Välismäng poistele ja plikadele, enam ei esine. Selleks on vaja hulk noori. Enne mängu algust koguvad kõik suurde ringi, üks on keskel. Kõik kooris sõnavad:
„Me külakuhja loome ja rataskaari käime.“
Selle peale hakkavad kõik jooksma seesolija poole. Kes kõige viimaseks jääb, jääb muidugi kuhjapesaks. Siis koguvad kõik kokku, kuhjapesa saab kõige alla ning siis teised hunnikus otsa, kuni kuhi valmis.
Täisviide
ERA II 87, 18/9 (3) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Mängitakse toas. Mängijaiks võivad olla nii vanad kui noored. Kõik istuvad sõõris. Üks mängijaist astub keskele ja käsib esimesel mängijal reast vaadata, kuhu ta asja paneb. Asjaks võib olla väikene nuga või midagi selletaolist, mis pihku mahub. Nüüd ta paneb mitmele pihku seda peidetavat eset, tegelikult aga jätab ta ühele pihku, kuid jälgede segamiseks teeb, nagu mitmele paneks. Nüüd peab määratud mängija arvama, kelle käes on see otsitav ese. Leiab ta selle üles, läheb sisse see, kelle käest ta leidis. Kui aga esimese korraga ei leia, peab uuesti arvama. Nii peavad mängijad kõik arvama.
Täisviide
ERA II 87, 19/20 (4) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Poiste ja plikade mäng. Välismäng.
Üks keerutab teist ja laseb ta siis äkki lahti. Seepeale peab see, keda lahti lasti, jääma mingisugusesse asendisse, nii kuidas ta hoo pealt jäi, kui äkki lahti lasti. Nii peab siis üks keerutama mitut mängijat ja lõpuks arutatakse, kes kõige huvitavamasse asendisse on jäänud.
Täisviide
ERA II 87, 23 (10) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Välismäng tüdrukutele ja poistele.
Üks peab silmad. Posti juures on siis koht, kuhu peavad kõik jõudma ja kus on ka silmade kinnipidaja. Teised mängijad asuvad kaugemal, kuhu on ka piir märgitud. Nüüd on teised mängijad piiri taga ja ootavad. Kui see, kellel on silmad kinni ja loeb „üks, kaks, kolm“, peavad selle ajaga kõik teised mängijad püüdma posti poole joosta. Niipea, kui aga see, kes „üks, kaks, kolm“ luges, ümber pöörab, peavad kõik paigal seisma. Kes aga juhtub veel liigutama, peab tagasi piiri taha minema ja otsast algama. Ja senikaua loeb pimesikk posti juures „üks, kaks, kolm“ ja vaatab jälle taha, et keegi enam ei liiguks, kuni keegi on postini jõudnud. Ja siis see, kes kõige taga, jääb silmade kinnipidajaks.
Täisviide
ERA II 87, 25/6 (12) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Poiste ja plikade mäng toas.
Mängijad asetavad kesk tuba ühe lina nöörile rippuma, kuni põrandani. Ühele poole äärde pannakse tuli ja „varjud“, teisele poole jäävad arvajad. Nüüd paar mängijaist võtavad naljakad poosid ja lähevad mööda lina serva edasi. Teisel pool olijad aga peavad arvama, kes neist mängijaist oli seal parajasti käimas. Vahel on seda õige raske välja arvata, kui mängija hästi oma kuju muuta oskab.
Täisviide
ERA II 87, 27 (14) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Plikade ja poiste mäng, toas.
Mängijad asuvad reas ehk sõõris. Üks on nende keskel ja ütleb: „Mina ütlen, tõstke käed.“ Selle peale peavad kõik käed üles tõstma. Ta võib ka midagi muud kästa teha. Kui ta aga ainult käsib ja ei ütle „mina ütlen“ käsu ette, siis peavad kõik olema paigal. Kui aga keskelolija ruttu ütleb, siis võivad mängijad eksida, mispeale peavad nad siis panti andma.
Täisviide
ERA II 87, 28 (15) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Väiksemate laste mäng toas.
Paar last algavad mängu. Astuvad ritta, üksteise järgi. Tõstavad käed küünarnukist üles ja hakkavad nii jooksma. Esimene peatub kellegi istuja juures, teeb „kniksu“ ja see peab ka tulema ritta. Sellepeale see, kes uue mängija juurde kutsus, keerab ümber, teeb „kniksu“ enda esimesele ja see omakorda jälle järgmisele. Siis see, kes oli kõige taga, on nüüd kõige ees ja peab jälle jooksma ning „kniksuga“ kutsuma uue mängija juurde, mispeale kordub sama vahetamine. Mängu mängitakse senikaua, kui kõik on juba reas. Jooksu ajal lauldakse „Kui kungla rahvas kuldsel a’al“.
Täisviide
ERA II 87, 29/30 (16) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Välismäng tüdrukutele ja poistele.
See, kes on „pitt“, peab loomulikult teisi püüdma. Hariliku püüdmise kõrval tarvitatakse ka palliga püüdmist. Pall pannakse pitti juurde maha ja seni kuni pitt loeb seitsmeni, peavad teised jooksma laiali, ja kui lugemine on lõppenud, siis peavad kõik seisma jääma. Siis võtab „pitti pappa” palli ja viskab mängijate suunas.
Kui pall kedagi ei taba, võivad kõik pallist eemale joosta, niikaua kui pitti pappa pallini jõuab ja „stopp” hüüab. Siis peavad jälle kõik seisma jääma. Uuesti viskab ta seni, kuni ta tabab kedagi, kes siis ise pittiks läheb.
Täisviide
ERA II 87, 30/1 (17) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Siin peab „pitt“ teisi niikaua taga ajama, kui nad püsti on. Kui aga tagaaetav kükitab, ei tohi teda pittiks lüüa. Tõuseb ta püsti ja sa saad, siis võid ta kohe pittiks lüüa.
Täisviide
ERA II 87, 31 (18) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Toas, väikestele lastele.
Kompvekipaberid jagatakse kahe mängija vahel pooleks. Üks, võttes kätte paberi, lööb pihuga vastu laua serva, mille peal on ka paber, nii et kompvekipaber pihult lauale kukkus. Samuti teeb siis teine, püüdes aga oma paberiga teise oma puudutada, et siis mõlemad endale saada.
Täisviide
ERA II 87, 32/3 (21) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Toas, lastele. Üks pabereist märgitakse „muttiks“. Ja pannakse kõik ühte hunnikusse lauale. See, kes peab mängima hakkama, ei tea muidugi, missugune on mutt. Talle tehakse ülesandeks hakata laualt korjama pabereid. Mutti aga puutuda ei tohi. Kuna mängija ei tea, kus on mutt, siis on tal raske neid korjata, kergesti võib ta ka mutti võtta. Niikaua korjab ta ükshaaval endale neid pabereid, kuni mutti puutub, siis hakkab teine korjama. Teisele määratakse teine mutt, mida jälle tema ei tea. Nii võivad mitu mängijat neid pabereid võtta. Ja kellel siis pärast kõige rohkem käes, see on võitja.
Täisviide
ERA II 87, 33/4 (22) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Väikestele lastele väljas.
Alguses korjavad lapsed endile palju võililli. Siis istuvad kõik maha ja ootavad: üks mängijaist loeb teatud arvuni, on muidugi kokkulepe. Ning seni peavad teised kette punuma. Kes selle aja jooksul kõige pikema saab, on võitja, ning teised peavad kõik omad ketid temale andma.
Kette tehakse nii: võetakse õis varre otsast ära ja pannakse varre peenem ots jämedama sisse, järgmine sellest sõõrist läbi ja jälle otsad kokku.
Täisviide
ERA II 87, 35/6 (24) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Lapsed seisavad tihedas ringis. Ühel on silmad kinni seotud ja seisab kesk ringi. Siis võetakse vile, millel on nöör otsas ja kinnitatakse see sala tema selja taha kinni. Öeldakse siis: „Hakka vilet otsima!“ Nüüd muidugi senikaua, kui ta teiste käsi kobab, mõni jälle vilistab vilet, mis on tema oma selja küljes. Pimesikk siis jookseb kuuldud hääle suunas, oma selja taha. Niipea, kui ta ümber pöörab ja sealt otsima hakkab, kuspool vile kõlas, vilistab jällegi keegi tema seljas olevast vilest. See tekitab siis palju naeru, kuni ta viimaks ise taipab, kus vile on.
Täisviide
ERA II 87, 42/3 (35) < Narva l. – Elli Sula < Albert Moosel, s. 1885 (1935)
Üks mängijaist läheb ukse taha. Teised aga peavad arvama ühe sõna, millel on kaks tähendust; näiteks „leht“ võib ju olla puuleht, raamatuleht ja ajaleht. Nüüd igaüks võtab endale sõna „leht“, muidugi kõik erinevas tähenduses.
Nüüd kutsutakse mängija sisse, mispeale teised hakkavad rääkima oma määratud tähendusest. Nüüd peab arvaja arvama, millest on juttu, mis sõna see on. Kui ta ei saa seda sõna kätte, peab andma panti.
Mitmemõttelisi sõnu on palju.
Täisviide
ERA II 87, 52/3 (10) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Üks mängijaist läheb välja. Teised peavad aga toas arvama, keda seesolijaist rääkima hakata. (Tähendab: tema omadustest.) Siis kutsutakse mängija sisse ja ta küsib järgimööda kõigilt, missugune see isik on. Igaüks ütleb ühe omaduse. Ja siis peab arvaja arvama tolle isiku – kes see on? Saab ta kätte, läheb teine arvama, ei saa – annab panti.
Täisviide
ERA II 87, 54 (12) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Pandilunastaja kükitab maha ja hakkab kätega üles-alla vehklema, ise sealjuures sõnades: „Tambin, tambin pipart, kes armas, see aitab.“ Niikaua peab ta sõnuma, kuni keegi läheb ja ta üles tõstab.
Täisviide
ERA II 87, 55 (14) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Pandilunastaja läheb kesk tuba, istub toolile ja talle pannakse riie üle pea. Nüüd astub keegi „ettekuulutaja“ juurde, paneb sõrme tema pea peale ning siis peab ettekuulutaja rääkima, mis tast tulevikus saab, ise teadmata, kes on patsient, kas poiss või plika. „Ette kuulutama“ peab ta igale, kes tuleb ta juurde ja sõrme pea peale paneb.
Täisviide
ERA II 87, 62/3 (23) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Nüüd peab pandilunastaja arvama, missugune see linn on (järelikult Võru). Saab ta selle kätte, on pant lunastatud, kui ei saa, peab midagi muud tegema.
Täisviide
ERA II 87, 63 (24) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Kui kästakse pandilunastajal otsida, kus on elektrinupp, siis peab ta laua peale asetatud asjadest otsima, kus on elekter. Enne märgitakse üks asi sala ära, et kui ta nüüd kõike puutub, siis selle asja peale kätt pannes hakkame korraga kisendama. See aga võib ehmatada, nagu olekski elekter selles asjas, ta tõmbab ruttu käe tagasi.
Täisviide
ERA II 87, 64/5 (26) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Mängitakse toas. Selleks on tarvis paar lina, kaks vihmasirmi ja „arst“ ning kaks „patsienti“. Üks haige on liiga paks, teine kõhn. Arst loeb sõnu, masseerib – ja kõikide imestuseks lähebki see, kes on paks, kõhnemaks, ja see, kes kõhn, paksemaks.
Kunst seisab selles, et mõlemad panevad endile pea otsa vihmasirmid. Linad pannakse nii ümber ja pea otsa, et ei paistaks, mis on all. Vihmavari tõmmatakse aga laiali ja nüüd paistab, nagu oleks üks hiigelpaks inimene. Teisega tehakse samuti, ainult selle vahega, et tema sirm on alguses peaaegu koos. Ja kui arst nüüd sõnu loeb, siis see, kes oli paks, tõmbab tasa sirmi koomale, ja see, kes oli kõhn, tõmbab laiemale.
Täisviide
ERA II 87, 67/8 (29) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Välismäng poistele.
Heinaajal, kui hakati kuhja tegema, kästi kellelgi külast tuua „kuhja sirkelt“. Tooja pidi olema muidugi see, kes seda asja ei teadnud.
Minnes siis naabrilt kuhja sirklit küsima, anti küsijale kätte mõni vana känd, latt või midagi selletaolist rasket asja. Vahel aga juhatati teda veel kaugemale, edasi teise tallu. Ja kui ta siis tagasi tuli selle „sirkliga“ heinaliste juurde, oli nalja muidugi palju.
Täisviide
ERA II 87, 68/9 (30) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Lihavõtte ajal harilikult noored inimesed kogunesid kuhugi mäele ja hakkasid seal toksima mune.
Poisid õõnestasid selleks suure puu, panid ta mäkke, üks ots ülespoole mäge, teine allapoole, nii et muna veeres. Siis üks lasi oma muna alla, teine natukese aja pärast oma järgi. Kui munad kokku põrkasid, siis sai see teise muna ka endale, kes oma muna hiljem veerema lasi. Vahel mängiti seda ka nii, et munad pandi korraga alla veerema. Kelle muna enne alla sai, võitis teise oma ka ära.
Täisviide
ERA II 87, 75/6 (37) < Narva l. – Elli Sula, s. 1918 (1935)
Mängijate arv pole siin tähtis, samuti võivad mängijateks olla nii vanad kui noored. Üks mängijatest luuletab omast peast ühe jutu, kus algavad kõik nimisõnad a-tähega. Kui jutustaja juhtub eksima ja ütleb nimisõna, mis algab mõne muu tähega, siis annab pandi. Ja jutustamise kord läheb järgmise mängija kätte. Järgmine hakkab jutustama juttu, kus algavad kõik nimisõnad „e“-tähega, näiteks: „Eedi läks eesliga jalutama“ jne.
Luuletades ühe väikese jutu, jutustavad kõik mängijad tähestiku järjekorras, kui eelmine jutustaja on eksinud.
Täisviide
ERA II 87, 81 (1) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mäng toas noortele.
Mängijate arv pole siin tähtis, kuid mida enam, seda parem. Mängijad istuvad sõõris, aga üks mängijatest, kellel silmad kinni seotakse, läheb sõõri keskele. Ringisolijad panevad igaüks endale ühe linna nime, näiteks Tallinn, Tartu jne. Kui kõik on omale nime saanud, vahetavad nad tasakesi omad kohad ja istuvad nüüd paigal. Siis hüüab ringisolija näiteks: „Tallinn ja Tartu, vahetage kirjad!“ Mängijad, kelle nime ta hüüab, püüavad tasakesi omi kohti vahetada. Ringisolija aga katsub ühte neist tabada. Õnnestub tal see, siis pääseb ta ringist välja, ja see, keda ta tabas, jääb nüüd ringi keskele. Juhtumisi, kui ta kedagi ei taba, jääb ise seni ringi keskele, kuni ta enda asemele leiab kedagi muud. Nii kestab mäng edasi.
Täisviide
ERA II 87, 81 (2) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mängitakse toas.
Mängijaiks on vanad kui ka noored. Mängijad istuvad reas või sõõris. Reasistuv äärmine mängija ütleb arvu number 1. Nii ütleb iga mängija järjekorras ühe arvu, näiteks 1, 2, 3, 4, 5, 6 jne. Kui kõik on juba öelnud kord ühe arvu, siis läheb järg jälle esimese kätte. Nii kestab see mäng edasi kuni seitsmekümne seitsmeni. Sealjuures tuleb silmas pidada, et see mängija, kellele satub arv, mis lõppeb või mis algab seitsmega, peab ütlema „prrr“. Juhul aga, kui öeldakse selle arvu arvsõnadega, siis antakse panti. Sealjuures tuleb seda mängu ruttu mängida. Kes aga natuke viivitab, annab ka pandi. Seitsmekümne seitsmenda juures tuleb aga öelda „prrrkümmendprrr“.
Täisviide
ERA II 87, 83/4 (5) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mäng toas noortele.
Selle mängu jaoks on soovitav enam mängijaid. Mängust osavõtjad istuvad sõõris, sealjuures peab üks mängija enam olema kui on toole. See, kes on ilma toolita, läheb ringi keskele. Nüüd panevad kõik endale ühe nime: kas „õun“, „pirn“ või „ploom“. Kui kõik on endile nime leidnud, hõikab ringisolija näiteks: „Õunad!“ Siis jooksevad kõik õunanimelised mängijad omalt kohalt ära ja püüavad mõne teise koha peale istuda. Kes aga ilma kohata jääb, jääb ringi keskele ja mäng läheb endiselt edasi. Juhtub, et ringisolija hüüab „kompott“, siis tõusevad kõik mängijad oma kohtadelt üles ja püüavad mõne teise koha peale istuda.
Täisviide
ERA II 87, 85/6 (7) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Kaks mängijat võtavad kumbki ühe nime. Kas lille, looma või mõne muu nime. Võtavad näiteks mõne lille nime, näiteks „kibuvits“ ja „roos“. Kui neil on nimed leitud, seisavad nad üksteise vastu, hoides kätest kinni. Teised mängijad lähevad reas nende käte alt läbi, kuid reas olevat viimast mängijat käte vahelt läbi ei lasta, vaid küsitakse: „Kas kibuvits või roos?“ Ütleb see mängija näiteks „roos“, siis läheb ta sellenimelise mängija selja taha. Nii kordub see iga mängijaga, kuni kõik on läbi käinud. Siis kaalutakse iga mängija käte peal ära. Kui kaalumise juures juhtub mõni mängija naerma, siis kuulub ta kuradite liiki. On aga mängija tõsine, siis on ta ingel. Inglid panevad käed risti, kuid kui nad käsi ristis ei hoia, katsuvad kuradid neile külge lüüa. Kui kurat lööb inglit, siis muutub see ingel kuradiks. Mäng kestab seni, kuni kõik inglid muutuvad kuraditeks.
Täisviide
ERA II 87, 86 (9) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mängitakse toas.
Üks mängija on põlvili maas, silmad kinni seotud. Teine aga paneb maas põlvitava mängija taga olevatele teistele mängijatele tasakesi mõne kuldasja nime, näiteks „kuldkell“, „kuldkarikas“ jne. Kui nimed pandud, hüüab ta kõvasti kellegi nime ja hüütu läheb ja puudutab põlvitajat, ise sealjuures mitte häält tehes. On ta puudutanud, siis läheb oma koha peale tagasi! Põlvitaja aga peab iga puudutamise järgi arvama, kes teda puudutas. Arvab ta õigesti, siis läheb see tema asemele, ei juhtu ta aga õigesti tabama, siis põlvitab ta edasi.
Täisviide
ERA II 87, 89 (15) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mängijad istuvad paarikaupa ja üksik mängija on ringis. See käib igaühe juures ja küsib: „Kas omaga rahul?“, s.t., kas oled oma paarimehega rahul. Kui see vastab: „Ei ole,“ peab ta näitama, keda mängijatest ta tahab. Selle ajaga tema selja taga mängijad vahetuvad. Ka ringisolija peab nüüd kuhugi istuma ja kes üksi jääb, peab uueks ringisolijaks jääma.
Täisviide
ERA II 87, 162 (22) < Narva l. – Maimu Remmelgas < P. Pärn (1935)