Kõik mängijad seisavad püsti. Üks läheb ja võtab ühe käest kinni. Ja viskab teda hooga, ükskõik kuidas see jääb. Nii viskab ta kõik kordamööda maha, või jäävad püsti. Kui on kõik visatud, siis ütleb ta, kes kõige ilusamaks jäi. Siis läheb see, kes kõige ilusamaks jäi, viskab jälle kordamööda, kuni kõik läbi.
Täisviide
ERA II 87, 423/4 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Kalmestri k. – Endla Nurk (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks on aga ringi keskel, kes jutustab lugu „Vanasti oli vaar ja vaaril oli moor.“ Kui nüüd mõni ringisolija teeb häält, siis see annab pandi, mida muidugi pärast pidi välja lunastama. Seesolija jutustab: „Vanasti oli vaar ja vaaril oli moor ning mooril oli poeg. Nad sõitsid linna. Teel läksid nad sisse Seasaare kõrtsi.“ Niikui jutustaja ütleb sõna „Seasaar“, tõusevad kõik ringisolijad püsti, keeravad ringi ümber ja istuvad jälle tagasi oma kohale. Selle aja sees katsub jutustaja istuda mõne ringisolija asemele, kes siis läheb jälle jutustaja asemele. Ei saa jutustaja kellegi asemele istuda, siis annab pandi ning jutustab jälle lugu edasi, nii et jutus tuleb välja „Seasaar“, kus keeratakse ringi – et jälle katsuda asemele istuda.
Täisviide
ERA II 107, 458/9 (14) < Tarvastu khk. ja v., Ämmuste k., Peetri t. – Jaak Veskemäe, s. 1909 (1936)
On pikk nöör. Neid nööri otsi peavad lapsed kõvasti kinni ja keerutavad hästi kiiresti. Nööri keskel seisab üks laps ja see peab nii hüppama, et nöör talle külge ei puutu, sest see nöör käib vahetpidamata tal üle pää ja alt jalgu. Kui see nöör lapse külge puutub, siis tuleb see nööriotsa peos pidama ja nööri keerutama ja otsast läheb siis teine laps jälle üle nööri hüppama.
Täisviide
ERA II 102, 804 (10) < Põlva khk., Aleksandri v., Raiste k., Katlasoo t. – Lisbet Rikand, Väimela algkooli õpilane < Alvine Rikand, s. 1887 (1935)
Osavõtjaid vähemalt kolm, aga mida rohkem, seda parem. Mängijad moodustavad kätest kinni hoides ringi ja keegi läheb sisse. Ring hakkab liikuma ja seesolija suleb silmad. Siis kummardab (tütarlastel kniks) ... ja näitab käega. Juhtub käsi kellegi suunas, siis jääb see „Jumalaks“, vastasel korral teeb ta Jumala leidmiseks uue kummarduse. Jumal eemaldub vaikselt ja viisakalt ringist, samamoodi valitakse ka „vanakuri“, kes aga endale kohe „okkad külge ajab“.
Nii Jumal kui ka vanakuri valmistavad nüüd endale kivikestest või muust käepärast olevast ainest vastavad eluasemed: nii suured, et kõik mängijad ikka sees istuma mahuksid. Vahet võib „taeval“ ja „põrgul“ paar-kolm meetrit olla. Teised mängijad heidavad vahepeal kuskile kaugemale pikali, hakkavad sääl oigama ja hirmsat valu karjuma. Need on siis „surevad inimesed maa pääl“. Taevas ja põrgus ootavad nüüd Jumal ja saatan, mil inimesed juba surevad, s.t. vaikivad. Kui inimesed vaikivad, siis pistavad Jumal ja vanakuri üksteise võidu „surnud“ mängijate poole ja püüavad võimalikult rohkem mängijaid puudutada, sest kumb esimesena kedagi mängijaist puudutada saab, see võib nendega oma kuningriiki minna. Jumal läheb tasa, omade eest hoolitsedes kuni taevani ja saadab nad säält isalikult õpetades jälle välja, tagasi „maa pääle“, kust ta nad tõi. „Vanakuri“ toimib samuti, ainult selle vahega, et ta oma „armualuseid“ tõmbab, tõukab, lükkab ja „suure suuga“ kirub. Maa pääle tagasi jõudes katavad mängijad oma silmad, tõmmates mütsi või räti silmadele, ja hakkavad nüüd üksikult ringi keerutama. Põrgus ja taevas ootavad hinge kinni pidades Jumal ja vanakuri. Kui satub keegi keerutajatest nende riigi piiridesse, jääb keerutaja sinna samuti vaikselt seisma (silmad võib lahti teha). Kui kõik mängijad on juba kummagi juurde sattunud, algab taevas „tuhandeaastane rahu ja õnne aeg“, aga põrgusolijad saavad samal ajal vanakurja käest nii palju materdamist, kui aga kulub. Inimesed võivad küll vanakurja eest ära joosta (põrgust mitte välja minna), vastuhakkamine on aga keelatud. Juhul, kui põrgusse pole kedagi juhtunud, märatseb vanakuri sääl üksinda, Jumal sel juhul on kole kurb. Väiksemad lapsed mängivad seda praegugi.
Täisviide
ERA II 93, 229/30 (2) < Emmaste khk. ja v., Viiri k., Pendula t. – Aino Õispuu, Sõru algkooli õpilane, s. 1919 (1935)
Mängijaid peab olema vähemalt neli. Aga mida rohkem, seda parem. Keegi mängijaist astub ringi sisse ja peab silmad kinni. Teised mängijad võtavad kätest kinni ja hakkavad ringis ümber käima. Seesolija teeb kummarduse ja näitab kellelegi ringisolijaist sõrmega. See, kellele ta näitas, jääb „jumalaks“. Teist korda teeb ta samuti. Kellele nüüd liisk langeb, jääb „kuradiks“. Teised mängijad astuvad eemale ja hakkavad oigama nagu surijad. „Jumal“ ja „kurat“ teevad omale, „Jumal“ taeva ja „kurat“ põrgu. Toas mängides tehakse kriidiga, väljas mängides aga kividest ring. Vastavalt nii suure, kui seda nõuab mängijate arv.
Oigajad jäävad järsku vait. Seda kuuldes „Jumal“ ja „kurat“ pistavad jooksu inimeste poole ja tahavad neid puudutada. Keda esimesena saadakse puudutada, sellega läheb puudutaja oma riiki. „Jumal“ läheb oma lastega ilusasti, „kurat“ aga kisub ja tapleb omadega. Koju jõudes saadab „Jumal“ oma lapsed ilusti „taevast“ välja. „Kurat“ aga tõukab omad välja. Nad lähevad nüüd sinna tagasi, kus nad enne oigasid, panevad silmad kinni ja hakkavad keerutama. Kui nad keerutades jõuavad „taeva“, või „põrgu“, siis nad jäävad sinna. „Jumal“ hoiab oma lapsi ilusasti, „kurat“ aga tuustib ja kamandab omi. Mängitakse praegugi.
Täisviide
ERA II 93, 109/10 (1) <Pühalepa khk., Kärdla al. – Johanna Tatter, Kärdla algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijad, poisid ja tüdrukud asetsevad kuskil ruumis, ka väljas, kõik istuvad peale ühe. Kõigile mänguosalistele on pandud nimed, näiteks „hobune“, „vanker“, „kabjaraud“, „müts“, „kodar“ jne. Kõik need esemed moodustavad mänguosaliste nimed, mis on seoses Jeruusalemma sõiduga.
On nimed pandud, tuleb üks keskele ja hakkab jutustama Jeruusalemma sõidust. Ühes jutustamisega nimetab ta neid nimesid, mida ta on pannud mänguosalistele. Mänguosalised peavad kuulama, mida üks jutustab. Kui ta ütleb kellegi mänguosalise nime, mida ta on ise pannud, peab see mänguosaline püsti tõusma ja end ringi keerama (terve ringi: 360°). Kes ei pane tähele ja ei tee seda, peab ise minema ringi keskele jutustama. Kui jutustaja nimetab Jeruusalemma, peavad kõik mänguosalised üles tõusma ja ringi keerama.
Seda mängu on mängitud aastat 20 tagasi ja enne seda, praegu seda mängu ei esine.
Täisviide
ERA II 104, 327 (48) < Tallinn < Hageri khk., Saku v. – Jaan Võmma < Linda Hoidorf, s. 1912 (1935)
Üks mängija on ilma istekohata. See paneb nüüd igale mängijale ise nime. Ja hakkab ise jutustama juttu, kus kõik need asjad sees on. Iga kord, kui jutustaja nimetab mõnele mängijale pandud nime, peab see mängija üles tõusma ja kolm korda ringi keerama.
Ei tee see mängija seda mitte, siis peab ta panti andma.
Jutustaja jutustab ikka edasi. Kui ta aga ütleb „Jeruusalemm paistab“, siis peavad kõik kohad vahetama ja see, kes ilma kohata jäi, peab uue loo jutustama.
Täisviide
ERA II 90, 283 (28) < Türi khk. – Felix Org, Paide keskkooli õpilane (1935)
Üks juut hakkas reisima Jeruusalemma, võttis kaasa naise, lapsed ja varanduse. Iga mängija saab nime. Mängijad istuvad ringis. Juut jutustab ja kui nimetab kellegi nime, tõuseb see püsti ja teeb ringi. Kui nimetab „Jeruusalemm“, siis kõik tõusevad püsti ja liiguvad kiiresti näidatud suunas kas paremale või vasemale. Kui sõit seisma jääb, peab istuma. Kes püsti jäi, on juut.
Täisviide
ERA II 88, 105 (3) < Viru-Nigula khk., Kalvi v. – Robert Rosenberg < Miili Kiissa (1935)
Jää pääl tehti ka nn. „püürhällü“. Mõnele suuremale tasasele jääväljale külmetati tugev ritv jää sisse, panti ridva otsa ratta „tsõõr´“ või ratta rumm. Ratta külge kinnitati õige pikad latid kelkudega. Ümber aeti keppidega ratast pöörates. See sõit saavutas vahel väga suure kiiruse ja oli sellega rohkem suurte poiste eralõbu.
Täisviide
ERA II 103, 511 (45) < Setu, Meremäe v., Küllätüvä k. – M. Pihlapuu < H. Heering, 65 a. (1935)
Pidi ühe jala pääl, ühe koha pääl, aga ise ringi käändes tampima. Küsiti: „Mis sa sääl teed?“–„Mina tambin pipart, homme tuleva külalise, ülehomme suure saksa, kes mul kõige armsam, see tuleb täna.“ – „Kes on kõige armsam?“ Kui üteldi üks nimi mängijatest, pidi see minema, aga kui võõras, siis lõppes mäng sellega ära.
Täisviide
ERA II 96, 216 (6) < Karksi khk., Karksi v., Liiva t. – Marie Sarv < Ann Tomson, 59 a. (1935)
["Müüja", "ostja". Müüja keerutab kõiki, igaüks mingisse poosi. Ostja palub "nukud" "lahti keerata". Iga "nukk" mängib mingit tegevust. Ostja valib sobiva, müüjale nii mitu patsu: kodus nukul teised kombed. Viib poodi tagasi.]
Kaks mängijat on nööriotsast kinni. Nöör on nii lõdval, et keskkohast maha ulatub, ja seda keerutatakse ringi. Kolmas mängija on nööri keskpaigas. Keskpaigas olija hüppab selle aja sees üles, kui nöör jalge alt läbi läheb. Kes kauem hüppab, see on võitja.
Täisviide
ERA II 105, 262 (33) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Vidruka as., Uusi t. – Anette Uus, Palivere algkooli õpilane, 14 a. (1935)
Mängijad hoiavad üksteise kätest kinni, seisavad pikas reas ja hakkavad siis jooksma nii, et esimene jookseb väikses ringis, kuna äärmistel tuleb joosta sama aja kestel pikki ringe. Viimastel on jooksukiirus sageli nii suur, et „lendavad“ reast välja, ei suuda enam käest kinni hoida.
Täisviide
ERA II 90, 146 (13) < Paide l. – Helene Neumann (1935)
Mängijaid võib olla kui palju tahes. Võetakse kätest kinni, tehakse ring ning käiakse ringiga ümber nii ruttu, kui ruttu saab. Kes ümber sõõrutamisest maha kukub, see on mädamuna. Kes kõige viimaseks jääb, see on kuldmuna.
Täisviide
ERA II 103, 416 (8) < Setu, Vilo v., Parkanova k. – Ivan Luige, Truba algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Poiste ja plikade mäng. Välismäng.
Üks keerutab teist ja laseb ta siis äkki lahti. Seepeale peab see, keda lahti lasti, jääma mingisugusesse asendisse, nii kuidas ta hoo pealt jäi, kui äkki lahti lasti. Nii peab siis üks keerutama mitut mängijat ja lõpuks arutatakse, kes kõige huvitavamasse asendisse on jäänud.
Täisviide
ERA II 87, 23 (10) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Mängijaid 8–10. Üks mängijaist valitakse „tõmbajaks“. Kõik seisavad reas. Nüüd tõmbab tõmbaja järgimööda igat mängijat kättpidi. Tõmmatu jääb sinna koha peale liikumatult seisma, kuhu ta tõmmates juhtus. Nüüd valib tõmbaja ühe kõige ilusamas asendis oleva „kuju“. See kuju saab nüüd tõmbajaks. Kes 5 korda on tõmbaja olnud, on kujumängu võitnud. Kui on mingisugust eset ehk midagi magusat, siis saab võitja selle omale.
Täisviide
ERA II 98, 603 (21) < Tartu l. – Liilie Lepner, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Umbes kaheksa last on koos. Üks lastest võtab kellegi ja keerutab teda ümberringi. Lahti lastes säeb see end mõnda poosi: kas tantsitariks või mõneks muuks kujuks. Kui ta kõik läbi keerutab, valib ta säält temale kõige enam meeldivama kuju, kes jääb siis järgmiseks keerutajaks.
Täisviide
ERA II 98, 497 (1) < Tartu l. – Linda Härman, Tartu l. VI algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Selles mängus võib ikka olla ükskõik kui palju lapsi. Seda mängitakse rohkem väljas. Üks lastest jäeb viskama. See määratakse niimoodi sisse, et mõni loeb ükskõik missuguse värsi, kas: „Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, sina oled sest süüst prii!“ Kellele sõna „prii“ langeb, see hakkab teisi keerutama. Nimelt võtab ta ühe mängija käest kinni ja viskab teda keerutades. Keda on ta visanud, see peab jääma nii, kuidas ta on jäänud. Kes on jäänud kõige ilusamini, see jääb uuesti viskama.
Täisviide
ERA II 97, 85 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Kaasiku k., Rätsepa t. – Helga Kaasan, Sadala algkooli õpilane, s. 1923 (1935)
Tegelaste arv pole kindel. Mängijad istuvad ringis ja üks neist paneb istujaile nimed, näiteks: juut, proua, poiss, koer, hobune, vanker, piits, leierkast, ahv, õnneandja linnuke. Kui koosolijaid rohkem, siis võib nendele igasuguseid teisi nimesid panna selle kohta, mis juudil kaasas.
Mängu sisu on järgmine.
Üks mängijaist jutustab juudi teekonnast Jeruusalemma. Sääl võib olla igasuguseid äpardusi teel, näiteks vanker läheb katki, ööbimine laagris, ahvi tantsitamine jt. (mida ladusamini jutustatakse, seda lõbusam mäng). Iga kord, kui see nimi, mis mängijale pandud, öeldakse, tõuseb see püsti ja keerab kohapääl ringi. Kui aga see lause öeldakse: „Kuidas juut Jeruusalemma sõidab.“, siis tõusevad kõik püsti ja keeravad ringi.
Täisviide
ERA II 87, 337/8 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Mängijad istuvad kõik ringis, üks seisab keskel ja läheb ühe ringisolija juurde ning ütleb: „Kivinaaber, anna aset!“ See ütleb: „Mine teise tallu!“ Nii käib keskelolija kõik ringisistujad läbi. Nüüd tõusevad kõik püsti, keerutavad üksi ja loevad: „Kivinaaber, anna aset, kivinaaber, anna aset, kivinaaber, anna aset!“ Nii loevad nad, kuni see endine küsija ütleb üks, kaks, kolm; ja kõik istuvad. Kes kõige viimaseks jääb, saab küsijaks. Märkus: Küsijat võib ka liisuheitmise teel valida, siis kui kaks on viimaseks jäänud.
Täisviide
ERA II 102, 492 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Räpometsa k., Rooksu t. – Alice Kallas, Sammuka algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Kivikuju oli nii. Juhtmängija keerutas iga last natuke tal käest kinni hoides. Lasi siis käe lahti ja mängija pidi jääma sellesse poosi, nagu ta sattus käest lahti lastuna. Kui kõik lapsed on mingi poosi saanud, vaatab mängujuht nad üle ja otsustab, kelle kuju on kõige huvitavam. Sellest saab uus mängujuht.
Täisviide
ERA, DK 124, 6 < Tallinn < Muhu khk., Suuremõisa k. - Maret Lehto, s. 1940 (2013).
Tooja asub teatud kaugusele seinast. King asub seina ääres. Kinga külge seatakse niit, millel teine ots seotakse tooja kaela ümber. Et kinga ära tuua, selleks peab ta nii palju ringi keerutama, et king ta juurde jõuab.
Täisviide
ERA II 93, 700 (69) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k., Lepa t. < Ants Sõmmer, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Mängijad võtavad ringi ja hoiavad teineteisel käest kinni. Nad hakkavad ringis keerutama. Kes keerutamise peal maha kukub, ongi n-ö "madu". Siis hakatakse jälle keerutama. Selline see mäng ongi. Mängu mängisin siis, kui ma veel koolis ei käinud. Sellest kuulsin Allan (s 1974) ja Elen (s 1976) Tõnisoolt Tartus. Mujal seda mängu ei mängita. Seetõttu tundub ta täiesti originaalne.
Kaks last hoiavad teineteisel kätest kinni (käsivarred moodustavad seejuures risti). Siis tõstetakse käed kõrgemale ja enne poeb üks käte vahelt läbi, siis teine jne. Pugemise juures tuleb ringi keerata.
Seda keerutamist nimetati vanasti asveldamiseks.
Täisviide
ERA II 90, 147 (15) < Paide l. < Paide khk. – Helene Neumann < Anna Neumann, s. 1862 (1935)
Kaks last hoiavad teineteisel kätest kinni, käsivarred moodustavad seejuures risti, sest ühe parem käsi hoiab teise paremat kätt ja vasem vasemat. Ja siis hakatakse ringi keerutama. Jalad seisavad mõlemil kaunis ligistikku, seljad on tahapoole välja sirutatud.
Täisviide
ERA II 90, 146/7 (14) < Paide l. < Paide khk. – Helene Neumann < Anna Neumann, s. 1862 (1935)
Üks mängijaist on keerutaja. Ta peab kõigil kordamööda kätest kinni võtma ja hea hooga keerutama. Keda ta juba keerutanud on, peab jääma sellisesse asendisse, nagu ta peale keerutamist jäi. See, kes keerutas, vaatab, kes on kõige ilusamas asendis. Kes on kõige ilusam, hakkab keerutama.
Mängijaid võib olla ükskõik kui palju. Üks neist on keerutaja. Ta keerutab teisi mängijaid ja laseb neil kukkuda mingisse asendisse. Siis küsib ta igaühelt, kes ta on. Nad annavad keerutajale vastuse vastavalt oma asendile. Kelle kuju keerutaja meelest on kõige huvitavam, hakkab ise keerutajaks. Mängijad on tavaliselt koolieelikud ja algklasside õpilased. Mäng on tuntud üle Eesti.
Üks tüdruk või poiss on keerutaja. Keerutaja küsib ühe mängija käest: "Mida sa tahad, kas soola, suhkrut või pipart?" See mängija ütleb näiteks: "Pipart." See tuleb keerutada hästi kiiresti, "suhkur" on hästi tasakesi, "pipar" on hästi kiiresti. Kui see keerutaja on kõik mängijad keerutanud, hakkab see küsima: "Mida sa teed?" Näiteks mina ütlen, et: "Mina päevitan, ma mängin lolli, kes jookseb," või ükskõik, mida teed. Pärast keerab ta selle triks-traks kinni. Ja milline see mängu kõige mõnusam tegjia on, see on uus keerutaja.
Keerukuju mängimine toimus samuti karjamaal, kivide vahel. Üks lastest võttis teisel käest kinni ja hakkas keerutama. Kkui arvas küllalt olema, laskis käe lahti. Nüüd pidi keerutatav jääma samasse poosi, millega keerutus lõppes. Nii keerutati kõik lapsed läbi. Kes kõige enne oma keerukujust liigutama hakkas, see oli järgmine keerutaja.