„Ei“ ega „ja“, „must“, „valge“ ei tohi ütelda. Mäng on nii. Mängijad istuvad ringis. Üks on keskel taalriandjaks. Kui kõigile taalrid on antud, siis hakkab taalriandja küsima esimeselt, kellele ta esimese taalri andis: „Mis sa selle raha eest ostsid?“ Vastaja võib väga naljakalt ütelda. Näiteks: „Ostsin punase keelega poisi.“ Küsija: „Mis värvi poiss oli?“ Vastaja võib ütelda, kas roosa, punane, sinine või ka must ehk valge. Nii esitatakse ikka küsimusi. Kui „must“ ehk „valge“ ja teised sõnad öeldakse, mida ei või ütelda, siis annab panti. Kui pante on juba rohkesti kogunud, siis hakatakse neid lunastama.
Täisviide
ERA II 95, 405/6 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k., Järve t. – Leida Vestmann, Kabli algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Lapsed seisavad üksteise taga reas, nad on „kanad“. Üks laps rea ees, see on „kull“. Kull küsib oma vastasseisva kana käest: „Kuuts, kuuts kulli, naats, naats nalli, kus see kulli pesa olli?“ Kana: „Suure kuiva kuuse otsas ja mäda männiku ninas.“ Kull: „Kus see kuusk jälle jäi?“ Kana: „Vanamees raius kuuse maha.“ Kull: „Kus see vanamees jälle jäi?“ Kana: „Vanamees suri ära.“ Kull: „Kus see vanamees jälle maeti?“ Kana: „Pika põllu peenarisse.“ Kull: „Kus see peenar jälle jäi?“ Kana: „Mustad härjad kündsid ümber.“ Kull: „Kus need härjad jälle jäid?“ Kana: „Karu murdis härjad ära.“ Kull: „Kus see karu jälle jäi?“ Kana: „Karu kargas ruugu.“ Kull: „Kus see ruug jälle jäi?“ Kana: „Vikat niitis ruu maha.“ Kull: „Kus see vikat jälle jäi?“ Kana: „Vikat kargas põhku.“ Kull: „Kus see põhk jälle jäi?“ Kana: „Kanad kaabitsesid põhu üles.“ Kull: „Kus need kanad jälle jäid?“ Kana: „Kull viis üle mere Kihnu, vaskvankritega, raudratastega, tinatilkadega, laevalaudadega.“ Siis hakkab kull kana taga ajama ja kui ta kätte saab, siis jääb kana uueks kulliks. Vana kull läheb rea lõppu. Nii mängitakse edasi.
Täisviide
ERA II 95, 448/50 (21) < Häädemeeste khk., Orajõe v. – Salme Allikivi, Kabli algkooli õpilane < Maria Allikivi, 70 a. (1935)
Lapsed istuvad ringis. Üks lastest on nn. vanamees, kes seisab ringi keskel ja hoiab keppi käes. Ta läheb ühe lapse ette ja küsib: „Kas vanamees on kodus?“ Küsitav vastab: „Kodus, kodus.“ Vanamees küsib uuesti: „Kus ta on?“ Teine vastab: „Vanamees ahju ääre pääl, pudipütt põlve pääl.“ Siis käib vanamees kõigi laste käest küsimas. Kui ta kõigi laste käest on küsinud, siis viskab ta kepi maha. Kõik lapsed peavad nüüd kohad vahetama. Ka vanamees katsub mõnele kohale istuda. Kes aga pole kohta leidnud, see on uus vanamees.
Täisviide
ERA II 95, 450/1 (22) < Häädemeeste khk., Orajõe v. – Salme Allikivi, Kabli algkooli õpilane < Maria Allikivi, 70 a. (1935)
Mängijaist üks istub maha ja ütleb: „Ma tahan laeva ehitada.“ – „Mis sul tarvis?“ Siis ütleb see: „Naela,“ või midagi muud. Küsitakse, mis-nimelist. Nüüd peab ta ütlema ühe mängija nime. Nimetatu tuleb ja istub laevaehitaja jalgade vahele. See võtab teisel ümbert kinni. Nii teevad nad niipika rea, kuipalju mängijaid on. Siis hakatakse laeva kiigutama. Kui ta katki läheb, siis ei ole laev mitte tugev.
Täisviide
ERA II 95, 506 (13) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. , Suuretee t. – Liidia Kohv, Kabli algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Pandilunastamise-töö. „Ma tahan puketti teha.“ – „Mis sul tarvis?“ – „Lille.“ – „Missugust?“ Öeldakse lille nime. „Mis ta nimi?“ Öeldakse kaasmängija nimi, see astub keskelseisja juurde, võtab tal käest kinni ja „kerib“ ta ümber, niikaugele kui käed ulatuvad. Samasuguse kahekõne abil kutsutakse ka teised lilled kohale. Kõik mässivad end tihedaks puntraks, näod on kõigil reamõiste kohaselt üksipidi. On pukett soovitud suuruses, hakkab keskelseisja teiste käte alt kobarast välja pugema, teised järgnevad talle. Rida ei tohi katkeda.
Täisviide
ERA II 95, 576 (75) < Häädemeeste khk., Orajõe v. – Marta Martinson (1935)
Ostja: „Kas lõuendit müüa on?“ Müüja: „On.“ Ostja: „Mitu meetrit?“ Müüja: „Kolm, kuus, seitse jne.“ Ostja: „Mis riie?“ Müüja: „Siid, samet, villane, jne.“ Ostja: „Sinine, kollane, jne.“ Ostja: Millal sa raha järele tuled? Müüja: „Nädala, päeva, kuu, jne. pärast.“ See mängija, kes kõige lühema aja pärast on lubanud raha järele tulla, sellelt küsitakse kõige ennem. Küsimise ajal aga peab nii tõsine olema, et naeru sugugi ei tohi olla ja peab küsijale vastama ühe ja sama sõna, nii et sinna sekka midagi muud sõna ei tohi olla, aga ühegi küsimise peale midagi vastamata ei jääks. Näiteks sõna on „jalg“, „puu“, „uba“ jne. Siis peab küsitav vastama ainult ühe sõna. Ostja: „Anna raha siia!“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis su nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis see koha nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis see valla nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Anna raha siia?“ Müüa: „Jalg.“ Kui küsitav selle küsimise aja sees ühtegi võõrast sõna ei ütle ega naerma ei hakka, läheb müüja teise käest küsima. Kui aga see naerma hakkab või mõne võõra sõna ütleb, peab ta panti andma. Kui kõik mängijad on läbi küsitud, siis istub üks toolile ja hoiab silmad õige kõvasti kinni. Teine aga paneb pandi istujale pää pääle ja küsib: „Mis see pant peab su pää pääl tegema?“ Istuja ütleb ühe niisuguse käsu, mis pandiomanik peab täitma. Kui kõikide pandid lunastatud, on ka mängul lõpp.
Täisviide
ERA II 95, 623/5 (10) < Saarde khk., Voltveti v. – Salme Ruusmann, Kabli algkooli õpilane < vanaemalt (1935)
Siis mängitakse veel „Omaga rahul olemist“. Mängijad istuvad paaris, kas reas või sõõris, üks algab küsimist. „Küsija“ käib kõik paarid läbi ja küsib: „Kas oled omaga rahul?“, s.o., kas oled oma paariga rahul. On mängijad rahul, siis küsija läheb järgmise paari juurde; ei ole aga mängija oma paariga rahul, siis ütleb ta, millist mängijat ta endale paariliseks soovib. See tuleb siis oma kaaslase juurest ära sinna ja mitte-rahuloleja naaber läheb paari sellega. Küsija muidu oma ametist ei pääse, kui et mõni teda oma paariliseks tahab. Üksikuksjäänu läheb siis küsijaks.
Täisviide
ERA II 96, 71/2 (48) < Halliste khk., V.-Kariste v., Kamali k., Ressi t. – Elmar Sapas (1935)
Osavõtjatest eralduvad liisu teel kaks osavõtjat. Nendest üks hakkab „kapsaste peremeheks“, teine „vargaks“. Kapsaste peremees läheb natukeseks ajaks „kapsastest“ eemale. Selle aja sees tuleb varas ja viib mõne kapsa ära. Kapsa paremust proovib varas seega, et ta vajutab igale kapsapääle käega pähe ja kelle pää longu ei vaju, selle viib ära. Peremees tuleb tagasi ja näeb, et ta kapsaste hulk on vähenenud. Ta satub varga jälile ja läheb selle järgi. Varas teeb endale süütu näo pähe ja ei tea kapsastest midagi. Peremees küsib: „Mis sul pajas keeb?“ Varas vastab, et kartulid või mõned muud ained. Peremees vastab seepeale: „Need on õige mu kapsaste moodi.“ Seepeale pistab varas jooksu ja peremees peab ta kinni võtma. Kui peremees saab varga kätte, siis varas läheb peremeheks ja peremees asub kapsaks. Kui varas on väledam, siis peremees peab jääma peremeheks ja varas asub kapsaste sekka.
Täisviide
ERA II 96, 87/8 (7) < Halliste khk., Abja v., Pässaste k., Lämba t. – Karl Arro, Mõisaküla tööstuseõpilaste kooli õpilane, s. 1915 (1935)
Mängijatest üks hoiab ahju nurgast kinni ja ütleb: „Kulla ahi, tule mulle vaderiks!“ Mõni mängijatest vastab: „Üksi ei tule, kutsu mõni teine ka!“ Seejärel kutsub ta mõne mängija, kes asub samuti kükil olles ta seljataha ja hoiab tingimata kõvasti temast kinni. Kui niiviisi kõik mängijad kohal, tõmbab viimane mängija järsku – ja kogu rida, kui on kõvasti üksteisest kinni hoitud, kukub pikali.
Täisviide
ERA II 96, 158/9 (5) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Märt Tamson, 65 a. (1935)
Mängijad, nii palju kui neid olnud, istunud ringi. Ringi keskel olnud üks mängija, kepp või tokk käes. See läinud ühe istuja ette, ütelnud: „Tere, tere, kivinaaber.“ Teine vastu: „Jumalime, puunaaber.“ Esimene: „Anna mulle aset.“ Teine: „Mine üle aia teise tallu.“ See, kelle käest küsitud, pidanud oma istekoha ümber vahetama, ja teised mängijad ka kõik. Seesolija pidanud ka endale siis istekoha muretsema. Kui ta kaks korda juba ilma kohata jäänud, andnud pandi. Kes järgmisena ilma kohata jäänud, see olnud siis küsija.
Täisviide
ERA II 96, 159/60 (6) <Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Kadri Jänts, 77 a. (1935)
Üks mängijaist olnud „hunt“, teine „karjane“, kolmas „koer“, teised kõik „lambad“. Lambad istunud üksteise sülle maha, karjane, kellel tokk käes ja koer järel, hakanud lauldes ümber karja käima. (Koer pidanud kolme käpa pääl järel käima, teist jalga hännaks üleval hoides.) Loid, ühetooniline nagu lugemine. Karja meid aeti, vits meil piiu pisteti. Kanik kätte kääneti, muru piiu murreti. Mina hoian memme utu, kaitsen taadi suure karja. Et saa hunti usse tulla ega karu karja käia. Memm mul kuab uue kuue, sinisiida sukessiida, punasiida paelusiida. Tulli tuku peale, heidi otseli magame. Hunt karja, ui-ai, võta ära ämma lammas, jäta maha minia lammas. Karjane jääb tukkuma, hunt võtab ühe lamba ära. Karjane ärkab. Loeb lambad üle, käes kõik, ja hakkab jälle otsast peale lauluga käima. Kui lambaid palju ja mängu lühendada tahetud, võetud kaks lammast ka korraga ära. Kui viimane lammas ära, siis karjane hakkab otsima: Siit on lännu sirgu jälje, alta aia haraku jälje, päälta paju pardsi jälje, läbi roonike radasid. Veri tilkun tee pääle, pudenud puie roonikus. Karjane läheb kuskil tühja nurka, ütleb: „Tere, tere, tühi nurk.“ Ise vastab ka: „Jumalime, täis nurk. Kas sa mu lambaid näid?“ ja läheb edasi teise tühja nurka seisma küsides ja vastates. Viimaks tuleb täis nurka, kus lambad koos ja hunt ees. „Tere, tere, täis nurk.“ – „Jumalime, tühi nurk.“ – „Mis sa siin teed?“ – „Aida teen.“ – „Kas sa mu lambid näed?“ – „Es näe.“ – „Aga mis sul sääl tagasella kõbiseve?“ – „Haava lehekse.“ – „Silmakse pähan jälle!“ – „Nee taeva tähekese.“ – „Kõrvakse küllen!“ – „Nee raudrõngakse.“ – „Ninakse pähan jälle!“ – „See lätte koogune.“ – „Aga hambakse suhun.“ – „See viriväratike.“ – „Kas lubad, ma kutsun?“ – „Kutsu.“ – „Tilla tilla mää, tilla tilla mää!“ Kolmanda korra kutsumise järel tulevad lambad määgides välja. Aga nüüd on tarvis järele katsuda, missuguse lamba hunt on ära vigastanud ja kes on terve. Selleks võetud tokk: teine hoidnud teisest otsast parajal kõrgusel ja lambad pidanud säält üle kargama kahe jalaga korraga. Kes komistama läinud, maha sadand või muudmoodi ülekargamine äpardanud, see olnud siis hundi vigastet. Muidugi tõstetud mõnel ka meelega tokki kõrgemale.
Täisviide
ERA II 96, 160/3 (7) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Mari Klaasen, 71 a. (1935)
Pidi ühe jala pääl, ühe koha pääl, aga ise ringi käändes tampima. Küsiti: „Mis sa sääl teed?“–„Mina tambin pipart, homme tuleva külalise, ülehomme suure saksa, kes mul kõige armsam, see tuleb täna.“ – „Kes on kõige armsam?“ Kui üteldi üks nimi mängijatest, pidi see minema, aga kui võõras, siis lõppes mäng sellega ära.
Täisviide
ERA II 96, 216 (6) < Karksi khk., Karksi v., Liiva t. – Marie Sarv < Ann Tomson, 59 a. (1935)
Trahvialune läinud keset tuba. Öelnud: „Mina teen silda.“ – „Millest?“ Siis hakkavad ütlema, mis tal sinna vaja: kirvest, naela, palke jne. Iga asja peale tulnud üks inimene ritta seisma ja võtnud teisel käe alt kinni. Kui nõnda sild juba küllalt pikk olnud, hakatud katsuma, kas on kõva kah. Selleks karatud kahele poole sikutama. Kui katki ei läinud, olnud kõva küll.
Täisviide
ERA II 96, 216/7 (8) < Karksi khk., Karksi v. – Marie Sarv < Mari Rõigas, 48 a. (1935)
Seda mängu mängitakse toas. Mängijateks võivad olla tüdrukud ja poisid. Mängijad istuvad ringis ja iga mänguliige ütleb pahemal käel istujale tasakesi ühe sõnajätku kõrva sisse, mida see meeles peab pidama, ja kostjale, kui see küsimisereaga sinna saab, puudutamata ette ütlema. Lause peab sõnaga „et“ hakkama, näiteks: „Et mul kange kõhuvalu on.“ Küsija küsib igaühe käest kõikide kuuldes ükspuha mis asja. Näiteks: „Miks sa oma pulmapidamist veel ette ei võta?“ Teine peab kõrvalistuja sala öeldud kostmist ütlema. Nende küsimiste ja kostmiste läbi tulevad väga veidrad, kentsakad kõne-käänud välja, mille üle väga palju naerda saab.
Täisviide
ERA II 96, 249/50 (4) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Elsa Änilane, Õisu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Lapsed istuvad üksteistel süles pikas rodus ja üks on nende taga, see on „Paa-ema“. Üks on „ostja“. See läheb Paa-ema juurde ja teretab. Teine teretab vastu ja Paa-ema küsib: „Mis sul oli?“ Teine vastab: „Ma tahtsin pada osta.“ – „Kus sa selle paa panid, mis ma sulle tunaeile andsin?“ – „Ma keetsin paksu tanguputru, viisin välja haoriida pääle jahtuma, saks sõit saanige, maamiis maanige, kilter kirju koerage, oli pikk piitsavars, oli rohke roosavars, putte minu paasse, pada katki till-toll.“ Paa-ema ütleb: „No mitmepangilist sa tahad?“ Ostja ütleb siis, mitmepangilist ta tahab. Paa-ema vastab: „Võta tarest koogu otsast.“ Nüüd ostja võtab selle mängija, kes kõige ees süles istub, lööb käega selga ja see teeb häält. Kui teeb jämet häält, siis jätab võtmata, aga kui peenikest, siis võtab. Kes on katkine, see läheb mängust välja. Seni ostja ostab, kuni kõik otsas.
Täisviide
ERA II 96, 252/3 (2) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Lapsed istuvad ringis ja kaks tükki on keskel. Keskelolijaist üks on „Jakop“ ja ta istub tooli pääl. Teine paneb igale nimed: „proua“, „härra“, „karjapoiss“ ja iga perekonna või teenri nimed. Siis läheb teine Jakopi juurde ja küsib: „No vana Jakop, mis sina siin naerad?“ Jakop vastab midagi naljakat, näiteks: „Mis mul viga naerda, härra tuli linnast, oli purjus ja sõitis kraavi.“ Teine läheb härra juurde ja küsib: „Kuule härra, sina olevat kraavi sõitnud.“ Härra vastab: „Karjapoiss käskis kraavi sõita.“ Nüüd läheb teine karjapoisi juurde, karjapoiss vastab jälle midagi. Kui joru pikaks läheb, siis üteldakse: „Vana Jakop käskis.“ Kui Jakopi juurde minnakse, siis Jakop ütleb jälle muud ja nii see kordub. Mäng lõppeb siis, kui isu tasa.
Täisviide
ERA II 96, 254/5 (4) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Mängijad seisavad rongreas, osavõtjate arv pole tähtis. Kui mängijaid on palju, siis võib neid jaotada gruppidesse. Esimene reasseisja hakkab ümber rea käima ja iga kord, kui jõuab uue esimese reasseisjani, küsib ühe küsimuse, mille pääle esimene vastab. Teise ringiga kohale jõudes küsib teise küsimuse jne., kuni kõik küsimused läbi. Viimase küsimuse lõpetanud, läheb, jääb rea lõppu seisma ja tema järele hakkab küsima ja ringi käima see, kelle käest enne küsiti. Iga ringi aeg küsib ühe küsimuse ja nii see kordub, kuni kõik reasseisjad on olnud küsijad ja vastajad. Kes vastata või küsida ei oska ja vastusega kaua viivitab, annab pandi. Küsimused ja vastused: 1. Koots, koots, kullikene, kus see kulli pesakene? Laanes laia lepa otsas, kodus kuiva kuuse otsas. 2. Kus see kuusk siis jäi? Mees raius kuuse maha. 3. Kus see mees siis jäi? Mees maeti maha. 4. Kus ta maha maeti? Pika põllu peenrale. 5. Kus see põllu peenar jäi? Küüdud härjad kündsid üles. 6. Kus need härjad siis jäid? Härjad tapeti ja söödi ära. Mängu lõpul hakatakse pante lunastama.
Täisviide
ERA II 96, 322/3 (1) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. < Kõpu khk., Suure-Kõpu v. – Aliide Kark, Puiatu algkooli õpilane < vanaema (1935)
Mängijad käivad rongreas üksteise järel ja laulavad: „Nõres, nõres nõelakene, nõres, nõela silmakene!“ Viimase sõna juures jäävad kõik seisma. Esimeses reas olija pöörab end näoga teiste poole ja küsib tema järel seisjalt: „Tere, tere, poepoissi, poepoissi, noori meesi, luba mulle uus nõel.“ Poepoiss: „Kussa siis selle panid, mis ma sulle eile andsin?“ Küsija vastab: „Katki läks!“ Poepoiss: „Püüa säält tagaotsast!“ Ostja hakkab püüdma viimast reasseisjat ja kui ta selle kätte saab, jääb kättesaadud mängija ostjaks, kuna püüdja jääb poepoisiks. Endine tegevus kordub, kuni kõik on olnud poepoisid ja ostjad. Viimast mängu võib mängida väljas kui ka toas.
Täisviide
ERA II 96, 325/6 (3) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. < Kõpu khk., Suure-Kõpu v. – Aliide Kark, Puiatu algkooli õpilane < vanaema (1935)
Üks on „karjane“, teine „hunt“, kolmas „koer“ ja ühed on „lambad“. Hunt on kusagil peidus ja karjane koeraga käib ümber lammaste, ise laulab: „Mina hoian memme utte, mina kaitsen taadi karja, memm teeb mulle uue kuue, siniseda säärepaelu, punasida põllepaelu.“ Siis ütleb karjane koerale: „Jää sa karja juurde, mina lähen koju võileiba sööma.“ Minnes ütleb: „Hunt, tule metsast välja, vii minia lammas ära, jäta minu lammas alles!“ Hunt tuleb metsast ja viib ühe lamba ära. Karjane küsib koeralt: „Kas on kõik alles?“ ja loeb: „Üks, kaks, kolm, kõik on alles,“ ja teeb samuti nagu ennegi. Kui hunt kõik ära on viinud, hakkab karjane taga otsima, koer järel. Viimaks läheb hundi juurde ja küsib tervitades: „Kas sa mu lambaid oled näinud?“ – „Ei ole.“ – „Mis su seljataga on?“ – „Puukännud.“ – „Silmad pääs.“ – „Oksa-augud.“ – „Villad seljas.“ – „Puusamblad.“ – „Kas on luba kutsuda?“ – „Jah!“ – „Utu, utu, utu!“ Lambad määgivad. Vaadatakse, kas hunt lammastele viga ka on teinud, võetakse puu ja lastakse lambaid üle hüpata. Kukub mõni maha, siis on hunt talle viga teinud ja saab selle eest nuhelda.
Täisviide
ERA II 96, 373 (3) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Varas: „Tere, kulla peremees. Anna mulle aida võtit.“ Peremees: „Mis sa sellega teed?“ V: „Eks sa mäleta, kui sa küpsetasid leiba ja mina ka küpsetasin, siis viisin ma oma leivad ka sinu aita.“ P: „Säh! Aga ära mu moosi varasta.“ V: „Ei varasta!“ V: (Läheb ära, kuid tuleb varsti tagasi) „Säh! Võti on siin!“ P: „Ega sa mu moosi ei varastanud?“ V: „Ei varastanud!“ (Läheb koju.) P: „Sa oled mu moosi ära varastanud!“ V: „Ei ole!“ P: „Oled küll!“ V: „Ei ole!“ P: „Kust sa said nii magusat moosi?“ V: „Ma eile linnast tõin.“ P: „Kaalume ära: kui naerab, on sinu, kui on tõsine, on minu.“
Täisviide
ERA II 96, 629 (1) < Põltsamaa khk., Lustivere v. – Alma Turu, Neanurme algkooli õpilane < onutütar (1935)
Mina hoian eide utte, kaitsen taadi suurta karja. Eit teeb mulle uue kuue, taat teeb karvase kasuka. Mängijaid on ükskõik kui palju. Tegelased on „karjane“, „koer“ ja „hunt“. Karjane käib ümber karja, lauldes: „Mina hoian eide utte.“ Hunt on sel ajal kuskil põõsas. Karjane loeb lambaid: 1, 2, 3, 4, 5... kõik alles. Annab Murile leiba. Selle aja sees hunt viib lamba ära. Nii kordub, kuni kõik lambad viidud. Siis läheb karjane koeraga lambaid otsima. Jõudes hundi juurde, küsib: „Ütle, vennas, mis sul selja taga on.“ Vastus: „Puuriit.“ Karjane: „Silmad pääs.“ Hunt: „Oksaaugud.“ Karjane: „Kas kutsuda võib?“ Hunt: „Võib.“ Karjane: „Utt-utt-utt.“ Lambad määgivad vastu. Nüüd peab karjane järele vaatama, kas mõni lammas vigane pole. Selleks võetakse puu. Ühe otsa juures karjane, teise otsa juures koer. On karjane poiss, lähevad lambad karjamaale minema. Iga kord, kui keegi üle läheb, tõstetakse puu üles. On ülemineja kärmas, siis on ta terve ja läheb karjamaale. Kui ta aga üle ei suuda hüpata, enne kui puu üles tõstetakse, on ta vigane. Nüüd vahetatakse osad: karjane ja koer mõlemad on tüdrukud. Sellejärele loetakse vigased lambad üle, ja nii palju kui vigaseid lambaid, saab hunt ihunuhtlust.
Täisviide
ERA II 105, 641/3 (5) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Ärumäe t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Marie Jams, s. 1880 (1935)
Mängijaid 10–15. Seisavad kahes reas. Üks on üksik. Sellele antakse kepp kätte. Üksik peab kellegi ees kepiga kolm korda koputama ja ütlema: „Tere, tere, kivinaaber, anna mulle aset!“ Vastus: „Mine küsi naabrilt!“ Selle aja sees püüavad teised tema selja taga kohti vahetada. Kes ringi keskel on, peab katsuma kellegi asemele hüpata. Läheb see tal korda, jääbki ta sinna. Kes sel korral üksinda jääb, jääb küsijaks.
Täisviide
ERA II 105, 643/4 (6) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Ärumäe t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Marie Jams, s. 1880 (1935)
Mängijaid kaks: „härra“ ja „kingsepasell“. Selli selja taga õlgedest valmistatud „kingsepp“. Härra: „Kas kingsepp kodu?“ Sell: „Kodu!“ Härra: „Kas ta mulle saapaid teeb?“ Sell: „Ei tee.“ Härra: „Ma lükkan ta ümber!“ Sell: „Lükka, kui saad!“ Nüüd katsub härra seda teha, aga sell püüab teda seejuures takistada. Saab härra kingsepa ümber lükata, on mäng läbi.
Täisviide
ERA II 105, 645/6 (9) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Ärumäe t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Marie Jams, s. 1880 (1935)
Mängijaid kaks: „hobusemüüja“ ja „ostja“. Müüja selja taga on puust hobune. Ostja: „Kas hobune müüa?“ Müüja: „Jah.“ Ostja: „Kus on päitsed?“ Müüja: „Päitsed otsi ise!“ Nüüd lõpeb ostja kannatus ja ta püüab hobust vägisi ära võtta. Peremees aga kaitseb hobust. Saab ostja hobuse ära võtta, on mäng läbi.
Täisviide
ERA II 105, 646 (10) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Juhkama t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Ann Ira, s. 1868 (1935)
„Koots, koots kullike, naats naats nabrake. Kos see kulli pesake?“ – „Metsas kuuses kullipesa.“ – „Kus see kuuseke?“ – „Vanamees raius kuusekse.“ – „Kus see vanamees?“ – „Vanamees suri ära.“ – „Kus teda mateti?“ – „Metsa põllupeenra alla.“ – „Kus see põllupeenar?“ – „Ader kündis põllupeenra.“ – „Kus see adrake?“ – „Ader hüppas kandu.“ – „Kus see kannuke?“ – „Must härg üras kannukse.“ – „Kos see must härg?“ – „Must härg laudan lõa otsan.“ – „Kus see tuleke?“ – „Tuli läks tiide taeva alla.“ – „Kellega sinna järele minnakse?“ – „Redeliga, tooliga, pingiga,“ jne. Mäng: Üks istub keskel maas. Teised kõnnivad reas ümberringi ja ise laulavad kootskulli-laulu. Kui laul lõpeb ära, siis jäävad kõik seisma ja kes rea otsa ees on, see hakkab maasistujaga kõnelema. Maasistuja on „kull“. Ringisiblijad on „kanad“ ja ringi ees käija on „kukk“. Kukk küsib kullilt: „Mis sa siin teed?“ Kull vastab: „Auku kaevan.“ „Mis sa selle auguga teed?“ küsib kukk. „Tule panen sisse“, vastab kull. „Mis sa selle tulega teed?“ küsib kukk. „Paja panen pääle,“ vastab kull. „Mis sa pajaga teed?“ küsib kukk. „Vee panen sisse ja ajan keema,“ vastab kull. „Ja mis sa selle veega teed?“ küsib kukk. „Kana ja kuke karvu võtan,“ vastab kull. „Mis nad sulle kurja on teinud?“ „Perenaise oad ja läätsed on ära söönud.“ „Kus nad ise olid?“ „All orus tegid aeda.“ „Kui kõrge see aed oli?“ „Nii kõrge kui taevani.“ „Kui tihe tema oli?“ „Nii tihe kui sarja põhi.“ „Ära valeta, tema ise magas saunalaval, leivapäts oli pea all, koorekirn oli jalutsin, verine lehmahänd hammaste vahel.“ Maasistuja „kull“ tõuseb püsti, läheb „kukega“ kaklema ja võidab kuke ära. „Kanad“ lähevad hirmuga laiali. Nüüd hakkab kull kanu püüdma.
Täisviide
ERA II 107, 435/7 (1) < Tarvastu khk. ja v., Ämmuste k., Peetri t. – Jaak Veskemäe < Elvi Veskemäe, s. 1916 (1936)
Pandivõtmise mäng. Kõik mänguliikmed istuvad rõnga kombel ehk ka kahe pingi peal vastastikku. Üks võtab nina- või mõnda muud rätikut taskust ehk mujalt, keerab selle hästi kokku ja viskab sellele, kellele ta arvab, vastu rindu, öeldes: „Mina olen sinu pääle vihane.“ See, kellele visati, püüab rätiku kinni, öeldes: „Mispärast?“ Viskaja vastab: „Sellepärast, et sa nõnda kurb oled.“ Teine vastab: „Ole sina ka,“ ja viskab rätiku jälle mõne teise rinna vastu mingisuguseid sõnu öeldes – kuid mitte seda, mis juba ükskord öeldud on. Kes selles eksib, maksab pandi. Niisama maksavad ka need pandid, kes „sinu pääle vihane“ asemel „teie pääle vihane“ ütleb. Selle mängu juures ei tohi keegi teisele „teie“ öelda, vaid peab „sina“ ütlema. Kõigevähema eksimuse eest tuleb pant anda. Pandiks kõlbab iga asi, mis mänguliikmel taskus on.
Täisviide
ERA II 108, 184/5 (8) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Üks peab küsima, kelle käest juhtub, seda ja teist; kostja peab temale ruttu vastu kostma – aga nii, et ta mitte „ei“ ega „ja“ ei pruugi. Kes aga vastu säädust teeb, maksab pandi. Eesütleja peab katsuma ettevalmistamata mänguliikme käest küsida.
Täisviide
ERA II 108, 189/90 (12) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Kui kõik mänguliikmed istuvad rõnga kombel kirjus reas ja peamees välja valitud, siis peab tema paremat kätt istujat aabitsa järele „a“ pääle küsima, olgu mis tahes. Õpetuseks: „Oleks mina teie armukene olevat, mis teie siis saaksite minuga tegema?“ Teine peab temale sellesama tähega kostma. Nõndamoodi küsides, kordamööda küsimusi ja kostmisi andes lähevad ringi läbi, kuni tähed läbi on küsitud ja vastatud. Juhtuks poisil tüdruku käest „k“ pääle küsimist olema, siis näiteks nõnda: „Oleksin mina Kohiber olevat, mis te siis minuga teeksite?“ Kostus: „Mina paneksin teid puuri ja laseksin teid raha eest näidata.“ Ehk tähe „r“ peale: „Kui ma roos oleksin, mis teie siis minuga teeks?“ Kostmine: „Ma kisuksin teie lehed maha.“ jne. Tarvis tähele panna, et ühte asja kahte korda ei öelda. Kes seda teeb, ei vasta ja palju viivitab, maksab pandi.
Täisviide
ERA II 108, 192/3 (16) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Seda mängu mängitakse nõnda. Igaüks valib enese ja teise linnu nime ja ütleb mängu päämehele kõrva sisse, missugune lind tema tahab olla – see peab need nimed enesel meeles hoidma. Pärast ütleb tema valju häälega: „Minul on aias palju linde, niikui papagoi, vares, öökull, tui...“ ja teised, mis nimed temale said üles antud. Tema ei tohi aga midagi järgimööda öelda, kuidas temale said üles antud. Siis läheb mängu päämees ühe juurde ja küsib: „Missuguse linnule usute teie oma südant, kellele oma saladust avaldate ja kelle sulge tahate välja kiskuda?“ Siis peab see järgmisel kombel kostma: „Mina usun oma südant tuile, saladust avaldan öökullile, aga papagoi suled tahan ma välja kiskuda.“ Kui ring niisuguste küsimustega on läbi mindud, siis ütleb „jääger“: „Niisugune (nimetab nime) usub oma südant teile.“ Aga teie nime all seisab tütarlaps N. Et aga teie tõeste selle tütarlapsele oma südant olete uskunud, peate meie ees kõik tunnistama, et temale kätt ehk ka suud annate. See (nimetab nime) tähendab öökulli, kellele teie ka oma saladust peate avaldama. Niisugune naisterahvas on papagoi nime all ja selle asemel, et teie tema suled tahate välja kiskuda, saate pandiga trahvitud, seepärast et nõdrema rahvale nii ei tehta. Kes ise oma südames usub, annab trahviks oma käele suud, aga kes endale oma saladust avaldab, peab seda ka eneses hoidma. Viimaks, kes enesel suled tahab välja kiskuda, maksab pandi. dialoog, pandimäng
Täisviide
ERA II 108, 195/8 (18) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Kõik istuvad seina ääres pingi pääl, aga üks mängijatest umbes viis ehk rohkem sammu eemal pingi või tooli pääl. Üks teine läheb ja küsib iga istuja käest tasakeste, mis ta temast arvab: kas ta üks hea või halb inimene on? Aga nõnda, et isepaigas-istuja ei kuule. Nüüd ütleb üks: „Ta on üks ilus poiss (või tüdruk).“ Teine ütleb: inetu, kehv, rumal, ahne, kitsi, kelm, koer, jne. Küsijal peab meelespidamine sula olema, sest ta peab enamasti kõik, mis temal isepaigas-istujast hääd ehk halba öeldi, pärast välja ütlema. Nüüd tuleb tema isepaigas-istuja juurde ja ütleb järgmisel kombel. Küsija: „Tere, tere, mees.“ Istuja tõuseb püsti ja kostab: „Tere jumalime, noh, kuspool käisite?“ Esimene: „Käisin nõndasama ilma-maad reisimas.“ Teine: „Noh, jutusta, mis ilmas tehti, mis nägid ja kuulsid?“ Esimene: „Nägin maailmas palju. Maailmas tehti palju, väga palju, aga kuulsin ka sinust tihti ja palju räägitavat.“ Teine: „Noh, imet! Mis siis minust räägiti?“ Esimene: „Mõni ütles, sa olevat ilus mees (tüdruk), mõni ütleb, et sa olevat inetu, teised jälle, sa olevat kehv, rumal, ahne, kitsi, kelm, koer, jne.“ Teine: „Kes ütles, et ma kelm olen?“ Esimene: näitab selle sõna ütleja peale teiste sekka sõrmega, kes siis sellepääle oma istmelt üles tõuseb ja sinna toolile tuleb, kus tema „kelm“ ennem istus. Keda enne kelmiks arvati, on nüüd küsija, aga esimene küsija istub teiste hulka ja mäng algab otsast.
Täisviide
ERA II 108, 201/2 (22) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)