Mina mängin tavaliselt pallimänge, näiteks jalgpall. See mäng on väga lihtne, ma olen kindel, et te oskate seda, aga seletada võib ju ikka. Selles mängus tuleb saada pall teise võiskonna väravasse. Ühes meeskonnas on 11 mängijat.
Jalgpall oli nii tavaline, et sellest vist pole mõtet pikemalt kirjutadagi. Palliasendajaid oli kivist ja mustast põrkepallist kuni vana roostes plekkämbrini. Kõige rohkem kasutati võimlast laenatud 65-kopikalist kummipalli. Meie kooli lähedal oli 50- ja 30-meetrine väljak, üle tee neljakümne üheksanda kooli juures normaalmõõtmetes plats. Ka metsas puude vahel või paarikümneruutmeetrisel siledal kohal sai palli taguda. Sel juhul pandi kummagiks väravaks kaks ranitsat ning mingeid piire ei olnud. Pall tuli ainult "eespoolt" väravasse lüüa. Kehalise kasvatuse tundides ikka otsapiiri peeti, kuid õhtu poole oli jalgpall "tagamänguga". Neljandast üheksanda klassini olid võistkonnad enamasti samad ning küllaltki võrdsed. Ainult mõne tugevama mängija puudumise tõttu "tehti uued mansad".