Tegelased on vana juut, hobune, vanker, piits, tee ja Jerusalemm. Üks on jutustaja, kes seletab, kuidas vana juut läks reisima Jerusalemma. Kui jutustaja nimetab „juut“, keerab ta kaks korda ümber, aga kui „vana juut“, siis keerab ta kolm korda, teised tegelased aga üks kord. Ja kui juut hüüab „Jeruusalemm põleb!“, siis peavad kõik endale istmekoha otsima, ja kes ilma jääb, peab uueks jutustajaks olema.
Täisviide
ERA II 103, 207 (1) < Setu, Meremäe v., Lutja k. – Marta Uggur, Puista algkooli õpilane < emalt (1935)
Tegelasi võib olla ka piiramata. Igal mängijal on laut tehtud murule, auk kaevatud, kuid keskel on laut tühi. Igaüks pistab oma auku kepi, ja ajaja on kivi (oina) nii lähedale ajanud, et saab kepiga oinast lüüa ja kaugemale ära ajada. Teised võivad seni jälle, kui ta oina kepiga lähemale ajab, sinna tühja auku minna. Siis võib segaduses oina-ajaja saada ka uue lauda. Ja kui oinas on laudas, läheb teine ajama ja ta saab endale selle lauda.
Täisviide
ERA II 103, 208/9 (3) < Setu, Meremäe v., Lutja k. – Marta Uggur, Puista algkooli õpilane < emalt (1935)
Lapsed jaotatakse kahte gruppi. Ühed tuppa, teised välja. Toasolijad vahetavad väljasolijate nimed endile. Väljasolijad tulevad ühekaupa sisse ja kummardavad, keda ise tahavad. Kui sellel ei ole tema nimi, siis saab pika nina ja läheb välja tagasi. Tuleb uus ja teeb sedasama. Kui kõik on õigesti kummardanud, hakkab mäng uuesti pihta.
Täisviide
ERA II 103, 211/2 (1) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane (1935)
Lapsed ritta, üksteisel ümber keha kinni. Üks müüb, teine ostab. „Tere, tere!“ ütleb ostja. „Mis tarvis?“ küsib müüja. „Ritka,“ ütleb ostja. „Tõmba!“ ütleb müüja. Tõmbab, ei pääse. „Kalla külma vett pääle,“ ütleb müüja. Ostja kallab vett ja tõmbab. Ostja läheb viib rida koju. Tuleb uuesti. „Tere, tere!“ ütleb rida-ostja. „Mida otsid?“ küsib müüja. „Ritka.“ „Kus selle pandsid?“ küsib müüja. „Läksin kodunt ära. Kirju kass ajas kapilt rida maha ja must sõi rida ära. Ütles, et osta uus.“ „Pesnu kasse,“ ütleb müüja. „Pessi, pessi, vits läts katski,“ ütleb ostja. „Kakse,“ ütleb müüja.
Täisviide
ERA II 103, 212/3 (2) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane (1935)
Üks peidab murule heina sisse raha. Teised lähevad seniks tuppa. Kui peidetud, tulevad teised ja otsivad. Peitja loeb 50–100 ja kui keegi ei leia, peidab seesama peitja uuesti. Aga kui keegi leiab, saab ise peitjaks. Mängivad piiramata arvul.
Täisviide
ERA II 103, 213 (3) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane (1935)
Üks peidab peosse, teine otsib. Kui otsija ära leiab, saab see ütlejaks, kelle käes oli raha või sõrmus. Kui kolm korda valesti peidetud, minnakse naist, meest võtma. Ütleja ja peitja lähevad eraldi ruumi. Märgivad sääl ühe nime ja tulevad tuppa. „Tere, tere, kus käisid?“ küsivad teised lapsed. „Kosjul,“ ütleb peitja. „Kus külas?“ küsivad teised. „Rohukülas,“ vastab peitja. „Mis naisel nimi?“ küsivad teised. „E“ on nime esimene täht. Nüüd mängivad ja ütlevad teised, üks punaste põskedega ütles: „Ehk Eevi?“ – „Ei ole eht.“ – „Emmi?“ – „Ei.“ Üks kostab: „Elvi?“ – „Jah, on!“ See, kes ütles „Elvi“, sai peitjaks ja endine ütlejaks. Mäng algab uuesti. Mängivad piiramata arvul.
Täisviide
ERA II 103, 215/7 (6) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane (1935)
Vana aja pulma tantsulaul. Tantsiti nõnda: Üks jalg üles, teine alla, hüpati aina. Rätsep Rein läks reisima, läts ta naist kosima. Läts ta Läti talole läsä naase lävele. Sääl oli kolm tütrukut, Üts oll Kai, teine Mai, kolmas armas Marike. Rätsep võttis Marikese, reise kodo naasega. Imä vasta pajatama: Oh sa räpne Reinukene, võti naase Lätimaalt. Lätimaal um laisa naase, Virumaal um virga naase. Oh sa kallis imäkene, missa mulle inne es ütle. Võtnu naase Virumaalt, Virumaalt Viljantist. Rätsepäl oll rauast hopõn, hirmus väga virgake, naane tal oll puunõ naane, hirmus väga laisake.
Täisviide
ERA II 103, 218/9 (8) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane < K. Haar, 75 a. (1935)
Üks on nimepandja, teine ostja (müüja). Nimepandja paneb igale ühe nime sosinal kõrva, et keegi ei kuuleks. Ostja hõikab ühe nime: pääsuke. Ei ole. Hõikab käo. Kägu tuleb välja. On määratud koht, kuhu joosta. Ostja küsib: palju tahad? 10 senti. Loeb peale 1, 2, 3, ja kägu hakkab jooksma ja ostja taga. Kui kätte saab, saab käost vanakurja lind, kui ei saa, saab ingli lind. Ostja hõikab: tuvi. „On!“ Tuvi müüja küsib 20 senti sellest. Loeb raha ja ajab niisamuti taga. Kui kõik ostetud, lähevad müüja ja ostja eraldi tuppa või sellisesse kohta, kuhu näha ei ole ega keegi ei kuule. Mängivad kokku, kumb on kuu, kumb päike. Seda teistele ei ütelda. Lapsed ümber keha kinni ja kahe käe alt – müüja ja ostja käte alt. Kuu annab kulda, päike peksa. Kui alt käe mindud, hakatakse kaaluma. Kes kaalule asetatakse ja suu lahti jätab või naerab, sellest saab vanakuri, aga kes seda ei tee, saab ingliks. Aetakse vanukurju taga ja pekstakse. Mängivad piiramata arvul.
Täisviide
ERA II 103, 220/2 (8) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane < K. Haar, 75 a. (1935)
Üks paneb värvinimed lastele ja teine ostab. Kui nimed pandud, tuleb ostja: „Tere, tere.“ – „Mis ostat?“ „Värve,“ vastab ostja. „Missugust?“ küsib müüja. „Punast,“ vastab ostja. Võtab värvi, ostab ja küsib: „Palju tahat?“ – „10 senti“. Loeb müüjale raha peole: 1, 2, 3, 4, jne. Ajab siis värvi taga, kuni koduni. Kui kätte saab kedagi, tuleb nende kaalumine käte peal. Kõik on samasugune, ainult üks on vanakuri ja teine ingli.
Täisviide
ERA II 103, 223 (10) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane < K. Haar, 75 a. (1935)
Kaks lappi maad, üks kullil, teine lastel. Piirid on kindlad. Kull on õige, ei lähe laste maale, on omaga rahul, aga lapsed, vigurid, lähevad kullimaale vargile: „Varasta, varasta kulli vara, kull on kodust ära läinud.“ Kull tuleb, ajab lapsi taga, keda kinni saab, see saab järgmine kord kulliks.
Täisviide
ERA II 103, 224 (11) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane < K. Haar, 75 a. (1935)
Palju lapsi, võtsime üksteise keha ümbert kinni. Üks oli ridaostja, kõige taga oli ridaema. Ridaostja küsib: Ridaema, ritku on? Ridaema: Kuhu selle panid? Ridaostja: Must kass kisk maha, valge kass sõi ära. Ridaema: Kuhu sa ise läksid? Ridaostja: Külalisi saatma. Ridaema: Kuhu lapsed jäid? Ridaostja: Lapsed tulid taga. Ridaema: Tapnud vitsaga. Ridaostja: Maa alla pugesid. Ridaema: Kaevanud välja. Ridaostja: Labida hand läks katki. Ridaema: Parandanud sepa pool ära. Ridaostja: Sepp sõi lapse putru kõhu täis ja läks lõhki. Ridaema ütleb: Kaksa üks ritk.
Täisviide
ERA II 103, 227 (1) < Setu, Meremäe v., Tsirgu k., Saare t. – Efimia Priimus, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Loeme kõik poisid ja tütarlapsed ära: kui palju on? Kui on üle 8 lapse, siis hakatakse mängima. Loetakse, kellel tuleb katuse taha minna. Kui „olijal“ katuse taha mindud, visatakse tokk (krasna paalka) üle katuse. Nüüd lapsed põgenevad ära kuhugi lähedal olevasse küüni või kuhu saavad. Nüüd tuleb katuse taga olija välja, krasna paalka käes ja hakkab lapsi otsima. Kui aga lapsed märkavad, et otsija tuleb, siis kas põgenevad ära teistesse hoonetesse, nii et ta ei näe, või kui teistesse hoonetesse minna ei saa, siis vahetatakse riided. Kui otsija nime valesti hõikab, siis tuleb tal uuesti katuse taha minna. Ja nüüd algab uuesti. Kui otsija leiab kõik lapsed ära, ja kelle kõige esmalt kätte sai, sellel tuleb katuse taha minna. Kui üks lastest puudub, sellel tuleb peidupaigast ise välja tulla.
Täisviide
ERA II 103, 231 (5) < Setu, Meremäe v., Tsirgu k., Saare t. – Efimia Priimus, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Suurte poiste ja tüdrukute mäng. Olti paljukesi üheskoos. Nüüd otsustati, kumb on väljaütleja ja kumb on sõrmuse käkjä. Sõrmuse käkjä võttis mingi puu või missuguse asja, mis käe pealt näha ei ole. Ütleja oli kuskil kaugel teistest. Sõrmuse käkjä hakkab seda asjakest käkmä. Kui kõikidele käkitud, siis küsib käkjä: „Ütle, kelle käes on?“ Kui ta on ära ütelnud, siis käkib käkjä jälle uuesti. Nüüd küsib jälle: „Kelle käes on?“ Kui ta on ka selle ära ütelnud, siis käkitakse kolmas kord. Kui kolmas kord on läbi käkitud, siis kummal on suurem arv, sellel tuleb nüüd ütelda kuskilt kaugelt kosilane. Kui poiss on, siis tuleb ütelda pruut. Nüüd lähevad teistest kaugele ja nüüd ütleb poiss tüdrukule kosilase. Nüüd tulevad teiste juure ja teised küsivad, kus te käisite. Vastavad: „Kosjas käisin.“ „Kus külas?“ Ütlevad: „Keera külas.“ Nüüd hakatse otsima. Üteltakse: Matsid, Sahkarid, Semmenid, Taraskid, Kriisad, Timmad, Hilpid, Kusmad, Parod ja palju teisi nimesid. Kumb välja ütleb selle nime, tuleb temal ütlejaks olla, ja teine saab nüüd käkjäks. Nüüd algab mäng uuesti.
Täisviide
ERA II 103, 233/4 (7) < Setu, Meremäe v., Tsirgu k., Saare t. – Efimia Priimus, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad võtavad üksteise kätest kinni, näod ühele poole pöördud, ja sünnitavad nõnda pika rongi, mille eesotsas juhtija asub. Kuhu juhtija ees kõnnib või jookseb, sinna peab terve rong taga käima, tema järel kõndima või jooksma. Rongisolijad laulavad kõndides või joostes mõnda marsitaktis laulu: „Turnivennad, üheskoos, ühes vaimustusehoos, vaba loodusesse.“ Madu võib ümber maja ja muude asjade ümber, majast ja tubadest läbi, ühest trepist üles, teisest alla joosta, võib end kokku kerida, siis jälle käte alt läbi tükkides lahti hargneda, loogeldes vingerdada, tagurpidi käia, end segi põimida. Viimaks hakkab madu oma „saba“ püüdma. On see käes, siis tekib ring, ja jandile võib mõni ringmäng ehk mingisugune muu mäng järgneda, milles ring on tarvilik.
Täisviide
ERA II 103, 235 (1) < Setu, Meremäe v., Paklova k. – Ksenja Vislaoja, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Seda mängu saab mängida väljas, selles mängus saab ainult kahekesi mängida. Aga selle mängu riistad on üks käejämedune puu – sellest tähtsust ei ole, kui pikk – ja üks sõrmejämedune puupulk, otsad peenikesed, ja üks piitsavarre-jämedune kepp. See säetakse sellele suurele puule pääle ja tehakse veel sinna ümber poolteise meetri laiune ruut. Nüüd oligi see valmis. Üks laps läks püüdma, teine jäi sinna ja võttis selle piitsavarre-jämeduse kepi ja pandis sellele pihta, kus oli sõrmejämedune puupulk säetud käejämeduse puu pääle. Kui ei läinud piirist välja, siis „põletas“ ta enda ära. Siis tuli teine lööma ja tema läks püüdma jne. Mängivad nad niikaua kui süda soovib.
Täisviide
ERA II 103, 235/6 (2) < Setu, Meremäe v., Paklova k. – Ksenja Vislaoja, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Seda mängu saab väljas mängida. Sellest tähtsust ei ole, kui palju inimesi on. Aga ainult paaris ei tohi olla. Kõik on muidu paaris, aga üks inimene ei ole paaris. See astub kõige ette ja hõikab hass-hass, siis jookseb kõige viimane paar välja. Hõikaja püüab sellest paarist kumbagi kinni võtta. Aga need ei anna, püüavad ise kokku saada. Kui kätte ei saa, siis tuleb sellel jälle hõigata, aga kui saab ühe kinni, siis tuleb sellel hõigata, kes kinni ei andnud jne.
Täisviide
ERA II 103, 238/9 (5) < Setu, Meremäe v., Paklova k. – Ksenja Vislaoja, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Seda mängu saab väljas mängida. Sellest tähtsust ei ole, kuipalju inimesi on. Üks teeb nii palju augukesi maa sisse kui inimesi on, muidugi endale kah. Teistel on kohus otsida kas pall või mingisugune ümmargune kivi. Nüüd algab mäng pääle. Üks jaotab need augukesed ära, mis kellele saab. Nüüd võtab üks selle palli ja veeretab. Kelle auku pall seisma jäi, see peab palli kätte haarama ja ütlema „stup“. Aga teised jooksevad niikaua kui kuulevad, et öeldakse „stup“. Siis peavad nad seisma. Kes palli kätte võttis, see peab neile lööma, kui ei lähe pääle, saab sel „vurr“. Kõik tulevad kokku sinna aukude juurde ja tõmbavad sellele vurru, kellel pääle ei läinud. Siis määravad veel kohuse, et kui vurru saad, siis pead pool kilomeetrit ühe jala pääl minema, ainult ühes paigas saad puhata. Nüüd veeretab jälle teine. Kelle auku pall läheb, see hakkab palli võtma, teised põgenevad kas kakskümmend. Kui pall käes, hõikab ta kõvasti „stup“, siis peavad nad seisma. Tema lööb kellelegi, kes on lähemal. Kui pääle läheb, siis see peab jälle teisele lööma. Kui pall ei ole kellegi käes, siis võivad nad kõik joosta edasi ja võib ka ennast ära peita kuhugi kivi taha või võsastikku jne.
Täisviide
ERA II 103, 239/40 (6) < Setu, Meremäe v., Paklova k. – Ksenja Vislaoja, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks oli vanakaru. Pannakse rätiga silmad kinni. Vanakaru ütleb: põgeneda ei tohi. Siis lähevad kõik, koputavad karu selja pääle, küsivad, mitu sammu annad. Siis karu ütleb, kas 10 või 5 jne. ja lähevad minema. Kui kõik on kohal, siis karu läheb neid otsima. Kelle kõige enne kätte saab, see on vanakaru. Kui ta saab lapse kätte ja ütleb nime valesti, siis karjuvad kõik „põlenud-põlenud“ ja ta peab uuesti vanakaru olema.
Täisviide
ERA II 103, 247/8 (5) < Setu, Meremäe v., Tsirgu k., Lätte t. – Aliide Muiste, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängiti suvel ja kevadel. Mängisid suured poisid ja tüdrukud isekeskis ja ka väiksemad isekeskis. Selle järele, kuidas oli osavõtjaid, võeti ka köis (ohjad või heinakoormaköis). Kui osavõtjaid oli rohkem, seoti kaks köit kokku. Pika köie mõlemad otsad seoti kinni ja sõõri moodustanud osavõtjad võtsid sellest kinni (enamasti kahe käega). Üks osavõtjaist läks ringi sisse. Ta püüdis kedagi osavõtjat puudutada. Tema lähenemisel aga laskis vastav mänguosaline köie lahti ja teised katsusid köit jälle nii hoida, et see maha ei kukuks. Tihti sai seesolija köie pingulitõmbamisest isegi haiget. Seesolija ei tohtinud köiest välja minna, küll aga üle köie küünitada. Joostes mööda ringi, lasksid kõik eespoolsed mänguosalised köie lahti, kuna taga see jälle nobedalt kinni püüti. Mäng nõudis nobedust. Seesolijal oli raske kedagi tabada. Tabamisel öeldi: „Tsüür´, käeh.“ Tabatu asendas seesolija.
Täisviide
ERA II 103, 289/91 (2) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mängiti peaasjalikult jõulupühist kuni „urbõpääväni“ (1 nädal enne lihavõttepühi). Viimne paastunädal oli püha. Seda mängu harrastasid peaasjalikult meesterahvad, väikesed, suured ja paiguti isegi vanad mehed. Mäng oli peitemäng. Mängimise algul võeti „seerepit“. See seisnes selles, et keegi mänguosaline püüdis õhust kas viskenuia või mõne teise kepikese, kust siis teised mänguosalised päältpoolt kinni võtsid. Kes kõige päälmiseks jäi, see sai otsijaks (päält katmist ei olnud). Siis viskas keegi, kes kaugemale jõudis visata, kepi minema. Kepi viskamisel pidid kõik mänguosalised juures olema. Keppi visati paiguti mitte maja eest, vaid üle katuse, et otsimine rohkem aega võtaks. Kui kepp visatud, otsisid teised mänguosalised endile peiteurka. Kepi tooja pidi kõik nad aga üles otsima. Kui ta kedagi nägi, siis karjus nimepidi. Näiteks: „Tsüür´, Petra käeh, Petra käeh!“ Karjutu pidi siis välja tulema. Uuesti läks kepi järgi see, kes esimesena kätte saadi. Mängukohaks eelistati selliseid talusid, mis võimaldasid soodsamaid peidukohti. Viskekepp tehti tihti haooksast. Oksa kõrvalharule jäeti lühike jupike oksa külge ja visati umbes 40–80 cm pikkust kõrvalharu pidi (läks kaugemale).
Täisviide
ERA II 103, 291/2 (3) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mängiti enamasti väljas. Lapsed mängisid ka talvel toas. Mängisidki seda mängu ainult lapsed, nii poisid ja tüdrukud koos kui ka eraldi. Õues sobival kohal asetati mõne eseme peale kepp, millega trihvatada. Mängu alul kas jäi keegi osavõtjaist ise otsijaks, või siis keegi poiss tegi toas ühe sõrmeotsa nõeseks ja surus rusikasse. (Vajaduse järgi 2 rusikat.) Kes valis nõese sõrme, sai otsijaks. Otsija pigistas silmad kinni ja käänas pea maa suunas, koputas lugemise taktis kepiga vastu alust ja luges kindlaksmääratud arvurea. Selle aja jooksul peitsid teised endid nii, et nad võimalikult kiiresti kepi juurde jõuaksid. Lugemist lõpetades hakkas otsija teisi otsima. Tema ei julgenud aga kepist kaugemale minna, sest siis oleks võinud keegi peiteurkast temast rutem kepi juurde jõuda teda ära trihvatama. Kui otsija kedagi nägi, siis hüüdis ta teda nimepidi ja jooksis kepi juurde koputama. Näiteks: „Tsüür, trihvaah Ivo käeh!“ Otsija pidi kõik üles otsima ja keegi ei tohtinud enne teda kepi juurde saada ja teda ära trihvatada. Kui kellelgi õnnestus see, siis tulid ülejäänud peiteurkaist välja ja endine otsija jäi uuesti otsijaks – ta pidi jälle kinnisilmi arvurea lugema ja kepiga vastu alust koputama. Jõudis ta aga kõik ära trihvatada, siis jäi otsijaks see, keda ta kõige esimesena trihvatas. Vanad inimesed (55 aastat)ei mäleta seda nooruses mängitavat.
Täisviide
ERA II 103, 293/4 (4) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Seda mängu mängisid ainult lapsed. Mängiti toas. Osavõtjaid oli 4–5. Mängisid nii poiss- kui tütarlapsed. Osavõtjad seisid igaüks ühte toa nurka. Üks jäi otsijaks. Oli osavõtjaid rohkem, siis püüti mõne eseme asetamisega kuhugi mõni nurk juurde teha. Otsija käis kordamööda iga nurgasseisva mänguosalise juures ja küsis: „Anna’ mullõ nulka’!“ See vastas: „Võta’ tagakambrõst!“ Kui kõik läbi küsitud, peavad mänguosalised nurki vahetama. Sellel ajal püüab ka otsija ühte nurka saada. Kes ei saa nurka, see jääb uueks otsijaks.
Täisviide
ERA II 103, 295 (5) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)
On lastemäng. Mängisid poiss- ja tütarlapsed koos kui ka eraldi. Mängiti enamasti toas, aga ka väljas. Osavõtjaid 6–12 inimest. Üks jäi haukaks (vabatahtlikult) ja üks emaks. Ema oli harilikult keegi tugevam. Ema kehast võtsid ülejäänud kinni. Nad moodustasid ühise saba (igaüks pidas eelmisest keha ümbert kinni). Haukaksjäänud püüdsid kedagi saba lõpust ära kiskuda. Ema aga võttis kätega vastu. Ka saba tegi kaasa kõik asendimuutused, mida põhjustas ema. Sabasseisjad häälitsesid „tsjaa’, tsjaa’“ jne. Kui haugas kellegi sabast ära jõudis tõmmata, siis imiteeris ta selle kallal hauka röövtegevust.
Täisviide
ERA II 103, 296/7 (6) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Mängisid väiksed lapsed mõlemast soost. Üks osavõtja oli otsija. Tema pani pea pingi peale ja ootas, kuni keegi osavõtjaist „uikas“. Need ei tohtinud aga enne „uigata“, kuni kõik ennast ära said peita. Otsija pidi kõik ära leidma. Kellegi nägemisel hüüdis: „Tsjuur´, (nimi) käeh!“ Uueks otsijaks jäi see, kes esimesena leiti. Mängiti ainult toas (talvel).
Täisviide
ERA II 103, 297/8 (8) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mängiti õues, teedel. Mängisid ainult poisslapsed; ka täiskasvanud. Mängiti suvel. Mänguosalised varustasid ennast parajate lööginuiadega ja jagunesid kahte ühesuurusesse gruppi. Tsõõr lõigati harilikult kusagilt kõva, paraja jämedusega puu otsast (umbes 20 cm läbimõõt ja 2 cm paks). Selle suurus, paksus ja tugevus olenes mängijaist, vastavalt vajadusele. Mängijad grupid läksid teel üksteisest parajasse viskekaugusesse ja panid sõõri vahel liikuma. (Esimene vise kokkuleppel.) Vastasgrupp (üksteisest parajate vahekaugustega) püüdis tsõõri peatada, ja veel parem, tagasi lüüa. Kui see õnnestus, joosti tagasi lennutatud (löödud) tsõõri kaugusele ja visati tsõõr sealt. Vastasgrupp pidi jälle kiiresti taganema ja jooksva tsõõriga samuti toimima nagu esimenegi. Mängu edu mõõdeti võidetud maa pikkusega. (Armastatud ja tuntud mäng.)
Täisviide
ERA II 103, 302/3 (11) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Osavõtjaid kaks last. Mängida võib toas kui ka väljas. Tehakse kas kase- või lepavitsast kärbis ja kaks väikest konksu. Pääle selle lõigatakse umbes 6–7 cm pikkune ja 6 mm–1 cm jämedune oksajupp pooleks. Mänguosalised viskavad neid vaheldumisi üles: kui kukuvad mõlemad lõikepinnaga peale, siis ülesviskaja paneb oma konksukese madalamale kärbiseoksale. Siis viskab teine. Kui aga oksajupi üks lõikepind ainult pääle tuleb, siis konksu ülespoole ei asetata. Konksu asetatakse ülespoole ka, kui mõlemad ümarikud pooled peale juhtuvad. Korraga on kummalgi mänguosalisel ainult üks vise. Konksude asetus on aste-astmelt kõrgenev ja samuti alanev. Kui üks jõuab kõige kõrgemale kärbise oksale, siis on ta „Riiga“ jõudnud ja hakkab alla tulema. Kumb mänguosaline ennem „Riiga“ ja säält koju jõuab, on võitnud.
Täisviide
ERA II 103, 307/8 (13) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mitmete lastemängude ees lugesid lapsed järgnevaid salme. Kui mänguosalisi palju oli, siis iga salmi lõpus oleva sõnaga („tupp“, „krunkst“) langes üks välja. Kes kõige viimaseks jäi, see hakkas mängus kas otsijaks või muuks.
I „Tründsa, vandsa, päätim, laatüm,
tsõhhom, prohhom, tevest´ tupp.“
II „Sõkla, makla, teldin, poldin,
liiva, laiva, murdu krunkst.“
Täisviide
ERA II 103, 317/8 (19) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
(Meeste ilo. Pääosalisi 2. Kõrvalosaliseks kokkukogunud külarahvas, nii naised kui poisid.) Ilo algab sellega, et lapsed märkavad, et seda tuppa tuuakse ja põgenevad. Ilo – keegi mees, kellel on seljas karvupidi kasukas ja karvupidi müts, ette olid tehtud õlgedest sarved (õled keeratud nagu köied ja kuidagi ümber pea keeratud). Ilo sarvede ümber oli köidetud värviline vüürätt. Ilo ise talutati tuppa neljal jalal. Talutajal on seljas (mehel) naisterahva „rüüd“ ja „linik päävüüga“, millised on harilikult vanad ja sõnnikused. Käe otsas on tal „must pan´g, koh lumi seeh ja aholuud (tahmane ja tihti niiske) vartpiteh seeh, luvvaots üleväh.“ Talutaja toob kitse tuppa ja köidab kitse perä pingi kotsile nagla (vaja) külge, vüürätiga’ „kinni’“ ja hakkab teda lüpsma. Kits aga lööb jalaga, ei lase tal lüpsta. Peremees vannub, kurdab ja läheb „soolategijat“ otsima. Räägib umbes selliselt: „Jummal´ essäkene, kuis s´oo rahvas niä võhl ommagi’, ar’ kaeht kitsõ. Kas vaest kiäki suulategijät tiid opada?“ Leiab soolategija. See teeb oma toimingud, nagu oskab ja arstib. Pääle arstimist ja nalju laseb kits lüpsta. Peremees paneb „aholuvva“ põrandale ja tänab jumalat ja kitse. Lüpsab tüki aega ja istub keset põrandat istukile, paneb pangi jalgade vahele ja hakkab sääl lund „ahholuvva“ varre otsaga segama, nii et ülemine ots tahmase luuaga mõnele näkku puutuks (nali). Kui selleks enam väljavaadet pole, siis hakkab võitegija rahvalõ võid andma. Teeb seda umbes nii: „Nahkõ’ no’ teele ka’ jumala pallõlda’, kitsõlõ sai abi.“ Nende sõnadega pillub ta rahvast musta lumega. Enne, võilöömisel laulab peremees: „Kokko, kokko kohupiim, sinnä’, tännä serbätüs.“ Ilo lõpeb sellega, et peremees läheb, nagu tuligi, kitsega välja.
Täisviide
ERA II 103, 338/40 (33) < Setu, Petseri v. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Seda mängu mängitakse või selle mängu sisu kõlab nii. Kaevatakse suur auk, nn. „imahaud“, suure augu ümber kaevatakse umbes ühe meetri raadiusega teised väiksemad hauad. Ümberringi kaevatakse mängijatest üks haud ehk auk vähem. Mängijaid võib olla umbes 5–6 ja vähem. Igasse vähemasse hauda asub hauaperemees. Igal mängijal peab olema kepp, missugune tahes, mis talle kohane on. Kepiots peab omas hauas olema. Üks mängija jäetakse hauast ilma. See peab üht muna suurde auku ajama. Aga haua peremees, kel kepp hauas on, ei lase ajada muna suurde hauda. Hauaperemees võtab kepi hauast ära ja lööb muna kaugemale, aga kui sel silmapilgul, kui hauaperemees muna lööb, saab see, kes muna ajas, kepi hauda panda, on ta nüüd haua omanik ja endine haua omanik peab minema muna ajama suurde hauda. Ja kui see saab teiselt haua ära võtta, siis läheb jällegi see, kes hauast ilma jääb. Nii kestab mäng edasi. Aga kui mängijad ei löö muna kaugemale, või ta ise saab suurde hauda ajada, siis peavad kõik oma hauad või kohad vahetama ja ka endine muna-ajaja haarab nüüd endale koha. Ja kes ilma jääb, see läheb muna ajama. Muna lüüakse suurest hauast välja ja mäng kestab edasi, nagu seletatud. See muna, mida aetakse, see võib olla luune või kivine (kivine, see on raske) ja ka puune. Meie mängime puumunaga, lõikame puust välja ümariku muna, see on kumanits ja nii ongi mäng saanud nimeks „Kumanitsa lüüminõ.“ Seda mängu nimetatakse ka veel teise nimega „Oinast lauta ajama.“
Täisviide
ERA II 103, 403/5 (1) < Setu, Vilo v., Parkanova k. – Ivan Luige, Truba algkooli õpilane, s. 1922 (1935)