(Meeste ilo. Pääosalisi 2. Kõrvalosaliseks kokkukogunud külarahvas, nii naised kui poisid.) Ilo algab sellega, et lapsed märkavad, et seda tuppa tuuakse ja põgenevad. Ilo – keegi mees, kellel on seljas karvupidi kasukas ja karvupidi müts, ette olid tehtud õlgedest sarved (õled keeratud nagu köied ja kuidagi ümber pea keeratud). Ilo sarvede ümber oli köidetud värviline vüürätt. Ilo ise talutati tuppa neljal jalal. Talutajal on seljas (mehel) naisterahva „rüüd“ ja „linik päävüüga“, millised on harilikult vanad ja sõnnikused. Käe otsas on tal „must pan´g, koh lumi seeh ja aholuud (tahmane ja tihti niiske) vartpiteh seeh, luvvaots üleväh.“ Talutaja toob kitse tuppa ja köidab kitse perä pingi kotsile nagla (vaja) külge, vüürätiga’ „kinni’“ ja hakkab teda lüpsma. Kits aga lööb jalaga, ei lase tal lüpsta. Peremees vannub, kurdab ja läheb „soolategijat“ otsima. Räägib umbes selliselt: „Jummal´ essäkene, kuis s´oo rahvas niä võhl ommagi’, ar’ kaeht kitsõ. Kas vaest kiäki suulategijät tiid opada?“ Leiab soolategija. See teeb oma toimingud, nagu oskab ja arstib. Pääle arstimist ja nalju laseb kits lüpsta. Peremees paneb „aholuvva“ põrandale ja tänab jumalat ja kitse. Lüpsab tüki aega ja istub keset põrandat istukile, paneb pangi jalgade vahele ja hakkab sääl lund „ahholuvva“ varre otsaga segama, nii et ülemine ots tahmase luuaga mõnele näkku puutuks (nali). Kui selleks enam väljavaadet pole, siis hakkab võitegija rahvalõ võid andma. Teeb seda umbes nii: „Nahkõ’ no’ teele ka’ jumala pallõlda’, kitsõlõ sai abi.“ Nende sõnadega pillub ta rahvast musta lumega. Enne, võilöömisel laulab peremees: „Kokko, kokko kohupiim, sinnä’, tännä serbätüs.“ Ilo lõpeb sellega, et peremees läheb, nagu tuligi, kitsega välja.
Täisviide
ERA II 103, 338/40 (33) < Setu, Petseri v. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Mitmete lastemängude ees lugesid lapsed järgnevaid salme. Kui mänguosalisi palju oli, siis iga salmi lõpus oleva sõnaga („tupp“, „krunkst“) langes üks välja. Kes kõige viimaseks jäi, see hakkas mängus kas otsijaks või muuks.
I „Tründsa, vandsa, päätim, laatüm,
tsõhhom, prohhom, tevest´ tupp.“
II „Sõkla, makla, teldin, poldin,
liiva, laiva, murdu krunkst.“
Täisviide
ERA II 103, 317/8 (19) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Osavõtjaid kaks last. Mängida võib toas kui ka väljas. Tehakse kas kase- või lepavitsast kärbis ja kaks väikest konksu. Pääle selle lõigatakse umbes 6–7 cm pikkune ja 6 mm–1 cm jämedune oksajupp pooleks. Mänguosalised viskavad neid vaheldumisi üles: kui kukuvad mõlemad lõikepinnaga peale, siis ülesviskaja paneb oma konksukese madalamale kärbiseoksale. Siis viskab teine. Kui aga oksajupi üks lõikepind ainult pääle tuleb, siis konksu ülespoole ei asetata. Konksu asetatakse ülespoole ka, kui mõlemad ümarikud pooled peale juhtuvad. Korraga on kummalgi mänguosalisel ainult üks vise. Konksude asetus on aste-astmelt kõrgenev ja samuti alanev. Kui üks jõuab kõige kõrgemale kärbise oksale, siis on ta „Riiga“ jõudnud ja hakkab alla tulema. Kumb mänguosaline ennem „Riiga“ ja säält koju jõuab, on võitnud.
Täisviide
ERA II 103, 307/8 (13) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mängiti õues, teedel. Mängisid ainult poisslapsed; ka täiskasvanud. Mängiti suvel. Mänguosalised varustasid ennast parajate lööginuiadega ja jagunesid kahte ühesuurusesse gruppi. Tsõõr lõigati harilikult kusagilt kõva, paraja jämedusega puu otsast (umbes 20 cm läbimõõt ja 2 cm paks). Selle suurus, paksus ja tugevus olenes mängijaist, vastavalt vajadusele. Mängijad grupid läksid teel üksteisest parajasse viskekaugusesse ja panid sõõri vahel liikuma. (Esimene vise kokkuleppel.) Vastasgrupp (üksteisest parajate vahekaugustega) püüdis tsõõri peatada, ja veel parem, tagasi lüüa. Kui see õnnestus, joosti tagasi lennutatud (löödud) tsõõri kaugusele ja visati tsõõr sealt. Vastasgrupp pidi jälle kiiresti taganema ja jooksva tsõõriga samuti toimima nagu esimenegi. Mängu edu mõõdeti võidetud maa pikkusega. (Armastatud ja tuntud mäng.)
Täisviide
ERA II 103, 302/3 (11) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mängisid väiksed lapsed mõlemast soost. Üks osavõtja oli otsija. Tema pani pea pingi peale ja ootas, kuni keegi osavõtjaist „uikas“. Need ei tohtinud aga enne „uigata“, kuni kõik ennast ära said peita. Otsija pidi kõik ära leidma. Kellegi nägemisel hüüdis: „Tsjuur´, (nimi) käeh!“ Uueks otsijaks jäi see, kes esimesena leiti. Mängiti ainult toas (talvel).
Täisviide
ERA II 103, 297/8 (8) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
On lastemäng. Mängisid poiss- ja tütarlapsed koos kui ka eraldi. Mängiti enamasti toas, aga ka väljas. Osavõtjaid 6–12 inimest. Üks jäi haukaks (vabatahtlikult) ja üks emaks. Ema oli harilikult keegi tugevam. Ema kehast võtsid ülejäänud kinni. Nad moodustasid ühise saba (igaüks pidas eelmisest keha ümbert kinni). Haukaksjäänud püüdsid kedagi saba lõpust ära kiskuda. Ema aga võttis kätega vastu. Ka saba tegi kaasa kõik asendimuutused, mida põhjustas ema. Sabasseisjad häälitsesid „tsjaa’, tsjaa’“ jne. Kui haugas kellegi sabast ära jõudis tõmmata, siis imiteeris ta selle kallal hauka röövtegevust.
Täisviide
ERA II 103, 296/7 (6) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Seda mängu mängisid ainult lapsed. Mängiti toas. Osavõtjaid oli 4–5. Mängisid nii poiss- kui tütarlapsed. Osavõtjad seisid igaüks ühte toa nurka. Üks jäi otsijaks. Oli osavõtjaid rohkem, siis püüti mõne eseme asetamisega kuhugi mõni nurk juurde teha. Otsija käis kordamööda iga nurgasseisva mänguosalise juures ja küsis: „Anna’ mullõ nulka’!“ See vastas: „Võta’ tagakambrõst!“ Kui kõik läbi küsitud, peavad mänguosalised nurki vahetama. Sellel ajal püüab ka otsija ühte nurka saada. Kes ei saa nurka, see jääb uueks otsijaks.
Täisviide
ERA II 103, 295 (5) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Mängiti enamasti väljas. Lapsed mängisid ka talvel toas. Mängisidki seda mängu ainult lapsed, nii poisid ja tüdrukud koos kui ka eraldi. Õues sobival kohal asetati mõne eseme peale kepp, millega trihvatada. Mängu alul kas jäi keegi osavõtjaist ise otsijaks, või siis keegi poiss tegi toas ühe sõrmeotsa nõeseks ja surus rusikasse. (Vajaduse järgi 2 rusikat.) Kes valis nõese sõrme, sai otsijaks. Otsija pigistas silmad kinni ja käänas pea maa suunas, koputas lugemise taktis kepiga vastu alust ja luges kindlaksmääratud arvurea. Selle aja jooksul peitsid teised endid nii, et nad võimalikult kiiresti kepi juurde jõuaksid. Lugemist lõpetades hakkas otsija teisi otsima. Tema ei julgenud aga kepist kaugemale minna, sest siis oleks võinud keegi peiteurkast temast rutem kepi juurde jõuda teda ära trihvatama. Kui otsija kedagi nägi, siis hüüdis ta teda nimepidi ja jooksis kepi juurde koputama. Näiteks: „Tsüür, trihvaah Ivo käeh!“ Otsija pidi kõik üles otsima ja keegi ei tohtinud enne teda kepi juurde saada ja teda ära trihvatada. Kui kellelgi õnnestus see, siis tulid ülejäänud peiteurkaist välja ja endine otsija jäi uuesti otsijaks – ta pidi jälle kinnisilmi arvurea lugema ja kepiga vastu alust koputama. Jõudis ta aga kõik ära trihvatada, siis jäi otsijaks see, keda ta kõige esimesena trihvatas. Vanad inimesed (55 aastat)ei mäleta seda nooruses mängitavat.
Täisviide
ERA II 103, 293/4 (4) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)
Mängiti peaasjalikult jõulupühist kuni „urbõpääväni“ (1 nädal enne lihavõttepühi). Viimne paastunädal oli püha. Seda mängu harrastasid peaasjalikult meesterahvad, väikesed, suured ja paiguti isegi vanad mehed. Mäng oli peitemäng. Mängimise algul võeti „seerepit“. See seisnes selles, et keegi mänguosaline püüdis õhust kas viskenuia või mõne teise kepikese, kust siis teised mänguosalised päältpoolt kinni võtsid. Kes kõige päälmiseks jäi, see sai otsijaks (päält katmist ei olnud). Siis viskas keegi, kes kaugemale jõudis visata, kepi minema. Kepi viskamisel pidid kõik mänguosalised juures olema. Keppi visati paiguti mitte maja eest, vaid üle katuse, et otsimine rohkem aega võtaks. Kui kepp visatud, otsisid teised mänguosalised endile peiteurka. Kepi tooja pidi kõik nad aga üles otsima. Kui ta kedagi nägi, siis karjus nimepidi. Näiteks: „Tsüür´, Petra käeh, Petra käeh!“ Karjutu pidi siis välja tulema. Uuesti läks kepi järgi see, kes esimesena kätte saadi. Mängukohaks eelistati selliseid talusid, mis võimaldasid soodsamaid peidukohti. Viskekepp tehti tihti haooksast. Oksa kõrvalharule jäeti lühike jupike oksa külge ja visati umbes 40–80 cm pikkust kõrvalharu pidi (läks kaugemale).
Täisviide
ERA II 103, 291/2 (3) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Mängiti suvel ja kevadel. Mängisid suured poisid ja tüdrukud isekeskis ja ka väiksemad isekeskis. Selle järele, kuidas oli osavõtjaid, võeti ka köis (ohjad või heinakoormaköis). Kui osavõtjaid oli rohkem, seoti kaks köit kokku. Pika köie mõlemad otsad seoti kinni ja sõõri moodustanud osavõtjad võtsid sellest kinni (enamasti kahe käega). Üks osavõtjaist läks ringi sisse. Ta püüdis kedagi osavõtjat puudutada. Tema lähenemisel aga laskis vastav mänguosaline köie lahti ja teised katsusid köit jälle nii hoida, et see maha ei kukuks. Tihti sai seesolija köie pingulitõmbamisest isegi haiget. Seesolija ei tohtinud köiest välja minna, küll aga üle köie küünitada. Joostes mööda ringi, lasksid kõik eespoolsed mänguosalised köie lahti, kuna taga see jälle nobedalt kinni püüti. Mäng nõudis nobedust. Seesolijal oli raske kedagi tabada. Tabamisel öeldi: „Tsüür´, käeh.“ Tabatu asendas seesolija.
Täisviide
ERA II 103, 289/91 (2) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)