Ma mängin Matuga ja Aveliga müstilisi sõjaväelasi, et meil on "powerid" näiteks: magmaelustajavõime, langenud sõjaväelaste võime, meteoriidivõime, vee-elustajavõime, tule-elustajavõime või metsade ja põõsaste kasvatamise võime. Me mängime aias, kus ühes kohas on kiik ja ronimiskoht. Seal me luurame teisi lapsi ja nad mängivad ka ainult, et nad pole meie tiimi liikmed või armee. Mina olen nende ülem ja ma panen oma sõdalased luurama teise kuninga armeed. Meile see mäng meeldib, sest ma olen mänginud seda mängu juba kaua aega. Ma laenan relvi oma sõpradele mängimiseks ja neile meeldib neid kasutada sõjas, sest mul on ainukesena Annikoru külas päris oda kujutis. Mul oleks nagu päris mõõgad ja kilbid, mida ma olen koos oma isaga teinud. Õhtul, kui ma pean koju minema, siis antakse mu relvad tagasi ja ma lähen koju. Kui mul on väga palju asju käes, siis Matu aitab mind neid koju viia. Siis ma saadan ta koju ja lähen siis ise koju ka.
Me mängime "Serimuuvit" niimoodi, et meil peaks olema vähemalt 10 mängijat. Need jaotatakse kahte rühma ja sealt lihtsalt otsustatakse, milline rühm tahab otsida või milline rühm tahab põgeneda. Seda peaks mängima õhtul, sest siis on õues pime, aga päeval võib ka mängida. See mäng käib niimoodi, et üks rühm põgeneb ära ja peidab end ära, siis hakkab teine rühm otsima. Aga nad võivad alles siis tulla, kui on lugenud viiekümneni, ja siis hakkavad nad otsima. Ja kui nad kedagi näevad, siis hakkavad nad teda taga ajama, ja kui saavad kätte, puudutavad. Siis peab ta neid, kes otsivad, aitama.
Me mängime"Trihvaad". Alustaja me saame teada niimoodi, et keegi loeb algul kümneni. Siis me teeme „Sujevaad” (öeldakse „sujeva”) ja siis iga osavõtja näitab ühe käe sõrmedel mingit arvu (0–5) sõrmi. Siis liidetakse need näidatud sõrmed kokku ja alustatakse lugemist ja selgitatakse välja, kes kaotab. Siis too läheb lugema. Aga seda mängu on hea mängida siis, kui koos on vähemalt 10–15 mängijat.
Mängu alustaja selgitatakse välja salmi lugemisel. Salm on: "Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi. Pommi taga oli saks, saks sai vastu kõrvu plaks. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba."
Mängu alustaja, "püüdja" või "lugeja" selgitame välja nii, et viskame kulli ja kirja. Mängu alustamise salm on selline: "Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle tonni. Tonni taga oli saks, saks sai vastu hambaid plaks."
Mäletan, et siis, kui olin väike, siis mängisime sõbraga poodi. Muidugi oli esimene asi see, et me läksime kaklema, kes saab olla kassapidaja. Noh, müüsime seal igast kola, mida maja pealt leidsime. Mäletan, et vedasime ostulettidele kokku ka ema meikimistarbed ja õe kooliõpikud. Oli seda kisa ja kära küll küllalt, aga lõbus oli küll. Rahaks olid meil paberilipakad.
Üks isik saab paar palli (vastavalt oma valikule). Teine isik läheb nii kaugele, kui ta arvab teist palli viskavat. Nüüd võtab esimene (pallidega) isik palli ja viskab täiest jõust. Teine isik jällegi korjab palli üles ja toob tagasi. Ja nii kordub see, kuni olete ennast mõlemad ära väsitanud. NB! Mäng on väga igav, ei soovita mängida: S. Parem mängige traditsioonilist jalgpalli.
"Püüdja" või "lugeja" tuleb vahepeal sellest, kes on näiteks kõige pikem või kõige lühem. Või siis lihtsalt – „kes viimane see hapupiimane“, see tähendab, et tehakse võidu mängu toimumispaika, ja see, kes on viimane, see ongi mängu alustaja. "Punaste pükstega politsei, ütles mulle eitiidamoi, mina ei tundnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt." "Üks, kaks, kolm, sina oled tolmutomm." "Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, seda parandada saab, ainult sina, sitapea."
Meie mängime poistega jalgpalli. Meie selgitame lugeja: "Шла кукушка мима леса, а за нею три балбеса. Kу-ку, выходи на букву "у". А на "у" я не хочу, а хочу на букву "а", "а" закрыла варата, вот и кончилась игра.
Üks paneb silmad kinni ja loeb kümneni. Teised aga samal ajal peidavad end ära. Kui otsija on kümneni lugenud, hakkab ta teisi otsima. See, kes viimasena üles leitakse, on järgmine otsija. Sinna kohta, kus otsija luges, peab oma kätega koputama ja karjuma: "Uka, uka mina prii!"
"Politseid ja pätti" mängitakse niimoodi, et valitakse laste seast välja "politsei" ja "kurjategijad". Politsei peab pätid kinni püüdma. Siis valitakse teine politsei, ja see, kes oli politsei, see on pätt. Ja see kes, oli pätt, on politsei.
Rahvastepallis on kaks kaptenit. Ühed mängivad ühel pool, teised teisel pool. See, kes saab palliga pihta, läheb mängust välja. Kes maapalliga saab pihta, see ei lähe mängust välja. See, kelle võistkonda jääb rohkem mängijaid, see on võitja.
"Kivijänniks" kutsuti umbes viieteistkümnekilose kivi võimalikult kaugele heitmist. Iga järgmine viskas sealt, kuhu eelmise kivi kukkus. Kui kaugemale astusid, siis seda viset ei loetud. Leiutati selline viskemoodus: tõukad palli rinna pealt võimalikult kaugele ja kukud ise kõhuli.
Kahest pliiatsist, tikutoosist, juuksekummist tehti isoleerpaela abil püstolitaolised esemed. Nendega sai lasta kivikesi ning väikeseid traadijuppe mitmekümne meetri kaugusele. Esialgu oli selliseid laskeriistu üksikutel, kuid järsku nädalaga valmistasid üle poolte õpilastest endale vähemalt ühe sellise relva. Paari kuu pärast Tiia Tõnus teatas, et meie koolis koguti ja hävitati 140 "püssi". Teistes Mustamäe koolides toimusid samal ajal samasugused kampaaniad.
Maikuus peeti alati veesõdu liimipudeli ja ventiiliga. Vooliku teises otsas on välja võetud kuuliga pastakaots. See on pistetud pluusi kõhupealse nööbi auku. Kui ventiilikumm on ilusti pluusi alla ära peidetud, siis välja ei paista midagi. Liimipudelit pigistades lendab peenike veejuga kuni viie meetri kaugusele. Kui "militariseeritud" pluusinööpi sõrmede vahel hoida, saab niret täpselt sihtida. Kõige tavalisemateks veekahuriteks olid 300-grammised kuni liitrised šampoonipudelid, millel torgati pastakakere läbi korgi ning kolmekümnekopikalised veerandliitrised kummist klistiiripritsid. Keskkooli õpilased on valmistanud ka keerulisemaid agregaate, mille maht on ämbritäis, ning jalaga pumbates lendab hästisihitav juga kuni kümne meetri kaugusele. Oli ka haruldasemaid veeheitevahendeid: kasutatud ühekordsed süstlad, Ungarist turismireisilt toodud veepüstol ning mulle kolmandaks sünnipäevaks kingitud fotoaparaat, mille objektiivist nupulevajutamise hetkel vett välja pritsib. Mitmed õpetajad olid igasuguste pritsikate peale väga maiad ning võtsid meilt neid jõuga või utlimaatumitega ära. Sel alal olid eriti agarad tööõpetuse õpetaja Hiiepuu, endine kehalise kasvatuse õpetaja Viktor Savason ning õppealajuhtaja Urve Valdmaa. Õpilastele tehtud majandusliku kahju hüvitamist ei olnud õpetajad nõus arutama. Ei tea, kas pidasid nad seda väikeseks kahjuks või õpilasi rikkusehunnikuteks.
Talve alguses esimestel lumistel päevadel, koolinädala ja veerandi lõppudel pidasime lumesõda. Pärast tundide lõppu jooksid poisid kiiresti alla, panid riidesse ning vorpisid hulga lumepalle. Kui tüdrukud soovisid uksest välja tulla, siis tervitati neid lumepallidega ning ei lastud koolimaja uksest välja tulla. Vahel oli meil seejärel veel mölluhood sees ning siis loopisime kooli seinal asuvat maalingut või üksteist.
Enamasti sünnipäevadel ja laagrites, kuid harva ka koolis mängisime Astrid Lindgreni "Kalle Blomkvistist" laenatud "Valgete ja punaste rooside sõda". Tehti kaks võistkonda. Enamasti pakuti kaks kõvemat kapteniteks, kordamööda valiti, noorem alustas. Siis hakkas kumbki võistkond rada ette valmistama. Kuskile peideti mingi eriline ese (plastmassjänes, limonaadipudel, kamm, peegel), koostati kiri, milles teatati, kus otsitav ese leidub. Siis peideti see kiri ära ning järgmises kirjas teatati, kuhu eelmine kiri peideti. Viimane kiri anti vastaste kätte. Nemad püüdsid siis meie peidetud kirju ja "talismani" kätte saada, meie nende oma. Tavaliselt võitjat ei selgunud, kuid hulk aega sai rõõmsalt korruseid või metsa mööda sebida.
Tuntud "Palli kooli" klassid olid meil nii: esimene: viskad palli kahe käega vastu seina, lased korra maha põrgata ning püüad kahe käega kinni. Teine: viskad palli parema käega vastu seina, lased korra maha põrgata ning püüad kahe käega kinni. Kolmas: viskad palli vasaku käega vastu seina, lased korra maha põrgata ning püüad kahe käega kinni. Neljas: viskad palli parema käega vastu seina ning kohe püüad parema käega kinni. Viies: viskad palli vasaku käega vastu seina ning kohe püüad sama käega kinni. Kuues: viskad palli parema käega ülestõstetud parema jala alt läbi ning püüad kohe kahe käega. Seitsmes: viskad ülestõstetud vasaku jala alt vasaku käega palli läbi vastu seina ning püüad kohe kahe käega. Kaheksas: viskad palli ümber keha selja tagant parema käega vastu seina, lased korra põrgata maha ning püüad kahe käega. Üheksas: viskad palli vasaku käega ümber keha vastu seina, lased korra põrgata ning püüad kahe käega. Kümnes: viskad palli ristis käte vahelt vastu seina ning püüad kohe teistpidi risti pandud käte vahele. Üheteistkümnes: viskad palli kahe käega selja tagant üle pea vastu seina, lased korra põrgata ning püüad kahe käega. Parimad mängijad loopisid vahel ühe jutiga kõik klassid läbi.
"Kuningat" sai mängida palli olemasolu korral igal pool. Mängu läbimiseks tuli palli põrgatada 21 korda labajala, põlve, rusika ja pea vahel. Kui said üheksa, kolmteist või kakskümmend punkti, "läksid lõhki" ja pidid seda vooru uuesti alustama.
"Sopsu" mängiti enne kehalise tundi kuni kümnekesi. Alustati "memmeviskekohast". See on poolkuu vabaviskejoone ja punktiiri vahel, kus "memmeviskega" (pall on kahe sirgelt rippuva käe vahel ning viskel liiguvad ainult õlaliigesed) loopides sai peaaegu alati sisse. Igaüks võis kolm korda proovida. Kes kordagi sisse ei saanud, langes välja. Järgmine koht oli vabaviskejoon. Seal ning edaspidigi oli kolm katset. Raskemad kohad olid vabaviskeringi tagant, kolmepunktijoonelt, keskringist, keskjoonelt ning lõpuks keskjooneringi tagant. Sinnamaani jõudsid vähesed. Kes endas kindel oli, võis osa kohti vahele jätta, kuid kui ta kaugemalt sisse ei saanud, loeti ta saavutuseks viimati sissesaadud koht (nagu kõrgushüppes).
Veel sai väheste osalejatega mängida "Päikest". Mängiti sellise korvi all, kuhu oli joonistatud vabaviskeala. Korvialusel joonestusel oli mituteist kohta, millel seistes tuli pall korvi saata. Alustati korvi poolt vaadates esimesest vasakpoolsest joonest. See on joon, mille kõrval peab seisma see, kes korvpallimängu ajal vabaviskaja möödaläinud viskeid püüab. Mitmekesi mängides määratakse "Päikeses" järjekord karjumisega. Esimene läheb nimetatud joone juurde, viskab. Kui sai sisse, siis võtab palli, läheb järgmise joone juurde, viskab jne. Pärast möödaviset saab palli järjekorras järgmine mängija. Kui järjekord jõuab uuesti esimese mängijani, viskab see sealt, kust eelmisel korral mööda viskas. Järgmised mängijad viskavad samuti oma möödaviskekohtadest. Viskekohtade järjekord on selline: kõigepealt kolm vasakpoolset vabaviske püüdjate seisujoont, siis vabaviskejoone vasakpoolne ots, siis alumise kaare iga katkendjoon, siis vabaviskejoone parempoolne ots, siis vabaviskejoone keskkoht, siis tagumise kaare keskkoht ning lõpuks kolm parempoolset vabaviske püüdjate seisujoont. Üksikutel kordadel viskasid paremad loopijad kõigist kohtadest järjest sisse, kuid enamasti võttis "Päikese" läbimine kümmekond minutit aega.
"Kahtkümmend ühte" tuli samuti korvi juures mängida. Seda võis ka üksinda harjutada, kuid mitmekesi oli lõbusam. Ühe viskekorra ajal võis teenida kõige rohkem kuus punkti. Alustati vabaviskejoonelt. Kui sisse läks, said kolm punkti. Ükskõik, kas pall läks korvi või puudutas vaid korvilauda, pidi laskma tal korra maha põrgata. Kui korvilauastki mööda viskasid, oli järgmise võistleja kord. Teisel viskel said sisseminemise eest kaks punkti ning pall tuli kohe pärast korvirõnga või -lauapuudutamist kinni püüda. Viimase viske sissesaamise eest saadi üks punkt. Kui olid kõigil kolmel korral järjest sisse saanud, oli uuesti sinu viskeseeria kord. Muidu pidid ootama või vaatama, mida teised mängijad tegid. Mängiti kas kahekümne ühe või kahekümne kahe punktini. Viimasel juhul loeti punkte kahekümne üheni ja tagasi. Kui sul oli kolmteist või kakskümmend üle kahekümne ühe või alla nulli punkti, siis "läksid lõhki". See tähendab, et su punktide arv muutus esimese ringi ajal "lõhki minnes" nulliks, teise ringi ajal kahekümne üheks. Mängijaid enamasti üle nelja ei olnud.
Kui "Seitset" mängiti paarkümmend minutit, siis "Kümmet" mängiti vahel terve pärastlõuna. "Kümneski" määrati järjekord karjumisega ning esimene viskas vabaviskejoonelt. Kui ta sisse sai, viskas järgmine võistleja vabaviskejoonelt, kui ei saanud, siis sealt, kust palli kätte sai. Kui mõni kaasmängija lauast eemale põrkavale pallile ette jäi, visati sealt, kus ettejääja oli. Kui keegi lauast mööda viskas, läks tema punktiseis nulli. Alla nulli ei saanud kellegi "arve" olla. Kui mõni lauale ega korvirõngale pihta ei saanud, siis järgmine viskas vabaviskejoonelt. Kui olid mängides kümme punkti täis saanud, siis tuli mängu lõpetamiseks sooritada veel "võtmevise". Kui sul oli kümme punkti täis, siis sõltumata eelmisest viskajast läksid vabaviskejoonele ning püüdsid sisse saada. Kui oli kümme punkti täis ning võtmevise tabatud, olid sellest mängust väljas. Vahel juhtus, et ühel mängijal oli kaheksa või üheksa punkti ning teistel ainult kaks-kolm, kuid siis veeres pall enne juhtija viset kaugele, liider viskas lauast mööda ning oligi nullipoiss.
"Seitset" mängiti ühte korvpallikorvi. Jälle määrati järjekord. Punkt saadi juurde korvi sisse viskamise eest ning võeti maha korvirõngast ja korvilauast möödaviskamise eest. Korvilauaks loeti ainult selle esimest poolt ja külgi. Esimene viskas vabaviskejoonelt. Kui ta sisse sai, viskas uuesti vabaviskejoonelt. Kui esimene mööda viskas, sai järgmine võimaluse visata sealt, kus ta palli kätte sai. Kui pall veeres kolmepunktijoone taha, siis sealt sisse visates saadi kaks punkti korraga. Kui mõni korvilauale pihta ei saanud, võeti tal punkt maha ning järgmine viskas vabaviskejoonelt. See, kelle punktide arv oli kas seitse või miinus seitse, langes välja.
Mustamäel sageli harrastatavad pallimängud olid "Viis", "Seitse", "Kümme" ja "Kakskümmend üks". "Viis" ehk "Viit miinust" jalgpalli moodi mängiti vastu mõnda akendeta seina. Selles ja mitmetes mängudes määrati järjekord karjumisega. Näiteks arutades selgub, et soovitakse "Viite" mängida. Kohe ruttu hõikab Heiti: "Essa!" (esimene) ja Gert: "Nessa!" (neljas). Jüri ja mina hõikame peaaegu koos: "Kossa!" (kolmas), kuid kuna Jüri hõikas siiski natukene varem, jään mina teisele kohale. Siis lepitakse kokku, mitme puudutusega mängitakse ning otsitakse pallile algpaik (mingi väike lohk, värviplekk või joonistatakse kriidiga ring). Iga lööja soovib lüüa palli vastu seina. Kui ta ei taba, siis saab miinuse. Esimene paneb palli "algasendisse" ning lööb ta sealt vastu seina. Pall põrkab seinast kuhugi ning järgmine mängija peab kokkulepitud või vähemate puudutuste arvuga palli vastu seina lööma. Kui pall kaugele veeres, võis teda ära tuua nii: kükitati, võeti pall põlvede vahele ning tammuti niimoodi seinani. Seda loeti üheks puudutuseks. Kellel sai viis miinust täis, see langes mängust välja.