Mängijaid on 6–8-ni. Harilikult mängitakse väljas õuel ja niidul. Ridaema istub murule ja teised sülle, üks jääb ritkuostjaks. Ritkuostja käib paar ringi ümber ritkuema ja ütleb: „Tere, tere, ritkuema!“ Ritkuema vastab: „Tere, tere, misä siiä tullid?“ „Ma tulli ritku otsma!“ vastab ostja. „Kosa tuu ritku pannid, mis ma sulle toona anni?“ küsib ritkuema. „Ma panni parsile, must kass sei ärr ja punane ai maha!“ vastab ostja. „Kos sa esi ollid?“ küsib uuesti ritkuemä. „Ma lätsi külalüsi saatma!“ „Kos latse olli?“ küsib ridaemä. „Latse tulli takan!“ „Ajanu ärr!“ käseb ridaimä. „Ai, ai, niikaua ku pagesiva kuupa!“ ütleb ostja. „Kaibnu välla!“ käseb ridaimä. „Kaibse, kaibse nii kaua ku lapju hand läts katski!“ „Minnü sepale!“ käsib ridaema. „Lätsi kah, sepp oll pallu paksu putru söönu ja ahu taadõ lahki lännü!“ „Mine siis võta edekambrist!“ käsib ridaimä. Ostja läheb ette ja kaabib kätega maad, ühtlasi katsub, kas ka ritk juba liigub, siis tõmbab ritku käsipidi üles ja nii algab uuesti, kuni kõik ritkud ostetud. Siis tuleb ritkuema saunakutsumine. Ostja tuleb ja kutsub ritkuema sauna. „Tule, tule sauna ridaimä!“ Ridaema vastab: „Mis puuga sul sann kütetü?“ – „Toomepuuga, ridäimä!“ – „Ei ma siis lähe, too om mõrru!“ – „Kasepuuga!“ – „Mõrru!“ – „Kuusepuuga!“ – „Mõrru!“ – „Vahtraga!“ – „Mõrru!“ – „Pihlakaga!“ – „Mõrru!“ – „Ubinapuuga!“ – „Mõrru!“ – „Mesipuuga!“ – „Jah, siis ma lää küll, mitme luku takan sul pini omma?“ – „Kümne luku takan!“ – „Veidü!“ vastab ridaema. „Sa’a luku takan!“ – „Veidü.“ – „Tuhandõ luku takan.“ – „Veidü!“ – „Miljoni luku takan!“ – „Siis ma küll lää!“ Ritkuema tõuseb üles ja hakkab minema, kuhu ostja teda veab, seni tulevad ritkulapsed, hakkavad koeramoodu haukuma ja kakuvad ridaema pikali. Siis algab mäng uuesti.
Täisviide
ERA II 102, 197/9 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. – Liidia Kallas, Lepistu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Liugu lasti vanasti mägedest alla suure reega. Liulaskmiseks olevat ehitatud lumest mägesid, mis libeduse saavutamiseks isegi veega olevat üle valatud. Kõige suurem liumägede ehitamine olevat olnud jõuluajal. Ratasliugu (jääratast) tehti siis, kui selleks soodne jää oli. Purjekelgust ja keppidega kelgu tõukamisest ei läinud korda teateid saada. Arvatavasti pole seda siinpool harrastatud.
Täisviide
ERA II 102, 283/4 (2) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Teised olid selle mängu juures päältvaatajad, üks oli kiisapüüdja. Kiisapüüdmiseks tõmmati umbes püüdjapikkune joon. Joone taha pandi mõni ese, näiteks puupulk, kuusekäbi, paberirull jne. Püüdma minnes oli järgmine jutuajamine kiisapüüdja ja päältvaatajate vahel: Päältvaataja: Miis, kos läht? Kiisapüüdja: Üle mere kiisku püüdma. Päältvaataja: Ära mine, sisse satad. Kiisapüüdja: Ei sata. See miis om käünü. Nüüd algas püüdmine. Kiisapüüdjal oli kaks puupulka käes, üks ühes peos ja teine teises. Pulkade otsad pandi vastu maad. Nüüd ajas kiisapüüdja enese nõnda üles, et peos olevad pulgad ja varbaotsad puudutasid maad. (Enne oli kõhuli.) Niisuguses seisakus pidi ta suuga joone taha pandud eseme ära võtma, ilma et ükski muu koht kehast oleks maad puudutanud. Ta võis ka pulkade pääl ja varvaste otste pääl edasi liikuda, ainult ei tohtinud pulka üle joone panna. Jõudis püüdja ettekirjutatud seisakus suuga asja kinni püüda, oli võitnud. Nõrkesid aga käed ja enne kõhuli kukkus, kui asja suuga kätte sai, siis loeti ta „sissesadanuks“. „Sissesadanu“ pidi uuesti püüdma.
Täisviide
ERA II 102, 288/90 (3) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Mängijaid võis olla piiramata arvul. Kõik mängijad, peale kahe, istusid ritta. Üks eelpool nimetatud kahest hakkas „sööjaks“, teine „ritsika tsuskjaks“. „Sööjale“ määrati kindel koht istumiseks, kust ta kõiki reasistujaid nägi. „Tsuskja“ võttis mingi eseme (raha, nööbi, sõrmuse jne.) pihku ja hakkas reas-istujaile seda järjekorras panema. „Tsuskja“ pidi nii „ritsika“ ühele pihku või rüppe laskma, et „sööja“ seda ei märkaks. „Sööja“ pidi ära märkama, kelle kätte „ritsik“ oli pandud. Oma arvamise järele ütles „sööja“ ühe istuja nime. Oli selle käes ritsik, kelle nime hõigati, siis sai „sööja“ vabaks ja läks ritta selle asemele, kelle käes ritsik oli, aga viimane hakkas „tsuskjaks“. Uueks „sööjaks“ sai endine „otsustaja“. Kui aga „sööja“ seda arvata ei suutnud, kelle käes ritsik oli, jäi ta edasi „sööjaks“, „tsuskjaks“ sai see, kelle käes ritsik oli, kuna endine „tsuskja“ istus uue „tsuskja“ asemele ritta. Kui „sööja“ kolmel korral järjesti valesti hõikas ,s.t. hõikas seda, kelle käes ritsikat polnud, pidi ta pandi andma pandikorjajale, kes mängu alul selleks määratud.
Täisviide
ERA II 102, 299/300 (1) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Üks määratakse rebaseks, teised on jahimehed. Nüüd lõigutakse hulk paberitükikesi ja antakse rebase kätte. Rebasele kinnitatakse ka paberist saba taha. Jahimehed lähevad kõrvale, et rebast näha ei oleks. Sel ajal põgeneb rebane, jättes paberitükikestest jäljed. Nüüd hakkavad jahimehed rebast jälgi mööda otsima. Rebase peidukoha juures (ligidal) jäljed lõpevad. Seda ümbrust otsitakse hoolega, kuni rebane leitakse. Kes rebase saba saab ära tõmmata, on järgmine kord rebane.
Täisviide
ERA II 102, 309 (8) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Mängijaid võib olla piiramata arvul. Igaüks märgib enda koha ükskõik missuguse märgiga. Üks jääb kohata. See hakkab jutustama. Kõige enne paneb ta igale kindla-koha-pääl-seisjale nime. Nimed pandud, hakkab ta jutustama, ükskõik millest. Jutustuses peavad esinema kõik ta pandud nimed. Kelle nime jutus nimetatakse, see tuleb jutustaja selja taha. Nii moodustatakse pikk rida. On kõik reas, hakkab jutustaja ees minema, teised aga taga. Korraga hüüab jutustaja: „Päike läks looja!“ Kohe püüavad lapsed omi vanu kohti kätte saada. Jutustaja, kes enne kohata oli, püüab mõne käest kohta ära võtta. Kes kohast ilma jääb, peab jutustajaks hakkama.
Täisviide
ERA II 102, 310/1 (10) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran (1935)
Mängijad seisavad ringis külg küljega vastamisi, näod ringi sissepoole pööratud, käsi seljataga hoides. Mängijad taha vaadata ei tohi. Üks mängijaist (ennem määratud) käib väljaspool ringi ja paneb nuudi kellelegi salaja pihku, nii et teised seda ei märkaks. Et keegi aru ei saaks, kellele ta nuudi pihku pistis, jätkab ta ringikäimist. Nuudi saaja ootab mõne hetke ja lööb siis nuudiga endast paremal pool seisjat. See hakkab põgenema, kuna nuudisaaja teda taga ajab ümberringi kuni endise kohani. Siis hakkab nuudisaaja käima omakord ümberringi, aga nuudiandja asub tema kohale ringisseisjate vahel. Mäng jätkub endiselt.
Täisviide
ERA II 102, 330 (6) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Mängijaid võib olla piiramata arvul. Üks mängijatest saab liisu läbi nõiaks, kes tunnuseks taskurätiku ümber käe köidab. Nõid hakkab teisi mängijaid taga ajama; viimased põgenevad mänguplatsil nõia eest. Keda nõid puudutada saab, on nõia vang. Ta peab seisma laialisirutatud kätega paigal nagu kivipost. Teised, keda nõid veel puudutada pole saanud, võivad vangi päästa nõidusest, kui saavad teda puudutada. Endine vang on nüüd vaba ja võib jälle nõia eest põgeneda. See mäng võib kesta niikaua, kuni kõik mängijad on nõiutud. Et see aga väga pikale viib, siis lõpetatakse mäng soovi korral.
Täisviide
ERA II 102, 333 (8) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Valitakse ridaema ja ridakitkja. Ridaema istub maha, ridad kõik järjest ridaema ette >>>>>>>>>>, hoides kätega üksteise ümbert kinni. Ridakitkja läheb ridaema juurde ja ütleb: „Tere, ridaema!“ Ridaema: „Tere, tere!“ Ridakitkja: „Anna mulle ritku!“ Ridaema: „Kuhu sa selle pandsid, mis ma eile sulle andsin?“ Ridakitkja: „Panin puuriidale. Kanad olid maha ajanud ja siga oli ära söönud.“ Ridaema: „Kus ise olid?“ Ridakitkja: „Ise läksin külalisi saatma.“ Ridaema: „Kus lapsed olid?“ Ridakitkja: „Taga tulid.“ Ridaema: „Peksnud.“ Ridakitkja: „Peksin, peksin – maa sisse vajusid.“ Ridaema: „Kaevanud.“ Ridakitkja: „Kaevasin, kaevasin, labida vars läks katki.“ Ridaema: „Läinud sepale.“ Ridakitkja: „Läksin, läksin – sepa naine oli palju paksu putru keetnud, sepa kõhu lõhki söötnud. Ridaema: „Mine, kaeva säält edekambrist.“ Ridakitkja läheb rea ette, teeb kätega, nagu kaabiks kartuleid, võtab siis esimesel ridal (mängijal) kätest kinni ja tõmbab. Rida ei tule välja. Ridakitkja käib korra ümber ridarea, kaabib jälle, tõmbab – ei tule veelgi. Käib korra jälle ümber ridarea, kaabib rea ees, tõmbab, nüüd annab esimene rida järele. Paneb selle rida kuhugi kõrvale, läheb ridaema juurde ja palub endiselt. Tuleb endine kahekõne soovi korral mõnede muudatustega. Nii kitkub ridakitkja kõik ridad ära. Ridaema jääb üksi istuma. Sellele lubab ridakitkja sauna kütta väga hääde puudega. Ridaema on nõus sauna minema, kardab ainult koeri. Ridakitkja julgustab, et koerad olevat kinni. Niipea kui ridaema hakkab sauna minema, jooksevad koerad (endised ridad) talle kallale. Ridaema paneb joostes ruumist välja.
Täisviide
ERA II 102, 341/3 (17) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
Mängijad istuvad ringis, keegi heidab mõnele rätiku ja esitab neli küsimust, millele viimane peab vastama näiteks a päält. Mis on su nimi? Artur! Kust tuled? Ameerikast! Mida müüd? Apelsiine! Kuhu lähed? Austraaliasse! On vastatud õigesti, viskab ta rätiku edasi ja küsitleb teda tähestiku järgmise tähe päält (b). Jätab küsitav mõne vastuse võlgu, siis annab pandi.
Täisviide
ERA II 102, 414/5 (22) < Rõuge khk., Viitina v., Kaveldi t. – Bernhard Paltsepp, Viitina algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad hoiavad üksteise kätest kinni, pööravad näod sissepoole, sünnitadas pika rongi, nn. mao, mille eesotsas asub juhtija. Nüüd hakkab madu liikuma. Kuhu juhtija läheb, sinna peavad kõik teised järele minema. Mida osavam on juht, seda keerulisem on rongi käik. Madu võib igasuguseid keerulisi teid läbi joosta. Viimaks hakkab ta oma „saba“ püüdma. Kui see on käes, siis sünnib ring ja kohe võib alata mõni ringmäng.
Täisviide
ERA II 102, 437/8 (9) < Rõuge khk., Viitina v., Savioru t. – Kalju Pihu, Viitina algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
On teatav mänguplats. Mängijad on reas, üksteise seljatagant kinni. Kõige suurem ees. Üks mängijatest on kull ja tahab ema tagant poegi varastada. Ema ajab käed laiali ja kaitseb. Jookseb kull ühele poole, peab ema sinna minema. Pojad peavad alati ema poole hoidma. Saab kull ühe, viib oma pessa. Nii kull korjab kõik ära.
Täisviide
ERA II 102, 455 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Keskküla t. – Leili Tatrik, Viitina algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mänguplats on kolmeks jaotatud. Esimeses osas seisavad kõik lapsed. Keskel ääres seisab üks laps, see peab teisi püüdma. Lapsed jooksevad keskkohalt üle teisele poole. Jookseb ka kinnipüüdja otsejoonelt teise äärde – keda saab kinni, see jääb talle appi püüdma.
Täisviide
ERA II 102, 455/6 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Keskküla t. – Leili Tatrik, Viitina algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Lunastaja valib ühe teise mängija. Panevad seljad kokku ja võtavad käte alt kinni. Üks tõstab ühte, teine teist seljaga. Nii lastakse kas kümmekond korda teha või vähem.
Täisviide
ERA II 102, 466 (37) < Rõuge khk., Viitina v., Keskküla t. – Leili Tatrik, Viitina algkooli õpilane < isalt (1935)
Lunastaja käsib ühe mängija ukse taha ja lööb õlekõrrega ukse pääle, ning küsib teiselt, kas valus sai. Sai sel valus, antakse pant kätte. Kes teab, see ütleb alati, et valus sai. Kes ei saa sellest aru, ütleb, et ei saanud valus.
Täisviide
ERA II 102, 466 (38) < Rõuge khk., Viitina v., Keskküla t. – Leili Tatrik, Viitina algkooli õpilane < isalt (1935)
Mängijad istuvad kõik ringis, üks seisab keskel ja läheb ühe ringisolija juurde ning ütleb: „Kivinaaber, anna aset!“ See ütleb: „Mine teise tallu!“ Nii käib keskelolija kõik ringisistujad läbi. Nüüd tõusevad kõik püsti, keerutavad üksi ja loevad: „Kivinaaber, anna aset, kivinaaber, anna aset, kivinaaber, anna aset!“ Nii loevad nad, kuni see endine küsija ütleb üks, kaks, kolm; ja kõik istuvad. Kes kõige viimaseks jääb, saab küsijaks. Märkus: Küsijat võib ka liisuheitmise teel valida, siis kui kaks on viimaseks jäänud.
Täisviide
ERA II 102, 492 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Räpometsa k., Rooksu t. – Alice Kallas, Sammuka algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad istuvad kõik ringis. Üks on küsijaks ehk nõela otsijaks. See läheb ühe ringisolija juurde ja ütleb: „Tere!“ See vastab: „Tere, tere, mis sa siia otsid?“ Nõela otsija vastab: „Nõela otsin!“ Ringisolija küsib: „Kuhu sa selle nõela pandsid, mis ma sulle eile andsin?“ Nõela otsija hakkab nüüd lugema: „Tulin Kassikaabu rannast, Viirusilma Viibu rannast, lakkus leeme länikust, viis aga minnes nõela ära!“ Ringisolija vastab: „Mine teise tallu!“ Nii käib nõela otsija kõik läbi ja loeb kõigile sedasama. Kui kõik on läbi küsitud, siis loeb see küsija „üks, kaks, kolm.“ Kõik istuvad, kes viimaseks jääb, saab nõela otsijaks. Võib ka liisuvõtmisega mängida.
Täisviide
ERA II 102, 493 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Räpometsa k., Rooksu t. – Alice Kallas, Sammuka algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad seisavad paarikaupa reas, üks on üksikult ees ning hõikab: „Hars-marss, perämäne paar palagu.“ Siis jookseb viimasest paarist teine teisele poole ja hõikaja jookseb neid kinni võtma. Kui hõikaja neid kinni saab, siis on see hõikaja, kes jäi üksikult. See paar peab rea etteotsa minema. Need, kes jooksevad, peavad jooksma kokku rea eesotsas. Aga kui hõikaja ei saa kätte, siis jääb ta uuesti hõikajaks.
Täisviide
ERA II 102, 512 (6) < Rõuge khk., Pindi v., Leevi as. – Karl Alaver, Leevi algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Võetakse kilukarbi kaas. Üks läheb võtab kaane ja keerutab seda. Kelle nime ta hõikab, see peab tulema ja võtma kaane nii kinni, et see maha ei kuku. Ei saa kinni, annad pandi.
Täisviide
ERA II 102, 529 (29) < Põlva khk., Timo v., Koolma k. – Valter Võhn, Leevi algkooli õpilanei, s. 1920 (1935)
Tehakse üks suur mulk ning ümber natuke väiksemad mulgud. Mängijad otsivad nuiad. Iga mängija jaoks on ise mulk. Üks mängija jääb üksikuks. See tahab ajada palli mulku. Need ajavad palli ikka ringist kaugemale. Kui üksik jõuab palli mulku ära ajada, peavad mängijad kohti vahetama. Üksik proovib ka otsida endale ühte mulku. Kui tal see õnnestub, on teine muna-ajaja. Aga kui see uuesti jäi, ei saanud kohta, on ta edasi, niikaua kui leiab järgmine kord mulgu.
Täisviide
ERA II 102, 538 (12) < Põlva khk., Timo v., Leevi al. – Hilda Tiisler, Leevi algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Lapsed seisavad ringis ja üks on pandud kiisuks. Kiisu käib ümberringi, näugub igale ühele ja see peab ütlema „vaene kiisu“, kuid ei tohtinud ise selle juures naerda. Kes naerab, see läheb uuesti kiisuks.
Täisviide
ERA II 102, 541/2 (20) < Põlva khk., Timo v., Leevi al. – Hilda Tiisler, Leevi algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Kõik mängust osavõtjad panevad kordamööda oma käe teine-teise käe pääle. Siis hakkavad nad liigutama üles ja alla, lauldes üheskoos: „Tii, tii, tihane, tegi õlle. Konna jõiva purjo, hakkasiva kaklema, tsigli-tsägli, tsigli-tsägli“ jne. „Tsigli-tsägli“ ajal hakkavad nad üksteist kõditama.
Täisviide
ERA II 102, 545 (32) < Põlva khk., Timo v., Leevi al. – Hilda Tiisler, Leevi algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängijaid saab olla ainult kaks. Üks paneb ühe käe esimesed sõrmed umbes nii laiali, et otsade juures võib teine kaks sõrme vahele panna ja teisel käel samuti. Siis paneb ta sõrmed ristamisi kokku, esimene alla ja teine pääle, või vastupidi. Nüüd ütleb teisele: „Pane härg jooma!“ Teine pistabki parema käe esimese sõrme teise sõrmedest tekkinud ruutu. Siis püüab esimene pigistada tema sõrme ja pöidla küünega alt kriimustada.
Täisviide
ERA II 102, 570 (10) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijaid võib olla kuipalju tahes. Mängijad seisavad rinda (kõrvuti). Ainult kaks mängijat ei lähe rinda. Teine neist on vanakurat ja teine ingel. Ingel ütleb nüüd igale mängijale tasakesi kõrva sosistades (nii, et keegi pääle üteldava ei kuule) ta nime, linnunime. (Ka ühenimelisi võib mitu olla). Nüüd tuleb vanakurat ingli juurde ja hõikab: V.K. Till, till!
I. Kes sääl om?
V.K. Vanakurat.
I. Mis tä taht?
V.K. Tsirkõ.
I. Mis nimelisi?
V.K. Ütleb, missuguse linnunime tahes.
Nüüd peab see mängija reast välja jooksma, kes sellenimeline on (kui ei ole, tuleb vanakurat uuesti), ja ingel vanakuradiga püüavad teda. Kui ta juhtub vanakuradi kätte, siis on ta vanakuradi oma, saab aga ingli kätte, siis on ta ingli oma. Kui kõik linnud nõnda läbi on „jaotatud“, hakatakse kaaluma. Kaks poissi võtavad oma parema käega vasakust käsivarrest kinni. Siis võtavad poisid vasakute kätega teise paremast käsivarrest kinni ja sinna laseb mängija enese selili pääle. Kui ta naerab või on tal suu lahti, siis on ta vanakuradi oma. Kui ta aga ei naera ja suu kinni on, on ta ingli oma.
Täisviide
ERA II 102, 575/6 (15) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijaid võib olla paaris arv. Mängijad jagunevad kahte ritta, mõlemisse ritta ühepalju. Siis valitakse üks number (7, 8, 3, 4, 9, jne.) ja hakatakse lugema (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21) jne. Igaüks peab ütlema ainult ühe arvu. Kui aga tuleb öelda see arv, mis on jagatav mõeldud arvuga või lõpeb sellega – ütleme, et mõeldud arv on seitse, siis tuleb iga arvu juures, mis on seitsmega jagatav või mis lõpeb seitsmega, ütelda „prrrr“. Kui keegi eksib, läheb mängust välja. Kui keegi läheb mängust välja, algab järgmine ühest pääle. Kui üks rida läbi, algab teine, kui teine ka läbi, algab esimene. Kumb pool rohkem vastu peab, see on võitja.
Täisviide
ERA II 102, 580 (20) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
(Oma päälkiri.) Kui on vähe mängijaid, siis võib mängu korraldada tabureti või tooli abil, kui aga palju, siis laua abil. Laud või tool peab olema niisugune, kus küljes pole rauda. Kõik mängijad panevad mõlemad käed laua pääle. (Laua päält ei tohi nad kätt ära võtta.) Kui on aega möödunud rohkem kui tund, võib hakata küsima. Küsija peab olema see, kellel on ka käed laua küljes ja küsitaval samuti. Ütleme, et küsija küsib: „Mitu senti on Kalju Kindsikol raha?“ Nüüd lööb laud nii palju pauke, kui palju mul raha on. Kui laud hakkab lööma, peavad käed nõrgasti pääl olema.
Täisviide
ERA II 102, 584 (23) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijaid võib olla ainult kaks. Mõlemad mängijad istuvad pingi peale (nagu joonis näitab) ja panevad käed (nagu joonis näitab) kõrvade juure. Nüüd lööb teine vasaku käega teise käe pihta (kõrva juurde). Jõuab ta teise käe maha lüüa, on kapsapää maas. Nüüd katsub jälle teine õnne.
Täisviide
ERA II 102, 586 (25) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijaid võib olla kaks ja mängu mängitakse munapühil – Kristuse ülestõusmise pühil. Mõlemad mängijad võtavad munad kätte (nagu joonis kujutab) ja koksavad teineteise vastu. Kumma muna katki läheb, annab oma katkiläinud muna teisele.
Täisviide
ERA II 102, 589/90 (29) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)