: … kahe-kolme aastane tüdruk, viletsas talvepalitus, pea mässitud ema-vanaema rätikusse, käes suured, täisinimese labakindad … ja ta joonistab pliiatsijupiga vihikulehele LEIVAPÄTSI … all oli tekst: "LAPS JOONISTAB OMA FANTAASIAS IKKA SELLEST, MILLES TA TUNNEB PUUDUST" … <br /><br />Looja, hoia ära selle tulemine veelkord meie teele!!! MEIE järeltulev põlvkond ei ela seda üle – IIALGI!!!
Täisviide
EFA I 169, 105/10 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013).
Maakond
Põlvamaa
Kihelkond
Räpina
Koguja
Ado Jõks
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1935
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ado, snd. 1935. a. Võrumaal
küla
talu
Võrumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Elu on mäng</strong></p>
Minu lapsepõlvekoduks oli <strong>metsatalu Järvamaal,</strong> suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan3.jpg" alt="Tiit Birkan" width="287" height="373" /></div>
<br />Mängimiseks oli aega hommikust õhtuni. Mõned <strong>mänguasjad</strong> olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli jäänud autobuss, kaleidoskoop, käru, mängupüss, väikesed reha ja labidas, taadi voolitud mängupaat, mõned puupugalatest loomad, vile, väike puss ja suupill (mille venelased ära viisid) ning kummipall, millega sai mädamuna mängitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibupüssi. <br /><br />Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt <strong>lugema</strong>. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka „Põllumehe käsiraamat“ ja „Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on ööpäevas sekundeid (sõjaväes arvutasin peast – kihlveo peale – kui palju sekundeid on aastas). Tänu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide ära ka kõik minu üleriided ning jalatsid, läksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja. <br /><br />Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise kõrval jäigi see minu lemmiktegevuseks. <br /><br />Mõnikord käisin lähimas talus lastega mängimas. Sääl oli üks minuealine poiss ja viis tüdrukut. Mängisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja kükakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis mängisime palliga õue peal mädamuna. <br /><br />Enamasti aga olin <strong>omapead ja üksi</strong>. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast mõne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu nõiutud Tuks); siis jälle nagu sümpaatne põldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on väike õde, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju jõudu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua või muistne eestlane. Mõttelend oli mul lausa piiritu. Kord päästsin Jeesuse ristilöömisest, siis jälle Jeanne d'Arci tuleriidalt. Või olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu äratada. Vahel üritasin lausa Münchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu tõusta. Siis katsetasin, kas on võimalik järk-järgult kõrgele õhku hüpata: st. enne kui maapinnale langen, jõuaks uue hüppe teha ja niimoodi üha kõrgemale tõusta. Lõpuks sain praktiliselt selgeks, et maakera külgetõmme on tugevam.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_174_3.jpg" alt="EFA_I_174_3" width="300" height="440" /></div>
Kui teistega mängisin, oli mängu alustajaks kõige vanem tüdruk. <strong>Mängualustamise salme</strong> on meelde jäänud kaks: <br />"Üks ilus valge tuvi <br />lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandid, <br />luku võti katki murtud. <br />Üks, kaks, kolm – sinu püüdmiskord!"<br /><br />Ja teine: <br />"Taksoauto number kaks <br />sõitis vastu posti plaks. <br />Seda juhtis härra Max, <br />tuli maksta krooni kaks. <br />Piu-pau-vuh, <br />sina oled sellest suurest süüst prii!"<br /><br />Oli veel üks salm, aga ma ei mäleta, kas seda väljalugemisel kasutati: <br />"Punaste pükstega kardavoi <br />ütles mul: Idii damoi! <br />Mina ei mõistnud seda keelt, <br />keerasin ringi ja näitasin keelt."<br /><br /><strong>Pimesikumängu</strong> mängiti toas. See käis nii: ühel seoti silmad kinni, mängujuht viis ta kättpidi toa keskele. Pimesikk küsis: <br />– Kus sa mind viid? <br />– Sealauta. <br />– Mis sinna? <br />– Pudru ja piima sööma. <br />– Kus lusikas? <br />– Otsi ise! <br />Siis hakkas pimesikk otsima ja püüdma. <br /><br />1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal õppisid veel poisid ja tüdrukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks <strong>ringimänge</strong> mängida. Repertuaar oli tavaline: „Kosjad tulid saarest", „Üks peremees võttis naise", „Lenda, lenda, linnukene", „Kas minu armast sõbrakest pole sa ehk näinud…" <br /><br />Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime „<strong>Musta meest</strong>“ või „Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: „Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: „Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle „must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid „mustad“. <br /><br /><strong>Nuudi-Jõmmis</strong> seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis: <br />„Käib ringi tige Nuudi-Jõmm, <br />eks sina teda pelga. <br />Kui vaatad taha – <br />kõmm ja kõmm, <br />saad kohe vastu selga. <br />Kui kellelegi pihku jääb, <br />jah pihku jääb, <br />siis kõrvalseisja kolki saab, <br />jah kolki saab, <br />kõmm-kõm!“<br />Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi. <br /><br />Lemmiktegevuseks oli <strong>rahvaste pall</strong>. Või siis pani õps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid väikeste kummipallidega selle sealt maha loopima. <br /><br />Siis oli veel selline mäng nagu „<strong>Vangide vabastamine</strong>“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui „valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud. <br /><br />Siis järgnes Siberi sõit. Sääl olid vene poistel oma mängud. Kõigepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid ükskäsi ja viiskäsi (odnorutška ja pjätirutška). <br /><br />Mängiti ka „<strong>Staabi õhkulaskmist</strong>“. Tõmmati maapeale sõõr, see oli staap. Üks mees jäi ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap õhitud). Teised jälle püüdsid vastaseid. Käepuudutus tähendas vangi võtmist. <br /><br />Siis mängiti veel „<strong>Lunkat</strong>“. Kümmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp käes, mille ots oli augus. Sõõri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. Ümber sõõri käis kepiga mängija, kes üritas palli või jääkamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui õnnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid kõik oma „lunkasid“. Kui ka muidu õnnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta jäänud suvalisse „lunkasse“ pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai üritaja. <br /><br />Veel mängiti „<strong>Lehmakese näljutamist</strong>“: üritati jäätunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui õnnestus, läks tabatu „lehmakarjaseks“. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja tänitasid: "Ära näljuta lehmakest!" <br /><br />Rahvuse vahel tehti vahet päris alguses. Hiljem ei pööratud sellele tähelepanu. Eesti tüdrukud mängisid mingisugust pallipõrgatamise mängu. <br /><br />Talvel oli selline tubane mäng, et üks pistis sõrme labakindasse ja teine pidi läbi kinda ära tundma, millise sõrmega on tegu. Sõrmed olid alates pöidlast: Täitapper, Kotinõel, Pikk Peeter, Suur-Mats ja Väike-Ats. <br /><br />Veel tegime <strong>varjuteatrit</strong>, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai mängitud selliseid mänge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai kõige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. Lõpuks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani! <br /><br /><strong>"Siga"</strong> mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja. <br /><br /><strong>Kriipsumäng</strong> käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama. <br /><br />Muidugi mängisime <strong>kaarte</strong>. Neid kaardimänge oli igavene hulk, aga meelde on jäänud viisleht, linnapõletamine, harilik- ja paaristurakas, kakskümmend üks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai mängitud "Laevatäitmist". <br /><br />Suuremaks saades mängisime vaid malet, kabet, koroonat ja võrkpalli. Hiljem tulid mängu naised ja siis olid mängud läbi. <br /><br />Meenus veel üks mäng: <strong>"Taadi löömine"</strong>. Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng. <br /><br />Kuna pool vihikut jäi tühjaks, lisan siia paar luuletust.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan2.jpg" alt="EFA_I_170_14" width="450" /></div>
<strong> KELDRIMÄE KUUSK</strong> <br /><br />Me tare taga kasvas vägev kuusk, <br />mis oli suurim ümbruskonna puudest. <br />Ta paistis kaugemale kõigist muudest <br />ning oli tollal minu lemmikpuuks. <br /><br />Ju viieselt ta ladvas käisin ära, <br />kuis avardus sealt kitsuke maailm! <br />Võis näha kauget kirikut mu silm <br />ja metsavahi hooneid päiksesäras. <br /><br />Siis viidi kodunt isa; saabus aeg, <br />mil sunnitööst sai ausa mehe palk. <br />Me tallu saabus venelaste salk, <br />kel õlal teodoliit, kel kirved-saed. <br /><br />Peab kaardistama vallutatud maid, <br />et kindlamini püsiks vene värk! <br />Kuusk ülemistest okstest ilma jäi, <br />tast sai triangulatsioonimärk. <br /><br />Puu latva seati mitmekordne rist, <br />jäid oksatüükad moonutama tüve. <br />Ta otsa ronima mind mingi hüve <br />ei oleks enam ahvatlenud vist. <br /><br />Nii kurvalt seisis sandistatud hiid; <br />ehk alumised oksad jäid veel haljaks, <br />kuid võikalt turritasid köndid paljad <br />ning ristil kraaksus vares oma viit. <br /><br />Kord kevadisel õhtul tare taga <br />ätt kaua vaatas rüvetatud puud. <br />Siis prohvetlikult lausus taadi suu: <br />"Kui on ta kõdunend, saab Eesti vabaks!" <br /><br />Siis algas loomavagunites sõit, <br />sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber. <br />Viis taadi-memme hauda saatus kibe, <br />ei kasva nende kalmul ühtki õit. <br /><br />Läks seitse aastat; kodumurul taas <br />ma seisatasin leinas, hambad ristis. <br />Kuusk olli kuivanud, kuid seisis püsti <br />ja näis, et niipea põrmuks ta ei saa. <br /><br />Läks neli korda seitse aastat veel <br />kui kodukanti käima tulin taas – <br />kuusk lamas juba pehkinuna maas <br />ning oli täitsa kõdunenud seest. <br /><br />Taas taadi sõnad kirgastusid seal, <br />puujäänust hindas metsamehe pilk <br />ning samas valmis otsus silmapilk: <br />see kümmet aastat vastu küll ei pea! <br /><br />Läks sellest päevast seitse aastat vaid <br />ning Eesti riik taas iseseisvaks sai! <br /><br />
<div style="text-align: left;"><strong> <br />OMA TÄHT</strong></div>
<br /><br />Mind hilisõhtul vanamemm <br />käe kõrval õue viis. <br />Sai jututeemaks tähelend, <br />mind valdas äkki tähelemb, <br />neid näha tahtsin siis. <br /><br />Eit viipas käega: „Eks sa kae, <br />ei ole pilvi ees: <br />näe, seal on Vanker, Põhjanael, <br />Sõel, Koot ja Reha taevalael <br />ning kumab Linnutee. <br /><br />Käib jutt, et igaühel meist <br />on oma täht öövallas, <br />mis inimest ta eluteil <br />on saatmas; kui me aeg saab täis, <br />ka täht siis langeb alla.“ <br /><br />„On minu täht neist milline?“ <br />Eit ohkas: „See on nali, <br />üks uskumus vaid selline.“ <br />Kuid nähes minu pillimeelt, ta sõnas: „Ise vali!“ <br /><br />Vist esmakordselt elu sees <br />ma valisin ja vaesin – <br />kas võtta too või hoopis see, <br />kas rohekas või kollane? – <br />suu ammuli ma kaesin. <br /><br />Nad külmalt kaugel vilkusid <br />ja kummaliselt loitsid. <br />Hulk aega tunnistasin siis <br />neid veiklevaid kristallisid, <br />kui üks mu pilku köitis. <br /><br />Ta polnud kõrgel ega suur, <br />all metsa kohal vilkus, <br />ent imeline omadus tal oli – <br />muutlik virvendus ja mitut värvi kirkus: <br /><br />On tuhm, seejärel rohekas, <br />nüüd verevaks end kütab. <br />Taas hõbekarva kollakas, <br />nüüd sini-puna-lillakas… <br /><br />Ma hüüdsin: „Selle võtan!“ <br />On muutlik olnud elutee. <br />Öötaevasse löön pilgu <br />ning jälle muheneb mu meel, <br />kui vana tuttavat näen veel <br />ja mõtlen: „Ikka vilgud!“ <br /><br /><br /><strong> METSA LUMMUS</strong> <br /><br />Uus, värske elu tormitseb, <br />kõik vana varisenud põrmu. <br />Kuid metsapõuest immitseb <br />veel möödund mälestuste hõngu. <br /><br />Nii ammuununenud päev <br />võib meelde tulla imeselgelt <br />ning mõttes jällegi sa näed <br />neid lapsepõlvepäevi helgeid. <br /><br />Mul meeles on neid aegadest <br />vaid selge taevas, metsakohin <br />ning aas, mis kirju lilledest <br />ja värske kasteniiske rohi. <br /><br />Mu vanaema hell ja hea, <br />ta ikka reibas, lõbus tuju <br />ning vanaisa kulupea <br />ja vimmas metsamehe kuju. <br /><br />Mets vaatepiiri ümbritses, <br />ta igal ajal oli kaunis. <br />Laas päevad läbi kohises <br />ning õhtul unele mind laulis. <br /><br />Ma metsa eksind pole eal <br />ja see ei ole mingi ime: <br />ju lapsena ma teadsin peast <br />kõik linnu-, looma-, puude nimed. <br /><br />Sain vaevalt koolipoisiks ma, <br />kui võeti lapsepõlv ja kodu <br />ning järgnes orjus Venemaal – <br />hall, ilmetute kuude rodu. <br /><br />Ehk olnuks vähem kõledust, <br />kui saanuks elada me taigas,<br /> ent lage stepiala just <br />sai eestlastele elupaigaks. <br /><br />On mällu jäänd kisjakisuits, <br />külm, nälg ja sumpamine lumes. <br />Kuid oma kodumetsa puid <br />vist üleöö ma nägin unes. <br /><br />Ei armastanud steppi ma <br />vaid mõte rändas põlislaantes ja <br />metsameheks õppima <br />sai mindud kodumaale naastes. <br /><br />Ma läbi käisin Eestimaa; <br />mis sest, et plaanid kõik ei teostund. <br />Ning jõudsin järgi proovida <br />kõik tööd, mis metsaga on seotud. <br /><br />Ei olnud saatus sametist, <br />sain elult üsna palju vitsa. <br />Ma loobusin küll ametist, <br />kuid mitte armastamast metsa. <br /><br /><br /><strong> KODUASEMEL</strong> <br /><br />On Järvamaa ääremail rabade sees <br />(sood-rabad ei ole sääl imeks) <br />üks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee,<br /> sel paigal on Pöiatu nimeks. <br /><br />Sääl oli üks külake, <br />talusid viis, soos vingerdas ojake jäine <br />ning äärmises talus noil aegadel siis <br />poiss elas kord heledapäine. <br /><br />Mis imesid varjas küll põline laas, <br />mis helises lindude laulust! <br />Poiss iga päev katuselt, puu otsast, maast <br />käis piidlemas sinavat kaugust. <br /><br />Siis lapsepõlv peeglina purunes, <br />torm killudki pillutas rappa, <br />kuid mälestus sellest ei unune <br />vaid kumab veel aastate takka. <br /><br />Taas metsa on kasvanud põllud ja teed <br />ning Põlendmäelt kadunud kased. <br />Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel <br />siin möödunut aimata laseb. <br /><br />Veel rohtunud õuel kaks saart ja üks niin <br />öid veedavad koos keskustelus. <br />Nad viimasteks tunnistajateks, et siin <br />on kunagi õilmitsend elu. <br /><br />Kui suviti õied pärn lahti lööb taas <br />keskpäevase päikese säras, <br />kõik lapse-ea muinaslood <br />elustuvad ta mee järgi lõhnavad võras. <br /><br />Oh ammuseid aegasid mäletav puu, <br />latv kõigile tuultele valla! <br />Ei ihka ma viimase soovina muud, <br />kui saada kord maetud su alla! <br /><br />Siis vaibuvad kired ning olevik <br />ep möödunuga ole pahus. <br />Öös loitsusid sosistab lehestik <br />ja kuulutab igavest rahu. <br /><br /><br /><strong> ELUHEIETUS</strong> <br /><br />Võsuna võrsusin Järvamaa rabas, <br />sookailupõõsana sirgusin soost. <br />Sõrad mind sõtkusid, ratas mind rabas, <br />võõrsile seejärel viis maruhoog. <br /><br />Juurduvad kuskil ehk räsitud juured? <br />Omaks ei võtnud neid võõramaa pind. <br />Teisale pöördusid muutlikud tuuled, <br />kodune paik veelkord näha sai mind. <br /><br />Siin ma nüüd hingitsen vilets ja väeti, <br />pilatud, põlatud rabamaa taim. <br />Hea on veel seegi, et hing sisse jäeti, <br />juuredki natuke mullaseks said. <br /><br />Vigase varre maapinnale toetan, <br />vaksavõrd päikese poole löön pea, <br />paar seemneivagi mullale poetan – <br />midagi võrsub ka nendest, ma tean.<br /><br />
Täisviide
<p>EFA I 170, 1/25 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).</p>
Maakond
Järvamaa, Lääne-Virumaa, Venemaa
Kihelkond
Türi
Ambla
Venemaa, Krasnojarski krai
Koguja
Tiit Birkan
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1938
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tiit, snd. 1938. a. Järvamaal
Järvamaa
küla
linn
talu
välismaa
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<h2>LASTE MÄNGUD</h2>
<p>Iga inimese lapseea mängud sõltuvad sellest, millal ta sündis ja üles kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja võimalused. Minuealiste ehk praegu üle kuuekümneste põlvkonna lapseiga langes sõjajärgsesse aega, mis praegusega võrreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga üldse toime tuldi, sest puudus oli ju kõigest, mis eluks vajalik.</p>
<p>RASKED SÕJAJÄRGSED AASTAD</p>
<p>Mina sündisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse Põhja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub Järvamaa koosseisu. See talu, kust ma pärit olen, asub praegu otse Imavere–Viljandi maantee ääres Kurla külas. Maantee äärde sattus ta kuuekümnendate aastate keskpaigas, mil vana käänulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse üle soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni jõudmiseks kulges läbi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli väiksemagi vihmasaju korral väga porine ja mõnest kohast ilma säärikuteta kuiva jalaga täiesti läbimatu. Autoga sai taluni sõita ainult ajal, mil maa külmunud. Teisel pool oli lähim naabertalu otse üle soo. Taluhooned asusid kümnehektarise maatüki põhjaosas oja kaldal. Lõuna pool oli põld ning sealt edasi naabertalu mets, kust käis välja tee, läänes paks mets. Põhja ja ida pool üle oja olid naabervalla talude heinamaad. Lähimatest naabritest lahutas meid vähemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile külalisi tulema üsna harva.</p>
<p> Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti küladest tegemist veel üksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu ühistati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellepärast, et avalduse kirjutamine sunniti ähvarduste ja varem läbi viidud küüditamise hirmuga peale.</p>
<p> Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas või Imaveres, käidi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi või präänikuid. Lisaks muidugi veel hädavajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam läbi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsepõlve varasem iga langes.</p>
<p> Täpsemalt hakkavad lapsed igasuguseid sündmusi mäletama ilmselt nelja-viieaastaselt. Üksikuid asju sööbib mällu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja mäletan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta ära viidi. Nad seoti nööriga vankri järele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad ühe küla keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist mõned kuud varasemast ajast mäletan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised mänguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei mäleta.</p>
<p>VARASE LAPSEEA MÄNGUASJAD JA MÄNGUD</p>
<p>Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-põlvest mäletan, et meil oli köögitaguses toas otse pliidilõõri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga mängisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast värvi part, puust ilma kabiinita väike veoauto, mida sai mööda põrandat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot jäidki meile ainsateks. Olid olemas veel mõned kummist loomad. Neil olid kõhu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. Mäletan ühte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel kõvast plastikust või tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need häält ei teinud. Oli olemas ka üks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka üks tüdruk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema käis seal külas ja tõi selle meile. Rohkem meil mänguasju, millega mängida, ei olnudki. Käisin juba koolis esimeses klassis, kui sain jõuluvana käest paki ja selles oli kommide ja küpsiste kõrval ka üks mänguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada põrandale ja käepidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.</p>
<p> Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk sälgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust tünne ja pütte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema höövelpink tavaliselt metsa ääres asuvas küünis, kuid talveks kolis ta selle ning kõik vajalikud tööriistad köögi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi hööveldas, siis meeldis mulle ja vennale höövlilaastude seas mängida. Vanaisa valmistas muu töö kõrval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust ümmarguse kerega ning pead olid sellised, mille järgi võis ühte looma teisest eraldada.</p>
<p> Mängud, mida nende väheste mänguasjadega mängiti, seisnesid peamiselt täiskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda söödeti ja joodeti. Autodega püüti vedada mitmesugust kraami jne.</p>
<p> Ükskord tõi ema meile mitmed tühjad tibukujulised paksust klaasist lõhnaõlipudelid. Lisaks olid need veel mitut värvi ja meie arvates väga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud autoõnnetus. Üks veoauto olnud kraavi sõitnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa hävinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie mänguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja sööta.</p>
<p> Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna jäänud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel mängida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega mängimiseks vajalikke liivakühvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga mängimisel kasutada, olid meil üks väike plekist kühvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu tõstmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt võis kukkuda ja valusalt haiget saada. Üldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju kõne alla ei tulnud. Kui laps sõna ei kuulanud, võeti vits appi. Ega meil kedagi tõsisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati võtta ja väiksemagi vastuhaku korral lõpetati see <em>sapsakaga</em>. Ainuüksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai mängida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie mängimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.</p>
<p> Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte väga külmad, olime me vennaga väga palju õues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt süsi nööpideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida mütsiks panna, ning mõne aja pärast oli meil õues mitu lumemeest-memme. Kui põõsaste vahele või maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil läheduses ühtegi kõrgemat mäge ei olnud ning tuli leppida meetri- või poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei mäleta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu väike regi. Eks põhjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises nägelemises ühe kelgu pärast. Mõlemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks võistluseks, kes oma liuga kaugemale jõuab.</p>
<p> Nii suvel kui talvel olime lastena väga palju aega õues. Talvel ei lastud meid sinna väga külma ilmaga või kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku või ka sulailmaga märjaks, kuid kes sellest küsis. Sellepärast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid märjad, siis kuivatati need pliidilõõri ääres ära. Sellist halamist, mida tänapäeval kuuleb riiete määrimise või märjaks tegemise pärast, meie küll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt lühikesed püksikesed ja õhuke särk seljas. Väga palju käidi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.</p>
<p> Kui tänapäeval mõeldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid mänge ja seda juba väga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltmõistatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi tähti õppima ning sõnu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve külakoolis käinud. Kui ta sõtkus leivatainast, olin mina tooliga tema kõrval ja proovisin sõnu kokku lugeda. See mälestus on mulle hästi meelde jäänud.</p>
<p> Mäletan, et ajal, mil ma veel koolis ei käinud, toodi meile koju väike kaardimäng, mida nimetati “Mustaks notsuks”. Seda me siis tõesti mängisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi.</p>
<p>LEIVA KÜPSETAMINE</p>
<p>Eelpool oli juba juttu mängimisest kui täiskasvanute jäljendamisest. Kuna meie talu oli küla servas eraldatud kohas, käis meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei võinud näidata ehk metsavendi. Mäletan, kui ühel korral külmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse küüni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid või läksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.</p>
<p> Ühel külmal veebruaripäeval käis meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul müüa ära kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles järgmise päeva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud ülesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas läbiotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast lõnga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas säärsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need võttis mees ära. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on röövliga. Järgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus röövimas käinud.</p>
<p> Sellele järgnesid vanaema-vanaisa ülekuulamistel käimised. Tol ajal ei tulnud uurijad sündmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga Türil, kuhu oli meilt üle 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otseühendust. Sinna jõudmiseks tuli sõita teise rajooni territooriumile Võhmasse, kust saadi rongiga Türile sõita. Võhmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. Ühel talvepäeval tuligi neil see retk ette võtta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille lõpetamise järel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal lõpetanud Olustveres põllumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. Nõukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil õppinud. Ta oli siis kaua aega kodust ära. Ema oli kolhoosis põllutööline ja oli varahommikust hilisõhtuni tööl. Mind vennaga jäeti kahekesi koju. Väikevend oli siis ilmselt jälle teiste sugulaste juures hoida.</p>
<p> Olime siis kahekesi kodus. Välisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest ära peidetud. Äkki tekkis meil mõte hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem näinud. Saime lahti köögis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt kätte ühe jahunõu. Pliidilt võtsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle kätega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seejärel hakkasime väikesi pätsikesi valmis voolima. Äkki leidsime, et võiks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai päris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende küpsemist. Need kuivasidki seal mingi aja möödudes tahkemaks. Proovisime neid süüa, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve köök jahutolmu täis ning lisaks põrandal veel suured veeloigud. Ema saabus koju kõige varem ning tema üllatus oli suur.</p>
<p> “Poisid, mida te teinud olete?”</p>
<p> Seletasime üksteise võidu, et küpsetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda küll ei tehta. Ema koristas köögi ning kakukesed ja pätsikesed lendasid ämbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see lõppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivaküpsetamist me enam ette ei võtnud. Tegelikult käisid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena ülekuulamistel. Süüdlast kätte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija küla keskele ühte tallu, kuhu siis kõik asjaosalised läksid tunnistusi andma.</p>
<p>KÜLASKÄIGUD KODUST VÄLJAPOOLE</p>
<p>Olime väga kodused lapsed. Külalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa võeti. Mäletan korda, mil mind võeti kaasa ühte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps sündinud ning vanaema ja ema läksid katsikule. Peres oli olemas kaks tütart, üks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis ühes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid õue. Tüdrukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud väike laudadest mängupliit ja väikesed toidunõud. Nad hakkasid kohe mängima toidu tegemist. Võtsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade värk.</p>
<p> Omamoodi huvitavad olid külaskäigud koos vanaema või emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat tütart. Nemad hakkasid näitama mulle lauamänge, millest ma midagi ei taibanud. Nende ühes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. Üks tüdrukutest avas selle kaane ja hakkas sellega mängima. Kohe tekkis huvi, kuidas see häält teeb. Lõpuks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, hääl tuligi välja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles rääkisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa tõi varsti mingi väikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt tõesti hääl välja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai sõrmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes hääl välja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime mõlemad vennaga seda puhuda. Vend võttis selle kätte ja puhus sinna sülge sisse. Pilli torust hakkas pärast mingit lörinat tulema ja selle otsast voolas sülge välja. Sain venna peale väga pahaseks ning tüli oligi majas. Minu arvates oli vend pilli ära rikkunud. Läks päris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill käest ära võeti ja peideti mõneks päevaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam sülge sisse.</p>
<p> Mõni aeg hiljem saime me mõlemad pisikesed suupillid. Kuna see oli mõlemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.</p>
<p> Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti välismaailmaga kokku ei puutunud ning sellepärast ei osanud isegi mingeid nutikamaid mänguasju tahta ega ka mänge ette kujutada. Vanemate eesmärgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda või vähemalt tähti tunda ja sõnu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused mängud ja mänguasjad olid nende arvates teisejärgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud üldse tähti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad välja ei näeks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris sõnu kokku.</p>
<p>MÕTLEMIST ARENDAVAD MÄNGUD</p>
<p>Mõistust ja ajutegevust arendavad mängud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardimäng “Must notsu”. Selle järel ilmus doomino, mille mängimises sai juba omavahel võistelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle mängimisel tuli käikude planeerimisel juba mõelda. Sama laua ja nuppudega sai mängida ka äraandmist. Sel puhul oli võitja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli vältida nuppude kadu, siis äraandmises tuli neid vastaspoolele ette sööta. Millalgi ilmus meile mängimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning mäng oli täiesti doominoga sarnane. Järgnesid täringumängud mängulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motovõistlusi ning mängulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja läbida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates täringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, võisid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. Näiteks visates täringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning ülejäänud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi läbimine. See oli ka looduses väga järsk ning mängulaual oli seal mitu punast ruutu. Mängunuppe oli kokku nelja värvi, nii et seda mängu võis mängida kokku neli mängijat. Mängisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel mängiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. Mõnikord juhtus ka, et üks või teine hakkas partnerit sohi tegemises süüdistama. Sohki sai teha, kui ei näidatud teisele täringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. Mõnikord tekkis sellest ka tüli, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seejärel lõpetati mäng ära.</p>
<p> Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel vähem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.</p>
<p> Veidi hiljem ilmus “Reis ümber maailma”. Selle mängimine oli eelnevaga analoogiline, kuid nüüd tuli ületada mägesid ja ookeane. See oli juba tõepoolest silmaringi arendav mäng. Oli veel paar taolist lauamängu, kuid enam ei mäleta, kuidas neid nimetati.</p>
<p>KOOLI PIONEERITUBA</p>
<p>Kooli minnes laienesid teadmised mängude maailmast kiiresti. Õppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana mõisamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma läksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud märtsis. Siis oli ta terves Nõukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt kõikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja väikesed rühmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride üritustel. Oli veel üks väike laud, millel olid ajakirja “Stalinlik Noorus” numbrid ning kokkuköidetult ajaleht “Säde”. “Säde” oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning “Stalinlikust Noorusest” sai hiljem “Noorus”. Neid võis seal igaüks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauamängudega (male, kabe, doomino ja mõned täringumängud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride ürituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud kõigil vahetundidel ja ka pärast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu päeva. Seal sai alati mängida, kui õnnestus mängulauda ja nuppe oma valdusse saada.</p>
<p> Mängude kõrval, mida varem kodus mänginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. Ühel päeval pärast tunde kutsus ta poisid-tüdrukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning rääkis malest ja õpetas käigud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel üritusel osalemiseks. Hiljem sai seda mängu vanemate poistega harjutatud ja kui käigud täpselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle mängu vastu tõsine huvi ja mäletan, kuidas ma rõõmustasin, kui sain kolmandas klassis käies sünnipäevakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda mängu ka kodus mängida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda mängida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest mängust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei mänginud. Ainuke, kes seda mängu põhjalikult tundis, oli isa. Tema käis aga kodust kaugel tööl ja mängida õnnestus temaga harva.</p>
<p>TELERIT MEIL EI OLNUD</p>
<p>Loomulikult on kõik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka mürgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauamänge mängivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutimängud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks väga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et sügisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid võtma lähevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad õpilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. Mäletan, et huvitavamaid saateid käisid siis koolimajas vaatamas ka lähedal elavate majade elanikud. Mõni aasta hiljem, kui õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis, sõitsin pühapäeva õhtupoolikul Võhmasse ja sealt teise bussiga edasi Põltsamaale. Võhmast väljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka väga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses Võhmas lihakombinaat ja sealt varastati tõeti palju. Ju see arvamus läks siis veidi ka täppi. Läksid veel mõned aastad mööda ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, jäävad sellepärast füüsiliselt nõrgaks jne. Nüüd on enamuses peredest arvutid, millega jälle mängitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki näha. Nüüd ei suuda noored inimesed ära imestada, kuidas siis üldse elada sai, kui ei olnud telekatki.</p>
<p>LASTE TÖÖ JA MÄNGUD</p>
<p>Tol ajal püüti lapsi – ja eriti just maal – harjutada igasuguse tööga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli üks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet võimaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist õue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui ühe pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja üks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normipäevade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa nälga jäänud. Selline majapidamine võimaldas aga enam-vähem talutavates tingimustes ära elada. Lisaks kolhoosis tehtavale tööle tuli siis ka vaeva näha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada käsivikatit. Selle tegid täiskasvanud ära, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba vähegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed küünid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid küüni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa lööma. Mäletan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid küüniuksest sisse vanaisa või ema. Vanaema võttis hangutäied vastu ja paigutas küünis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju möllata, et ruumi rohkem heina mahuks. Möllu sai tehtud siis küll, kuid eks see väsitas ka ära, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.</p>
<p> Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa ümber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaatükkidel pärast heina koristamist ega ka kolhoosi põllul, mis varem oli olnud talu põld, pärast saagi koristamist ja uue rohu tärkamist, samuti mitte kesapõllul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema ning vennaga koos oli võimalik mitmete mängudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi mäng kohe katkestada.</p>
<p> Mingeid mänguasju seal muidugi kaasas ei olnud. Püüdsime mängudega matkida seda, mida olime ise oma lühikeses elus näinud ja kogenud. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.</p>
<p> Teiseks mänguks oli kooli mängimine. Mina kui kõige vanem olin tavaliselt õpetaja. Mängiti ühe või teise tunni läbiviimist. Õpilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde jätma. Pärast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesmärgiks treenida sõnade õigekirjutust. Õpilased pidid tähthaaval üles lugema ühe või teise sõna kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis läbi ei võetud. Juhtus ka, et õpilane rikkus korda või ei töötanud kaasa. Siis järgnes lähima põõsa kõrvale seisma panemine. Kõik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.</p>
<p> Kolmandaks mänguks oli kolhoosi mängimine. Kuna ema oli põllutööline, siis käis meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise tööülesande täitmisele tuli minna. Ta sõitis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka mängubrigadir, kelleks olin mina või aasta noorem vend, jalgrattasõitu imiteerides kohale. Järgnes vestlus, mille käigus selgitati tööülesandeid. Mõnikord ka vaieldi, kuna tööline ei olnud nõus minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri käik lõppes lahkumisega. Otsest töö imiteerimist ei olnud.</p>
<p> Kui oli päris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusmängu. Tavaliselt määrati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes pärast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksmääramine käis tavaliselt ühest kümneni lugemisega. Mina kui kõige vanem alustasin endast ja lugesin osavõtjaid kümneni. Kellele kümme langes, see oligi peitjate otsija. Tema läks kas lauda või kuuri seina äärde, näoga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt ühest kahekümneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta lõpetas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt järgmine otsija. Peidukohti oli meil aga õues väga palju, marjapõõsaste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, küünis heinahunnikute taga jne. Ühel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit mööda üles ning astus laudadele, mis olid läbi mädanenud. Sealt maandus ta pehmelt sõnnikuhunnikusse. Õnneks ei saanud ta mingilgi määral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis väga palju rästikuid. Nad tungisid lausa maja juurde välja. Ühel korral peitsin ennast küünis väikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui lähedalt roomas mööda suur rästik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi.</p>
<p>MÄNGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL</p>
<p>Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie külast mingit regulaarset transporti sinna ei käinud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi mängiti vabal ajal õues mitmeid liikumismänge. Peitmismängu puhul kasutati teiste otsija kindlaks määramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde jõudis viimane sõna, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest ühtegi. Peitjaid ja mängust osavõtjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle mängu mängijateks poisid, kuid mõnikord lõid kaasa ka mõned tüdrukud. Viimased pidasid seda mängu üldiselt enamusele tüdrukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga väga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad põõsad, hekitagused jne.</p>
<p> Tüdrukute mänguks oli väga sageli keks. Poisid ei võtnud sellest kunagi osa. Äh, see ju plikade mäng.</p>
<p> Liikumismängudest oli üks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka lätsu jooksmine. See seisnes lihtsalt ühe mängija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusemängus. Teised pidid tema eest ära jooksma. Kelle ta esimesena kätte sai, selle pihta lõi ta käega ja hüüdis valjusti: “Mats!” See „mats“ pidi siis jälle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksumängus osalesid nii tüdrukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. Tüdrukute häda oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse kätte. Seda võis lausa lõpmatuseni mängida, kuid tavaliselt lõpetati siis, kui oli aeg tundi minna või jooksjad ära väsisid. Koolimaja õues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui mõni poiss hakkas klassiruumis teisi üle laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi õpetajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksumängu sai harrastatud ka kodus.</p>
<p> Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.</p>
<p> Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4–5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.</p>
<p> Traditsiooniliselt pidid kõik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. Mõnikord alustasid aga vanemate klasside tüdrukud ringmänge ning seda õpetajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega mürgeldamist. Need olid üsnagi tuntud nimetustega ja neid teati üle Eesti, nagu “Me lähme rukist lõikama”, “Kes aias…”, “Bingo” ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis kõik jalutajad. Tüdrukutele meeldis selliseid mänge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa võtta, kuid nad sikutati mänguringi mitme tüdruku poolt.</p>
<p> Algklassides õppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt õppisid ühes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus mõnikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus käsitleti ainet, mida väiksemad veel ei õppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see mõnel päeval nädalas esimene tund. Näiteks tund, mil kolmas klass õppis vene keelt. Esimeses seda ei õpitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud väiksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis mängida. Mäletan ühte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning kõrvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai mängitud vist matsu ja üksteist suure kisa ja lärmiga taga aetud. Mängu kõrghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid kõik kuni vahetunnini seina ääres püsti seisma. Me ju tegelikult segasime kõrvalruumis läbiviidavat tundi.</p>
<p>PALLIMÄNGUD</p>
<p>Kooli juures oli võimalik tegeleda ka mitmesuguste pallimängudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal mängisid põhiliselt nooremate klasside õpilased rahvastepalli, organiseeriti võistlusi klasside vahel. Vahel mängisid vastamisi poiste võistkonnad, teisel korral jälle ainult tüdrukutest koosnevad naiskonnad. Mõnikord oli ka segavõistkondi. Kevadel ja sügisel, kui ilmad veel soojemad ja õpilased vahetundide ajal õues olid, käis sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis väga populaarne. Kooli poolt organiseeriti sõpruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis sõitsid kohale õpilased Villeverest ja Võhmast. Mõnikord käidi ka neil külas. Olin ka ise ühel korral võistkonnas, mis käis Võhmas külas. Võisteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hilissügisel, siis ei olnud võimalik võistlust õues enam läbi viia. Sealsel koolil olid aga väga kitsad ruumid, kuid õpilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid sõidutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks võisteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See jõukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid võitjateks meie poisid ja nende tüdrukute võistkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid jälle meie omad võidukamad.</p>
<p> Samal koolimaja ees oleval platsil mängiti ka võrkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside õpilased. See mäng millegipärast mind ei paelunud ja ma jäin sellest kõrvale.</p>
<p> Koolimaja taga oli aga jalgpalliväljak, mida ümbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil õppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse õpetajadki sellest mängust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasvõi seda, et väljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning ründajad. Olin vist kuuendas klassis, kui ühel õhtupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis väga lühikest aega töötanud kolhoosis partorgina. Hruštšovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki üle kahe aasta ühe koha peal töötada. Mulle ja minu koolikaaslastele jäi see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli mängimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja pärast läks mängimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi töötajadki, kes parteisse ei kuulunud, üldse tundsid. Kui rääkisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui õppisin Põltsamaa Keskkoolis, olin ka mõnda aega jalgpalli mängimas, ning siis ei leidnud ma seal küll enam midagi uut.</p>
<p> Kui õppisin Kabalas juba lõpuklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli mängimiseks vastavad lauad ja rõngad. Mõned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei võtnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud külanoored.</p>
<p>SEDA EI TOHTINUD ÕPETAJAD NÄHA</p>
<p>Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega „Õuna lõikamine“. Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud.</p>
<p>INTRNAADI MAGAMISTUBADES</p>
<p>Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel kõrvuti kaks magamistuba. Ühes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. Kõrvaltoas olid väiksemad. Mõlemasse tuppa pääses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.</p>
<p> Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole üheksast kuni üheksani õhtul. Kui ka vanemad olid vooditesse läinud, ega siis see ei tähendanud veel, et kohe magama jäädi. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt mõni õpetaja, lahkus. Peagi hakkas väike grupp poisse kaarte mängima. Suurt laetuld tavaliselt põlema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm õpetajat, ära paistnud. Mängu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. Mõnikord võtsin ka ise neist mängudest osa, kuid tegin seda siiski võrdlemisi harva, kuna kaardimäng mind eriti ei huvitanud. Mängiti viit lehte ja <em>saskut<a title="" href="#_edn1"><strong>[1]</strong></a></em>, millest ma ka vahel osa võtsin. Esimese mängu reeglid olin õppinud ära kodus. Teise omad õppisin mängu käigus. Poistel oli ka teisi mänge, nagu kakskümmend üks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte mängiti, toas olnud kolme- neljateistkümnest poisist keegi. Oli ka neid, kes läksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu tõmbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse läheks. Ükskord, kui üks punt kaarte mängis ja paar poissi ahju juures suitsu tõmbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed sõnad olid:</p>
<p> “Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba täis ja kaardimäng käib.”</p>
<p> Kogu selline tegevus lõpetati muidugi kohe ära. Kojamees rääkis aga kõigest järgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu tõmbamisega vahele jäid, visati kuuks ajaks internaadist välja. Nad pidid kuu aja jooksul südatalvel nelja kilomeetri kauguselt iga päev jalgsi kodu ja kooli vahet käima hakkama. Uuriti välja ka, kes tol hetkel kaarte mängisid. Nemad said viimased hoiatused.</p>
<p> Kõrvaltoas olid küll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest üle kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma jäänud. Mõnikord avati kahe toa vaheline uks ning mõned poisid hakkasid lihtsalt omavahel tüli norima, mille tagajärjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjasõda. Ka omaette mäng. Tavaliselt olid kaotajateks väiksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks läks, püüdsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. Mõnel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. Ükskord juhtuski, et üks väiksemate toa vanem poiss viskas ühe väikese poisi padja millegi otsa. See läks lõhki ja suled lendasid üle toa laiali. Väike poiss, kes õppis teises klassis, hakkas suure häälega nutma. Suled pühiti põrandalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul läks jälle suureks uurimiseks ja ülekuulamiseks, mis öösel toimunud oli. Poiss, kes padja lõhki viskas, saadeti iga päev kodust kooli käima ja seda õppeaasta lõpuni.</p>
<p>MÄNG KOOS KÜLAPOISTEGA MINU KODU JUURES</p>
<p>Tol ajal hakkasid minu koduküla lapsed niipea, kui juba vähegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis tööle. Meie rohida olid külas asuvad maisi- ja kapsapõllud, võtsime küünides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, sõtkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljapõldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. Tööd jätkus ja sellel ei näinud lõppu olevatki. Seepärast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida mängude ja igasuguse meelelahutusega täita. Tööpäevad olid pikad, sama pikad kui täiskasvanutel, kes kolhoosi põldudel töötasid. Mõnikord olid need ka väga väsitavad. Ei jõudnudki pärast enam midagi teha. Me elasime küla ääremaal ja teiste poistega, kes küla keskel elasid, väga sageli kokku ei puutunud, välja arvatud siis, kui olime koos tööl. Üsna sageli võtsid aga külapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal läks siis peagi lahti jalgpalli mängimiseks. Tavalisest väljakust oli see maa muidugi väiksem ning seal olid ka mõned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel löödi vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. Mõnikord mängiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. Külast tulnud poistele selline mäng meeldis ja oli ka tõsi, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt mängida ei lubatud.</p>
<p>LAPSEEA MÄNGUD SAID LÄBI</p>
<p>Hiljem, kui õppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite mängudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale õppetöö igasugusele klassivälisele tegevusele. Võtsin kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa võetud ka mitmesugustest sportlikest üritustest, sai mängitud korv- ja jalgpalli. Lapsepõlv sai nagu läbi. Kui keskkooli lõpetasin, asusin tööle ja õppisin ka kaugõppe teel ülikoolis. Hiljem järgnes perekonna loomine. Kõik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi mängida. Alles hiljem, poja sündimise järel sai temaga jälle mängitud, kuid eks need olnud enam-vähem samad mängud, mida ise sai kunagi mängitud. Mõnikord sugulaste juures külas käies või ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai mängitud koroonat või piljardit, kui need lauad olemas olid.</p>
<p> Aja jooksul keskendusin igat liiki mälumängudele. Mitmetel töökohtadel töötades arvati mind ikka võistkondadesse. Koostasin ka ise mälumängude küsimusi ja mõnel korral juhtisin ka nende läbiviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud Pärnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. Töötasin samal ajal Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama ülesannet tuli mul mõnikord täita ka omavalitsuste liidu üritustel.</p>
<p> Ise olen palju aega pühendanud ristsõnade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui tähekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojatütar mulle nende lahendamise põhimõtted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid võimalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe “Õhtuleht” lehekülgedel. Oli ka erinevate raskustega ning mängija võis valida, millist ta lahendama hakkab. Mõni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. Mälu ja mõtlemise treenimiseks on ristsõnade ja sudokude lahendamine väga kasulik ajaviide.</p>
<p>EI TAHA VENELASEKS SAADA</p>
<p>Mis puutub suhtlemisse ja mängimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsepõlvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas mõni üksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga ühtegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid sõdureid venelastega. Mäletan ühe teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli õues sügisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba välja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga küsis see poiss oma sõbralt:</p>
<p>“Kas sa tahad venelaseks hakata?“</p>
<p>“Kes need on?”</p>
<p>“Noh, tead need, kes sügisel kolhoosis kartuleid noppimas käivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.”</p>
<p>“Ei, selliseks ma küll hakata ei taha.”</p>
<p>Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga näinud.</p>
<p> Samas on huvitav jälgida, milliseid mänge harrastatakse nüüd. Mänguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on tõesti arvukalt. Neid ei jõua üles lugedagi. Mõnikord tekib siiski mõte, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi vähem, osataks ehk nende väärtust enam hinnatagi. Palju mänge mängitakse aga arvutiga.</p>
<p>ARVUTI AINULT MÄNGIMISEKS</p>
<p>Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar tükki, mis mulle tõenäoliselt sobisid. Käisin ühte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli põhiliselt teismelise poja kasutada, selle maha müüa. Täpsemaid põhjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega üldse teha saab, hakati rääkima kõikvõimalikest mängudest ning poiss oli kohe abivalmis näitama, mida sellega mängida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, ütles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise ära. Milliseid, selles osas jäi ta mulle vastuse võlgu. Lõpuks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult mängimiseks kasutada. Tol ajal ei õpetatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada kõik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui mängimine üldse näha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle ära. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. Õige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjatööd. Mänge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli väga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende mängudega piirdus põhjaliku uurimisega, mis seal üldse on. Õnneks ei langenud minu lapselaps arvutist sõltuvusse. Tal oli koolis arvutiõpetus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega ümber käia.</p>
<p>KAHJU ARVUTISÕLTLASTEST</p>
<p>Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis mänguasi, kus inimmõistust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese tööriistaks või abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist fetišeeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub mõne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja põhjus ei olnud milleski muus, kui jäi vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. Kõik probleemid arutati omavahel läbi ning ka eriarvamuste puhul jõuti kompromissidele. Nüüd aga jäävat puudu lihtsalt kõige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.</p>
<p> Praegu on tõsiselt kahju lastest, kes on langenud arvutist sõltuvusse. Kõige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen näinud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. Võiks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis mängimise pärast jäetakse isegi koolitükid õppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes töö juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga mängida. Poiss mängis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. Lõpuks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega mängida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii nõudlikud ja järjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise väljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus jääb kasinamaks jne ning selle on põhjustanud arvuti. Ju ikka tuleks lähtuda vanadest tõdedest, et ühegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse nõudest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele ühe või teise asja või mänguga minna võib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi täiskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka sõltlasi. Samas on häda selleski, et ka täiskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru.</p>
<p>Raivo Kaik</p>
<p>Pärnus</p>
<p>November 2013</p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardimäng neljale mängijale, mängitakse paaris.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 115 < Pärnu l. < Pilistvere khk., Kabala v., Kurla k. – Raivo Kaik, s. 1946. a. (2013)
Maakond
Viljandimaa
Kihelkond
Pilistvere khk.
Koguja
Raivo Kaik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950. aastad
Koguja sünniaeg
1946
Koguja sugu
mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Raivo, snd. 1946. a. Viljandimaal
küla
talu