Üks seisab seljaga seina juures teiste poole. Sel ajal, kui ta ütleb: "Aeglasemalt sõuad, kaugemale jõuad. Stopp!" peavad teised, kes on temast kokkulepitud kaugusel, liikuma edasi. Eesmärgiks on jõuda seinani nii ruttu või aeglaselt, kui ta ise kavalamaks peab, ja kui ta siis järsult ümber pöörab ja näeb, et keegi liigub, siis vaatab too liikuja tagasi algusesse. Seega peab liikuma nii, et mängujuht ei näeks seda.
Heering-heering, heida maha Jällegi on tee peal kaks piiri umbes kümnemeetrise vahemaaga. Ühe piiri taga seisab silk, olles seljaga teise piiri taga seisvate heeringate poole. Silk loeb pidevalt kõva häälega: "Heering, heering, heida maha, suure silgu selja taha!" Samal ajal liiguvad heeringad ettevaatlikult silgu suunas. Silk võib lugemise ajal suvalisel hetkel selja taha vaadata. Kui ta seda teeb, peavad kõik mängijad jääma liikumatuks. Kui silk märkab, et keegi end liigutab, saadab ta selle piiri taha või ütleb, mitu sammu peab ta tagasi minema. Heeringate eesmärk on jõuda silguni ja teda puudutada, lüües peoga selga. Seda teeb esimesena silguni jõudnu. Tundes puudutust, pöörab silk välkkiirelt ümber ja tormab mõnda heeringat püüdma. Kui see tal õnnestub enne heeringate piirini jõudmist, jääb püütu uueks silguks. Kui ei õnnestu, peab ta jääma vana ameti juurde. Seda mängu mängisime sageli suurel muruplatsil, kus piirid tähistasime pajuokstega.
Täisviide
ERA, DK 100, 5 (5.1g) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
„Heeringas“ asub seljaga teiste poole. Teised on heeringast vähemalt 10 sammu eemal. Heeringas loeb: „1, 2, 3“ ja vaatab tagasi. Teised peavad lugemise ajal liikuma. Kes aga vaatamise ajal liigub, käsutatakse tagasi. Nüüd loeb heeringas jälle kolmeni ja vaatab. See sünnib niikaua, kui üks mängijaist on jõudnud heeringa seljataha ja teda lugemise ajal puudutab. Puudutaja asub heeringaks, teised lähevad ta seljataha 10 sammu kaugusele.
Täisviide
ERA II 94, 167 (50) < Kuressaare l. – Martin Truu, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Mängijaid vähemalt 8–10. Üks mängijaist valitakse välja; see läheb kusagile seina juurde ja seisab näoga seina poole. Teised seisavad kusagil kaugemal. Seda lugejat kutsutakse „heeringaks“. Nüüd hakkab heeringas lugema ühest kolmeni, kiirus pole tähtis. Lugemise ajal liiguvad mängijad heeringa poole. Heeringas vaatab pärast kolmanda numbri lugemist ümber ja kes siis mängijaist sel momendil liigub, läheb tagasi samale kohale, kust tuli. Sealt hakkab ta teistele järgi tulema. Kes kõige enne lööb heeringale külge, jääb ise heeringaks. Kes pole kordagi heeringas olnud, jääb terve selle mängu kaotajaks.
Täisviide
ERA II 98, 593/5 (17) < Tartu l. – Liilie Lepner, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad rivistusid ühele joonele. Üks mängijatest oli teistest eemal (nt mingi seina ääres) ja luges valjusti: "Heeringas-heeringas, üks, kaks, kolm." Selle aja jooksul, kui ta nii luges, pidid teised mängijad jooksma selle seina poole. Kui sai loetud, keeras lugeja ümber ja kõik mängijad pidid kivistuma. Kes liigutas, saadeti algusesse tagasi. Seejärel kõik kordus. Kes jõudis esimesena seinani, see oli võitja ja sai järgmisena lugeda.
Täisviide
ERA, DK 137, 2 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Üks mängijatest läheb näoga seina vastu ja hakkab lugema: "Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm." Teised mängijad peavad sellel ajal tema poole liikuma. Kui ta on selle salmi ära lugenud ja ümber pöörab ja näeb, et keegi liikus, siis see peab algusesse tagasi minema. Vahel võib nii olla, et on ainult üks samm veel puudu, aga kui ta näeb, et liikusid, siis pead algusesse tagasi minema. Seda salmi võib ta alguses hästi aeglaselt lugeda ja siis järsku hästi kiiresti. Kes kõige enne tema juurde saab, see on uus lugeja.
Mängijateks tavaliselt tüdrukud, vahel ka poisse sekka, ükskõik kui palju. Võetakse rivvi seina või aia äärde ning valitakse või loositakse enda seast välja nn "heeringahüüdja". Heeringahüüdja läheb mõned meetrid rivist ettepoole ning pöörab selja. Hüüab: "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!" ja pöörab kiiresti ringi. Selle hüüde ajal peavad kõik mängijad oma kohalt hüüdja suunas liikuma, et teda katsuda. Kui heeringahüüdja peale oma hüüdu kiiresti ringi pöörab (s.o näoga mängijate poole), ei tohi keegi enam liikuda. Kui hüüdja märkab, et keegi liigutab, peab too seina või aia äärde (s.o mängu algkohale) tagasi minema. Teised jätkavad mängu samadelt positsioonidelt. (Tavaliselt ei jõuta peale esimest hüüdu kohe hüüdjani.) Hüüdja pöörab jälle ümber ja hüüab "heeringat". Tavaliselt jõuab nüüd keegi hüüdjani, katsub teda ning saab ise hüüdjaks. Mäng hakkab jälle otsast peale.
Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!" Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.
Täisviide
ERA, DK 117, 8/9 < Järva-Jaani khk., Metstaguse k. < Vändra khk., Vändra al. - Urve Jürjets, s. 1961. a. (2013).
Seda mängu võivad mängida kõik. Mäng käib järgmiselt: üks laps pöörab teisele selja, teised on temast tükk maad eemal. See laps, kes selja pööras, hüüab: "Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm." Samal ajal teised mängijad jooksevad eemal seisja poole. Kui too end ümber pöörab, peavad kõik liikumatult seisma jääma. Kui keegi liigutab end, peab ta tagasi sinna minema, kust mängu alustas. Kui keegi jõuab "heeringani", peab ta teda toksama ning heeringas hakkab teisi taga ajama. Kui ta jõuab kedagi puudutada, jääb see heeringaks. Kui jõutakse enne jooneni, kust alustati, jääb ikka sama laps heeringaks. Ja nii edasi.
Üks seisab näoga seina poole, teised seisavad kokku lepitud kaugusel. See, kes seisab seina poole, loeb: "Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm." Sel ajal võivad teised lähemale tulla. Kui lugemine lõpeb, keerab lugeja end teiste poole. Teised peavad selleks ajaks olema paigale jäänud. Kui lugeja nägi kedagi liigutamas, peab see, kes liigutas, tagasi algsesse kohta minema. Loetakse nii kaua, kui keegi jõuab lugejani ja saab seina puudutada. Siis saab tema lugejaks. Õppisin emalt.
Seda mängitakse mitmekesi. Üks on seina juures meile seljaga ja kui ta hüüab: "Heeringas, heeringas, 1, 2, 3!", siis peame meie jooksma talle lähedale. Kui me liigutame, siis peab ta tagasi minema. Kes puudutab teda enne, saab olla hüüdja.
Üks laps seisab näoga seina poole ja hüüab neid sõnu. Teised peavad sel ajal liikuma, joostes ütleja poole. Ütleja, sõnad lõpetanud, pöörab äkki ringi. See, kes siis liigutab, peab tagasi minema algusesse, sinna, kust alustati liikumist. See, kes jõuab kõige esimesena hüüdjani ilma liigutamata, hakkab siis hüüdjaks.
"Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm!" – niimoodi öeldes, kiirus omal soovil, keerutab üks mängijatest ennast silmad kinni finišijoonel. Teised mängijad hakkavad sel ajal stardijoonelt jooksma finišini (mis on algusest u. 10–30 m). Kui öeldakse aga "...kolm!", siis peavad jooksjad kõik liikumatult seisma jääma ega tohi ka naerda ega rääkida. Seda kontrollib salmi lugeja. Kui ta märkab pisimatki eksimust, on tal õigus see mängija stardijoonele tagasi saata. See kordub niikaua, kuni üks mängijatest puudutab salmi lugejat, kui sel on veel silmad kinni. Seejärel vahetavad need kaks kohad ja alustatakse otsast peale.
Koridorides mängitav oli ka "Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm!". Näpuviskamisega valiti "kalamees". Tema läks ühe seina juurde, ülejäänud mängijad koridori teise otsa, jalg vastu tagaseina või mõne kriidiga tõmmatud joone taha. Kalamees keeras oma näo seina poole ning hüüdis: "Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm!" Numbrite ajal lõi ta peopesaga vastu seina ning kohe seejärel keeras end ümber. Hõike ajal jooksid teised kalamehe seina poole. Sel ajal, kui kalamees oli näoga jooksjate poole, ei tohtinud need liigutada. Need, kes ei suutnud tardunud poosis püsida, saatis kalamees tagasi. Seejärel keeras kalur end uuesti näoga seina poole, hüüdis mainitud lausejupi, tekitas kolm patsu ning pööras ümber. See, kes hõikamise ajal esimesena seinani jõudis, sai uueks kaluriks. Endine siirdus jooksjate sekka joone taha ning uus õngemees hakkas hüüdma.
Mängijad on joone taga. 1 laps on seljaga nende poole vastu maja vms seina. Ta ütleb: "Silgud ritta: 1, 2, 3!" Selle aja jooksul liiguvad teised seina poole. Kui juht on selle lause ära öelnud, vaatab ta kiirelt taha, edasi ei tohi liikuda. Kes liigub, peab joone taha uuesti minema. Võidab see, kes jõuab esimesena seina ära puudutada.
Üks lastest läheb näoga vastu seina, aga teised on kümne meetri kaugusel joone taga. Niikaua kui laps loeb olles näoga seina poole: "Silguke, silguke üks, kaks, kolm," jooksevad lapsed tema poole. Kui ta näo platsi poole pöörab, peavad lapsed liikumatult paigale jääma. Tohib ainult hingata, rääkida ja silmad võivad liikuda. Kui keegi liigutab, peab ta joone taha tagasi minema. Mäng lõpeb siis, kui üks mängijatest jõuab lugajat puudutada.
Välismäng tüdrukutele ja poistele.
Üks peab silmad. Posti juures on siis koht, kuhu peavad kõik jõudma ja kus on ka silmade kinnipidaja. Teised mängijad asuvad kaugemal, kuhu on ka piir märgitud. Nüüd on teised mängijad piiri taga ja ootavad. Kui see, kellel on silmad kinni ja loeb „üks, kaks, kolm“, peavad selle ajaga kõik teised mängijad püüdma posti poole joosta. Niipea, kui aga see, kes „üks, kaks, kolm“ luges, ümber pöörab, peavad kõik paigal seisma. Kes aga juhtub veel liigutama, peab tagasi piiri taha minema ja otsast algama. Ja senikaua loeb pimesikk posti juures „üks, kaks, kolm“ ja vaatab jälle taha, et keegi enam ei liiguks, kuni keegi on postini jõudnud. Ja siis see, kes kõige taga, jääb silmade kinnipidajaks.
Täisviide
ERA II 87, 25/6 (12) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Mängust osavõtjate arv on määramata. Mängijad seisavad reas ja määravad ühe endist, kes hakkab lugema. Ta läheb teistest eemale ja määratakse kindlaks piirid, kus seisab lugeja ja teised mängust osavõtjad. Teised peale lugeja seisavad kõik ühel joonel. Lugeja pigistab silmad ja pöörab selja teiste poole ja loeb: üks-kaks ja kolm – vaatab tagasi. Teised liikusid sel ajal ja kes veel vaatamise ajal liikus, läks endisele piirile tagasi. Kes aga ei liikunud, jäi paigale. Lugeja hakkas jälle lugema ja teised liikuma. Niikaua kui üks jõudis lugeja seljataha ja puudutas teda seljast – siis jäi see lugejaks ja lugeja läks teiste hulka.
Täisviide
ERA II 96, 302 (1) < Paistu khk., Õisu v. ja mõis – Leida Sutt, Õisu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks mängijatest pöörab näo vastu seina ja loeb: üks, kaks, kolm. Teised jooksevad selle aja sees lugejale lähemale ja püüavad talle kolm korda vastu selga lüüa. Kui lugeja on kolmeni lugenud, pöörab mängijate poole. Kui näeb kedagi liigutavat, peab see minema tagasi oma kohale. Kes on aga saanud lugejale lüüa 3 korda vastu selga selle aja sees, kui ta luges, see saab ise lugejaks.
Täisviide
ERA II 98, 531/2 (1) < Tartu l. – Leida Vohla, Tartu l. VI algkooli õpilane, s. 1919 (1935)
Üks (meie koolis) tuntud mäng on: "Üks, kaks, kolm ja stopp!" See mäng on samuti saadud kehalise kasvatuse õpetaja käest. See käib nii: üks mängijatest seisab saali seina ääres, silmad vastu seina. Teised õpilased on teise seina ääres. Õpilased hakkavad üksiku õpilase poole minema. See mängija, kes üksi on, loeb: "Üks, kaks, kolm ja stopp!" Siis keerab ta pea kiiresti teiste mängijate poole. Teised õpilased peavad "stopi" ajal seisma jääma. Üksik mängija vaatab, kas keegi liigutab. Kes liigutab, see läheb seina äärde tagasi ja hakkab uuesti vastasseina poole tulema. Kes mängijatest esimesena seda seina puudutab, kus üks mängija loeb, saab uueks lugejaks. Nii läheb mäng kogu aeg edasi.