Kõige populaarsemaks mänguks on turakas, sest seal sai rakendada oma loogikat täiel jõul. Mängiti ka "Linnade põletamist", "Poti emandat", "Hiina turakat" ja "Üheksat". "Üheksat" peavad mängima vähemalt kolm mängijat. Alguses jagatakse kõik kaardid mängijate vahel laiali ja kaardid võetakse kätte "lehvikuna". Mängija, kellel on ruutu üheksa, paneb selle esimesena lauale. Järgmine peab lauale panema kas sellest suurema või väiksema kaardi või mõne teise üheksa. Kui tal vajalikku kaarti pole, peab ta ühe sendi lauale panema ja jätma käigu vahele jne. Mängu võidab see, kes esimesena kõik kaardid lauale laob ja võtab kogu laual oleva raha endale.
Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav).
Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab "tapma" kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid. Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid "maha" - st teise hunnikusse - ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need "üles võtta" - st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai.@Mängu lõpetaja võis seda teha ka "pagunitega" - st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne).
Täisviide
ERA, DK 126, 19 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
"Potiknoid" - kaardimäng. Iga mängija saab 6 kaarti. Ülejäänud kaardid segatakse ära ja sealt tõmmatakse välja trump. Asetus on järgmine. Mängu alustab see, kellel on käes kõige väiksem kaart. Ta paneb kaardi välja ja talle järgnev mängija peab selle kaardi ära "tapma". Tappa saab kaardiga, mis on samast mastist ja tugevam väljapandud kaardist, või samast mastist mis trump (trumbiga saab kõike tappa). Kui kaart on ära tapetud, vaatavad teised mängijad, kas neil on sama suuri kaarte. Kui kellelgi on, siis paneb ta selle välja ja ka see tuleb ära tappa. Kui mängija on suutnud ära tappa kõik etteantud kaardid, lähevad need kõrvale. Kui mängija pole suutnud kõiki kaarte tappa, korjab ta üles kõik etteantud kaardid. Seejärel peab iga mängija võtma endale juurde keskel olevast kaardipakist nii palju kaarte, et tal oleks käes 6 kaarti (kellel juba nii palju on, ei pea võtma). Juhul, kui üks mängija on kaardid üles korjanud, peab teine talle uue kaardi saatma. Kui aga mängija on eelnevalt etteantud kaardid ära tapnud, siis hakkab tema saatma ja nii edasi. Mängu võidab see, kes kõige enne kaartidest lahti saab. Mängu mängitakse igas vanuses, nii poiste kui tüdrukute hulgas, ja see on levinud üle Eesti.
Siis oli veel "Perekonnatola". Kaardid jaotati laua peale ringi maha kummuli. Kes lehed "tegi", st segas ja laiali lauale pani, see võttis niikaua suvaliselt hunnikust, kui sai kõige madalama kaardi (teised ladus oma ette hunnikusse niikaua, kui selle madalama kaardi sai) – see esimene madalam, nt 6, pandi hunniku keskele; kui nüüd omal juhtus 7 olema, pani ka selle keskele; kui enam keskele ei klappind, siis hakkas järgmine nendest hunnikutest võtma. Esimene "õigus" oli ikka keskele panna – kui keskele ei läind, võis panna teistele, aga ikka esimeseks vaatas, kas saab oma eest vähemaks. Kui viimaks hunnikud otsa said, keerati oma hunnikud kummuli ja hakati sealt ükshaaval võtma: kuhu klappis, sinna pandi, aga esimene õigus oli ikka keskele panna. Niikaua mängiti, kui kõigil otsa said, ja kellel lehed kätte jäid, oligi "tola" – kaotaja.
Täisviide
EFA I 169, 11/2 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Siis mängiti veel masti kogumist – omavahel vahetati ja seda hakkasid koguma, mis sul kõige rohkem oli, aga juhtus ka, et mõni teine samast mastist kogus, igavene nöök ju… Kellel mast täis sai (ühest sordist kaardid), see pani vaikselt pöidla otsa laua ääre peale, teised viskasid oma kaardid ka lauale. Kes tähele ei pannud ja kaarte maha ei pannud, oli kaotaja, tegi kaardid.
Täisviide
EFA I 169, 12 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
See mäng toimub samuti "Turbo" piltidega ja toimub selleks, et saada pildid päriselt endale. Nüüd ei ole pildid kaante vahel, vaid just õhukeselt. Kõik mängijad panevad pildid ühisesse virna. Alustab see, kes pani kõige rohkem pilte. Ta paneb harilikult parema käe sirgelt piltide peale ja tõstab kiiresti üles. Need pildid, mis tagurpidi lähevad, saab ta endale. Kui mängijad panevad kaarte võrdselt, alustab see, kes pani välja kõige paremad. Kui mõni kaart ümber läheb, võib mängija oma teguviisi korrata. Kui ei, on teise mängija kord. Vahel võib juhtuda, et mängu alustaja saab kogu saagi endale. Ka seda mängu mängitakse keskastme poiste hulgas. Seostub "Turbo" piltide kogumisega.
Närimiskummi "Turbo" pakendis on alati ka mingi pilt auto või mootorrattaga. Selle juurde on kirjutatud ka põhilised tehnilised andmed. Neid koguti ja nendega mängiti mängu. Nad jagatakse mängijate vahel võrdselt ära. Tavaliselt on nad siis õpilaspileti kaante vahel, et kõvemad oleksid. Mängu alustaja vaatab, milline tehnilistest andmetest, nimetähtede arv või autojärjekorranumber, on kõige suurem. Ütleme näiteks, et ta ütles kiiruse. Teised panevad ka oma kaardid välja. Kellel on kõige suurem kiirus, see saab kõik need väljapandud kaardid endale. Järgmiseks ütlejaks saab see, kes kaardid endale saab. Siis vaatab ta oma järgmist kaarti ja ütleb sealt enda meelest kõige suurema näitaja ja nii edasi. Võitja on see, kes teised paljaks koorib või kui lõpetada ei jõuta, siis see, kellel kõige rohkem kaarte on. Seda mängitakse poiste hulgas 4.-7. klassini. On üks kaardimängu "Linnade põletamine" modifikatsioone.
Kaardimäng "Loll": Mängijad mängivad paarikaupa. Jaotatakse igaühele kuus kaarti ja üldpakist võetakse trump. Kaartide suuruse järjekord on: 6 – kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, soldat, emand, kuningas ja äss. Tavaliste kaartide üle omab võimu trump, mis tapab igaühe neist. Trumpide suurusjärjekord on sama mis tavalistel kaartidel. Käiguõiguse omab mängija, kellel on kõige väiksem kaart. Mängivad kõik üksikult või paaris (kahekesi, neljakesi, kuuekesi.)
Üks "Linnade põletamise" modifikatsioon omatehtud kaartidega. Seda mängiti Tartu 2. keskkoolis sel ajal, kui praegune abituurium käis 4. klassis. Selles klassis õppisid Ramil Pärdi ja Hanno Varblane. Need kaardid olid praktiliselt igal poisil olemas. Need olid tavalise mängukaardi suurused või natuke väiksemad. Igale kaardile oli joonistatud mingi maailma riigi lipp ja andmed selle riigi kohta (rahvaarv, pindala, pealinna suurus jne). Mängiti nii nagu "Turbo" paberitega (vt mäng nr 20).
See on kaardimäng. Kaardid jaotatakse mängijate vahel võrdselt ära. Iga mängija paneb oma kaardipaki pealt välja kaardi. Kelle kaart on kõige tugevam, saab endale ka teiste välja pandud kaardid. Kui mängijate kaardid on võrdse tugevusega, siis panevad mängijad ühe kaardi tagurpidi oma kaardi peale ja selle peale veel ühe kaardi (õigetpidi). Nende kaartide järgi arvestatakse, kes saab kaardid endale. Võitja on see, kes teised paljaks koorib. Tavaliselt kestab see mäng väga kaua ja võib kujuneda lõputa mänguks. Seda mängitakse igas vanuses ja üle Eesti.
Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid "Bismarcki" mängima. "Väiksed" kaardid (1-5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5-6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli "suurem", sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende "lahutamiseks" ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla.
Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti.
Täisviide
ERA, DK 126, 18 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955-1957).
Täisviide
EFA I 168, 46/7 (8) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas "panka" - st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus.
Esimene mänguvoor oli "Trumbita enamvõtmine" - st iga võidetud tihi andis punkti. Teine voor oli "Trumbiga enamvõtmine", kolmas "Trumbita vähemvõtmine", neljas "Trumbiga vähemvõtmine", viies "Ladumine", kuues "Vaba valik". Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada.
"Trumbita enamvõtmisel" sai tihi mängija, kes "tappis" esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda.
"Trumbiga enamvõtmisel" oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud.
"Vähemvõtmisel" oli mäng vastupidine - mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga).
"Ladumisel" võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: "Passin," ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku.
"Vaba valiku" voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida.
Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte.
Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures "kaardiõhtul" (või tulid nemad meile).
Täisviide
ERA, DK 126, 18/19 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).