Üks mängijaist on isakurg. Igal mängijal peab olema üks ring, ainult isal ei ole. Isa käsutab: „Kured ritta!“ Kõik kured lähevad suuruse järgi ritta. Siis kargavad nad ühe jala päält teise jala pääle, ajavad pääd kummargile ja hääldavad: „Kaaa-kroo, kroks-naks! Mida isa käsutab, seda lapsed teevad, isa ainult peab seda kõige esmalt tegema. Kui isa käsutab: „Kured kohale!“, siis kõik kured jooksevad omale kohale ringidesse. Kes ringist ilma jäi, see langeb mängust välja. Endine isa määrab uue isa ja uue isa ring kustutatakse ära. Nii kestab mäng edasi. Kes teisel korral ka ringist ilma jäi, see langeb mängust välja. Nii langevad kõik välja, kuni viimaseni. See jääb võitjaks, kes viimaseks kureks jäi.
Täisviide
ERA II 103, 443/4 (16) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks on poe peremees ja üks on ostja. Peremees paneb igale mängijale ühe värvi nime. Siis tuleb ostja ja ütleb: „Kill-kõll.“ Peremees ütleb: „Kes sääl on?“ Ostja ütleb: „Ostja.“ Peremees ütleb: „Mida sa tahad?“ Ostja ütleb: „Värvi.“ „Missugust sa tahad?“ küsib peremees. Siis ütleb ostja, missugust värvi ainult tahab. Missugust värvi ta tahab, see värv jookseb välja ja ostja läheb teda püüdma. Kui ostja määratud ajaks värvi kinni ei saa, siis on ta jällegi ostja. Kui kinni saab, siis on kinnisaaja uus ostja ja endine ostja saab peremeheks, aga endine peremees saab värviks ja uus peremees paneb talle värvi nime, missugust veel ei ole. Ja nii läheb see mäng edasi.
Täisviide
ERA II 103, 442/3 (15) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks mängijaist, kel kõvemad käed, võtab kasvava puu küljest kinni. Võib ka kuskilt säält kinni võtta, kust tõmbamisel järgi ei anna. Teised mängivad nii, et võtavad ise oma ees oleva mehe vöökohast kinni, moodustades ahela. Üks mängijaist katsub ahela kõvadust, tõmmates viimast meest kõigest jõust. Kes käed lahti laseb, see läheb ahelast välja. Võitjaks jäävad need, kes katkematuks ahelaks jäävad.
Täisviide
ERA II 103, 439 (12) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mäng võib aset leida suuremas toas. Ühel mängijal seotakse silmad kinni. Teine mängija võtab tal käest kinni ja viib teistest kaugemale, üteldes: „Ma viin sind seapahta.“ „Mida otsima?“ küsib viidav. „Putru sööma,“ vastab viija. „Kus lusik?“ küsib viidav. „Otsi ise,“ vastab viija ise tema käest lahti lastes ja ära põgenedes. „Pümme Ants“ hakkab nüüd „lusikaid“ otsima, s.t. põgenejaid. Kui kellegi kinni saab, peab enne ta nime ära ütlema, siis alles võtab ta rätiku peast. Kinnipüütul seotakse silmad ja viiakse niisama seapahta putru sööma. Nii kestab mäng edasi.
Täisviide
ERA II 103, 438/9 (11) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Lõigata niisugune kepp, millel palju oksi küljes on. Oksad jätta külge 3–5 cm pikkuselt. Võtta üks 7 cm pikkune hark ja lõigata lõhki. On see tehtud, siis tuleb see kepp, millel oksad küljes, maa sisse torgata. Mängijaid võib olla 2–4. Tuleb igal mängijal teha endale väike konksuga hark. See on „hobune“. Üks mängijaist võtab mõlemad hargi katkilõigatud osad ja viskab enda ette maha. Kui pulga osad kukkusid seesmiste pooltega maha, või välimiste pooltega, on õigus oma „konksuga hobust“ panna konksupidi rippuma kepi alumise oksa otsa. Aga kui hargi osad kukuvad nii maha, et üks välimise poolega, teine sisepoolega, ei saa ta oma hobust oksa pääle panna. Kui üks on oma korra harke visanud, viskab teine. Iga kord, kui hargid õigesti maha on kukkunud, paneb viskaja oma hobuse ühe oksa jagu kõrgemale. Kel hobune juba viimase oksani on jõudnud, võib lasta hobusel taevas saia süüa. Oma soovi järgi võib teisel mehel lasta kolm korda harke visata, et oma hobust ka kõrgemale ajada. Siis laseb mängija, kel hobune taevas, hobusel taevast maha tulla. Iga õige hargiheitega tuleb hobune ühe oksa jagu madalamale. See jääb võitjaks, kes ennem taevast maha jõudis.
Täisviide
ERA II 103, 430/2 (5) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad istuvad maha. Üks mängijaist läheb kordamööda iga mängija juurde ja ütleb esimesele: „Käib preili müüdä tiid, löüse sada senti, midä sa tahad, tuud ma osta, musta ja valgõt õnnõ õi tohi.“ „Midä sa ostit?“ Küsimuse pääle vastab see, kellelt küsiti, mida ta ostis. Võib mida tahes ütelda, näiteks „Mütsi ostsin.“ Küsija küsib: „Mis värvi see müts oli?“ Kõike värve võib ütelda, ainult musta ja valget ei tohi. Näiteks vastab see, kellelt küsiti: „Punane.“ „Punane või?“ küsib küsija. „Punane,“ vastab küsialune. Aga kui küsialune ütleb: „Jah“, annab ta pandi, ja kui küsialune ütleb musta või valget värvi, siis annab ka pandi. Pärast lunastavad kõik oma pandid välja.
Täisviide
ERA II 103, 429/30 (4) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Määratakse piirid. Üks mängijaist läheb piiri sisse ja heidab sinna magama. Teised mängijad tulevad piiri sisse ja trambivad jalgadega maad ja hüüavad tema nime järgi. Nagu näiteks maa peremehe nimi on Miku, siis hüüavad ikka: „Sõtku, sõtku Miku maad, sõtku sõtku Miku maad“ jne. Miku kargab üles ja püüab ühe mehe kinni. Kui ta mängija seespool piiri kinni saab, on see uus maa peremees, aga kui piiri taga kinni saab, on ta ikka veel peremees.
Täisviide
ERA II 103, 429 (3) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks mängijatest loeb, pannes iga sõnaga käe järjekorras iga mehe rinnale. „Esik, sesik, sippul maasik, kulda kalda, vabarna valda, tillo tibu poissi!“ Kellele „poiss“ saab, see astub lugemisest välja. Ja uuesti loeb lugeja, kuni kõik viimase mängijani astuvad välja. Kõige viimane hakkab teisi kinni võtma. Kes kinni saab, see hakkab jälle teisi püüdma. Kes püüab, sellele ikka hüütakse: „Kirp, kirp!“ Kui mängijad enam mängida ei taha, panevad käed risti rinna pääle. Kes jäi veel püüdma, see jäi kirbuks.
Täisviide
ERA II 103, 428/9 (2) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)