1
30
19
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
1. Miljöö
1. 1. Kasvasin lapsepõlves sõjajärgses väikses Mõisaküla linnas. Meie peres oli isa, ema ja minu vend Jüri, kes oli minust kolm aastat noorem. Lapsepõlves ma lasteaias ei käinud, ema oli kodune. Minu mängukaaslased olid kõik ümberkaudsed lapsed, mängisime õues, toas ja teiste laste kodus. Elasime ühes Siberisse saadetud peremehe majas, seal oli ka üks vene pere, kellega me saime suurepäraselt läbi, mingit rahvuserinevust ja vaenu me ei tajunud, purssisime vastastikku oma ja teiste keeles, tol ajal ei räägitud ka poliitikast. Meie kodu oli linna ääres ja sageli jõudis meie mängumaa ka metsa ja heinamaale.
1. 2. Mängimiseks oli mul piisavalt aega, kuigi ka koduseid töid pidi jõudumööda tegema. Ei mäleta, et oleks mingi ülesande tõttu pidanud mängimise katkestama. Samuti ei mäleta ka, et raamatu lugemise juurest oleks ära kutsutud. Teatud aja sisustas ka ema, kes viis meid sugulastele külla, jalutama, suplema, sõitis meiega kuskile, näiteks esimene Tallinnas käik on eriti meelde jäänud, see oli enne kooli, mäletan sellest ajast nn „Aljošat“, Tundmatu sõduri ausammast, see avaldas muljet. Nägin ka merd esimest korda ja sain esimest korda keefiri proovida. Isa oli mul raudteelane ja seetõttu saime aastas ühe tasuta reisi kogu perele.
1.3. Minu meelistegevus tekkis algklassides, umbes 1957/58. Mõisaküla raudteeklubis oli lastering, mis aitas laste aega sisustada, seal lauldi, tantsiti, loeti luuletusi, korraldati üritusi, meil olid isegi balletikingad. Aastas korra oli ka suur lavastatud karneval mingist muinasjutust, kus oli kõigil lastel mingi kostümeeritud osatäitmine. Seda ringi juhendas Siberist tagasi tulnud lätlanna Puili Mirtza, hiljem oli ta nimi Raja Liis. Lasteringi kutsus mind naabritüdruk ja seal ma kasvasin ning kujunesin, õppisin esinemisjulgust ja avardasin oma silmaringi. See tegevus kestis kuni keskkooli lõpuni, siis olin ma juba näiteringis koos täiskasvanutega. Selles ringis oli palju tegevusi, me õppisime seal ka mosaiikmaali klaasikildudest tegema ning voolisime nukuteatri nukkude maske liimist ja paberist, mille me kleepisime plastiliinist nukupea kujule. Sinna klubisse tahtsin ma alati minna, seal olid mul kõik tuttavad. Seal sain ma esineda, see oli kõige olulisem. Ka koolis meeldis mul aktustel esineda.
2. Mängupaik
2.1. Kodust eriti kaugel me mängimas ei käinud, talvel mängisime rohkem toas, suvel õues. Kui läksime mõne sõbra juurde mängima, siis pidi kodust luba küsima ja kindlal kellaajal tagasi tulema. Naabripoisil oli oma hoovi pallimänguks korv kuuri seina külge ehitatud, mu vend käis seal mängimas. Oli üks huvitav väljakujunenud paik, see oli meie maja (Karjamaa 18) kõrval Ringpuiestee ja Karjamaa tänava nurgal väike Ringpuiestee tänavajupp, kus maju ei olnud, tänav viis põldudele. Lapsepõlves kutsusime seda tänavat Roheliseks tänavaks, nii oli see ainult meie pere kõnetarvituses. Sinna kogunesid ka teised ümberkaudsed lapsed, ega neid palju ei olnud, viis-kuus. Mõisakülas on ju tänavate ääres kraavid, linn on soisele maale rajatud, kevadel on palju vett, mida kraavide kaudu ära juhitakse. Nendes kraavides ujutasime paate, ise tegime väikseid paate, puust, puukoorest või paberist, purjed panime peale. Huvitav oli vaadata, kuidas paadike kulges, kõige hullem oli see, et halvasti tehtud paat vajus ümber. Ükskord oli ema ka abiks paadi tegemisel. Sellel tänaval oli üks madalam koht, kus vesi kevadel ujutas üle tänava. Me kutsusime seda kohta Kaitsekaks, s.t kaitsekraaviks.
Kui olin teismeline, kaevati 60-ndatel kodust umbes poole kilomeetri kaugusele heinamaale bassein, üks ots oli sügavam, teine madalam, seal me veetsime palju aega, suplesime, õppisime ujuma ja suhtlesime palju, me olime igal suvel korralikult päevitunud. Talvel oli selle basseini peal liuväli ja karussell. Paralleelselt selle basseiniga meenub, et enne seda käisime emaga koos pommiaukudes ujumas, need olid tekkinud sõja ajal Mõisaküla–Pärnu raudtee äärde, olid ümmargused paraja sügavusega augud. Lapsena ei seostanud me neid auke pommidega, oli lihtsalt koha nimi – pommiaugud.
Poistele pakkus sõjajärgne aeg huvi igasuguste lõhkeainete poolest. Hiljem olen koolivendadelt kuulnud, kuidas nemad Lätimaale viiva raudtee ääres padruneid otsimas käisid. Nimelt lasksid 1944. aastal sakslased põlema süüdatud linnast lahkudes Läti raudteel oma sõjamoona õhku. Poistel olevat olnud keelatud sinna minna, kuid käidi ikkagi ja tehti pauku ka, õnnetusi ei mäleta olnud.
Omamoodi mängupaigaks oli linnalähedases metsas hulkumine, mets oli kodule lähemal kui kilomeeter maad. Teadsime täpselt, kus lilled ja seened kasvasid, tundsime erinevaid metsateid kuni Läti piirini. Mäletan, et lilli sai palju korjatud. Eriti sai kevadel oodatud ülaste õitsema hakkamist, käisin iga päev vaatamas, kas ülased on nina maa seest välja pistnud, siis me korjasime neid ja viisime koju. Võilillede õitsemise aegu punusime palju võilillepärgi ja vaatasime, kui palju keegi on võid söönud, selleks panime võililleõie lõua alla, nii et see kumas lõuaaluselt kollaselt vastu. Poistel olid muidugi rakulkad, millega sai märki lasta ja täpsust õppida.
Talvel algas meie Rohelisest tänavast meie suusatee metsa ja metsa taha, lapsepõlves me suusatasime palju, suusad olid poest ostetud, sidemed pani isa kummidest ja nööridest. Sellel Ringpuiestee tänaval ehitasime talvel lumest kindlusi ja onne. Lumesõda sai ka palju mängitud, siis olid meil vastastikku meeskonnad. Kindlustes mängisime sõda punaste ja valgete vahel. Viiekümnendatel olid lumised talved, koduõue ehitati liumägi, sealt lasime kelguga alla, tagumiku peal ka. Kelgud ehitati Mõisaküla raudteevabriku meeste poolt, meil oli neid mitu, ka tõukekelke ehitasid lastele mehed vabrikus. Tõukekelku nimetasime me soome kelguks. Üheks talviseks rõõmuks oli veel hobusereel või saani taga sõitmine. Maainimestel olid hobused (sovhoosid ja kolhoosid andsid maainimestele vabalt hobuseid linnasõiduks). Me hüppasime oma maja kohal ree peale või saani taha ja nautisime sõitu, ega hobusemehed ja perenaised ei keelanud seda, mõned pidasid hobuse isegi kinni ja kutsusid lapsi sõitma. Sõitsime linna piirile ja sealt tulime jala tagasi.
Sellel nn Rohelisel tänaval mängisime soojal ajal igasuguseid tagaajamise jooksumänge, huvitav oli hüpata ühelt kraavikaldalt teisele, ega see alati ei õnnestunud ka, kui oli vaja eest ära joosta. Suvel ei saanud hein kraavikallastel kasvama hakatagi, see tänavanurk oli paljaks tallatud.
Suvel oli ka igal lapsel oma koduõues mingisugune kiik (kiige), kus võisteldi, kes kõige suurema hoo teeb, vahel sai kiige peal ka niisama uneleda. Lastejalgratas oli ainult ühel lapsel, tema andis aeg-ajalt ka teistele sõita. Sama lugu oli hüppenööriga, mida me laenasime teistelt, et harjutada.
2.2. Koolis kasutasime mängimiseks iga võimalust. Vahetunni ajal korraldati ringmänge: „Need kosjad tulid saarest, suvalle-ralleraa“, „Üks peremees võttis naise“ jne. Tunni ajal mängisime “Trips-traps trulli“ „Kartulikuhja“ ja “Laevade põhjalaskmist“. Oli veel „Vanaisa vanad püksid“ ja mingi telefonimäng, mida sai vahetunnis mängida. Pandilunastus oli huvitav. Algklassides mängisime näppude peal „Kassikangast“, murdeeas mängisime igasuguseid horoskoope, mida hoolega paljundasime ja vahetasime – see oli tüdrukute mäng. Tüdrukud pidasid ka salmikut, millest on ilus mälestus jäänud senini alles hoitud asjade hulgas. Üks romantiline tegevus murdeeas oli laulikute koostamine ja kujundamine. Sinna sai kirjutatud levinud laulude sõnu ja ilusaid pilte juurde kleebitud või joonistatud. Laulikuid vahetasime ja uudistasime, mis teisel tüdrukul seal oli, kirjutasime maha. Mina pidasin ka kodus enda jaoks päevikut, kuhu kirjutasin salamõtteid ja olnud tähtsaid juhtumeid. Seda ma kellelegi lugeda ei andnud.
Poisid mängisid igal õhtul koolimajas palli, tüdrukud käisid vaatamas. Tol ajal oli minu koolis igal õhtul võimalik koolimajja minna, tegutsesid kindlad ringid ja korraldati mitmesugust tegevust.
2.3. Koolieelikuna mängisin siis, kui soov tuli ja aega oli, mingit kindlat aega ei olnud. Sisustasin oma vaba aega mängimisega. Lugema õppisin varakult, laenutasin raamatukogust. Õhtuti mängisime vahel, mitte sageli, isa-emaga lauamänge, näiteks „Reis ümber maailma“, küllalt palju mängisime vennaga kaarte, näiteks „Linnade põletamist“. Mängisime ka peitmismänge ja pimesikku (seal mängis ka ema kaasa).
Kui mängimise aega üleüldse täpsustada, siis teiste lastega mängisime õhtupoolikul õues, kooliajal pärast tunde, ikka hiljem, kui oli juba õpitud. Õhtused mängimised õues nii suvel kui talvel lõppesid ikka sellega, et kutsuti tuppa ära, ja meie arust liiga vara, kuigi väljas oli juba ammu pime. Ühiseid mängimisi oli suvel rohkem kui talvel.
3. Mänguseltskond
3.1 Mänguseltskonnad olid kasvades ja kujunedes erinevad, algul lähemal asuvad, naabrilapsed, sugulaste lapsed. Palju neid ei olnud, kuid mõned jäid eluajaks sõbraks. Ei mäleta, et oleks mängukaaslaste ja nn sõprade vahel vahet olnud. Kellega koos mängisime, olidki sõbrad. Vahel oli ka mõni arusaamatus ja rumalus, üldiselt ei mäleta riidu, kaklemist, vihapidamist. Esimesed mängusõbrad tekkisid ikka varases lapsepõlves – naabrite lapsed. Nad olid meievanused või paar aastat vanemad. Kui koolis hakkasin käima, tekkis sõpru juurde, peamiselt need, kellega oli ühine koolitee, tasapisi sai hakatud ka nende kodudes mängimas käima.
Ühe tüdrukuga oli meil ühine kodumängimise koht tema vanaema kuuris, me pidasime seal isegi päevikut, ju siis oskasime nii palju kirjutada juba algklassides. Me kirjutasime seal ka oma klassi poistest. Temaga saime nii sõbraks, et tema vanemad tegid mulle isegi sünnipäevakingitusi, sel tüdrukul oli palju raha kommide ostmiseks, see oli ka tore, iga päev pärast kooli ostsime kommi. Me olime nii suured sõbrad, et käisime isegi ateljees ametlikult pilti tegemas. Selle tüdruku nimi oli Kristel, nende vanemad ehitasid maja (meie ehitasime ka 60-ndatel oma maja). Mäletan, et käisime Kristeli uue kodu katuse roovidel ronimas, keegi meid ei keelanud. Mänguriided olid meil tavaliselt dressid-kampsunid, jalanõud olid sandaletid ja külmal ajal säärikud, sokid sees, mingit erilist edvistamist riietusega polnud. Tähelepanu vääriv koolikaaslane, kellega me tõsiselt tülli läksime, oligi Kristel. See juhtus tühise asja pärast. Mina ei tahtnud 6. klassis enam kaelarätti kanda, lihtsalt sellepärast, et pidasin ennast suureks. Mingit halba suhtumist kaelarätisse küll polnud. Teistele see ei meeldinud, et mina pioneerikaelarätti ei kandnud, sest see oli ikka kohustus ka, ja nad kinkisid mulle Kristeli algatusel uue kaelaräti, mille ma demonstratiivselt Kristelile koju tagasi viisin, nii said vanemad ka sellest teada ja nii katkes meie sõprus täielikult pikaks ajaks, uued sidemed lõime omavahel alles paarikümne aasta pärast. Tagantjärele mõeldes oli põhjuseks ikkagi meie mõlema iseloom, me olime võimukad ja keskkooli ajal oli klassis tüdrukute vahel kaks poolt, Kristeli sõbrad ja minu sõbrad. Kõige ebameeldivam oli see, et sünnipäevale kutsumises peeti erilist vahet, kes on kes.
Head sõbrannad kooliajal olid veel Aino ja Eva, nad oskasid väga hästi laulda, teadsid kõiki tolleaegseid estraadilaule peast ja nii venis meie ühine koolitee teinekord pikaks, tänavaristil, kus lahku läksime, tuletasime ilusaid laule meelde ja jutustasime ilmaelust, tüdrukute asi, meeldiv oli juttu ajada ja kõik päevaprobleemid üle arutada. Eva isa oli linnapea ja nende perel oli üks linna esimesi televiisoreid, käisime nende juures televiisorit vaatamas, see oli põnev ajaviide. Igal reedeõhtul oli teatrietendus televisioonis. Siis pandi toolid rivisse nagu päris kinos ja vaadati.
Eluaegse sõbranna sain ma oma pinginaabrist, side temaga pole kunagi katkenud, algas see viiendas klassis ja kestab siiani. Kooliaeg üldiselt seob inimesi.
Televisiooniga seostub varasem kinos käimine. Kinos käidi hoolega. Meie, lapsed, saime esimese kinoskäimise kogemuse varases lapsepõlves valimistepäeval, sel päeval olid kõik filmid ja kontserdid tasuta ja koos perega vaatasime need ka ära. Hiljem, kui lubati omapead juba linnas liikuda, käisime igal pühapäeval lastefilme raudteeklubis vaatamas. Kinoraha 10 kopikat andis isa. Nädala sees olid ainult suurte filmid, mida käis isa vaatamas, ema mitte. Tasapisi hakkasime ka meie suurte filme vaatama.
3.2. Üldiselt sõpruskond ja mängukaaslased kattusid, see polnud eriti suur. Eelkoolieas saime iga päev õues kokku, mängisime ja suhtlesime. Kooliajal samuti, kuid nädalavahetusel harvemini.
3.3. Oma kodukoha poisid ja tüdrukud mängisid koos enne kooli ja ka hiljem, need sõbrad ei kadunud kuhugi. Hiljem kooliajal tekkis sõbrannasid rohkem kui sõpru. Minu kodu lähedal vene lapsi ei olnud, linnas oli küll. Kui oli vaja, siis suhtlesime, mingit vaenu nende vastu ei olnud. Eelkoolieas elasime vene perekonnaga ühes korteris, kus olid keskkooliealised tüdrukud. Nad mängisid meiega lastemänge ja olid oodatud meie tuppa. Minu kooliajal oli Mõisaküla Keskkoolis vene õppekeelega 1-4. klassi ka vene rahvusest lastele, me ei suhelnud nendega eriti, aga mingit põlgust ka polnud, saime läbi normaalselt.
3.4. Kui mängude käigus arusaamatusi tuli, siis peamiselt sellest, et kokklepitud mängureeglitest aru ei saadud, kinni ei peetud või sohki tehti. Mõnikord mängimine ka katkes selleks päevaks, kuid see ei lõhkunud meie sõpruskonda.
4. Mängu alustamine
4.1. Otsus mängu alustamiseks tuli juhuslikult. Mõni tegi ettepaneku, vahel natuke vaieldi ka ja siis otsustati.
4.2. Püüdja või lugeja selgitati välja loosiga, loeti mingisuguseid salme või loeti mingi arvuni.
4.3. Mängualustamise salme oli mitu, meeles on ainult üks: Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, selle võti katki murtud, kuhu võti jäi, ütled sina, tatinina.
5. Mängud
5.1 Meie Rohelisel tänaval mängisime mädamuna, kulli, letsu, keerukuju. Peitust ja trihvaatrit mängisime koduõues või kellegi õues, sest seal oli kergem peidukohti leida. Paras jagu palju aega võttis kekskasti mängimine, see nõudis natuke vastupidavust.
5.3. Ei mäleta, et oleks mingi raamatu või filmi põhjal kujutlusmänge mängitud, kuid suveõhtutel jutustati hirmu- ja õudusjutte, mis olid jutustaja poolt rabavaks tehtud, kui esimest korda jutustamise ringi sattusid, said hirmuelamuse.
Suvel oli koduõues mitu kohta, kus me kodu mängisime, näiteks me mängisime kodu kuuri peal lakas ja ka kodumaja pööningul. Kodumängimine oli kõige selle jäljendamine, mis päris kodus oli ja tehti. Eriti suvel oli huvitav, siis sai porikooke teha ja maja servalaua peale kuivama panna, Põnev oli, kui leidsime kuskilt lupja, sellest sai valget piima teha. Mingil ajal oli meil vennaga ka oma peenramaa suure peenramaa juures. Sinna külvasime ise ema käest saadud seemneid, eriti põnev oli vaadata, kunas ja kuidas taimed tõusma hakkasid. Tol ajal sai isegi kannatus otsa, sest taimed ju kohe ei tõuse. Vahel jagasime ka kodumängimise osasid: isa, ema, laps jne. Talvel mängisime kodu toas, siis ehitasime tekkidest ja linadest suure ümmarguse laua alla maja, kus tegime isegi süüa. On meeles, et ükskord tegin ma kirjutuslaua tühja tindipotti moosi ja kutsusin ema külla, ta tuligi ja maitses minu toitu. Mängisime ka arsti ja kooli oma tarkusest, üldiselt jäljendasime seda, mis me oma väikse elu jooksul näinud ja õppinud olime. Igaüks tahtis arst ja õpetaja olla (vajadusel võtsime liisku). Arsti mängimise juures oli ema alati juures vaatamas. Poodi mängisime ka, igaüks tahtis kaupmees olla, rahadeks olid meil sirelilehed, millele hammastega tegime jäljed peale. Talvised sõjamängud lumest kindlustes nõudsid ka head fantaasiat.
Mäletan üht huvitavat kiigutamismängu varasest lapsepõlvest. Isa pani jala üle põlve, mina istusin sinna peale ja isa kiigutas mind, ise laulis: ...vanakaru lõi trummi, kirp aknast välja, nahkpüksid jalga... Isa õpetas meile ka paberist soolatoosi jt. asju tegema.
Tol ajal olid olemas ka nn „Värvi ise“ vihikud, kuid meil neid ei ostetud. Meile õpetas isa, kuidas saab raamatust pilte kopeerida. Isa immutas paberi petrooleumiga, see hakkas läbi paistma ja siis akna peal kopeerisime kuskilt raamatust pilte, pärast värvisime. Värvipliiatsid olid meil alati (kuus pliiatsit komplektis) ja joonistasime ka, kui tuju tuli.
Mänguasjadega oli 50-ndatel aastatel muidugi kitsas. Neid osteti vähe. Mul oli lapsepõlves vaid üks oma nukk, temale õmblesin riideid ja käisin temaga jalutamas. Algul oli mul „lapsevankriks“ kartulisegamise hark (ümarate otstega hark, mida tänapäeval vaevalt mäletatakse). Panin tekikese hargile, nuku sinna peale ja läksin päris suurele tänavale, lükates harki mööda maad hargi varrest kinni hoides. Hiljem ehitas isa mulle õhukestest laudadest kaardus tõukesangadega lapsevankri moodi käru, ümmargused puurattad all. Mulle meeldis. Vennale ehitas ka väikse vankri, selle käepidemed ei olnud kaardus, polnud vaja, temal ei olnud see nuku jaoks. Mäletan ka, kui minust kaks aastat vanem naabripoiss sai suuremaks, kinkis nende vanaema mulle viis kaltsunukku, nn. korstnapühkija perekonna. Mängisin nendega meelsasti. Mu vennale oli ka ostetud üks mänguauto, väike tumepunane Pobeda moodi autoke.
Mäletan ka looduse materjalist ise tehtud mänguasju. Putkest vilepill ja veeprits. Pajukoorest ja ka lepakoorest vilepill (seda sai kevadel teha). Ükskord põimis isa heinamaal olles jõeluhtadest nn saksasaani, see oli seljatoega istease. Meil vennaga olid väiksemas eas ka puupulkadest tehtud loomad, ikka koduloomad, iga loom oli isesugune, lehmad ja hobused segi ei läinud. Mäletamist mööda tegi ema neid.
Üks huvitav mänguasi oli talvel vurriluu, mis tehti vist seajala kontidest ja nöörist, sellele visati keerud peale ja siis tõmmati vurisema, see oli jõuluaegne mäng siis, kui siga tapeti. Sea põiest sai ka mänguasi, aga see ei pidanud pallina kuigi kaua vastu.
Minu kõige eredam mälestus mänguasjadest oli see, kui mulle kingiti nukunõud, silme ees on siiani pisikesed tassid.
Omaette huvitav oli kogumistegevus, korjati erinevaid kommipabereid, ümbrikupilte ja neid vahetati. Vanemas koolieas kogusid poisid marke.
Erilisi nimelt kiusamisi mängimisel ei mäleta, olime ju omavahel sõbrad enamasti, arusaamatusi tuli, aga vähe.
Karistamine oli 50-ndatel aastatel küll moes, vanemad karistasid nurka panemise ja vitsuandmisega, meie kodus tuli seda haruharva ette, kuigi esines nagu igas teises pereski. Rohkem karistati sellega, et keelati mõnd meelistegevust või katkestati mingiks ajaks vestlus, siis oli teada, et ema või isa oli kuri. Koolis karistati riidlemise, nurka panemise, klassi ette või suure saali keskele seisma panemisega. Tuli ette ka tutistamist ja müksamist, millest probleemi ei tehtud, sest laps oli enamasti süüdi, oli keelust üle astunud. Varasemal ajal kehtis ka mõjuva vahendina käitumise hinde alandamine ja koolist väljaviskamine. Mäletan ka juhtumit, kui keskkoolitüdruk koolist välja heideti seksuaalsuhete pärast. Tema peigmees jäi kooli, pärast nad abiellusid.
Maakond
Viljandi
Kihelkond
Halliste
Koguja
Alli Lunter
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950.-1960. aastad
Koguja sünniaeg
1949
Täisviide
ERA, DK 824, 1/7 < Viljandi linn < Halliste khk, Mõisaküla linn - Alli Lunter, s. 1949. a. (2020)
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Alli, snd. 1949. a. Viljandimaal
eramaja
linn
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu mängukaaslaseks oli neli aastat noorem õde, seepärast olid enamasti päevakorral mängud, mis sobisid meile mõlemale. Tõsi küll, õde Kaire oli väga poisilik tüdruk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida või püssi käes hoida, mistõttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi mütata. Tegelikult saab ta tänaseni väga asjalikult ka meeste töödega hakkama. <br />
<div>Meie põhilised mängud olid nn rollimängud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai mängitud ka nn lauataguseid mänge – „Trips-traps-trulli“, „Laevade pommitamist“ ja „Ülespoomist“, aga ka kabet ja „Reisi ümber maailma“. Kuid kõige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda või kellegi karakterit, tüpaaži, töövõtteid/ametit järele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellepärast, et näitleja elukutse meeldis mulle väga. Lootsin saada näitlejaks, tegin peale keskkooli lõppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei jõudnud, aga mängulise maailma juurde jäin ma siiski – minust sai kultuuritöötaja.<br /><br /> <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_HarraX.jpg" alt="Härra X" width="391" height="549" /></div>
Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie mänge alati. Täna, sellele tagasi mõeldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igapäevase töö sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega möllata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka kõik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma mängudeks vajasime. Mäletan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat üles ja alla keerata. Selle süsteemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina õmbles. Isa joonistas selle väikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil jäi vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. <br /><br />Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie. <br /><br />Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid. <br /><br />Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega. <br /><br />Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud! <br /><br />Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata. <br /><br />Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus „Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassatšekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi tšekid välja! <br />
<div>Füsioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekitükkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma mängudes kasutada saaksime. Ema õmbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult ümber käisid ja nii said kõik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. Mäletan, et oma esimese kitli sain juba õige väikeselt, aga siis mängisin ma alles koos täditütrega arsti, sest õde ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrimüts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Doktor.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="370" height="517" /></div>
<br />Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli „Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos „Pioneer” vaatamas nn „nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta. <br /><br />Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda. <br /><br />Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele „mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda. <br /><br />Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema! <br /><br />Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine! <br /><br />Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene! <br /><br />Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid „Kaalul on rohkem kui elu” ja „Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada. <br /><br />Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: „Gde eti fašistõ?” <br /><br />Aga me ei olnud fašistid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata. <br /><br />Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus. <br />
<div>Neid filme sai tehtud igasuguseid, küll musketäridest, ränduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi sündisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas käisime. Ema ja isa võtsid vahel puhkusele kaasa ka meie sõpru, seepärast oli meil mõnus nendega koos tegutseda, fantaseerida, mängida. Tegime tõsiseid ja naljakaid filme. Mäletan pealkirju „Tondilossi varemeis”, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning „Lonni ja Ats”, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi väikestel ja vaiksetel tänavatel. Need filmid on kuskil ka täna veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist. <br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Tondilossis.jpg" alt="Tondilossi_varemeis" width="400" /></div>
<br />Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn „sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus. <br /><br />Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti! <br /><br />Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: „Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, <em>performance</em>, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi! <br /><br />Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav. <br /><br />Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega. <br /><br />Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema. <br /><br />Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. „Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. <br /><br />Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! <br /><br />Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud! <br />
<div>Üks meie lemmikmänge oli „Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! <br /><br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Viljandis.jpg" alt="Viljandis" width="400" /></div>
<br />Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris „Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus! <br /><br />Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka „Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm. <br /><br />Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne. <br /><br />Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest. <br /><br />Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks. <br /><br />Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua. <br /><br />Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada!
Täisviide
ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Viljandimaa
Kihelkond
Tallinna linn
Viljandi linn
Kose
Koguja
Andrus Roos
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960.-1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas
Harjumaa
kujutlusmäng/loovmäng
linn
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
MINU LAPSEPÕLV VENEMAAL
25. okt. 1913 – 1. nov. 1920
Sündisin Petrogradis 25. oktoobril 1913. aastal. Mu esimesed mälestused pärinevad neljandast eluaastast, kuid vanemate jutu järgi mäletan ka oma esimesi eluaastaid ning mu omadki mälestused on kinnistunud mu mällu sellepärast, et perekonna albumit vaadates meenutasid vanemad elu Venemaal.
Olin sündides teine laps perekonnas. Ees ootas mänguseltsilist õde Aliide, kes oli minu sündides juba ühe aasta ja kolme kuu vanune. Isa käis tööl, kuid ema oli kodune.
Ema hoolitses meie eest. Tema oli see, kes õpetas meid mänguasjadega mängima. Mänguasju oli meil palju ja erinevaid. Meil oli mitu erinevat nukku, nukumööblit, oli nukkudelegi toidunõusid. Kuidas ema meie eest hoolitses, nii hoolitsesime meie oma nukkude eest. Kui ema valmistas meile toitu, valmistasime seda nukkudele. Kui kumbki meist haige oli, kraadis ema haige temperatuuri ja andis haigele rohtu. Siis oli ka üks nukkudest haige, keda terve laps kraadis ja talle rohtu andis.
Õues mängimiseks oli meil liivakast ja mänguasjadeks labidad, kühvlid, panged ja kärud. Meil olid ka mitmesugused topsikud, millega valmistasime liivast kooke ja kaunistasime neid lilledega.
Kui me õues mängisime, istus emagi meie juures õues ning jälgis meie mängu, kuid ikka oli tema käte vahel mingi töö, ta kas kudus või heegeldas midagi.
Olime Petrogradis selles piirkonnas ainukesed eestlased. Nii hakkasime suhtlema vene rahvustest lastega. Esialgu tutvusime tütarlastega, kes olid meist küll mõned aastad vanemad. Esialgu oli ema tõlgiks, kuid ühises tegevuses õppisime peagi ise keele niipalju selgeks, et ei vajanud enam ema abi. Varsti ühinesid meiega ka mõned poisid. Koos mängisime „Lekat“. Mida see sõna tähendab, ei tea ma tänini, aga lekaks hüüti last, kes teisi taga ajas. Kui leka kellelegi järele jõudis ja teda käega puudutas hüüdis tagaajaja: "Leka!" Nüüd muutus puudutatu lekaks ja hakkas teisi taga ajama. Koos mängisime ka peitust.
Talvel mängisime lumesõda ja ehitasime lumememme,
vedasime üksteist ka kelkudega. Mäest alla kelgutada aga me ei saanud, sest kelgumäge polnud.
1917. aasta sügisel käksid paar meie vanemat mängukaaslast juba kooli. Nüüd hakkasime meiegi kooli mängima. Õpetajateks olid koolis käivad lapsed. See oli väga huvitav mäng. Kuna koolis käivad sõbrad said meiega koos olla ainult pühapäeviti, siis argipäevadel olid õpetajateks juba suuremad lapsed meie hulgast. Olin siis küll juba viieaastane, kuid mind ei lastud kunagi olla õpetaja. Otsustasin siis: "Kui mina ei saa olla mängult õpetaja, pean saama päriselt." Saingi.
Kuna isa käis tööl, jäi tal meiega suhtlemiseks aega õhtuti pärast tööd ja pühapäeviti. Igal õhtul küsis isa meilt, kuidas päev möödus ja kas me ema sõna kuulasime. Pühapäeviti aga käisime kogu perega kesklinnas. Sageli käisime ka suveaias. See oli väga ilus koht. Peatee oli palistatud marmorist kujudega. Kõikjal olid lillepeenrad ja teede ääres pingid istumiseks, et jalgu puhata. Ühes aianurgas oli nukuteater, kus päeva jooksul korduvalt esitati nukunäidendeid. Nukud liikusid nende külge kinnitatud nööride abil. Samuti liigutati nööride abil ka nende käsi. Lava ees olid istepingid, kus vaatajad istusid. Etendus kestis umbes pool tundi. Pinkide vahel liikusid täiskasvanud klounide riietuses. Mulle meeldisid eriti need klounid.
Õe sünnipäev oli juuli lõpus. Oma viiendaks sünnipäevaks sai õde isalt eestikeelse aabitsa. Järgmisest õhtust alates hakkas isa õele lugemist õpetama. Mäletan selgesti, kuidas see tegevus toimus: õde istus laua otsas toolil, tema ees aabits. Ema istus laua küljel ja tegi näputööd. Isa istus toolil laua küljel õe paremal käel. Mina seisin isa selja taga toolil, hoidsin käega isa kaela ümbert kinni ja vahtisin üle õla, kuidas õpetamine käis. Nii toimus see igal õhtul. Ükskord eksis aga õde ühe pikema sõna kokkulugemisel. Mina olla hüüdnud: "Liide, rumal, see on ju nii!" ja olla lugenud sõna õigesti. Kontrollimisel selgus, et pealt vaatamisega olid mulgi tähed selged ja ma oskasin lugeda. Sellest õhtust alates oli mullegi tool laua otsas õe kõrval. Nüüd oli isal ühe õpilase asemel juba kaks. Kui eesti keeles lugemine selge, tuli hakata õppima ka vene keele tähti. Kui tähed selged, läks lugemine iseenesest, oli ju lugemise tehnika selge.
Poliitilised sündmused Venemaal mõjutasid ka elamist, kuid meie, lapsed, sellest suurt aru saanud, sest kõht oli alati täis. Kuid hulluks läks olukord siis, kui algas kodusõda. Isa mobiliseeriti. Ta oli aga üle kolmekümne aasta vana ja teda rindele ei saadetud, kuid ta pandi sõjaväe haigla kööki abiliseks. Meil kodus algas aga nälg. Kauplusest enam toidukraami ei saanud. Ema käis taludes riiete ja jalanõude eest toitu hankimas. Ega sealtki palju saada olnud, kuid midagi ikka anti. Isa käis kord nädalas kodus ja tõi sealt kaasa kõrvale pandud kartulikoori ja heeringa luid, päid. Ema pesi need ära, kraapis luude küljest sinna jäänud liha ja peade küljest sai pisut suuremaid tükke. Need ajas ema läbi lihamasina, vormis pätsikesed ja keetis need panni peal väikse veega pehmeks. Need olid nii maitsvad, et me õega ütlesime, et oleks isa tooks neid kaks korda nädalas. Tööl olles jõi isa teed ja kohvi mõrult ja tõi selleks antud suhkrutükid meile koju.
Ega meie pere üksi näljas olnud. Samas olukorras olid teisedki pered. Nii katkesid meie mängud ja kokkupuuted endiste mängukaaslastega.
Paljud inimesed haigestusid katku. Nakkusohu tõttu jäime meiegi õega kodusteks. Isu mängimiseks kadus. Õnneks oli raamatuid, mida lugeda. Ema pani meid juba viie-kuue paiku õhtul voodisse. Istus meie kõrval toolil ja jutustas meile muinasjutte. Nii me uinusime tühja kõhuga.
Olukord pisut paranes, kui sõda 1920. aasta algul lõppes. Siis anti kõikidele muulastele luba kodumaale naasta. Isa alustas kohe dokumentide vormistamist, et saada luba Eestisse sõiduks. Asjaajamine toimus aga väga aeglaselt. Loa kodumaale sõiduks sai ta alles sügisel. Tähtajaks oli 1. november 1920.
Minu seitsmendal sünnipäeval, 25. oktoobril 1920, oli mööbel, mida lubati kaasa võtta, juba pakitud ja ootas voorimeest suure plaanvankriga, et kraam jaama pagasisse viia, kuid käsipakid, mida me rongile kaasa võisime võtta oli veel pakkimata. Kui me õega ärkasime olid vanemad söögitoas ja sorteerisid raamatuid ja pabereid. Nähes, et me juba üleval oleme, kallistas isa mind ja soovis mulle sünnipäevaks õnne. Ta ütles, et tuleb nüüd loota paremat tulevikku, kuna pääseme kodumaale. Isa ulatas mulle ühe kontoriraamatu, millelt oli täiskirjutatud lehed välja lõigatud ja raamatus paarkümmend puhast lehte. Lisaks raamatule ulatas ta mulle ka pooliku pliiatsi, mis oli teravaks teritatud. Kinki üle andes ütles isa, et sellesse võime me õega kirjutada ja joonistada, et õpitud ära ei unustaks. Õde võttis raamatu, mina pliiatsi ja mõlemad läksime magamistuppa ja tõstsime kaks tooli ema tualettlaua ette. Õde kirjutas raamatu esimesele leheküljele: "Annile." Siis joonistas õde leheküljele ilusa lillekimbu. Seal oli karikakraid, ristikheina, kurekellukaid ja äraunustamislilli. Varte ümber joonistas õde paela lehviga. Alla kirjutas õde: "Palju õnne sünnipäevaks!" ning oma nime: "Aliide." Võtsin raamatu, haarasin õel käest kinni ning läksime joonistust vanematelegi näitama. Isa ja ema kallistasid meid mõlemaid. Isa kirjutas õnnitluse alla: "Papa" ja ema: "Mamma".
Praegu mõtlen, et see õe joonistatud pilt ja nimed koos õnnesooviga olid mulle piletiks õnnelikumasse ellu. Isa hoolitses selle eest, et pakitud kraam sai raudteejaama õigel ajal.
Esimese novembri hommikul lahkusime nelja pakiga kodunt. Läksime raudteejaama. Pakid andsime hoiuruumi ning läksime Petrogradiga hüvasti jätma, sest rong väljus õhtul ja meil oli terve päev tuttavate paikadega jumalagajätuks. Tuttavaid kohti oli palju. Sadamas, kuhu viimaks jõudsime, seisis suur laev "Aurora". Laeva ninas seisis üks madrus ja mängis lõõtspilli. See madrus oli kangesti isa moodi, ütlesin seda ka teistele. Madrus nägi, et me tema mängu kuulame ja naerul näoga oleme. Ta katkestas mängu, võttis enda kõrvalt ühe riidenutsaku, hüüdis mulle: "Püüa, tüdruk!" (muidugi vene keeles) ja viskas selle mulle. See osutus suureks villasest riidest nõukogude lipuks. See jäi viimaseks kingituseks Venemaalt.
Olgu aga siinkohal seletuseks öeldud, et järgmisel sügisel, kui õega Võru linnas kooli läksime, olid meil õega sellest lipust valmistatud seelikud seljas. Punase seeliku juurde valge pesu riidest pluus nägid esimesel koolipäeval päris pidulikud välja.
EESTIMAAL
1920. aasta novembri lõpuks jõudsime Võrumaale Kääpale – Mõtskülla isa vanemate tallu, mis sai meile ajutiseks elamiskohaks. Seal veetsime talvekuud. Talus elas 11 pereliiget, nende hulgas ka kaks kuueaastast last: Lonni ja Roland.
Et lumi oli maas, oli meie, laste, meelistegevuseks kelguga mäest alla sõitmine. Tegime õega seda esmakordselt.
Vahete-vahel mängisime ka lumesõda ja ehitasime lumekindlust, mille ava ees seisis meie valmistatud lumemees, kellel kiivriks peas vana kastrul ja sõjariistaks varre otsas luuakonts.
1. aprillil kolisime Võru linna, sest isa sai "Kandle" seltsi kojamehe (majahoidja) koha. Ega nüüd mängimiseks palju aega jäänud, sest meilegi jätkus jõukohast tööd.
Juunis saime endale väikese vennakese Ilmari.
Sügisel läksime õega Võru I Algkooli esimesse klassi. Kodus ei jäänud aega mängimiseks, kuid ega sellepärast mängud mängimata jäänud. Mängisime koolis. Igal nädalal oli kaks võimlemistundi. Kuni kooli lõpuni olid meil võimlemistunnid koos poistega. Tol ajal olid võimlemistunnid peamiselt mängimistunnid. Mängisime jooksumänge, pallimänge ja laulumänge.
Esimeses klassis olid ka matkimismängud. Üks nendest oli "Ehitame maja". Kahjuks sõnu ei mäleta, kuid meeles on see, et matkisime maja ehitamisega seotud töid. Kui maja valmis sai, siis seisime ning käed küünarnukist kõverdatult moodustasid maja katuse.
Mida klass edasi, seda keerulisemaks mängud muutusid. Laulumängudest mängiti "Kes aias", "Me lähme rukist lõikama", "Peremees võtab naise". Viimast mängu mängiti ringis ja ringi sees oli algul üks poiss. Käest kinni hoides liikus ring päripäeva. Ringi sees liiguti vastupäeva. Laulu sõnad olid:
"Peremees võtab naise, ilusa priske naise,
naine võtab lapse, ilusa priske lapse.
Laps võtab amme, ilusa priske amme,
amm võtab tüdruku, ilusa priske tüdruku,
tüdruk võtab sulase, ilusa priske sulase."
Nüüd on ringi sees rida kasvanud kuueliikmeliseks
Laul jätkub: "Peremees lahkub naisest: "Jää jumalaga nüüd." Lahkuja raputab naise kätt ja läheb teiste juurde ringi. Laul jätkub. Naine lahkub lapsest: "Jää jumalaga nüüd." Laps lahkub ammest: "Jää jumalaga nüüd." Amm lahkub tüdrukust: "Jää jumalaga nüüd." Tüdruk lahkub sulasest: "Jää jumalaga nüüd." Ringi keskele on jäänud nüüd sulane üksi kõndima. Lauldakse: "Sulasest sai peremees, ilus priske peremees." Laul ja tegevus algavad otsast peale. Seda mängu mängiti veel Saksa okupatsiooni ajalgi, kuid pärast sõja lõppu seda enam ei mängitud. Peremehed ju küüditati ja sulaseid ei olnud.
Nõukogude ajal tulid uued mängud. Vanadest mängudest jäid alles siiski rahvaste pall, "Kes aias" ja veel mõned.
Lauamängudest tuntumad olid: "Ümber ilma reis", "Tsirkus", "Tampka", kabe ja male. Sportlikest mängudest tuleb nimetada võrkpalli.
Kui vend Ilmar aastaseks sai ja juba omal jalal kõndis, jäeti ta minu hoolde. Vennaga mängimine ei olnud mulle enam mäng vaid vastutusrikas töö. Käisin temaga kiikumas, pargis, kus oli lastele määratud nurk. Seal olid rippkiiged, pöördkiiged ja kiik, milleks oli posti otsa keskelt kinnitatud pikk laud. Mõlemates laua otstes pidi istuma keegi. Kui üks istuja tõukas jalgadega oma lauaotsa üles, vajus teine lauaots alla. Siis tõukas allolija jalgadega oma otsa üles, vajus järgmine ots alla.
Kui vend sai nelja-aastaseks, andis isa mulle aabitsa ja ütles, et mina pean nüüd vennale tähed selgeks õpetama ja lugemisoskuse andma. Hakkasin vennaga kooli mängima. Mina olin õpetaja ja Ilmar õpilane. See oli mullegi mäng. Kuueaastaselt oli vennal lugemine selge. Numbrite tundma õppimiseks tuli leida samuti mängulist elementi. Arvud kümneni õppisime selgeks näppe lugedes. Et viis ja viis on kümme sai Ilmarile kiiresti selgeks. Ta ise taipas ka seda, et tal on varbaid ka viis ühel jalal ja kokku kümme varvast. Ta õppis ka kirjutatuid numbreid tundma kuni kümneni. Numbrite õppimiseks sobis hästi kaupluse mängimine. Mina olin kaupmees, vend ostja. Kui isa nägi, et ma paberile numbreid kirjutan (ostmiseks oli ju raha vaja), tõi isa oma alles hoitud tsaarirublad pojale mängimiseks. Nüüd arenes arvutamisoskus kiiresti.
Nõukogude ajal kogutud mängude kirjeldused ja liisusalmid
LAULUMÄNGUD
ŠOODER
Ringmäng. Hoitakse kätest kinni, 3-4 last on ringi sees. Ringis kõnnitakse kätest kinni lauldes paremale, ringi sees olevad lapsed kõnnivad vabalt ning otsivad endale kaaslast. Lauldakse:
„Põleb tuluke, vilgub leegike,
tema valgus mulle näitab,
kus mu sõbrake."
Salmi lõppedes seisab ringi sees olija valitud lapse ette. Lauldakse refrääni:
,,Šooder! Šooder!
Sind ma oma sõbraks võtan,
kinnituseks kingin sulle pika pai."
Refrääni ajal löövad paarilised omavahel käsi kokku, teised plaksutavad kaasa. Sõbraks valitud asuvad nüüd ringi keskele ning mäng algab uuesti.
BUGI
Ringmäng. Salmide ajal tehakse sõnadele vastavaid liigutusi.
"Nüüd tõsta ette vasak jalg ja siis taha vasak jalg, jälle ette vasak jalg ja siis seda raputa.
Meie tantsime kõik bugi."
Tehakse kohapeal neli tantsusammu.
"Ringis keerutame end ja siis plaksutame koos: kaks, kolm, neli."
Käed püsti keerutatakse end ja plaksutatakse.
Refrään:
"Bugi, bugi, juhhei!"
Kätest kinni liigutakse ringi keskele kokku, käed hetkeks kobarasse üles.
"Bugi, bugi, juhhei!"
Sammutakse tagurpidi tagasi, "Juhhei" ajal käed üles.
"Bugi, bugi, juhhei!"
Liigutakse jälle ringi keskele, käed üles.
"Seda tantsime kõik lõbusasti koos."
Liigutakse tagurpidi tagasi.
2. Nüüd tõsta ette parem jalg
3. Nüüd tõsta ette vasak käsi
4. Nüüd tõsta ette parem käsi
5. Nüüd tõmba ette vasak kõrv
6. Nüüd tõmba ette parem kõrv
7. Nüüd pööra ette oma pea
8. Nüüd pööra ette oma selg
9. Ja lõpuks ette hüppa sa
LAPADUU
Liigutakse ringis kätest kinni.
"Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, lapaduud.
Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, juhhei!
Liigutakse paremale, juhhei ajal – seis.
Teine salm sama, liigutakse vasakule.
Mängujuht küsib: "Kas käed olid?"
Mängijad: "Jaa!"
Mängujuht: "Kas õlad olid?"
Mängijad: "Ei!"
Nüüd asetatakse käed naabri õlgadele ning liigutakse jälle laulu saatel nii nagu ennegi. Nimetada võib näiteks: juukseid, õlgu, põlvi, varbaid jne.
RITS - RATS RUNDIBUMM
Mängijad liiguvad ringis kellaosuti suunas, hüpeldes liugplaksudega, 3-4
mängijat on ringi sees lauldes :
"Rits-rats rundibumm, rundibumm, rundibumm.
Rits-rats rundibumm, rundibumm, bumm."
Jäädakse seisma. Ringi sees olija jääb sõbra ette seisma. Paarilised panevad käed puusa, tehakse kohapeal käärhüppeid, teised plaksutavad. Lauldakse:
"Selle mängu soome lapsed meile tõid, selle mängu soome lapsed meile tõid!"
Refrääni ajal paarilised keerutavad teineteise ümber ning kummardavad.
Refrään:
"Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!
Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!"
Refrääni lõppedes vahetavad paarilised kohad ning mäng algab uuesti.
KAKS SAMMU SISSEPOOLE
Paarilised seisavad ringjoonel vastamisi, käed kätes.
"Kaks sammu sissepoole."
Kaks kõrvalsammu ringi keskele.
"Kaks sammu väljapoole."
Kaks kõrvalsammu tagasi, tegevus kordub.
"Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi."
Tehakse vastavalt üks püstiplaks ja sõbraga üks parem või vasak plaks "vahetus."
Kõik mängijad sammuvad edasi uue mängija juurde. Laulumäng hakkab otsast peale.
ÜKSINDA KÕNNIN MA
Mängijad on ringis kätest kinni, mõned lapsed on ringi sees.
"Üksinda kõnnin ma, ei saa muret peita,
südames vaev ja piin, kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake siit on mööda läinud."
Liigutakse kõnnisammudega paremale, ringi seesolijad liiguvad vabalt, salmi lõpus jäävad sõbra ette seisma.
"Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan."
Ringisolija teeb käega õhus ringe, sõber keerutab ennast kohapeal.
"Ei, ei, ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima.":,:
Lehvitab sõbrale. Laul ja tegevus kordub algusest peale kuni sõnani: vaatan.
:,: "Jah, jah, jah sind tunnen ma, lähme koos nüüd tantsima." :,:
Sõbraga galopptants ringi sees, teised plaksutavad. Kohavahetus.
ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA
Mängijaid on paaritu arv, paarid liiguvad ringis kätest kinni, üksik on ringi
keskel.
"Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihke köitma?
Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita?"
Liigutakse kõnnisammudega vastupäeva.
"Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma."
Liigutakse üksikult läbisegi ning otsitakse uut kaaslast.
"Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma!"
Liigutakse uue paarilisega käest kinni, üksik jääb ringi keskele.
SÕPRA OTSIMAS.
Paarilised liiguvad ringis kätest kinni, üks laps on üksikult ringi sees.
"On kadunud mu sõbrake, kust võiksin teda leida?
Siin lookleb väike metsatee, ehk siin ta ennast peidab?"
Liigutakse kõndides vastupäeva, paariskäsi rütmis pendeldades.
"Me kõik nüüd sõpra otsime ja hoolsalt ringi vaatame."
Kõikide käed rinnal vaheliti, otsitakse läbisegi uut sõpra.
"Kes oma sõbra kätte saab, see rõõmsalt metsas jalutab."
Uue paarilisega minnakse ringjoonele, üksik jääb ringi keskele.
KOSJAD TULID SAAREST
Mängijad liiguvad ringis kätest kinni, mõned mängijad on ringi keskel,
pael, rätik või vöö kaelas.
:,:"Meil kosjad tulid saarest, tsum-valle-rille-raa.
Sealt põhjamaa kaarest, tsum-valle-rille-raa.":,:
Liigutakse kõnnisammudega paremale.
:,:"Ma sulle kosjad köidan, tsum-valle-rille-raa.":,:
Lapsed liiguvad ringis edasi, ringi sees olev mängija paneb vöö kellelegi kaela ning läheb ringi sisse tagasi.
:,: "Ja sind omaks võtan, tsum-valle-rille-raa.":,:
Liikumine ringis jätkub, keskel olev mängija valib endale kaaslase, kellel pole vööd kaelas ning lähevad koos ringi keskele.
:,: "Ja siis on lõbus olla, tsum-valle-rille-raa.":,:
Lapsed ringis jäävad seisma, hakkavad plaksutama, ringi sees olevad paarilised tantsivad galoppi ühele poole ja siis tagasi.
:,: "Ja pulmad võivad tulla, tsum-valle-rille-raa.":,:
Ringjoonel olevad lapsed jätkavad plaksutamist rütmis, ringi sees olevad lapsed löövad ühe plaksu, võtavad paremkäevangu, teevad ühe ringi; kordamine – plaks, vasakkäevang, pöörlemine teistpidi ning lähevad kõik ringjoonele. Ringi sisse tulevad need lapsed, kellel on vööd kaelas.
ÕUNAKE
"Aias kõnnib Tiinake,
Tiinake kui õunake.
Tipa-tapa, Tiinake,
otsi üles õunake!"
Liigutakse ringis kätest kinni, ringi sees on üks laps.
"Veere, veere, õunake, veere hästi kaugele. Veere, veere, õunake."
ring jääb seisma, käed tõstetakse üles, sees olev laps hakkab käte alt sisse-välja käima
„Poe peitu põõsasse!"
ning lükkab kellegi ringi sisse.
LIISUSALMID
Tii-tii tihane, vaa-vaa varblane,
lendas üle oaaia, kargas üle kapsaaia,
üle metsa, üle metsa, vurr!
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütle sina,
vana tatinina.
Trips, traps, trull, sina oled kull!
Entel-tentel, trika-trei,
Uhti-kaaru kommerei.
Täna laulame kõik nii.
Sina oled mängust prii!
A, B, C, üks kits läks üle vee.
Kandis kaasas palju prahti.
Sina oled mängust lahti!
Punaste pükstega politsei,
ütles mulle idi damoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.
Entel-tentel, trika trei,
uhtsii kaaru kommerei,
iits-tiits, sibulatamm,
kriska!
Maamees, töömees, keiser, sant, sina oled elevant!
Keiser, kuningas, talupoeg, sant, sina oled spekulant!
MÄNGUD TOAS JA ÕUES
PIMESIKK
Liisusalmi abil leitakse esimene pimesikk, määratakse mänguala piirid. Märguande peale hakkab teisi seotud silmadega otsima. Kelle kätte saab, see on järgmine pimesikk.
TAGUMINE PAAR VÄLJA!
Lapsed seisavad paarikaupa kolonnis, püüdja seisab kõige ees, seljaga teiste poole ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!" Viimane paar laseb kätest lahti ning jooksevad ette, üks ühelt, teine teiselt poolt. Nende ülesandeks on rivi ees jälle paariks saada, püüdja püüab neid takistada. Õnnestumise korral saab temast ja kinnipüütust uus paar, üksijäänust püüdja.
HANED-LUIGED TULGE KOJU!
Üks laps on perenaine, üks on hunt, ülejäänud on haned-luiged. Maha märgitakse kaks piiri. Ühe piiri taga seisab perenaine, hunt on kahe piiri vahel, mängijad on teise piiri taga. Perenaine hüüab: ,,Haned-luiged, tulge koju!" Mängijad vastavad: ,,Ei saa tulla, hunt on ees!" Perenaine: "Tulge ikka, lennates!" Mängijad püüavad hundist mööda joosta, hunt aga üritab kedagi tabada. Kelle hunt kätte saab, on uus hunt.
PEITUSEMÄNG ehk TRIHVAA
Liisusalmi abil määratakse otsija ning pannakse paika ka mänguala piirid, eriti õuealal mängides. Otsija loeb kokkulepitud arvuni numbreid ning hüüab: "Tulen!" ja asub teisi otsima. Peitjad püüavad end mängust lahti lüüa, puudutades seina, öeldes: "Mina, trihvaa, lahti!" Otsija aga nähes peidus olevat last hüüab: "Mart, trihvaa, kinni!" Uueks otsijaks saab see laps, kes leiti esimesena.
TELEFON
Lapsed istuvad reas üksteise kõrval. Esimene laps ütleb sosistades teisele kas mõne sõna või sõnapaari. See laps edastab kuuldu sosistades järgmisele lapsele. Rea viimane laps ütleb kõvasti välja, mida ta kuulis. Rea algusse läheb see laps, kes edastas vale teate.
TIBU-TIBU
Mängijad istuvad üksteise kõrval. Mängujuht seisab mängijate ees, hoides kahe pihu vahel kokkulepitud väikest eset (näiteks nööp või münt). Ta hakkab oma kinniseid pihke teiste pihkude vahelt läbi tõmbama, poetades salaja eseme kellegi pihku. Kui mängujuht on kõik pihud läbi käinud, siis astub ta eemale ning hüüab: "Tibu-tibu, tõuse üles!" See mängija, kelle käes on asjake, püüab kähku tõusta ja mängujuhi juurde joosta. Mängijate ülesandeks on oma kaaslast jälgida ning takistada tal põgenemast. Tibust saab uus mängujuht, aga see mängija, kes ei suutnud põgenejat takistada, langeb mängust välja.
MOORAMAA KUNINGAS
Üks mängija valitakse kuningaks, kes seisab või istub ringi sees. Ringist veidi eemale tõmmatakse joon. Teised mängijad lepivad eemal kokku ühe töö, lähevad siis ringile lähemale ning ütlevad: ,,Tere, Mooramaa kuningas!" Kuningas: "Kes te olete?" Mängijad:,,Mooramaa mehed." Kuningas: ,,Mida te oskate?" Mängijad: "Mooramaa tööd." Kuningas: ,,Näidake!" Mängijad matkivad kokkulepitud töö tegemist (näiteks: õmblemist, puude saagimist vms) Mooramaa kuningas peab ära arvama, mida mehed teevad. Õigesti arvates püüab ta kedagi kätte saada, kui ta aga saab enne joont kellegi kätte, saab sellest uus Mooramaa kuningas.
VETTE – KALDALE
Lapsed seisavad "kaldal" joone taga, joone ees on vesi. Mängujuht annab erinevaid käsklusi: "Vette!" või , "Kaldale!" Lapsed peavad vastavalt sellele tegutsema. Kes eksib, langeb mängust välja.
TÄIDAN, TÄIDAN LAEVA
Mäng palliga. Lapsed seisavad või istuvad ringis. Mängujuht on palliga ringi keskel ning viskab ringis olijatele läbisegamini palli öeldes: "Täidan, täidan laeva (näiteks: A-ga)." Püüdja viskab palli tagasi öeldes: "Täidan, täidan laeva...(näiteks: autoga)." Kui püüdja väga kaua mõtleb, annab pandi.
MÄDAMUNA
Mängujuht asub palliga ringi keskel, teised mängijad seisavad ringi taga üks jalg ringi sees. Mängujuht viskab palli õhku hüüdes ühe lapse nime, kes peab palli kinni püüdma, teised jooksevad ringist eemale. Kui pall käes, hüüab püüdja: "Stopp!" ja kõik peavad peatuma. Püüdja valib välja ühe mängija, kellele ta võib lähemale minna kolme pika ja kolme väikese sammuga ning püüab palli visata mängija pihta. Kui palliomanik ei taba või visatu püüab palli kinni, siis saab viskajast mädamuna ja ta jääb edasi viskajaks, kui aga saab pihta, on uus viskaja pihtasaaja.
KEKS
Joonistada asfaldile ruudustik: kaks üksikut ruutu, siis kaks ruutu kõrvuti, üks üksik ruut, kaks ruutu kõrvuti, üksik ruut, lõpuks kaks ruutu kõrvuti. Ruutudesse numbrid ühest kümneni. Mängija viskab kivikese esimesse ruutu, siis hüppab ta ruudustiku läbi: üksik ruut ühe jalaga, kaks ruutu kahe jalaga. Hüppama peab täpselt ruutudesse. Kui hüppamine või kivikese viskamine ebaõnnestub, läheb järg teisele mängijale. Mängitakse, kuni kivi on visatud kõikidesse ruutudesse ja tagasi.
NALJAMÄNG "VANAISA VANAD PÜKSID".
Mängijad istuvad reas või ringis toolidel. Üks mängija on juhi rollis ning hakkab igasuguseid küsimusi küsima. Näiteks: "Mis sa täna sõid? Mis sa täna selga panid?" jne. Vastaja vastab iga küsimuse peale: "Vanaisa vanad püksid." Naerma ei tohi hakata, kui see siiski juhtub, tuleb anda pant. Pärast mängu on pantide lunastamine. Iga pandi saaja peab täitma mingi ülesande.
Nüüdisaja lapsed ei tea, mis on liisusalmid. Ka mõistatusi, vanasõnu ning kõnekäände kasutatakse koolides vähem kui 10-15 aastat tagasi. Varasemates õpikutes kui ka töövihikutes olid nad olemas.
Ka mänge mängivad tänapäeva lapsed vähem. Mängitakse "Peitust", "Telefoni", "Tagaajamist", "Võidujooksu" ning kehalise tundides vana head „Rahvastepalli". Ka lauamängudest ei ole lapsed eriti huvitatud. Nüüd on ju kaasaegsed mängud arvutites ning nutitelefonides. Vanad head laulumängud on tänu muusikaõpetajatele ning huvijuhtidele käibel.
Täisviide
EFA I 169, 128/145 < Võru l. < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013).
Maakond
Venemaa, Võrumaa
Kihelkond
välismaa, Võru linn
Koguja
Anna Rinne
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1910.-1920. aastad
Koguja sünniaeg
1913
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Anna, snd. 1913. a. Venemaal
korter
linn
välismaa
Võrumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine.</p>
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu.</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Miša ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus.</p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud.</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku.</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong></p>
<p>Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong></p>
<p>Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad.</p>
<p>Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal.</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong></p>
<p>Videomänge ma pole kunagi mänginud.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong></p>
<p>Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.</p>
<p> </p>
<p>Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime.</p>
<p>Asjade peitmine</p>
<p>Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita.</p>
<p>Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks.</p>
<p>”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada.</p>
<p>Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.”</p>
<p>Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase.</p>
Täisviide
ERA, DK 116 < Tallinna l. – Anne Rebane, s. 1953. a. (2013)
Maakond
Tallinn
Kihelkond
Tallinna l.
Koguja
Anne Rebane
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950. aastad
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1953
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Anne, snd. 1953. a. Tallinnas
eramaja
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Lapsepõlve ajal sattusin elama Kuressaare kortermajade piirkonnas, Tuulte Roosi, kus oli palju üheealisi lapsi igas vanusegrupis. Mängida sellegipoolest omavahel alati ei saanud. Nimelt kehtis üsna range hoovide ja kampade süsteem ning sellesisene hierarhia. Teise hoovi laste mängudes osalemiseks tuli läbi teha mitmesuguseid initsiatsiooni- ja pugemisrituaale, mis soovitud tulemuseni aitasid enamasti vaid juhul, kui keegi käendaja juba kambas ees oli. <br /><br />Mina sattusin juba üsna aegade alguses ühe lauluringi sõbranna kaudu teise hoovi "kampa". Nii olin käbi- ja veesõjas alati kahe tule vahel. Eriti täbar oli olukord, kui läbi vaenlase frondi oma trepikotta pidin hiilima, et sööma või õhtul magama minna. Üldiselt olid teise kamba plikad ikka lollid ja meie perspektiivist oli see tõesti ka tõsi. Olin siiralt tänulik saatusele, et ma oma hoovi plikadega ei pidanud mängima... <br /><br />Ka oli meie kamp ainuke segaselts. Mujal olid ikka poisid ja plikad eraldi. Suurest kadedusest tehti meie hoovile muidugi rohkem rüüstereide, aga olukord püsis stabiilne ja elu oli lill, kuni esimesed puberteetlikud rivaalitsemised armuasjades revolutsiooni põhjustasid. <br /><br /><strong>1.2 Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> Vaba aega oli rohkem suviti ja vaheaegadel. Samas ei mäleta, et iialgi oleks õue minemata jäänud, kas siis koolitükkide, huviringi või majapidamistööde arvelt. Võib vist öelda, et korterelamu lapsena olen saanud mängida mitme eest – kodutöid ju praktiliselt polnud. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolis mängiti vahetundide ajal küll. Pärast tunde kiirustas igaüks oma suunda. <br /><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br />Mäng, mida kuidagi teenimatult vähe teatakse mu arvates, on "Läts". Mängu õppisin suvel tädi juures olles, Emmaste laste käest Hiiumaal. Läts oli populaarne seltskonnamäng, mis sobis üsna igale vanusele, kuigi tõeliselt põnev oli mäng juba pisut vanemate jaoks. Selles sai näidata oma osavust ja uljust. Tähtis oli ka legaalne võimalus nt oma silmarõõmu "tabada". Mäletan üpris hoogsaid episoode sest karglemisest, nt ühest talvisest lätsust, kus vist keegi lausa käeluu murdis. Teinekord sai ka mõne hamba logisema vms. <br /><br /><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong> <br />Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni. <br /><br />Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti. <br /><br />See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud. <br /><br />Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga. <br /><br />Osaliselt on ehk süü variatsioonide rohkuse ja reeglite ise väljamõtlemise vajaduse osas minul kui mängu (minu andmetel) importijal Kuressaarde. Küllap ma ei mäletanud Hiiumaalt mängu reegleid kuigi täpselt või ei olnud ma seal siis kõikvõimalikke hasartseid variatsioone näinud. Igatahes sai lätsust Tuulte Roosis (meie hoovis) paariks hooajaks popp mäng, nagu ka koolis. Poistele oli mäng eriti huvitav, samas kui tüdrukud end pigem välja lüüa lasid, kui et mõne hoogusattunud noore kotkaga finaalheitlusse sattuda. Mäletan siniseid varbaküüsi ja lisareegleid, mis neid ennetama pidid. Nii et ju hakkas seegi mäng viimaks elama oma elu. Aga mäletan uhkust, et nii "hästi mineva" mängu maaletoojaks sattusin ja üllatust, et hiidlastel midagi sellist oli, millest meie kandis kuuldudki polnud. Muidu oli neil kõik ikka sama mis meil, ainult et imelike nimedega. <br /><br />Kuigi nüüd võin ju tunnistada, et "uka-uka" palju sümpaatsemalt kõlab kui "tuki-tuki". Toona pidin aga endast nooremat täditütart kõvasti manitsema, et ta meil külas olles hoovi mängukaaslaste ees ei iitsataks, kuidas seda mängu Hiiumaal kutsutakse. Et hakatakse veel narrima. Muidugi prahvatas ta selle suures tuki-tuki-tuhinas välja, nii et kui ta posti tabades karjus: "Uka-uka, Mari kotis!", tunnistati see "vangivõtmine" kehtetuks ebakorrektsete terminite pärast. Pealegi oli "kott" vaikimisi ropp sõna, mille kallal sai kenasti näägutada nagu prolenoortele kombeks. Täditütar sai trahviringi ehk pidi veelkord lugema ja lisaks ka uue hüüdnime: „Ukakas“.
Täisviide
ERA, DK 103, 1/2 < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013).
Maakond
Saaremaa
Kihelkond
Kuressaare linn
Koguja
Annika Kupits
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980.-1990. aastad
Koguja sünniaeg
1982
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Annika, snd. 1982. a. Saaremaal
korter
linn
Saaremaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Mängumälestused Tallinnast</strong></p>
<p><strong>Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979</strong></p>
<p>Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja.</p>
<p>Lasteaiaealistena mängisime palju <strong>KODUMÄNGU hoovis</strong>. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).</p>
<p>5<strong>–</strong>7-aastastena mängisime enamasti <strong>liikumismänge</strong> ja mängus oli päris palju <strong>hoovi lapsi (kümme kuni viisteist)</strong>.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/V%e4ikese%20m%e4ngukaaslasega%20hoovis%201975.jpg" alt="Väikese mängukaaslasega hoovis 1975" width="400" />
<p><strong>„UKAKAS“</strong> oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: „Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: „Uka-uka, Priit kotis!“</p>
<p>Meie hoovi laste lemmik-<strong>pallimängudeks</strong> olid <strong>„Rahvaste pall“</strong> (mängijaid 10–16) ja <strong>„Koer“</strong> (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.</p>
<p>Ühel suvel sai pikalt mängitud <strong>„Punaste ja Valgete rooside sõda“.</strong> Mängijaid oli 10–20 last. „Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja „Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust<a title="" href="#_edn1">[i]</a>. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.</p>
<p>1979. aastal hakkasid meie hoovi 8<strong>–</strong>9-aastased poisid mängima <strong>pesapalli</strong>. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tommula_Hoovilapsed%20%fchiselt%20s%fcnnip%e4evalauas%20%201975.jpg" alt="Hoovilapsed ühiselt sünnipäevalauas 1975" width="400" />
<p>P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :)</p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[i]</a> Esimesed eestikeelsed Astrid Lindgreni jutustused „Kalle Blomkvist“ ja „Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu“ ilmusid 1960. aastal.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 138 < Tallinna l. – Eve Tommula, s. 1970. a. (2014)
Maakond
Tallinn
Kihelkond
Tallinna l
Koguja
Eve Tommula
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1970. aastad
Esitaja sugu
naine
Koguja sünniaeg
1970
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Eve, snd. 1970. a. Tallinnas
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Miljöö</strong> <br /><br /><strong>Minu vanemad</strong> on Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila Männikus pritsimeeste peol. Siis olid mõlemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise sünniaasta eest vanematele tänulik, sest vastasel korral oleksin suure tõenäosusega läinud Teise maailmasõja nahka. Nüüd aga pääsesin üle noatera mobiliseerimisest ühte või teise väkke.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_ I_168_143.jpg" alt="EFA_ I_168_143" width="400" /></div>
Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas üürikorteris Kadrioru serval – algul Jakobsoni tänavas (nüüd Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase tänava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool – suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt tänavalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, läbisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest ümbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus. <br /><br /><strong>Olin</strong> perekonnas ainus laps ja ka meie üürimajas Kollane t. 20A – linna maja küllalt suurte korterite ja avara hooviga – mängukaaslast ei olnud. Küll leidus neid lähikonnas, kuhu jäid tselluloosivabriku tubaköökidega tööliskasarmud. Nii et nägin ka tööliste tolleaegset olmet. Umbes ühe kilomeetri kaugusele jäi Kadrioru staadion, kuhu me ei pääsenud ja staadionitagused harjutusväljakud, mis said poissmeeste peamiseks mängumaaks. Samas voolas ka Ülemiste järvest tulev ülevoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (männipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid mängulaevu tegime ise – oli hea manuaalse tööga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) – panime rööbastele tsaarikopikad, et näha, mis meist saab, kui rong on mündist üle sõitnud. Lai ja õhuke vaselatakas sai. <br /><br /><strong>Ajapikku</strong> küündisid meie käigud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal käidi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. Jõlkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, lähtudes süllogismist: täismehed suitsetavad, <br />ka meie suitsetame – ergo: <strong>oleme meiegi täismehed</strong>! <br />Loobusin tubakapõletamisest 1941. a. 22. juunil ja olen nüüd üle 72 aasta täiesti tubakavaba persoon. <br /><br />Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud välimusega purjelaevu uudistatud. Ühe sõnaga: toimus oma käe peal maailma avastamine. Mõnikord käidi taskuraha eest äärelinna kolmanda järgu kinodes, eeliskohad kõige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni või Dick ja Doffi ekstsentrilised komöödiad. <br /><br /><strong>Juba koolipõlves sai</strong> hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla. <br /><br />Vello Lääne koostatud mälestusteraamatus HTG-st „Viimane poistelend“ (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Träss lk. 14 analoogilist mängu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda „<strong>Konnimänguks</strong>“ ja kirjeldab seda mängu lähemalt. Nimetus konnimäng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega mängimist ikka <strong>konfetkaks</strong>. <br /><br /><strong>Minu põhihuviks</strong> kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid üksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad „Laste rõõm“ ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. Mõndagi „suurte inimeste raamatut“ lugesin ea poolest liiga vara, mis tõukas kohati väärtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju. <br /><br /><strong>Mänguasju mulle</strong> suuremat ei ostetud – seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et tädi kinkis sünnipäevaks tõukeratta – see oli suur asi. Ja ka jõuludeks kingiti. Aga põhiline oli isetegemine. <br /><br />Kevadel õpetas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas väikese mänguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, näitas, kuidas tema lapsepõlves (1890. aastate I pool) puupulkadest „kariloomi“ vooliti, pilbastest jalad all. <br /><br />Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist väljalõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. <br /><br />Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. <br /><br /><strong>1938. a. jaanipäevast elasime Keilas</strong>. Äsja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongiühendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m² krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone – 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone jäi sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid väikesed, IV klassis nii 18 poissi ja tüdrukut koos õppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid ühised mängud plikadega. Meeles on järgmised: <br /><strong>kula ja kükakula, </strong><br /><strong>kekskasti mäng (keks), </strong><br /><strong>„Kuju“, mädamuna, </strong><br /><strong>peitus ja ukraadina.</strong> <br /><br />Koolimaja kõrvale laotud küttepuude riidad andsid just peituse mängimiseks suurepäraseid võimalusi. Ka <strong>rahvastepalli</strong> sai koos tüdrukutega mängitud. Aga puht poistemängud olid <strong>laptuu</strong> (pesapalli lihtsustatud variant), <strong>kukepoks ja ratsaturniir</strong> (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha tõmmata). Palusalu olümpiavõitude kajana ka „<strong>klassikaline maadlus</strong>“, jalaga lüüa ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane põlvile (maas püherdamine oleks kooliriided ära rikkunud). <br /><br />Mängisime ka <strong>vollet</strong> ehk hädist võrkpalli ja togisime <strong>jalgpalli</strong>, aga mitte hasartselt – palle oli vähe ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli üldse mitte – puudus sile plats palli põrgatamiseks. Kõige kättesaadavam oli ikka <strong>rahvastepall</strong>, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu „elu“. <br /><br />Algkooliaastate lauamängudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan „<strong>Trips-traps-trulli</strong>“ (tundus tüütult lihtsana) ja „<strong>Merelahingut</strong>“ ehk „<strong>Laevade põletamist</strong>“ 10x10 ruuduga väljadel. Siis lastemängu täringu viskamisega „<strong>Kitse</strong>“ ja „<strong>Reisi ümber maailma</strong>“, mida mängiti neljakesi. Kaardimängud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide üksteise peale lappamine – nimetati „Linna põletamiseks“, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate mängude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit sõltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastemäng „Must Peeter“ või „Must notsu“ olid – neis tuli vastase kaartidest juhuse peale mõni endale tõmmata. <br /><br />Hiljem tuli hasartmäng „<strong>Atškoo</strong>“ ehk „<strong>21</strong>“, mida mõned poisid mängisid täie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja jätsid külmaks. Nii nagu doominogi – ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne mäng võib täiskasvanud mehi nii hasarti ajada? <br /><br />Ka <strong>kabe</strong> ehk <strong>tamka</strong>, mida mängiti tõsises ja „vedelas“ vormis – äraandmise peale – ei tõmmanud eriti. Teine lugu oli <strong>malega</strong> – olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad – seda mängisime täie püüdlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese „Malekooli“ ja õppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi matše, vahepeal levis lausa maletõbi, aga see läks mõne aja pärast mööda. Muud tööd-tegemised tulid peale (lugemine, näitering) ja need tundusid lauamängudest huvitavamatena. <br /><br /><strong>Punasel 1940/41. aastal</strong> võttis uus võim ära seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama tänava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati <strong>noorteklubi</strong>. Seal olid siis koroonalaud (või lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauamänge. Seintel loosungid ja seinaleht. <br /><br />Võimalus talveõhtuti üheskoos aega veeta tõmbas küll noori, eelkõige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes avalöögi õigus, see ka laua nuppudest tühjaks lõi. Liiga lihtne mäng oli ja vajus peagi unarusse. <br /><br />Lauatennis ehk ping-pong võttis mängimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli mängijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. Jälle takistus. Mängiti rohkem kabet ja malet, doominot vähem. <br /><br />Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt ristsõnu. Ilmus koguni mõttespordi ajakiri „Ajude gümnastika“, mida mõnikord ostsin. Üldhariduslikus mõttes oli tolleaegsete – ma mõtlen 1930. aastate teine poolt – ristsõnade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli küsiti ooperite nimetusi, teadustermineid – vastuste leidmiseks tuli tuhnida entsüklopeedias, lapata atlasi, jälgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud. <br /><br /><strong>Sõda ja rinde üleminek</strong> tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud. <br /><br />1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid <strong>valgustusraketid</strong>, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti <strong>punased, rohelised ja kollased signaalraketid</strong>, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada. <br /><br />Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et <strong>mürske, miine ja käsigranaate</strong> torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva. <br /> <br />
<div><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/101-tuluke-nr2-kaas.jpg" alt="Tuluke_nr_2" width="323" height="455" /></div>
<strong>Sõjaaastatel</strong> kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. Vähemal määral ka vaimsel alal. Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus <strong>KNKL = Keila Noorte Kaitseliit</strong>. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt „Koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli „reamees“, teised kõik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma „relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, „eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid. Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus „<strong>Keila mäe poiste</strong>“ – peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis. <br /><br />Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril <strong>spordiühing „Tungal“</strong>, mis andis välja <strong>oma ajakirja „Tuluke“</strong>. Formaat – koolvihikust välja tõmmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata <strong>järjejutt</strong>: hästi põnev sõja- või seikluslugu. Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele „Tungla“ liikmele. Üks „toimetaja“ olin mina, teine Tihkani Uno tänava teisest otsast. Leht valmis ühistööna, võistlesime koguni, et kelle järjejutt põnevam tuleb.
<div style="text-align: center;"><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/099-detektiiv-nollis-02.jpg" alt="099-detektiiv-nollis-02.jpg" width="373" height="543" /></div>
<strong>Mis meid ühendas, see oli „maavõistluste“ pidamine kergejõustikus</strong>. Mõnikord ka pallimänguks. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud. <br /><br />Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. <strong>Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga!</strong> Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: „maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline. <br /><br />Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: „Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult „naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks. <br /><br /><strong>Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega</strong>, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast <strong>POOMISE nimelist sõna </strong>(mõiste, isiku, kirjandusliku kuju jne)<strong> äraarvamise mängu</strong>. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu. <br /><br />Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks. <br /><strong><br />Täiskasvanuna</strong> olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel või ka suvekodus meeldivas seltskonnas mänginud kaarte. Peamiselt bridži, mõnikord ka „ärtut“ – oli selline mitmest osast koosnev keerukam mäng. Aga ainult suvel – tööperioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte mängida. Mõnikord sai üksinda olles ka passiansi laotud – vahelduseks lugemisele või aiatööle. Millega olen aga üle poole sajandi päevas regulaarselt tegelenud on <strong>mälumäng</strong>. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telemängude kõrgajad, istusin pühapäevahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja mängisin kaasa. Täiesti huvitav oli võrrelda enda teadmisi teadjameeste võistkondade omadega. Olen olnud ka küsimuste koostaja, mängude kokkuseadja ja mängujuht. Kõigest sellest olen lähemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus „<strong>Mõtteid ja meenutusi mälumängudest</strong>. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.“ Kirjastus Atlex, kokku 268 lehekülge. <br /><br />Nii et kokkuvõtteks võin tõdeda: mäng on väikeste inimeste töö, õige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene jälle lapseks.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/m%f5tteid-ja-meenutusi-m%e4lum%e4ngudest.jpg" alt="Mõtteid_ja_meenutusi_mälumängudest" width="353" height="481" /></div>
Täisviide
EFA I 168, 143/55 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) .
Maakond
Harjumaa
Kihelkond
Keila
Tallinna linn
Koguja
Hillar Palamets
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1927
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Mina kasvasin ja elan siiani nelja korteriga nn Tallinna tüüpi majas Tallinnas Hiiul. Meie ja Mustamäe kaldapealse männiku vahel oli kuni 1950ndate lõpuaastateni tühi krunt. Samuti metsane, ja ka meie tagaõu oli tegelikult looduslik männimets. Mänguruumi kui palju ja siin mängisid ka meie ümberkaudsed lapsed. Minu kodu oli lapsepõlvest saadik väga ilusti kujundatud. Meil oli/on unikaalne eesti disain-mööbel, palju kunsti ja Riigi Kunsttööstuskoolist pärit tarbekunsti – keraamikat, nahkehistööd jne. Mu vanemad oskasid mind ja mu venda seda hindama õpetada. Naabrilapsed aga ütlesid vahel, et teil on nii imelikud asjad. Mäletan piinlikkust ja pisut pahameelt. Aga nende kodud olid teistsugused ja küllap oli neis ka vahel kadedust.
Meil oli männimetsane hoov. Need väikesed tüdrukud elasid meie majas vaid mõne kuu, keskel istun mina, pilt vist 1954. aastast. Kõik pildid tegi mu vend, kellele 10. sünnipäevaks ema ja isa kinkisid fotoaparaadi „Komsomolets“. See oli 1949. aasta suvel, kui isa ei olnud veel arreteeritud
Läksin kooli 1950. aastal ja lasteaias käisin ühe vaheajaga kokku vast ühe aasta. Nii oli mul koolieelikuna mängida vaba voli. Hiljem, kooliajal tuli muidugi koolitööd ära teha, nõusid pesta ja tube koristada, aga ma ei mäleta, et mänguajast oleks puudu olnud.
Mina olin niiöelda kaua aega laps. Mängisin nukkudega veel kolmeteist-neljateist aastaselt. Osalt kindlasti sellepärast, et minu parim mängusõber oli minust kaks aastat noorem. Mul oli oma tore nukutuba isa kirjutuslaua taga nurgas. Üks isa tuttav pere kinkis viiendaks sünnipäevaks mulle ilusa roosa nuku magamistoa mööbli ja söögitoa mööbli. Minu vanemate tutvuskonnast ühed teised kinkisid mulle suure sinise ja väiksema kollase nukuhälli, millega oli 1930ndatel aastatel mänginud nende tütar. Mul oli kaks nukku, keda mäletan. Esimene oli riidest kere külge õmmeldud papjeemašeest peaga Malle. Aga teine oli beebi Mari, kelle jõuluvana tõi mulle 1947. aastal. Meil peeti alati jõule, kuid akende ette tõmmati sõja-aegsed mustad pimenduskardinad. Nukkudega mängimine oli kindlasti mu lemmikmäng.
Lugemise olin saanud suure venna kõrvalt varakult selgeks. Ja lugeda mulle meeldis. Veel meeldis mulle emaga koos väljas käia – ema tuttavatel külas, kus kaeti alati tore kohvilaud ja oli põnev tädidega koos lauas istuda ja ringi vaadata. Käisin emaga ka koos linnas. Sõitsime linna elektrirongiga ning käisime enamasti ka kohvikus „Pärl“, mis meie teele jäi. Ema ostis mulle kas teekooki või aleksandrikooki. Teekook mulle maitses ja seda siiani. Aleksandrikook eriti ei maitsenudki, aga tahtsin sellepärast, et see oli nagu marmorplaat ja sobis minu meelest hästi kohvikulaua marmorplaadiga. Mu meelest oli nii peen!
Viiekümnendatel hakkasid ka meie maja inimesed tegema aeda tilli-, salati- ja redisepeenraid. See oli suur vaev, sest meil oli ju liivamaa. Mina olin siis umbes 12-aastane, kui tegin endale kiviktaimla, mille eest hoolitsemine sai mu meelistegevuseks.
Meie maja ees on üsna uhked paekivist terrassid, kus kasvas ka veidi lilli. Umbes siis, kui ma olin 8–9 aastat vana, hakkas meie maja rahvas endale väikeseid põllulappe tegema. Mina, kes ma olin pisut kade nende laste peale, kelle õues olid uhked lillepeenrad, tegin endale väikese kiviktaimla. See pilt on tehtud septembris 1955, kui ma koolist tulles otse oma kiviktaimla juurde läksin.
Mängisime oma õues ja naabrilaste õuedes, kuid mõned naabrid võõraid lapsi oma aeda ei lubanud. Ei tahetud laste kisa, tallamist või arvati lihtsalt, et iga roju oma koju. Kindlasti oli üks põhjus see, et tol ajal kasvatati ka Nõmme aedade liivastel peenardel toidulisa. Meie õues kasvasid esialgu siiski vaid männid. Loomulikult jooksime ja mängisime ka metsas, seal käisime kevadel sinililli ja ülaseid korjamas – iga-aastane komme oli minna emadepäeva hommikul emale lilli tooma. Raha meil ju polnud. Mustamäe kaldal, otse meie majast edasi oli palju sinililli ja ülaseid. Läksime metsa mitmekesi, üldse hoiatati lapsi sinna üksi minemast, sest praeguse TTÜ ja TA teaduslinnaku kohal oli vene sõjaväeosa ja -linnak. Sõdureid kardeti ja nende eest hoiatati meid karmilt. Suvel korjasime mustikaid ja sügisel seeni. Talvel oli meie kant aga suusatajate pärusmaa ja ma ei tea oma kandi last, kes poleks suusatada osanud.
Muidugi käisime üksteisel külas ja minu jaoks oli kaks kohta, kus ma ikka väga tihti käisin ja ilmselt ka tülikas olin. Lemmikkoht oli minu esimese sõbranna, minust kaks aastat noorema Marju kodu. Tema vanaema oli omamoodi kunstiinimene – nukutädi Tehve. Nende maja oli roosa ja seal tegi Marju vanaema nukke ja ka parandas neid. Kuigi neil oli oma maja, oli seal juba planeeringu tõttu kitsas, kuid see oli ka nukke ning igasugu kraami täis ning seal oli ilmatu huvitav. Marju vanaema nukud olid uhked – ilusti riides, nagu päris, ehtsate juustega ja „nutsid“. Mõnega tohtisime mängida ka. Üks suur nukk sai minu järgi nimeks Kadi. Mäletan, kui uhke ma siis olin. Kahjuks tegime ka pahandusi. Kadi pikad juuksed lõikas Marju ükskord lühikeseks. Marju vanaema arvas, et mina kui suurem käskisin. Aga ausõna, see polnud minu süü.
Suvel viisime oma nukutube õue. Kuidas me siis mändide alla oma nukutuba sättisime, on pisut näha fotol, mis on pildistatud aastal 1952.
Tükkisin ka endast kaks aastat vanema Viive juurde. Ka seal oli kitsas, see-eest aga soe. Olin algkoolilapsena palju üksi kodus, sest varem kodus olnud ema käis tööl ja vend kolas oma poistega oma radadel. Isa, õigemini terve meie pere, oli 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsenud, kuid aasta lõpus inkrimineeriti isale kriminaalsüüdistus ja ta pandi vangi. Meie perel läks õnneks, sest 15+5 aasta asemel pääses isa ühe Stalini amnestia raames kahe aastaga. Kirjutan seda, et oleks mõistetav, miks kippusin teiste juurde just neil aastatel. Vajasin inimesi ja kodusoojust. Nii Viive kui Marju elavad nii nagu minagi oma sünnikodudes. Nende kodud on aga tundmatuseni muutunud – palju uhkemaks läinud.
Käisin kuni üheksanda (!) klassini õhtupoolses vahetuses koolis ja nii mängisime tavaliselt vahetult enne kooli ja mingil määral ka peale tunde. Õppisin hommikul kohe ära ja siis läksin õue või mängisin toas. Kool oli ka laupäeval. Loomulikult mängisime ka laupäeval ja eriti pühapäeval. Aga pühapäeval olid vanemad kõigil kodus ja see hoidis ka lapsi rohkem kodus.
Minu mänguseltskonnaks olid ümbruskonna lapsed. Meie laste hulgas oli nii, et kõik tüdrukud olid kas minust vanemad või nooremad, samas oli mitu minuvanust poiss. Hiljem muidugi selgus, et minuga ühte klassi tuli ka tüdrukuid üsna meie lähedalt.
Raske on lapsepõlveajast vahet teha sõpruskonna, koolikaaslaste ja mängukaaslaste vahel. Mängud vaheldusid ja ka mängijad.
Mitmeid mänge nagu näiteks luuremängu ehk luurekat mängisime poistega koos. Küll aga ei mäleta ma koos poistega keksu mängimist või hüppenööriga hüppamist. No seda nüüd küll ei olnud! Meie juurest käisid mööda Mustamäe all vene sõjaväelinnakus elanud vene lapsed. Nendega oli meil pidevalt kana kitkuda ja üksteisele midagi karjuda. Venelased ikka norisid midagi – näiteks: „Dai mne...?“ Siis meie hüüdsime vastu: „Tailiha, tailiha!“ Ega me üksteisest aru ei saanud. Venelasi me ikkagi pisut pelgasime, kui nad tänaval vastu tulid. Küll elas üks lihtne vene pere meie naabertänaval. Poeg oli meie kambast vanem, aga tütar enam-vähem meievanune. Ta õppis väga ilusti eesti keelt rääkima ja temaga me mängisime küll sõbralikult koos. Ljuska käis vene koolis, aga Tartu ülikoolis õppis eesti keeles ja temast sai lugupeetud hambaarst. Mäletan, kuidas vahetasime tänaval koolist tulles Stalini surmapäeva aktuse muljeid. Vene kooli (Tallinna 30. Keskkooli) õpetajad ja lapsed olid nutnud, aga meie Tallinna 10. Keskkoolist seda ei mäleta. Küll olid mul endal pisarad kurgus. Olin kodustest hoiakutest hoolimata üsna usaldavalt vastuvõtlik tolle aja propagandale.
Hiljem kolis meie kanti veel üks vene pere – arsti ja sõjaväelase pere. Nende lapsed olid väiksemad, aga õppisid ka kiiresti eesti keelt rääkima. Ja veel – minu enda naabrid olid venelased, kelle vanemad olid Venemaalt 20ndatel Eestisse põgenenud. Nende lastega pole me elu sees vene keeles rääkinud.
Muidugi tülitsesime. Halb seltskond oli kolm tüdrukut koos, õigemini, kui kolmest üks läks ära. Siis oli kohe seletamist. Tüli võis tekkida näiteks hüppenööriga hüpates. Keegi ütles, et teine tegi sohki, trügis järjekorras vahele või mida iganes. Ka nukkudega mängides oli tüli kergesti puhkemas, näiteks nukuriiete või ka nuku enda pärast. Meie hulgas oli üks poiss Rein, keda kõik enda sõbraks tahtsid ja sellepärast susisid. Uka-uka puhul vaieldi, kas „pidaja“ oli kedagi ikka päriselt näinud, kinni löönud või oli ta hoopis peitjaid piilunud.
Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline
„Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Kas sina, vana tatinina,
oskad seda parandada?“
Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal.
Viiekümnendate keskel levis meil komme küsida teise käest näiteks, mida tähendab „alloruspuuvilusahvidekasvatus“, „emapesbpesu“ või „eeskavalisapalanaahvidtulidhulgana“. Sõnad olid „ühes sõnas“ ja lühikesed vokaalid venitati pikaks ja pikad tehti lühikeseks. Tuli rääkida kiiresti, see oli naljaks ja oli tore, kui teine aru ei saanud! Armastasime oma nimesid ja üldse sõnu tagurpidi lugeda. Sai palju nalja.
Muidugi oli meil moes BI-keel ehk igale silbile või ka ainult igale sõnale „bi“ ette lisamine. Mäletan, et BI-keel ei meeldinud minu emale.
Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades . Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama.
Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla.
Kui juba suuremad olime (ma arvan, et olin siis kuuendas klassis), hakkasime mängima „geograafiamängu“. See oli nii, et esimene ütles näiteks a-tähega kohanime (linna, mäe, mäestiku, jõe jne.), mis lõppes n-tähega. Siis järgmine pidi nimetama n-tähega kohanime. Ja nii mängisime kaua. Kes ei osanud, langes järgmise vooruni välja. Mäng oli igasuguste teadmiste, mitte ainult geograafia tundmise peale.
Meil on siiani alles üks osavus- või viskemäng. See on ruudukujuline umbes 30x30 cm suurune, poolviltu maas-seisev puust plaat, mille külge on kinnitatud viis pulka väärtustega 5, 10, 15, 20 ja 25 punkti. Mängijail on viskamiseks viis rõngast. Visatakse järjest ja kes kõige rohkem punkte saab ehk kõige täpsemini viskab, on võitja. Selle mängu kinkis mu vennale sama pere, kes mulle oli hällid kinkinud, ehk see on samuti pärit 1930ndatest aastatest. Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus müügile sama põhimõttega plastmassist mäng, kuid ristikujulise plaaniga ja plastmassist. Sellest on alles üks foto.
Foto allkiri: Laste viskemäng. See punane plaat on alles veel 1930ndatest aastatest ja oli tuttavate kingitus mu vennale. Praegu üritavad köiest rõngast pulga ümber visata mu lapselapsed.
Nõukogude-aegne viskemäng kuulus minu lastele. Rõngad olid plastmassist ja nii ka ristikujuline alus. Ei ole Eesti toode, kuid ostetud Tallinnast. Foto vist aastast 1973 või 74.
Keksust ja hüppenööriga hüppamisest on kindlasti palju kirjutatud. Meil hüpati nii, et hüppaja hoidis ise nööri käes ja pidi hüppama liikuvast nöörist lihtsalt üle, jalad koos või jalad risti. Ja sama tagurpidi. Teine variant oli see, et nööri hoidsid ja keerutasid kaks tüdrukut, üks kummastki otsast ja kolmas hüppas eelpool kirjeldatud moel. Tüli tekkis, kui mõni arvas, et tema aega või õnnestunud hüppeid teised valesti kokku lugesid.
Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu keksuski ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud.
Kui olin viiendas ja kuuendas klassis, oli meil sügise lemmikmänguks maja-mäng. See tähendas seda, et rajasime endale Marju aias oma majapidamised. Maja oli tavaliselt liivast ja kaunistatud kivide või puitmaterjaliga, aed oli ilusti planeeritud, okstest olid põõsad ja puud. Pärast kooli hakkasime oma aedu korrastama ja aina paremaks muutma. See oli üks väga tore mäng ja seda mängisime minu mälu järgi just neil kahel, 1955. ja 1956. aasta sügisel.
Me mängisime väga tihti ka teatrit. Kui olime umbes 8–9-aastased, oli meil kirjutuslaua all varjuteater. Kirjutuslaua all olime ise kõige taga, kardina ja meie vahel oli laualamp ning sirutasime oma käes nukke lambi ette nii, et teatri “sirmile“ tekkisid varjud. Tegime ka kätega igasuguseid kujundeid ja liigutusi. Vaatajad istusid kõik kirjutuslaua ees. Kuidas me sinna kirjutuslaua alla kolmekesi mahtusime, on praegu raske ette kujutada.
Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime.
Täisviide
ERA, DK 135, 1/8 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Koguja
Kadi Alatalu
Kihelkond
Tallinna l.
Koguja sünniaasta
1942
Kogumisaasta
2013
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1942
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kadi, snd. 1942. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1. Miljöö <br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Kasvasin üles Elvas, eramajade piirkonnas ja suhteliselt linna ääres. Kodu vastas asus park-mets ja mitte kaugel olid suuremad metsad, samas oli linnasüda 500–600 meetri kaugusel. Tol ajal olid kõikidel individuaalmajadel oma aiad, kus lisaks lilledele kasvatati juur- ja aedvilju ning olid marjapõõsad ja viljapuud. <br /><br />Kuna olen sündinud 1961. aastal, siis minu lapsepõlve- ja mänguaastad olid 60-ndate keskpaik, 70-ndate algusaastad. <br /><br />Meil oli 2-korruseline maja ja kõrvalhoone. Minu pere (mina ja ema-isa) elasime 2. korrusel ja vanaema-vanaisa (ema vanemad) elasid 1. korrusel. Kõrvalhoones oli meil saun ja laut, kus olid hobune, sead, kanad. Meil olid ka koer ja kass. Meil oli suur aed, kus oli ka suvel sigadele tehtud suveaed. Üsna varsti lisandusid minu ema soovil ka küülikud, kes elasid isa tehtud puurides. <br /><br /><strong><br />1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> <br />Kui koolis veel ei käinud, siis oli kogu vaba aeg minu aeg ja ma kasutasingi seda enamasti mängimiseks. Kooli minnes oli aega tükk maad vähem, sest kaks esimest aastat käisin koolis õhtupoolses vahetuses ja mu vanaema lubas mul seetõttu rahulikult hommikuti magada. Peale koolipäeva läksin muusikakooli ja seetõttu oli mängimiseks enam aega pühapäeviti või koolivaheajal. Laupäeviti käisin ma koolis. Alles 4.-5. klassis tuli 5-päevane koolinädal. <br /><br />Ma hakkasin oma perele süüa tegema 10-aastaselt. Vanaema õpetas ja andis nõu, sest tema elas meie kahekorruselise maja alumisel korrusel. Minu pere elas 2. korrusel. Mina tahtsin olla tubli ja aidata vanemaid, sestap hakkasingi varakult kokkama. Ema käis vahetustega tööl ja seetõttu oli vajagi süüa teha. Ema ja isa hakkasid meie perele maja rajama ja mul oli hea meel, kui nad töölt tulles said kõhu täis ja said siis minna ehitama meie oma maja. Seetõttu ei saanud kindlasti peale 10-ndat sünnipäeva enam mängida. Lisaks tuli hoida väiksemat õde ja harjutada muusikakooli jaoks palasid. <br /><br /><strong><br />1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Kasvasin üksiku lapsena. Alles 7 aastat peale minu sündi lisandus õde ja temast veel 7 aastat hiljem lisandus meile vend. Seetõttu mängisin põhiliselt üksinda, kui ma lasteaias ei olnud. Tavaliselt aga viis isa mind hommikuti rattaga lasteaeda ja tõi sealt õhtuti ka ära. Mina istusin taga pakiraami peal. <br /><br />Mulle meeldis mängida nukkudega. Ja ma ilmselt jäljendasin nähtut – mängisin poodi, juuksurit, arsti ja kasvatajatädi. Selles vanuses oli väga tähtis ja oluline nukk. Mäletan ühte oma esimestest nukkudest, kellel oli kõva tumedaks värvitud saepurust pea ja riidest keha. Nimi oli Kata ja kui ta pea vett sai ja laiali pudenema hakkas, sidus ema Katale räti pähe, et pea ikka koos seisaks. See nukk kulus mängides ära. Mäletan suurt kurbust, kui Katat ühel päeval enam polnud. Arvan, et see oli minu esimene leinakogemus. <br /><br />Hiljem tuli juba üks väga uhke nuku, kelle ostis mulle onu. See oli väga ilusa karvase hõbehalli kasukaga ja traksipükstega moekas nuku, blondide patsidega, mida küll kahjuks lahti võtta patsist ei saanud, sest need olid kleebitud juuksed. Panin talle kinkijast onu auks nimeks Juhan ehk Juku. Mind mehenimi naisnukul ei seganud. Mäletan, et seletasin alati nime üle imestunud täiskasvanutele, et "tal on ju püksid jalas". Mina ei olnud tollel ajal veel pükse kandvaid naisi näinud (dressipüksid välja arvatud). Aga pükskostüümi aeg tuli ikkagi ja mu ema ostis ka mitu taolist pükskostüümi ühte mudelit, aga erinevat värvi. Selle Juku karvasesse kasukasse panime me metsamehest isa poolt koju toodud 3 väikest oravapoega, keda me siis õega pipetist toitsime ja lootsime üles kasvatada. Paraku ei elanud nad korduvat pesast allakukkumist üle või ei osanud me neid toita. Nad surid üksteise järel ja me olime väga õnnetud. Korraldasime matused, kaevasime augu, panime lahkunu sisse, ajasime mulla peale ja tegime risti või tõime kivi ja kaunistasime selle kalmu ära ka. Mõnikord käisime kohe mitmeid kordi haudu kaunistamas. Üldse mäletan ma mitmeid matusekorraldamisi, ka need olid elusituatsioonide jäljendamised. Aga me matsime surnud ja leitud konni, hiiri, küülikupoegi, kassipoegi, tibusid jne. <br /><br />Televiisori sai meie pere 1969. a., kui mina õppisin 2. klassis. Televiisor saadi kevadel ja ema tavatses ütelda, et "see on minu sünnipäevakink". Olin selle üle väga uhke. Ja siis ootasin telekast lastesaateid. <br /><br />Isaga, kes oli metsamees, käisin ka sageli metsas, sest talle meeldis seeni-marju korjata ja ta oli selles ka väga osav. Ta oskas märkide järgi leida üles parimad seene- ja marjakohad ja sai alati väga suure saagi. Tema õpetas mulle selgeks söögiseente ja ka paljude taimede tundmise. <br /><br />Kuna isale meeldis väga sport, siis nad emaga lootsid minustki sportlast kasvatada, selleks kaevati aeda kaugushüppekast ja innustati üksteist võidu jooksma. <br /><br /><br /><strong>2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> Mängupaigaks oli noorimas eas koduõu ja väravast välja ma minna ei tohtinud. Armastasin mängida verandatrepil, mis asus maja taga varjatud (kõrvalisemas, mittekäidavas) kohas. Mängisin tavaliselt seal kodu. Tagatrepil oli alati minu meelest mõnus, sest seal oli soe ja trepp läks nii mõnusalt soojaks. Mäletan veel ka, et kuna vanavanemate majaehitus käis, sest raha oli vähe ja ehitati toa kaupa, siis oli igal pool lauavirnu, oli saepuru, oli klotse, oli kive, liivahunnikuid, kruusa jne. Lauavirnade peal oli mõnus kiikuda ja hüpata. Saepurust ja liivast ja taimedest (maltsast) sai teha süüa nukkudele, sai "kasvatada" – künda ja külvata jne. Lisaks sai mängida ja tegeleda veel elus loomadega. Vanaisa õpetas mulle, kui ma oli 6-aastane, hobuse vankri ette rakendamise selgeks. Teadsin kõiki vajalikke elemente ja oskasin neid õiges järjekorras kasutada. <br /><br />Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. <br /><br />Suuremaks saades, kui väravast välja lubati (minna võis nii kaugele, kui olid kindel, et kuuled vanemate kojukutsumise hõiget), mängisime parkmetsas. Tol ajal kutsusid kõik meie naabrid oma lapsi kõva häälega metsast koju. Meil olid seal pihlakate vahele võpsikusse ehitatud onnid ja üks suur kivi, kus ümber/peal meeldis meil olla. Aia tagant läks mööda tee, mis oli tavaline, ilma asfaltkatteta, suvel tolmune. Maastik oli põnev, sest meie aia taga sai talvel kelgutada, oli selline mäe moodi väike küngas. Mida väiksem olin, seda suuremana see mulle tundus. Suvel jooksime naabrilastega suure kiirusega mäest alla üksteise võidu. Talvel kelgutasime, suusatasime ja suuremad poisid tegid ka "hüpeka". Mina sealt alla sõita/hüpata ei julgenud suuskadega. Kelguga küll ja siis sain pahandada poistelt – olevat suusahüppemäe ära rikkunud. Koolieas rajasime naabrite tiigile talvel liuvälja (tavaliselt pühkisime lume ära) ja siis uisutasime ja iluuisutasime tüdrukutega (klassiõdedega või kambaõdedega) hilisõhtuteni, nii kaua kui koju hõigati. <br /><br />Minu mängukaaslasteks 6–7-aastaselt olid naabrilapsed. Paraku olid kõik poisid – eks ma siis ilmselt seepärast olingi "natuke halva käitumisega", sest mulle meeldis ronida, sõda mängida, kive loopida ja ka roppe sõnu, mida suuremad õpetasid, kasutada. Pahandada sain nende mängukaaslaste pärast ikka ka ja mõnigi kord keelati koosmängimine ära teatud ajaks. <br /><br />Kooliminek tõi kaasa mängud läheduses elavate klassiõdedega. Siis sai mängitud "tsiviliseeritumaid" mänge, kus puudus suur kisa, karjumine ja tormlemine. <br /><br />Sõprade juurde lubati harva, sest see ei olnud tol ajal justkui kombeks. Ka minu juures käidi harva ja tavaliselt ainult õues. Tubaseid mänge sai kaaslastega mängida tavaliselt sünnipäeviti, mil lubati külalisi kutsuda. <br /><br /><strong><br />2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolist mäletan pallimänge, mida kehalise kasvatuse tunnis ikka mängida sai. Enamasti oli see rahvastepall, aga ka jalgpall ja keskkoolis korvpall. Vahetundidel me eriti mängida ei saanudki, sest tollel ajal jalutasid kõik koolilapsed vahetunnil korralikult koridoris kahekaupa paaridena ringi, kas siis ümber korrapidaja-õpetaja, kes seisis koridori keskel või seiras ringiliikumist (ikka päripäeva) kuskil koridori otsas. Pahandusetegijad pandi seina äärde või õpetaja kõrvale keskele seisma. <br /><br />Pärast tunde me ka eriti ei mänginud, sest siis me läksime koju – tihtipeale hästi suure ringiga, sest sõbrad tuli ka koju saata. Niimoodi õppisin selgeks Elva linna kõik tolleaegsed tänavad. Või siis tuli kiirustada muusikakooli, mis paiknes minu kahel esimesel õppeaastal Elva linna erinevates majades laiali. Ja kui tee viis mööda kohvikust, astusin ma alati ka sealt läbi, või kui läksime mööda lastemaailmast, siis ka sealt sai kindlasti läbi astutud. Mina kella ei tundud 1. klassis üldse, 2. klassis juba natuke mõikasin. Seepärast polnudki mul kunagi kuhugi kiire ja kohalejõudmise aeg muusikakoolis oli "orienteeruv". Mänguasjapoest sai mõnikord kaasa ostetud (kui oli natuke raha) mõni väike mänguasi või vidin, millega siis muusikakoolis oma tunni algust oodates teinekord mängidagi sai. Meeldisid väga mustad kummist pisikesed neegrinukud, kokkupandavad miniautod, hüppavad balloonist pigistatavad karvastatud konnad/liblikad ja üleskeeratavad tibud, kuked. Need ei olnud väga kallid ja seetõttu neid ikka mõnikord sai osta. Veel meeldis mulle väga arstikomplekt, kuhu olevat vene keeles kirjutatud peale "Aibolit", mida ema mulle ütles. Vene keelt ma ju ei osanud. Ja veel mäletan nukunõusid, mida sai ka kuidagi väiksema raha eest. <br /><br />Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. <br /><br />Kuskil 5.–7. klassis muutus populaarseks paberil mäng "Laevade pommitamine". Seda mängiti paberilehele tehtud ruudustikul ja tavaliselt kasutati selleks matemaatikavihikut või sealt rebitud lehti. Mõnel oligi seetõttu matemaatika vihikus ainult neli lehte. Seda mängiti ka tundide ajal, kui oli igav, ja eriti armastasid seda poisid. Mängiti seda ka klassis, kui enam ei pidanud vahetunnil ringi jalutama. Tüdrukud armastasid mängida paberil ennustusmänge. <br /><br />Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. <br /><br />Ja alati võis mängida ajaviiteks "Trips-traps-trulli". <br /><br />Eraldi pean rääkima pioneeriorganisatsiooni tegevusest lähtuvatest mängudest. Koolis korraldati meie "sõjalise" tarkuse omandamiseks mitmesuguseid maastikumänge, sõjalis-patriootilisi mänge ja ausalt öeldes meeldisid need meile 4.–5.klassis väga. Sai lahendada salakirju ja sai lahendada situatsioone, tuli siduda haavatuid ja ületada takistusi jne. <br /><br />Lisaks sai koondustel ja muudel pioneeriorganisatsiooni tähtpäevadel mängida laulu-tantsumänge. Need meeldisid meile väga, eriti siis, kui vastassugupool juba meeldima hakkas, aga nendega tantsida veel ei julenud. Siis olid sellised mängud nagu "Kaks sammu sissepoole", "Bingo", "Šooder", "Rits-rats-rundibumm", "Pioneeride bugi", "Žuuži rong", "Me lähme rukkist lõikama" jt. väga populaarsed, sest siis sai kasvõi juhuslikult sümpaatiaga kohtutud. Neid mänge olen ma õpetanud paljudele lastele ja õpetan neid veel ka tänapäevalgi. Nad meeldivad endiselt. Meie koolis on igal aastal Kadri-Mardi karneval, kus siis me neid mänge eeskava ja traditsioonide läbimisel lisaks kasutame, n.ö. tantsulises osas. Lapsed armastavad neid väga ja paluvad üha uuesti mängida. Nüüd on lisandunud veel "Meil on üks tore tädi", "Lapaduu", "Tere Toomas, tere Tõnu" jne. <br /><br />Meenus, et ka algklassides saime tunnis mõnikord mängida, see meeldis meile, kuid tavaliselt segas mängust täit rõõmu tundmast pikk ootusjärjekord, kui näiteks mängisime "Täidan, täidan laeva". Selles mängus pidi lisama alati kas uue sõnaliigi või teatud kindla tähega algava sõna. See oli tegelikult mälumäng. <br /><br /><strong><br />3. Mänguseltskond <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong> <br />Esimesed seitse aastat mängisin valdavalt üksi, vaid siis, kui tuli külalisi või läksime külla, kas sugulastele või tuttavatele, siis mängisime nendega. Kooli minnes usaldati rohkem väravast välja, silma alt ära ja siis sai mängida naabripoistega või naabritele külla tulnud lastega. Koolis tekkisid sõpruskonnad tavaliselt ühes suunas kooliteed käivate lastega. Ootasime siis ka mõnikord samas suunas minevaid vanemaid lapsi või haakusime sama teed minevate teiste õpilastega. Kõik meid oma punti muidugi ei võtnud ka. Mina olen terve elu saanud paremini hakkama poistega ja mu mängukaaslased olidki enamasti poisid. Kuna mul oli vennaga suur vanusevahe, siis temaga mängisin mitte nagu mängukaaslastega, vaid pigem lapsevanema-lapse mänge, mis enamasti olid õpetuslikud, ehitasime koos linnu, torne ja mängisime kodu jne. Vend tahtis, et mina oleksin "laps" ja tema oleks „ema“ või „isa“ kodumängudes, seda siis, kui ta oli 3–4-aastane. Klassiõhtutel mängiti "Pikka nina", mida lapsed mängivad klassiõhtutel ka tänapäeval. Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. <br /><br />Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Samamoodi populaarne oli ka silmapilgutamise mäng, mida meelsasti mängiti. Seda mängitakse ka tänapäeval. <br /><br /><strong><br />3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong> <br />Sõpruskond ja mänguseltskond ei olnud tihtipeale sama, sest sõbrad elasid linna erinevates osades ja vanemad ei lubanud tihtipeale kodust kaugele minna. Muusikakool võttis oma osa päevast ja pimedas ei lubatud ammugi minna. Linnas olid igas linnaosas omad kambad ja omad kohad, kus siis ka kambad kokku said ja tavaliselt pallimänge mängisid või siis suusatasid-uisutasid. <br /><br />Mina mäletan, et mõnikord jäljendasin mõnda oma arust (või klassi arvates) populaarset tüdrukut. Ja kui too tavatses uisutamas käia, siis ka mina läksin ja õppisin uisutama, või kui too populaarne plika läks ilusvõimlemisse, siis minagi seadsin sammud sinna. Ja nii tegid paljud minu klassikaaslased. Tahtsime ju kõik olla populaarsed. <br /><br />Iga päev kindlasti kokku ei saadud, tavaliselt oli suurem (tihedam) kokkusaamine nädalalõppudel, koolivaheaegadel ja muidugi suvel. <br /><br />Kokku saades läks tavaliselt kohe mängimiseks, vastavalt sellele, kui palju meid oli. Kui oli nii palju, et sai moodustada võistkondi, siis läksid loosi kõikvõimalikud pallimängud. Kui oli vähem, siis mängiti neid mänge, mida sai vastavalt laste arvule mängida. <br /><br /><strong><br />3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Minu lapsepõlves ei tehtud mängides vahet sugudel. Ainult lapsevanemad eeldasid, et tüdrukud mängivad nukkudega ja poisid mängivad autodega. Selliseid traditsioonilisi mänguasju ju meile osteti. <br /><br />Minu kodumaja läheduses vene rahvusest lapsi ei olnud, seepärast mul puudub kogemus eri rahvustega koosmängimisest. <br /><br /><strong><br />3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisid oli loomulikult. Tavaliselt olid need seotud võiduhimuga. Näiteks meie jooksime üksteisega võidu ja läksime tihtipeale vaidlema, kes oli esimene finišeerides. Igaüks meist arvas, et tema. Või näiteks kiviviskamises. Alles hiljem õppisime puupulgaga või teise kiviga eelmise tulemust tähistama. <br /><br />Kaklusi ja tõuklemist-lükkamist ei mäleta. Küll aga mäletan, et tülis nimetati teist lolliks või "durakiks" ja öeldi, et: "Mina sinuga enam ei mängi." Ka kasutati sageli narrimisluuletust: "Nipp-napp naari, <br />pruut ja peigmees paari!" <br />Sõnade „pruut“ ja „peigmees“ asemel võis vabalt panna tüdruku ja poisi nimed. Salmilugeja lasi tavaliselt varvast, sest lausujale taheti kohe kallale minna. <br /><br />Ka ei mäleta ma andekspalumist ega -andmist. Lihtsalt järgmisel päeval alustati uuesti ja ei tuletatud meelde eelmisel päeval toimud tüli. Neid mängukaaslasi ju polnud nii palju valida ja seepärast tuli ikka ja jälle samadega olla. Küll aga mäletan, et mina näitasin ja mulle ka näidati vihahoos keelt ja visati vihahoos käbiga või kõva lumepalliga. Ise mäletan, et panin ükskord mind narrinud "vihavaenlase" koolimaja juures kahe ukse vahele kinni ja kirjutasin uksele kriidiga uhkelt "kuri koer" ja haukusin teisel pool ust sellele tüdrukule. Muidugi lõppes asi lapsevanema koolikutsumisega ja mina sain märkuse ning käitumishinde alandamise. Siis sain teada, et mina olin kiusaja, aga minu narrija ei saanud mingit karistust. <br /><br /><strong><br />3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> <br />Minu isa mängis minuga lauamängu "Tsirkus" ja vanaisa armastas lauamängu "Reis ümber maailma". Ka õpetas isa mulle malenuppude käike, aga mina ei osanud malet mängida. Mulle meeldis malenuppe kahekaupa paaridesse panna ja siis malelaual lasteaia jalutuskäiku mängida. Ka armastasin ma malendeid lugeda nii, nagu lugesid kasvatajad meid lasteaialastena jalutama viies üle: "Kaks, neli, kuus, kaheksa jne." Alles koolis sain teada, et need olid paarisarvud. <br /><br />Vanaisa ja isaga ning õega mängisime mõnikord kaardimänge: "Potkidnoid", „21“, "Viies võtab" jne. Kaaslastega mängisime "Eeslit" ja teismelisena ennustasime kaartide abil. Siis olid küll pundis ainult tüdrukud. <br /><br />Mu isale meeldis ja ka mulle meeldis väga ühe tähega algav mäng, kus siis tuli välja mõelda sama tähega algav puu, näitleja, riik, taim, film, kirjanik jne. Tegime tavaliselt suure tabeli ja see, kes kõik ruudud täis sai, see lõi aja kinni ja siis jagasime punktid. Kui olid mõlemal samad vastused, siis punktid läksid pooleks. Hindan siiani väga seda mängu kui suurt silmaringi laiendajat. Mõnikord lausa valmistusin, sest kui olin näiteks riigid üle vaadanud või geograafilised objektid üle vaadanud, siis panin need kindlasti küsimustikku.<br /><br /> Ema ja vanaemaga mängimist tavaliselt ei olnud, sest meenutades mäletan, et naistel oli vist tollel ajal suurem koduste majapidamistööde koorem – kui neid mängima kutsusin, siis neil oli kogu aeg mingi töö käsil või kohe algamas. Meestel oli justkui rohkem aega või oli asi ka kompensatsioonis, sest vanaisa ei saanud Siberi vangilaagris viibimise tõttu oma laste kasvamisest osa võtta ja seetõttu ta tuli meiega (lastelastega) heal meelel mängima, kui teda palusime. Eriti armastas ta mängida mu õega ja siis oli temaga mängitud lauamäng alati väga emotsionaalne. Ta armastas korrata "venna arm on kadunud!", kui reisil ümber maailma õega või minuga samale kohale sattus. Õde, kes oli noorem ja samamoodi väga emotsionaalne, hakkas alati nutma, kui ta nupust ilma jäi või kaardimängus kaotas. Mulle tegi see kõik hirmsasti nalja ja ehkki me teadsime, kuidas see tavaliselt lõppes (Õde: "Ma enam kunagi ei mängi!"), teadsin, et kõik kordub peagi. <br /><br /><strong><br />3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> <br />Üksinda mängisin noorimas eas mängukaaslaste puudumise tõttu nukkudega enamasti kodu. Lasteaias käies armastasin malelaual nuppudega lasteaia jalutuskäiku mängida. Alates 2.–3.klassist mängisin üksinda kooli. Teismelisena ladusin mõnikord üksinda pasjanssi või ennustasin kaartidega. Ka olen mõnikord mänginud lauamänge "kujuteldava" vastasega. <br /><br /><strong><br />4. Mängu alustamine <br />4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> <br />Keegi tegi ettepaneku ja siis teised ütlesid, kas tahavad seda mängu või mitte. Mõnikord öeldi, et mängime algul seda mängu ja siis seda mängu, et ehk siis mängud pandi ritta. Ma ei mäleta, et oleks olnud hääletamisi või loosimisi, välja arvatud klassiõhtutel. Siis sai küll valitud ja otsustatud ühiselt. <br /><br /><strong><br />4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Minu lapsepõlves alustati tihtipeale liisusalmide või mängu algussalmide lugemisega. Kasutati ka loosimist – kummas käes on kivi vms? Ja mõnes mängus otsustati, et sina oled näiteks kuningas ja meie oleme lapsed või et sina oled peremees ja tema on varas jne. Oli mõnikord ka selliseid mänge, kus määrati atsakam, suurem, osavam mängija või otsustas ta ise, et tema alustab. Oli igasuguseid kokkuleppeid ja võimalusi, aga "kulli ja kirja" viskamist ei mäleta. Ilmselt ei olnud meil raha? <br /><br /><strong><br />4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> "Nipp-napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista. Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks. <br />"Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandud, <br />lukuvõti katki murtud. <br />Mitu seppa seda parandas, <br />ütle sina, väike tatinina". <br />Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu. See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul. <br /><br />"Vanamees, vanamees, 66, <br />poolteist hammast oli suus. <br />Kartis hiirt ja kartis rotti, <br />kartis nurgas jahukotti!" <br />– kasutati iga mängu alustamisel. <br /><br /><strong><br />5. Mängukirjeldused ja -nimetused <br /><br />5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br /><br /><strong>Pallikool</strong> <br />Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks. <br /><br />1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda. <br />2) Teine klass oli vise+plaks, <br />3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal, <br />4) neljas klass oli vise+3 plaksu. <br />Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda. <br /><br />Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese. <br /><br />Pallimängudest mängisime veel "Mädamuna", "Eesel" või lühema variandina "Siga". <br /><br /><strong>Mädamuna</strong> <br />Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). <br /><br />Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli „elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui „elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. <br /><br />Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi. <br /><br /><strong>Eesel-siga</strong> <br />"Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel. Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel. <br /><br />Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "<strong>Kes-mis-kus</strong>?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti. <br /><br />Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt: <br />tüdruku nimi, <br />poisi nimi, <br />mida teevad, <br />mis tüdrukul seljas on, <br />mis poisil seljas on, <br />mitu korda teevad, <br />kus kohas, <br />kes seda pealt näeb, <br />mida ütleb pealtnägija, <br />mida arvab maailm. <br />Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid. See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel. <br /><br />Sõrmemäng "<strong>Tibu-tibu, ära näita</strong>!" <br />Sõrmemäng "Tibu- tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides. Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli. <br /><br />Arvamismäng "<strong>Mooramaa kuningas</strong>" <br />Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel. <br /><br />Selles mängus on üks hakkajam „kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas. <br /><br />Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi. <br /><br />Jooksumängud nagu "<strong>Kull</strong>" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa. Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus „kull“. <br /><br />Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest. <br /><br /><strong>Toolimarss</strong> <br />Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus). <br /><br />Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli. <br /><br />Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades. <br /><br /><strong>Mängud</strong>, mida lapsepõlves mängisin ja mis mulle veel väga meeldisid, olid "Keerukuju", "Värvid", "Vanaisa vanad püksid" ja "Kapsad". Mängisime ka "Telefoni" ja "Katkist telefoni". Paraku ei mäleta ma enam täpselt neid kõiki ja seepärast ei hakkagi ma neid täpsemalt kirjeldama. Loodan, et seda on teinud keegi teine juba minu eest. Kuid ma püüan nende peale mõtelda ja endiste mängukaaslastega ehk koos nad meelde tuletada. <br /><br /><strong><br />5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> Kujutlusmängud baseerusid enamasti nähtu-kuuldu jäljendamisel. Senikaua, kui telerit polnud, jäljendasin reaalelus nähtut. Teler tõi lähemale situatsioonid ja võimaluse jäljendada mujal maailmas toimunut. Nii meenub mulle, et kui Valentina Tereškova kosmosesse lendas, siis olid hoobilt populaarsed plastmassist skafandriga kosmonaudid. Ka mulle osteti minu nuiamise peale taoline. Olin väga uhke ja muudkui lendasin kosmoses, käisin Kuul ja Päikesel jne. <br /><br />Eelpool kirjeldasin nn. matusemänge. Aga me mängisime õega ka <strong>pulmamänge</strong>. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida. <br /><br />Kodu-arsti-poe mängimisel olime kordamööda erinevates rollides. <br /><br />Ülikooli esimesel kursusel koostasin ise "Scrable"-taolise mängu, sest olin kursusetöö raames uurinud eesti keele tähtede esinemissagedust sõnades. Selle alusel andsin tähtedele väärtused ja nii mängisime tulevase abikaasaga õhtuti tihtipeale seda sõnamängu. Mäletan, et olin tavaliselt võitja, kuna olin kiire taipama ja loov tähtedest sõnu kokku panema. Kui ma aga kogu aeg võitsin, kadus mu kaaslasel huvi selle mängu vastu. <br /><br /><strong><br />5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong> <br /><br />Mulle tundub nüüd tagantjärele, et peeti kuidagi loomulikuks, et tüdrukud mängivad kodu, arsti, poodi ja nn. naistemänge ja poisid mängisid autodega, olid ehitajad, miilitsad. Üldiselt olid poiste mängud seotud liikumisega, kiirete muutustega, ruumis või situatsioonis ringipaiknemisega , jne. Tüdrukute mängud olid tasakaalukamad ja stoilisemad, vähem kärarikkad, paiksed ja pikema kestusega. <br /><br /><strong><br />6. Elektroonilised mängud <br />6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong> <br />Ma ei mängi arvutimänge ega kasuta mängimiseks mobiilirakendusi. Mulle need ei meeldi ja mulle tundub see mitte mänguna, vaid dresseerimisena või harjutamisena (eriti kiirusel põhinevad mängud). Ja mulle tundub nn. tehismäng aja raiskamisena. Mina eelistan vahetut suhtlust ja emotsioone. <br /><br /><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong> <br />Mina ei mängi videomänge, küll aga mängivad mu pere meesliikmed neid, eelistades kõikvõimalikke rallisid ja muid võidukihutamisi. <br /><br /><strong><br />7. Täiskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong> <br /><br />Täiskasvanuna mängin sageli neid mänge, mida lapsed soovivad. Minule meeldib "Kuues võtab", samuti ka "Jungle speed" või "Dixit" või "Saboteur". Need mängud on tulnud teadliku ostuna peale läbitud "Mängukoolitust", mida viis läbi koolitaja Uku Visnapuu. Enne neid olid "Alias" ja "Monopol". <br /><br />Mõnikord mängime ka kaarte. Arvutimänge ma ei mängi. Mu pere meespool mängib küll. Nad mängivad tihti koos virtuaalse vastase vastu võrgus ja sageli on need mängud strateegiamängud või tulistamismängud.
Täisviide
ERA, DK 109, 1/9 < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Elva linn
Koguja
Liina Tamm
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960.-1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Liina, snd. 1961. a. Tartumaal
eramaja
linn
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Meenutusi minu lapsepõlvest <br />
<div style="text-align: left;">Sündisin Viljandi linnas. Minu isa töötas seal politseinikuna. Ema oli kodune. Sellest ajast on säilinud isa koostatud album, mille alguses on koduse ristimise pilt. Mõlemad vanemad tegelesid spordiga. Mitmel fotol on näha, et olen emaga koos võimlemas, kuna puudus lapsehoidja. Aasta pärast kolisid mu vanemad Tartusse. Seal elasime Kesk tänaval üürikorteris. Samas majas elas veel peale meie kaks perekonda, kellel mõlemal samavanused tütred. Viimastest kujunesidki minu esimesed mängukaaslased. Sellest ajast puuduvad mul veel isiklikud mälestused. Fotodelt on näha, et maja juurde kuulus suur aed, kus lastel ruumi mängimiseks küllaga. Meil kõigil oli mängunukk, karu, nukuvanker, minul lisaks veel puust ratastel hobune. Nukumänge mängides tulid paljud asjad juurde mõelda. Selline mänguasjade arsenal, nagu praeguse põlvkonna lastel kasutada on, siis puudus. <br /><br /></div>
<div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_01_1.jpg" alt="Nukuvanriga" width="400" /> <br />1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.</div>
<br />Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni. <br /><br />Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed. <br /><br />Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt. <br /><br />Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks. <br /><br />Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus. <br /><br />Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu „Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud „Ümbermaailma reis“ ja „Tsirkus“. „Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt „Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus „Trilma“ tahaplaanile. <br /><br />Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale! <br /><br />Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng.<br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_02.jpg" alt="Suusatamas" width="530" height="348" /></div>
<br />1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa. <br /><br />Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus.
Täisviide
EFA I 169, 111/5 < Viljandi khk., Viljandi l. < Otepää khk., Otepää < Kambja khk, Haaslava vald, Haaslava küla, Metsala talu – Maie Erik, snd. 1928. a. (2013).
Maakond
Viljandi
Valga
Tartumaa
Kihelkond
Viljandi
Otepää
Kambja
Koguja
Maie Erik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930. aastad
Koguja sünniaeg
1928
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maie, snd. 1928. a. Viljandis
korter
linn
Tartumaa
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Minu lapsepõlvemängud</strong></p>
<p>Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.)</p>
<p>Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg.</p>
<p>Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist.</p>
<p>Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-1.jpg" alt="Matvei nukuga" width="400" />
<p>Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega).</p>
<p>Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud.</p>
<p>Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda „r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan „r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida.</p>
<p>Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega.</p>
<p>Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm.</p>
<p>Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-2.jpg" alt="Matvei hoovis" width="400" />
<p>Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.</p>
<p>Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.</p>
<p>Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.</p>
<p>Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: „Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: „Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime.</p>
<p>Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks:</p>
<p>1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.<br />Inglismaa oli lukku pandud,<br />luku võti katki murtud.<br />Ütle, mitu seppa seda peavad parandama.<br />Ütle sina, väike tatinina!</p>
<p>See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni.</p>
<p>2) Punaste pükstega politsei,<br />ütles mulle: "Idii damoi!"<br />Mina ei mõistnud seda keelt.<br />Pöörasin selja ja näitasin keelt.</p>
<p>Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge („Reis ümber maailma“, „Lend Kuule“, „Tsirkus“, „Suusaretk“ või „Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see „sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.</p>
<p> 1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.</p>
<p> 1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-3.jpg" alt="Matvei koolilapsena" width="300" />
<p> Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!"</p>
<p>Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul.</p>
<p>Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.</p>
<p>Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema.</p>
<p>Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks „a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja.</p>
<p>Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma.</p>
<p>Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai.</p>
<p>I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas.</p>
<p>Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng „Täiskasvanuks saamine“.</p>
<p>Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor.</p>
<p>Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega…</p>
<p>_ " _</p>
<p>Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad,<br />tegin kaasa kõik seiklused<br />kuumas Aafrikas<br />kollasel Hiinamaal<br />minevikus ja tulevikus.</p>
<p> _ " _</p>
<p>Aga jänesed elavad laste juures edasi.<br />Ma ei näe, aga tean seda,<br />ma ei kuule, aga aiman seda,<br />sest lapsed ei saa ju üksi<br />nii rõkatavalt naerda ja kilgata.</p>
Täisviide
EFA I 168 < Kose khk., Liiva k., Traadi t. < Haapsalu l. – Maie Matvei, s. 1957. a. (2013)
Maakond
Läänemaa
Kihelkond
Haapsalu l.
Koguja
Maie Matvei
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1957
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maie, snd. 1957. a. Läänemaal
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Elasin kolmekordses kortermajas. Meie hoov moodustus kolme sellise vahele ja juhtumisi elas seal palju minuealisi lapsi, mistõttu oli meil küllaltki suur ja kirju mänguseltskond. Kuna meie majad asusid linna ääres, siis laienes meie mängumaa ka metsa, karjamaale ja mere äärde ja me kasutasime kõike hoolega ära. <br /><br /><strong>1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> Mängimiseks oli üllatavalt palju vaba aega. Kui koolist koju tulime, siis vahetasime riided ära ja jooksime kohe õue. Tihti olime kuni pimedani õues ja isa pidi meid ukse lukkukeeramisega ähvardama, et me tuppa tuleks. <br /><br /><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Mulle meeldiski sõpradega mängida. Aga kui neid polnud käepärast võtta, siis hulkusin üksi metsas ja unistasin. Lugeda meeldis mulle ka. <br /><br /><strong><br />2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> <br />Kui ilm vähegi lubas, siis mängisime õues. Meie hoov moodustus kolme kolmekordse maja vahele, seal olid liivakastid, kiik, ronimispuu ja mingisugune agregaat vaipade kloppimiseks, mida meie turnikaks kutsusime. Kohe vastasmaja taga algas mets, kuhu oli tore koopaid ehitada. Teisele poole jäi karjamaa, kus sai tagaajamist mängida. Üsna ideaalne variant minu meelest. Vahel käisime ka sõprade juures, kuid palju põnevam oli keldris. Vastasmaja keldris oli üks suur ruum, mille me tüdrukute toaks ristisime, selle hubaseks dekoreerisime ning seal sai veedetud nii mõnigi vihmane päev. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> Koolis mängiti suhteliselt vähe. Algklassides sai vahetunni ajal ikka tagaajamist ja kummikeksu mängitud. Suuremates klassides mängiti vahetunni ajal õues „Ruutu“ (kui ilm lubas). <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong> <br />Peale koolist koju jõudmist sai kohe riided vahetatud ja õue mindud ning seal oldi hilise õhtutunnini. (Kuigi jääb selgusetuks, millal ma siis õppisin. Aga ju leiti selle jaoks ka aega, õpitulemused olid siiski väga head.) Suvel muidugi rohkem kui talvel, aga ega lumi meid ka väga peletanud. <br /><br /><strong>3. Mänguseltskond <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong> <br />Meid oli hoovis umbes 9–15 last, nii poisse kui tüdrukuid. Kokku viis meid see, kus me elasime. Ehk siis meie hoovi kamp (kes oli pidevalt naaberhoovi omadega riius või lausa "sõjas"). Mänguseltskond kujunes välja juba lasteaia päevil ning koos mängiti kaua. Mõningate sõpradega lausa peaaegu põhikooli lõpuni (pikk ja tore oli see lapsepõlv). Olime enam-vähem üheealised (mahtudes viie-aastasesse erinevusse). <br /><br /><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong> <br />Kattusid. Saime kokku peaaegu iga päev ja tegelesime kõikvõimalikuga. Valdavalt mängisime. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Eks oli eraldi ka ainult poiste ja ainult tüdrukute mänge, aga enamasti mängiti siiski koos. Meie hoovis ei olnud teistest rahvustest lapsi. Või kui täpne olla, siis ühe poisi ema oli venelane, aga ta meie seltskonda ei kuulunud. Ei teagi miks. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisid tuli ette tihti. Pidevalt oli meie seltskond jaotunud kaheks omavahel tülis olevaks leeriks. Sai ohtralt sõnasõdu peetud. Siiski liitusid kõik üheks leeriks, kui tuli kõrvalhoovi kambale vastu astuda. Tüli võis põhjustada mis iganes. Enamasti tundus kellelegi, et üks või teine teeb mängus sohki ja siis läkski asi käest ära. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> Vanemad meie mängudesse eriti ei sekkunud. Nendega sai vahel lauamänge mängitud, aga üldiselt harva ja siis kui olime näiteks maakodus, kus teisi lapsi polnud. <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> Üksinda ma ei mänginud eriti. Lugesin või siis unistasin. <br /><br /><strong>4. Mängu alustamine <br />4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> Igavusest. Tavaliselt käis keegi välja, et mida võiks mängida. Oleme ka loosi tõmmanud. Kõik panid kirja, mida mängida tahavad ja siis tõmmati loosi. <br /><br /><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Tihti loeti liisusalmi ja selle abil selgitatigi välja. Vahel lepiti niisama kokku. <br /><br /><strong>4.3. Kirjuta mängu alustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> Meie kasutasime järgmisi liisusalme: <br />„Üki-kaki-kommi-nommi, <br />vanamees hüppas üle pommi, <br />pommist kõlas kõva pauk, <br />vanamees vaatas, püksis auk.“ <br /><br />„Üks kass (või oli see kits?) läks üle silla, <br />saba tegi tilla-tilla. <br />Kaasas kandis palju prahti, <br />sina oled mängust lahti.“ <br /><br />„Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandud, <br />luku võti katki murtud. <br />Mitu seppa peavad seda parandama, <br />ütled sina, tattnina.“ <br /><br /><strong><br />5. Mängude kirjeldused <br />5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br />Kirjeldasin mänge blogis aadressil: <a title="Lapsepõlve muretud mängud" href="http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html" target="_blank">http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html </a><br /><br /><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> Mängisime näiteks "kiirtöökoda", see mäng käis trepikojas ja seisnes peamiselt erinevate ülesannetega või teadete edastamiseks trepist üles-alla jooksmises. See oli hea mäng, ainult saime trepikojas lärmamise ja uste paugutamise eest riielda ja see keelati meil ära. Nukkudega mängisime vähe. <br /><br /><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong> Me mängisime valdavalt koos. Aga keksud olid siiski valdavalt tüdrukute rida. Poisid mängisid vahel ralliautodega – joonistasid kriidiga asfaldile pikad ja keerulised rajad ja siis veeretasid kordamööda oma rallikaid, kui auto seisma jäi või rajalt välja sõitis, siis pidi järgmisel korral sama koha pealt alustama ja kes esimesena lõppu jõudis, oli võitja. Ma oleks ka seda mängida tahtnud, aga mul polnud ralliautot ja ei tea, kas mind oleks kampagi võetud. <br /><br /><strong><br />6. Elektroonilised mängud <br />6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong> Arvuti tuli minu ellu küllaltki vara. Käisin lasteaia viimases rühmas, kui isa vahel töö juurest arvuti koju tõi. Seal sai mängitud selliseid mänge nagu "Konn läheb üle tee", "Cd-man", "Digger", "Supaplex", "Civ" "Californian games" ja paljusid teisi. Suur lemmik oli "Tetris". Pean tunnistama, et need algelised mängud, kus oli minimaalne graafika, meeldisid mulle väga. <br /><br /><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong> Väga vähe. <br /><br /><strong><br />7. Täiskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong> Meie perekond mängib väga aktiivselt erinevaid lauamänge. Enamasti on need strateegiamängud, aga on ka mälumänge ja kaardimänge. Arvutimänge mängiks ehk ka, aga need võtavad liiga palju aega, mida kahjuks ei ole.
Täisviide
ERA, DK 136, 1/4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Maakond
Saaremaa
Kihelkond
Kuressaare linn
Koguja
Pille Tamm
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980. - 1990. aastad
Koguja sünniaeg
1982
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pille, snd. 1982. a. Saaremaal
korter
linn
Saaremaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Tallinnas Pelgulinnas, toona Belinski, praegu Vihuri tänaval 1970-1980-ndate alguses. Mängisime hoovis. Autosid oli vähe, seetõttu tuli ette, et mängisime ka üsna tänava servas. Vahel läksime mere äärde, siis ei olnud Pelgurand veel suplemiseks ja päevitamiseks avatud ja korrastatud, kuid meie olime tihtilugu jalgupidi vees.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Minu meelest piisavalt, kuigi pidin ka klaverit harjutama.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Olla üksi kodus, kui ema ja isa ei ole (seda juhtus väga harva). Muide, ma ei teinud siis eriti midagi, vahel proovisin ise süüa teha.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Ümberringi ehitati uusi maju, kaevati torude jaoks kraave, olemasolev asfalt oli algusest peale auklik. Meid hoiatati võõraste onude eest, kellega kaasa minna ei tohi, kuid keegi ei kontrollinud, kui me läksime mängima ehitusplatsidele või sügavatesse kraavidesse. Olime suhteliselt iseseisvad ja vati sees meid ei hoitud. Õhtuti pääsesime üle aia ka lasteaia territooriumile mängima. Klassikaaslaste juurde ei pääsenud sageli, sest nad elasid kaugemal, kuid majas oli piisavalt palju lapsi, kellega mängida. Üksteise kodudes käisime väga harva.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis – igal vahetunnil – kummikeksu, pallikooli, laevade pommitamist, ukakat jne. Pärast tunde oli ringid ja muusikakoolid ja trennid, siis ei saanud. Pikapäevarühmas pidi õppima.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Igal ajal, kui aga sõbrad välja tulla said.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mängisin kõige rohkem oma majas elavate lastega. Üks mu hea mängukaaslane oli praegune näitlejanna Marika Korolev, kes elas minu kõrvalparaadnas (kõrvaltrepikojas). Meie kandi majades oli palju vene lapsi, ema seletas, et meil oli õnnestunud korter saada „siseministeeriumi majja” ja et meie majas elab palju tähtsaid ohvitsere ja muid selliseid inimesi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Koolisõpradega ma ei saanud nii palju koos mängida, sest me ei elanud väga lähestikku. Kuna õppisin tarbekunstikallakuga koolis (24.keskkool, praegu Kopli Kunstigümnaasium), siis oli meie kooli toodud lapsi ka päris kaugelt – Piritalt, Mustamäelt.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Meie hoovis mängisid küll. Eriti põnev oli mängida luurekat, eestlased venelaste vastu.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta selliseid. Vahel tegid suuremad poisid meile liiga, või me lihtsalt kartsime neid, siis läksime koju emadele kaebama.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie isa käis meiega suusatamas. Kodus mängisime lauamänge – „Tsirkust”, „Reis ümber maailma”, „Musta notsut”, laevade pommitamist. Isa õpetas mulle kabet. Ema õpetas pabernukkudele riideid joonistama ja tema enda joonistatud kollektsioon 50-ndate aastate algusest on mul tervikuna alles. (Ema elas väga vaestes oludes ja need imekaunid nukukleidid olid tema salajased unistused, natuke sai ta ideid ka tookordsetest moeajakirjadest). Ema õpetas mind ka kuduma, vanaema – ristpistet tegema.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Nukkudega. Tegin väikesele nukule ise riideid. Joonistasin päris palju.
Eelkoolieas oli meie lasteaia tüdrukutel selline salajane mäng, et tuli teha „Sekret” (saladus) – kumera klaasikillu alla tuli panna võililleõis või mingi muu lill, kommipaber või hõbepaber ja siis tuli see kuskile aianurka, lasteaia paviljoni taha või mujale rohu ja mulla alla peita. Seda „Sekreti” näidati ainult kõige parematele ja usaldusväärsematele sõpradele (tüdrukutele) ja see oli suur au, kui sinu oma kiideti ja sina teiste oma näha said. Häbi oli aga siis, kui mõni poiss selle avastas. Nüüd täiskasvanuna mõtlen, et tegelikult mängisime ju mahavisatud prahiga, aga see oli meie meelest tähtis ja ilus. Eriti raske oli hankida hõbepaberit, mis kollakasroheka õllepudeli killu alla peaaegu kuldsena paistis.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
See oli õuesolemise loomulik osa. Mängimise jaoks sõbrad õue kutsutigi.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Mõnikord liisusalmiga.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Üki-kaki-kommi-nommi,
vanamees hüppas üle pommi.
Pomm läks ......, ...... pauk,
vanamees vaatas – püksis auk. (mõned sõnad ei tule enam meelde)
A-B-C
üks kits läks üle vee,
Kaasas kandis palju prahti,
sina oled mängust lahti.
Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
A-B-C
mängust välja läheb see.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Kirjeldan siin seda venekeelset mängu, mida me – eestlased ja venelased – koos mängisime ja mille sõnadest ma lapsena aru ei saanud. Õppisin lihtsalt pähe.
Lapsed seisavad kahes viirus nägudega vastastikku, viirgude vahe piisavalt suur, et saaks hästi hea hooga joosta (kaugus sõltus tihti ümbritsevast õuest).
Esimene viirg (nimetame näiteks A) – teener? (seda ma tookord ei teadnud, kes need on).
teine viirg (nimetame näiteks B)– Ali-Baba
Alustab viirg A (kõvasti hüüdes)
A: Ali-Baba!
B: O tšom, sluga?
A: Pjatava, desjatava, .... (lapse nimi) nam nužna!
See B-viiru laps, kelle nime hüüti, võtab hoogu ja jookseb nii kiiresti kui saab, A viiru poole. Kui tal õnnestub viirust A läbi joosta, siis võtab ta sealt endale meeldiva lapse kaasa ja viib oma viirgu kaasa. Kui ei õnnestu ja A-viirg püüab ta kinni, siis jääb ta nende juurde.
Väljahüüdja pooled vahetuvad vastavalt sellele, kuidas jooksjal läbijooksmine õnnestus. Kui jooksja püüti kinni, siis saab sama viirg väljahüüdmist jätkata.
Kui aga väljahüütav laps saab joostes vastaste rivi ära lõhkuda ja sealt kellegi kaasa tuua, siis pooled vahetuvad. Ehk siis hüüdmist alustab see viirg, kes sai eelmises jooksus endale lapse juurde.
See mäng oli tore selle poolest, et esimesena eelistati hüüda neid lapsi, kes tundusid nõrgemad või väiksemad. Nad said niimoodi alati esimesena tähelepanu ja said ka tõestada, et nad on tegelikult palju tugevamad, kui neist arvati.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisin enne magamajäämist kätemänge – näiteks - mu käed olid linnud, flamingod, kes olid väga graatsilised, aga siis tuli kuri kull (teise käe muutsin kurja silmaga kulliks) ja püüdis flamingo kinni. Siis mängisin ka koera ja hunti. Kätega varjuteatrit õpetas mulle isa tegema.
Ja Pelgurannas jalgupidi vees mängides olid kivikesed, millele olid kinnitunud vetikad – pikkade juustega näkineiud.
Koos vennaga mängisin juuksurit, kääre tegime lihtsalt sõrmedega, kuid aparaadiks, millega kukalt pügati (kuna see surises, siis nimetasime seda koos vennaga surimasinaks), oli mänguklots. Oluline oli see, et lina pandi enne juukselõikust ümber – selleks oli mängutekk.
Suvel, kui olin maal onutütre juures, siis mängisime, et oleme baleriinid – tantsisime garaaži katusel Luikede järve, endal õhust tühjakslastud ujumisrõngad ümber kõhu. Me olime enda meelest väga ilusad ja tantsisime hästi. Kuigi keegi ei näinud ja muusikat meil ka ei olnud.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Väga suurt erinevust ei olnud. Poisid pabernukkudega küll ei mänginud.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Olen selle aja laps, kui elektroonilisi mänge ei olnud ja nüüd olen ainult pika bussisõidu jooksul telefonist ussimängu mänginud.
Aga lapsepõlves oli mul mängupesumasin, mis töötas patareidega ja televiisor, milles käis kettal pilt ringi (loomadega).
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole. Ei ole aega.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Kuna olen muusikaõpetaja, siis – klaverit, kannelt, natuke parmupilli. Lastele õpetan küll igasuguseid mänge, nii lauluga kui ilma. Olles ka skaudijuht, olen hankinud väga palju mänge, mida saan lastega mängida. Pidudel eelistan osaleda rahvalike tantsude tantsimises ja laulumängudest püüan ka alati osa võtta.
Täisviide
ERA, DK 385 < Kilingi-Nõmme < Tallinna linn – Sirli, snd. 1969. a. (2016)
Maakond
Harjumaa
Kihelkond
Tallinna linn
Koguja
Sirli
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1970. aastad
Koguja sünniaeg
1969
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Sirli, snd. 1969. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Täisviide
EFA I 169, 111/22 < Valga l. – Tea Kink, s. 1940. a. (2013)
Maakond
Valga l.
Kihelkond
Valga l.
Koguja
Tea Kink
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940. aastad
1950. aastad
Koguja sünniaeg
1940
Koguja sugu
naine
Tekst
<p> Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: „… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem. <img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ema_%f5ega_koduaias_1948.jpg" alt="Tea Kink ema ja õega koduaias 1948" width="300" /> <br /> Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.<br /> Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama. <img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Onut%fctar_Ene_%f5de_Aili_Tea.jpg" alt="Onutütar Ene, õde Aili ja Tea" width="300" /> <br /> Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud „Kekskasti-kool“, „Hüppenööri-kool“, „Peitusmäng“, „Leka“. „Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.<br /> Pallimängudest mängisime „Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), „Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.<br /> Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.<br /> Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.<br /> Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata.<br />Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!<br /> Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.<br /> Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama. <img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_11_aastane.jpg" alt="Tea Kink 11-aastasena" width="300" /> <br /> Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!) <img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ekskursioonil_umbes_1951.jpg" alt="Tea Kink ekskursioonil Helmes 1951" width="300" /> <br /> Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!<br /> Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.<br /> Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.<br /> Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.<br /> Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_Valli_Ene_Siina_synnipaeval.jpg" alt="Tea, Valli, Ene, Siina sünnipäeval" width="350" /> <br /> Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult „lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"<br /> Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".<br /> Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!<br /> Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.<br /> Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas:</p>
<div><img style="float: right;" src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_Airi_koduaias_1948.jpg" alt="Tea Airi koduaias" width="300" /></div>
<p>1. Idina sudina sutka sai,<br /> fiffen faaren kupper kai, <br />iist, iist, sibula iist, <br />kretška.</p>
<p>2. Hangu tangu trilla-truu,<br />tšetr faafer fiirer fuu,<br />aam, daam, ritig daam,<br />u ur vau –<br />sina oled sellest mängust prii.</p>
<p>3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa.<br />Inglismaa oli lukku pandud,<br />luku võti katki murtud,<br />mitu seppa seda parandama peavad,<br />ütled õige ruttu sina – vana tatinina!</p>
<p>4. Punaste pükstega politsei<br />tuli vastu ja ütles mulle<br />idi domoi!<br />Mina ei osanud seda keelt,<br />keerasin selja ja näitasin keelt!</p>
<p> Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.<br /> Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…<br /> Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud.</p>
<p>Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli „Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.<br /> Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka „Monopol“.<br /> Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!</p>
<p> </p>
<p>Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna".</p>
<p><strong>„Rahvaste pallis“</strong> oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda.</p>
<p><strong>"Rebase"</strong> puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5).</p>
<p><strong>„Pallikool“</strong> oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde.</p>
<p><strong>"Mädamuna"</strong> oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat.</p>
<p><strong>Jooksumäng</strong> oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "tšurr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja.</p>
<p><strong>"Peitusmäng"</strong> – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.</p>
<p><strong>Hüppemängudest</strong> oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates.</p>
<p><strong>Tasakaalumäng.</strong> Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla.</p>
<p><strong>Kaardimängudest</strong> olid "Must notsu" ja "Viis lehte".</p>
<p><strong>Lauamängud</strong> olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma".</p>
<p><strong>Sõnamängud</strong>. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne.</p>
<p>Populaarne oli ka <strong>„Telefonimäng“</strong> – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja.</p>
<p>Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.</p>
<p> </p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Johannes Palmi värsiraamat „Üle õue“, ilmunud 1950. aastal.</p>
</div>
</div>
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tea, snd. 1940. a. Valgas
eramaja
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p>Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959–1960.</p>
<p>Karu-Jürka</p>
<p>Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: „Karu-Jürka.“</p>
<p>Karu-Jürka vastab: „Kasi nurka!“ (võib öelda ka: „Mine nurka!“)</p>
<p>Sama mängija küsib: „Mitu sammu?“</p>
<p>Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis).</p>
<p>Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale.</p>
<p>1960-ndatel aastatel Rapla maakonnas Tapupere, Palamulla ja Kodila külas mängitud mängud:</p>
<p><strong>Pallimängud:</strong></p>
<p><strong>Mädamuna</strong></p>
<p>Mängijad seisavad ringis, üks mängija on palliga ringi keskel.</p>
<p>Mängija, kelle käes on pall, viskab palli õhku ja hüüab kellegi nime. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma; kõik teised jooksevad samal ajal laiali. Kui mängija püüab palli õhust kinni, siis viskab ta palli uuesti üles, hüüdes omakorda nime, kes peab palli püüdma. Kui aga pall kukub maha, võtab mängija palli ja hüüab „stopp!“ või „seis!“ ning kõik peavad jääma paigale. Mängija, kelle käes on pall, läheneb kõige lähemal seisvale mängijale kolme sammuga ning püüab paigalseisvat mängijat palliga tabada (läheneda võib kas käies või pikkade jooksusammudega, olenevalt sellest, kui kaugel on lähim mängija). Kui pall mängijat ei taba, saab viskaja ühe mädamuna. Kui aga mängija saab palliga pihta, saab tema endale mädamuna. Seejärel algab mäng otsast peale. Palli viskab õhku see, kelle käes oli eelnevalt pall. Kellel on kogunenud mängides kolm mädamuna, peab mängust lahkuma.</p>
<p><strong>Siga</strong></p>
<p>Mängijad seisavad ringis ja hakkavad üksteisele palli viskama. See, kes ei püüa palli kinni ja laseb selle maha kukkuda, saab endale „s“-tähe. Kui sama mängija laseb palli teist korda maha kukkuda, siis saab ta sõnast „siga“ teise tähe, s.o „i“ jne. Seega, kui mängija ei ole neli korda suutnud palli kinni püüda, siis ta on „siga“ ja peab mängust lahkuma. Mängitakse seni, kuni selgub võitja.</p>
<p> </p>
<p><strong>Jooksu-ja peitusemängud:</strong></p>
<p><strong>Jooksumäng “Hoop”</strong></p>
<p>Üks mängijatest on „hoop“, kes hakkab teisi taga ajama. Kui tagaajaja on saanud kedagi käega puudutada, siis saab sellest mängijast uus „hoop“ ning mäng jätkub.</p>
<p><strong>Peitusemäng – jooksumäng „Uka-uka“</strong></p>
<p>Valitakse mängija, kes on otsija. Ta seisab kokkulepitud paigas näoga seina (posti, puu) poole ja hakkab loendama arve. Eelnevalt lepitakse kokku, mitmeni ta loeb. Selle aja jooksul peidavad teised end ära. Seejärel hakkab lugeja mängijaid otsima. Kui otsija näeb kedagi, siis jookseb ta kokkulepitud kohta, puudutab käega seina (posti, puud) ning ütleb: “Uka-uka ... (mängija nimi ) kinni.“ Mängija võib ka ise võimalusel peidukohast välja tulla, joosta määratud kohta, puudutada käega seina ning hüüda: „Uka-uka, mina prii.“ Kui otsija märkab, et mängija jookseb ja tahab ennast „priiks lüüa“, püüab tema olla kaasmängijast kiirem, et teda „kinni lüüa“. Kui kõik mängijad on end kas „priiks löönud“ või otsija poolt „kinni löödud“, algab mäng otsast peale. Otsijaks jääb see, keda esimesena „kinni löödi“.</p>
<p><strong> </strong></p>
<p><strong>1960-ndatel aastatel Pärnu linnas mängitud jooksumängud</strong></p>
<p><strong>Kraavinäkk</strong></p>
<p>Valitakse kraavinäkk, kes on kraavis. Teised mängijad hakkavad üle kraavi hüppama. Kraavinäkk jookseb kraavis edasi-tagasi, et hüppajaid tabada. Keda ta on saanud puudutada, sellest saab uus kraavinäkk. Enne mängu algust määratakse kindlaks mänguala, s.o kraavi pikkus, kus mängitakse.</p>
<p><strong>Puulets või kivilets</strong></p>
<p>Puuletsu saab mängida seal, kus on mahalangenud puu või kännud, ja kiviletsu kivisel maa-alal.</p>
<p>Määratakse „lets“, kes hakkab teisi mängijaid taga ajama. Kui ta on saanud kedagi puudutada, saab sellest uus „lets“. Kui aga mängija on saanud hüpata puu (kivi) peale, siis teda puudutada ei või.</p>
<p> </p>
<p><strong>1960-ndatel aastatel mängisid poisid Pärnu linnas, Rääma linnaosas järgmiselt</strong>:</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/P%f5ldme%201.jpg" alt="Poiss käsirattaga" width="450"" />
<p>Poisid meisterdasid endale käsirattad, millele kinnitasid papi peale kirjutatud numbri. Igal poisil oli ratas ise numbriga. Poisid korraldasid käsirataste rallisid, kus niisama joosti käsiratastega.</p>
<p>Sageli aga korraldati võistlusi. Määrati kindlaks rada, stardipaik, finiš. Rada oli tavaliselt ringikujuline, umbes 100 meetri pikkune looduslike tõusude ja langustega. Määrati kindlaks ringide arv, mis tuli võisteldes läbi joosta käsiratast ees lükates.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/P%f5ldme%202.jpg" alt="Lapsed käsiratastega" width="450" />
Täisviide
ERA, DK 128 < Rapla khk., Tapupere k., Palamulla k., Kodila k.; Pärnu l. – Tiia Põldme, s. 1952. a. (2013)
Maakond
Raplamaa
Pärnu
Kihelkond
Rapla khk.
Pärnu l.
Koguja
Tiia Põldme
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950. aastad
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1952
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tiia, snd. 1952. a. Raplamaal
küla
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Sündisin Tallinnas, kuni viienda eluaastani elasime Veerenni tänaval ehedas agulimiljöös. Väike ahiküttega korter, kahekorruseline puumaja, mille hoovil oli tsementpõranda ja suure katlaga pesuköök ja veel üks "hoovimaja" (tagaküljega hoovi poole? <strong>–</strong> mäletan, kuidas selle hoovimaja ja plangu vahele jäi kitsas vahe, millest läbi hiilida sai). Hoov oli tallatud rohuga ja tolmune, tagaosas kasvasid sirelid ja marjapõõsad ning olid peenrad, servad laudadega piiratud, sinna aga lastel oma mängudega asja ei olnud <strong>–</strong> muidu tuli pahandus. Tänaval oli suurtest paeplaatidest kõnnitee, maja ja tänava vahel kõrge plank.</p>
<p>Kui olin viieaastane, kolisime uude neljakorruselisse kolme trepikojaga majja praeguses Uues Maailmas. Rajoon oli endiselt samasugune vana armas agul kui enne, kuni raudtee ja Lilleküla jaamani. Meie maja taga oli suur hoov, mille keskel liivakast, ühes küljes garaažide rida ja tagaosas pesunöörid. Hoovi ümber oli roheline lippidest tara, millest oli päris hea üle ronida, ülemise põikpuu peal sai isegi istuda. Hoovile järgnes lasteaed ja selle hoov, mis õhtuti samuti ümberkaudsete majade laste mängumaaks muutus.</p>
<p>Samal ajal oli mul lapsepõlves paralleelmaailm, kus veetsin kõik nädalavahetused, koolivaheajad ja suved <strong>–</strong> vanaemade juures Tuhalas Harjumaal. Väike asunikutalu mäekünka otsas, kuiva jõesängi kaldal, allikad, lepik, hobused, lehm, lambad, kanad, heinategemine ja lammaste köietamine. Vanaisa suri, kui olin 10-aastane, vanaema, kui olin 15. Sinnamaani lugesin oma tegelikuks koduks ikka seda paika päikese all. Majal oli puutrepp, kus hea istuda, trepikojast läks lai redel-trepp pööningule ja uks tahatuppa ning sahvrisse, otse uks kööki, mille tagumisest osast pääses vanaema-vanaisa magamistuppa. Põrandad olid laiadest laudadest, seintel ülaosas tapeet, all puitbarjäär. Pliidi ees vanaisa eluajal raiepakk ja haokubu, hiljem vanaema enam hagudega ei kütnud. Maja ümber aed (mille nurgas otsaga vastu küüni vana palkait), sellest väljas kummelise õuemuru ümber kõrvalhooned: küün, tall ja laut <strong>–</strong> viimased otsakuti koos. Ümberringi metsad ja heinamaad.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Linnakodus oli õhtuti ikka paar tundi mänguaega, kuna õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Talvel lumega hoovis väga tihti ei mängitudki, aeg kulus rohkem lugemisele, vahel käidi kelgutamas ja liuväljal.</p>
<p>Maal olid mänguaeg ja -vabadus peaaegu piiramatud. Oma voodi ära tehtud ja toa põrand allikaojasse kastetud lehisvihaga puhtaks pühitud, võis mängudele ja metsaretkedele pühenduda, kuni tühi kõht end meelde tuletas. Tööd olid ikka ka, aga rohkem heinaajal. Muidu vast kokku pool tundi kuni tund päevas: lehmaketti edasi tõsta, tuppa puid tuua, kanadele ja seale kartulitest rohtu kitkuda.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Lugemine, lugemine, .... lugemine. Lisaks "ekspeditsioonid" metsa, onnide ehitamine, ilusate kivide ja kivististe otsimine, ujumine, lugude väljamõtlemine, mida mõttes või tegelikult läbi mängida.</p>
<p><strong>2. Mängupaik<br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Linnas oli esimeses kodus mängupaigaks hoov, tänavale ei tohtinud minna ja toas oli kitsas, sinna ei saanud kedagi kutsuda. Hiljem oli mängupaigaks oma maja hoov ja lasteaia õu seal kõrval, liivakast. Õues olid tagumiste sissepääsude juures paeplaatidest kattega müüri moodi piirded, seal peal sai istuda-turnida. Korter oli kahetoaline, seal saime küll 5 aastat noorema vennaga mängida, aga mitte sõpru külla kutsuda. Lasteaia hoov kõrval oli karussellide, ronimisredelite ja suurte liivakastide tõttu ihaldatud mängupaik, aga sealt tuli olla valmis kiiresti põgenema <strong>–</strong> tegelikult seal mängida ju ei tohtinud.</p>
<p>Maal oli mängupaiku lõputult, kuid lemmikuteks olid maja taga kuivas jõesängis kasvav lepik, kus voolas allikas; kunagine hobusetall oma latrite ja põnevate vanade esemete ning tööriistadega; karjamaa kuiva jõesängi nõlvadel, kus all orus kasvasid kullerkupud ja üleval metsmaasikad ja muulukad.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Kooliga ei seostu küll ühtegi mängu, vahetundides pidi jalutama kahekaupa rivis ja peale tunde lidus igaüks koju, et siis hiljem võib-olla uuesti kokku saada. 1. klassis käisin endises 22. keskkoolis, sealt tulles jäi koduteele suur puust liumägi, millest allasõitmine tihti kojujõudmise hilja peale venitas.</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Linnas ikka õhtuti, aga pimeda peale jääda ei lubatud, ainult liuväljale vahel. Maal võis mängida igal ajal ja kohas, kuigi talvel pimedas ikka rohkem toas.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond<br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Onupoeg, onutütar ja teised sugulaste lapsed ning nende sõbrad sünnipäevadel. Neil oli üks emapoolne sugulane, meist 3<strong>–</strong>4 aastat vanem tüdruk, kes meile (mäletan seda alates 5<strong>–</strong>6-aastasest kuni 13<strong>–</strong>14-aastaseni välja) igasuguseid mänge organiseeris.</p>
<p>Maal mängisime põhiliselt neljakesi: meie onutütrega olime ühevanused, onupoeg aasta noorem, minu vend 5 aastat noorem - eelkoolieas pigem segaja kui mängukaaslane. Kodus kahekesi mängisime ka vennaga, siis teisi lihtsalt polnud.</p>
<p>Linnas hoovis oli meid tosina jagu, igas vanuses ja igasuguseid. Korraga muidugi nii palju tavaliselt õues ei olnud, aga vahel juhtus sedagi. Lapsi oli majas rohkem, aga mõni ei saanud tervise pärast mängudest osa võtta ja mõned olid veel liiga väikesed. Need kes juba liiga suureks said, jäid ka aegamööda mängudest kõrvale.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Osaliselt kattus. Head sõbrad olime onupoja ja onutütrega, kellega koos ka palju mängisime. Linnas kohtusime põhiliselt sünnipäevadel ja perepidudel, maal vanaema juures ka niisama.</p>
<p>Oma klassikaaslastest sõpradega koos eriti ei mänginud, ka pinginaabriga, kellega olime eriti head sõbrad. Käisime kinos, jalutasime linnas, arutasime-jutustasime.</p>
<p>Oma tänava ja hoovi lastega mängisime hoovis ja tänaval, kodus külas käis mul ainult allkorrusel elav paralleelklassi tüdruk. Hoovis oligi ainult mänguseltskond, muul ajal nendega sõprust ega läbikäimist polnud.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Poisid ja tüdrukud mängisid minu mänguseltskondades küll koos, kuid "venelaste maja" lastega koos ei mängitud, pigem kakeldi ja vahel päris tõsiselt. Naabertänavas asus nimelt sama suur neljakorruseline maja kui meie oma. Kuna kortereid sai töökoha kaudu, siis elasid meie majas ainult eestlased, naabermajas aga mingi tehase venelastest töötajate pered. Põhiline lööma käis lasteaia hoovis mängimise õiguse pärast, aga vene poisid kiusasid igapidi ka tänaval. Sõimasid muidugi fašistideks ka!</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Tülid tekkisid põhiliselt siis, kui keegi arvas, et sohki tehti. Vahel oli see tõsi, aga vahel ka mitte. Näiteks keegi piilus peitusemängus või pimesikus, luges "pidamise" ajal valesti <strong>–</strong> mitte viiekümneni, nagu tavaks vms. Tavaliselt eitas süüdlane kõike, aga kui teised ei leppinud ja jonni edasi ajasid, siis järgnes: "Te olete lollid, mina teiega enam ei mängi!" ja tönnides tuppaminek. Järgmiseks korraks oli kõik unustatud ja mängiti edasi.</p>
<p>Kodus ja maal tulid tülid põhiliselt sellest, et vend oli meist palju noorem, ei suutnud meiega sammu pidada ja virises. Siis vahel panime tema eest plehku, aga saime riielda, sest pidime ju väiksema järele vaatama.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Isa mängis meiega kabet ja käis vahel suusatamas, "maadles" ja müras, eriti vennaga, kui see väike oli. Emaga mängimisest pole küll ühtegi mälestust.</p>
<p>Ise mängisin lastega, kui nad väiksemad olid, igasuguseid ise väljamõeldud muinasjutumänge <strong>–</strong> filmidest ja raamatutest pärit süžeede edasiarendusi. Saunas käies oli meil abiks kuri nõid tädi Rumpumpel, kes ei näinud lapsi, kui nad olid seebivahuga kokku tehtud või juuksed šampooniga hõõrutud. "Immuniteet" kestis ka pärast loputamist.</p>
<p>Nüüd, kui lapsed suured, mängime perega kokku saades tihti lauamänge, kuna vanem poeg on suur lauamänguhuviline ja tal on neid päris palju.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Üksinda mängisin palju. Väikesena karvaste mänguloomadega, nukke mul eriti polnud ja nende riietamine mind ka ei huvitanud <strong>–</strong> rohkem olid nad koos loomadega mingi loo tegelased.</p>
<p>Maal ehitasin onne ka üksinda, kui teisi polnud, korraldasin 1-liikmelisi ekspeditsioone tundmatutesse metsasügavustesse ja mõtlesin endale kaaslasi ja seiklusi välja.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Linnas tuli keegi õue, siis lisandus veel keegi: "Mängime midagi!" <strong>–</strong> "Mida?" Keegi tegi ettepaneku ja kui teised nõus olid, siis läks lahti. Kui meid mängu jaoks väheks jäi, siis lasti all selle korteri uksekella, kus mõni mängukaaslane elas, see pistis pea aknast välja ja siis karjusid kõik: "Tule õue mängimaaaa.." Enamasti pistis siis pea välja ka mõni vanem majaelanik ja hakkas hurjutama, et mida te röögite!</p>
<p>Maal olin ettepaneku tegija tavaliselt ma ise, vahel ka teised.</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Minu mänguseltskondades mängisid poisid ja tüdrukud koos, tuttavate juures tuli kuulu järgi ette ka seda, et tüdrukud mängisid näiteks ka paberist nukkudega ja poisid midagi muud.</p>
Täisviide
ERA, DK 149 < Haljala khk., Lauli k. < Tallinna l.; Kose khk., Tuhala k. – Tiina Neljandik, s. 1957. a. (2013)
Maakond
Tallinn
Kihelkond
Tallinna l
Koguja
Tiina Neljandik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1957
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tiina, snd. 1957. a. Tallinnas
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Elu on mäng</strong></p>
Minu lapsepõlvekoduks oli <strong>metsatalu Järvamaal,</strong> suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan3.jpg" alt="Tiit Birkan" width="287" height="373" /></div>
<br />Mängimiseks oli aega hommikust õhtuni. Mõned <strong>mänguasjad</strong> olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli jäänud autobuss, kaleidoskoop, käru, mängupüss, väikesed reha ja labidas, taadi voolitud mängupaat, mõned puupugalatest loomad, vile, väike puss ja suupill (mille venelased ära viisid) ning kummipall, millega sai mädamuna mängitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibupüssi. <br /><br />Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt <strong>lugema</strong>. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka „Põllumehe käsiraamat“ ja „Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on ööpäevas sekundeid (sõjaväes arvutasin peast – kihlveo peale – kui palju sekundeid on aastas). Tänu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide ära ka kõik minu üleriided ning jalatsid, läksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja. <br /><br />Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise kõrval jäigi see minu lemmiktegevuseks. <br /><br />Mõnikord käisin lähimas talus lastega mängimas. Sääl oli üks minuealine poiss ja viis tüdrukut. Mängisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja kükakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis mängisime palliga õue peal mädamuna. <br /><br />Enamasti aga olin <strong>omapead ja üksi</strong>. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast mõne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu nõiutud Tuks); siis jälle nagu sümpaatne põldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on väike õde, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju jõudu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua või muistne eestlane. Mõttelend oli mul lausa piiritu. Kord päästsin Jeesuse ristilöömisest, siis jälle Jeanne d'Arci tuleriidalt. Või olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu äratada. Vahel üritasin lausa Münchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu tõusta. Siis katsetasin, kas on võimalik järk-järgult kõrgele õhku hüpata: st. enne kui maapinnale langen, jõuaks uue hüppe teha ja niimoodi üha kõrgemale tõusta. Lõpuks sain praktiliselt selgeks, et maakera külgetõmme on tugevam.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_174_3.jpg" alt="EFA_I_174_3" width="300" height="440" /></div>
Kui teistega mängisin, oli mängu alustajaks kõige vanem tüdruk. <strong>Mängualustamise salme</strong> on meelde jäänud kaks: <br />"Üks ilus valge tuvi <br />lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandid, <br />luku võti katki murtud. <br />Üks, kaks, kolm – sinu püüdmiskord!"<br /><br />Ja teine: <br />"Taksoauto number kaks <br />sõitis vastu posti plaks. <br />Seda juhtis härra Max, <br />tuli maksta krooni kaks. <br />Piu-pau-vuh, <br />sina oled sellest suurest süüst prii!"<br /><br />Oli veel üks salm, aga ma ei mäleta, kas seda väljalugemisel kasutati: <br />"Punaste pükstega kardavoi <br />ütles mul: Idii damoi! <br />Mina ei mõistnud seda keelt, <br />keerasin ringi ja näitasin keelt."<br /><br /><strong>Pimesikumängu</strong> mängiti toas. See käis nii: ühel seoti silmad kinni, mängujuht viis ta kättpidi toa keskele. Pimesikk küsis: <br />– Kus sa mind viid? <br />– Sealauta. <br />– Mis sinna? <br />– Pudru ja piima sööma. <br />– Kus lusikas? <br />– Otsi ise! <br />Siis hakkas pimesikk otsima ja püüdma. <br /><br />1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal õppisid veel poisid ja tüdrukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks <strong>ringimänge</strong> mängida. Repertuaar oli tavaline: „Kosjad tulid saarest", „Üks peremees võttis naise", „Lenda, lenda, linnukene", „Kas minu armast sõbrakest pole sa ehk näinud…" <br /><br />Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime „<strong>Musta meest</strong>“ või „Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: „Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: „Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle „must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid „mustad“. <br /><br /><strong>Nuudi-Jõmmis</strong> seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis: <br />„Käib ringi tige Nuudi-Jõmm, <br />eks sina teda pelga. <br />Kui vaatad taha – <br />kõmm ja kõmm, <br />saad kohe vastu selga. <br />Kui kellelegi pihku jääb, <br />jah pihku jääb, <br />siis kõrvalseisja kolki saab, <br />jah kolki saab, <br />kõmm-kõm!“<br />Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi. <br /><br />Lemmiktegevuseks oli <strong>rahvaste pall</strong>. Või siis pani õps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid väikeste kummipallidega selle sealt maha loopima. <br /><br />Siis oli veel selline mäng nagu „<strong>Vangide vabastamine</strong>“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui „valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud. <br /><br />Siis järgnes Siberi sõit. Sääl olid vene poistel oma mängud. Kõigepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid ükskäsi ja viiskäsi (odnorutška ja pjätirutška). <br /><br />Mängiti ka „<strong>Staabi õhkulaskmist</strong>“. Tõmmati maapeale sõõr, see oli staap. Üks mees jäi ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap õhitud). Teised jälle püüdsid vastaseid. Käepuudutus tähendas vangi võtmist. <br /><br />Siis mängiti veel „<strong>Lunkat</strong>“. Kümmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp käes, mille ots oli augus. Sõõri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. Ümber sõõri käis kepiga mängija, kes üritas palli või jääkamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui õnnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid kõik oma „lunkasid“. Kui ka muidu õnnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta jäänud suvalisse „lunkasse“ pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai üritaja. <br /><br />Veel mängiti „<strong>Lehmakese näljutamist</strong>“: üritati jäätunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui õnnestus, läks tabatu „lehmakarjaseks“. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja tänitasid: "Ära näljuta lehmakest!" <br /><br />Rahvuse vahel tehti vahet päris alguses. Hiljem ei pööratud sellele tähelepanu. Eesti tüdrukud mängisid mingisugust pallipõrgatamise mängu. <br /><br />Talvel oli selline tubane mäng, et üks pistis sõrme labakindasse ja teine pidi läbi kinda ära tundma, millise sõrmega on tegu. Sõrmed olid alates pöidlast: Täitapper, Kotinõel, Pikk Peeter, Suur-Mats ja Väike-Ats. <br /><br />Veel tegime <strong>varjuteatrit</strong>, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai mängitud selliseid mänge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai kõige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. Lõpuks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani! <br /><br /><strong>"Siga"</strong> mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja. <br /><br /><strong>Kriipsumäng</strong> käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama. <br /><br />Muidugi mängisime <strong>kaarte</strong>. Neid kaardimänge oli igavene hulk, aga meelde on jäänud viisleht, linnapõletamine, harilik- ja paaristurakas, kakskümmend üks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai mängitud "Laevatäitmist". <br /><br />Suuremaks saades mängisime vaid malet, kabet, koroonat ja võrkpalli. Hiljem tulid mängu naised ja siis olid mängud läbi. <br /><br />Meenus veel üks mäng: <strong>"Taadi löömine"</strong>. Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng. <br /><br />Kuna pool vihikut jäi tühjaks, lisan siia paar luuletust.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan2.jpg" alt="EFA_I_170_14" width="450" /></div>
<strong> KELDRIMÄE KUUSK</strong> <br /><br />Me tare taga kasvas vägev kuusk, <br />mis oli suurim ümbruskonna puudest. <br />Ta paistis kaugemale kõigist muudest <br />ning oli tollal minu lemmikpuuks. <br /><br />Ju viieselt ta ladvas käisin ära, <br />kuis avardus sealt kitsuke maailm! <br />Võis näha kauget kirikut mu silm <br />ja metsavahi hooneid päiksesäras. <br /><br />Siis viidi kodunt isa; saabus aeg, <br />mil sunnitööst sai ausa mehe palk. <br />Me tallu saabus venelaste salk, <br />kel õlal teodoliit, kel kirved-saed. <br /><br />Peab kaardistama vallutatud maid, <br />et kindlamini püsiks vene värk! <br />Kuusk ülemistest okstest ilma jäi, <br />tast sai triangulatsioonimärk. <br /><br />Puu latva seati mitmekordne rist, <br />jäid oksatüükad moonutama tüve. <br />Ta otsa ronima mind mingi hüve <br />ei oleks enam ahvatlenud vist. <br /><br />Nii kurvalt seisis sandistatud hiid; <br />ehk alumised oksad jäid veel haljaks, <br />kuid võikalt turritasid köndid paljad <br />ning ristil kraaksus vares oma viit. <br /><br />Kord kevadisel õhtul tare taga <br />ätt kaua vaatas rüvetatud puud. <br />Siis prohvetlikult lausus taadi suu: <br />"Kui on ta kõdunend, saab Eesti vabaks!" <br /><br />Siis algas loomavagunites sõit, <br />sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber. <br />Viis taadi-memme hauda saatus kibe, <br />ei kasva nende kalmul ühtki õit. <br /><br />Läks seitse aastat; kodumurul taas <br />ma seisatasin leinas, hambad ristis. <br />Kuusk olli kuivanud, kuid seisis püsti <br />ja näis, et niipea põrmuks ta ei saa. <br /><br />Läks neli korda seitse aastat veel <br />kui kodukanti käima tulin taas – <br />kuusk lamas juba pehkinuna maas <br />ning oli täitsa kõdunenud seest. <br /><br />Taas taadi sõnad kirgastusid seal, <br />puujäänust hindas metsamehe pilk <br />ning samas valmis otsus silmapilk: <br />see kümmet aastat vastu küll ei pea! <br /><br />Läks sellest päevast seitse aastat vaid <br />ning Eesti riik taas iseseisvaks sai! <br /><br />
<div style="text-align: left;"><strong> <br />OMA TÄHT</strong></div>
<br /><br />Mind hilisõhtul vanamemm <br />käe kõrval õue viis. <br />Sai jututeemaks tähelend, <br />mind valdas äkki tähelemb, <br />neid näha tahtsin siis. <br /><br />Eit viipas käega: „Eks sa kae, <br />ei ole pilvi ees: <br />näe, seal on Vanker, Põhjanael, <br />Sõel, Koot ja Reha taevalael <br />ning kumab Linnutee. <br /><br />Käib jutt, et igaühel meist <br />on oma täht öövallas, <br />mis inimest ta eluteil <br />on saatmas; kui me aeg saab täis, <br />ka täht siis langeb alla.“ <br /><br />„On minu täht neist milline?“ <br />Eit ohkas: „See on nali, <br />üks uskumus vaid selline.“ <br />Kuid nähes minu pillimeelt, ta sõnas: „Ise vali!“ <br /><br />Vist esmakordselt elu sees <br />ma valisin ja vaesin – <br />kas võtta too või hoopis see, <br />kas rohekas või kollane? – <br />suu ammuli ma kaesin. <br /><br />Nad külmalt kaugel vilkusid <br />ja kummaliselt loitsid. <br />Hulk aega tunnistasin siis <br />neid veiklevaid kristallisid, <br />kui üks mu pilku köitis. <br /><br />Ta polnud kõrgel ega suur, <br />all metsa kohal vilkus, <br />ent imeline omadus tal oli – <br />muutlik virvendus ja mitut värvi kirkus: <br /><br />On tuhm, seejärel rohekas, <br />nüüd verevaks end kütab. <br />Taas hõbekarva kollakas, <br />nüüd sini-puna-lillakas… <br /><br />Ma hüüdsin: „Selle võtan!“ <br />On muutlik olnud elutee. <br />Öötaevasse löön pilgu <br />ning jälle muheneb mu meel, <br />kui vana tuttavat näen veel <br />ja mõtlen: „Ikka vilgud!“ <br /><br /><br /><strong> METSA LUMMUS</strong> <br /><br />Uus, värske elu tormitseb, <br />kõik vana varisenud põrmu. <br />Kuid metsapõuest immitseb <br />veel möödund mälestuste hõngu. <br /><br />Nii ammuununenud päev <br />võib meelde tulla imeselgelt <br />ning mõttes jällegi sa näed <br />neid lapsepõlvepäevi helgeid. <br /><br />Mul meeles on neid aegadest <br />vaid selge taevas, metsakohin <br />ning aas, mis kirju lilledest <br />ja värske kasteniiske rohi. <br /><br />Mu vanaema hell ja hea, <br />ta ikka reibas, lõbus tuju <br />ning vanaisa kulupea <br />ja vimmas metsamehe kuju. <br /><br />Mets vaatepiiri ümbritses, <br />ta igal ajal oli kaunis. <br />Laas päevad läbi kohises <br />ning õhtul unele mind laulis. <br /><br />Ma metsa eksind pole eal <br />ja see ei ole mingi ime: <br />ju lapsena ma teadsin peast <br />kõik linnu-, looma-, puude nimed. <br /><br />Sain vaevalt koolipoisiks ma, <br />kui võeti lapsepõlv ja kodu <br />ning järgnes orjus Venemaal – <br />hall, ilmetute kuude rodu. <br /><br />Ehk olnuks vähem kõledust, <br />kui saanuks elada me taigas,<br /> ent lage stepiala just <br />sai eestlastele elupaigaks. <br /><br />On mällu jäänd kisjakisuits, <br />külm, nälg ja sumpamine lumes. <br />Kuid oma kodumetsa puid <br />vist üleöö ma nägin unes. <br /><br />Ei armastanud steppi ma <br />vaid mõte rändas põlislaantes ja <br />metsameheks õppima <br />sai mindud kodumaale naastes. <br /><br />Ma läbi käisin Eestimaa; <br />mis sest, et plaanid kõik ei teostund. <br />Ning jõudsin järgi proovida <br />kõik tööd, mis metsaga on seotud. <br /><br />Ei olnud saatus sametist, <br />sain elult üsna palju vitsa. <br />Ma loobusin küll ametist, <br />kuid mitte armastamast metsa. <br /><br /><br /><strong> KODUASEMEL</strong> <br /><br />On Järvamaa ääremail rabade sees <br />(sood-rabad ei ole sääl imeks) <br />üks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee,<br /> sel paigal on Pöiatu nimeks. <br /><br />Sääl oli üks külake, <br />talusid viis, soos vingerdas ojake jäine <br />ning äärmises talus noil aegadel siis <br />poiss elas kord heledapäine. <br /><br />Mis imesid varjas küll põline laas, <br />mis helises lindude laulust! <br />Poiss iga päev katuselt, puu otsast, maast <br />käis piidlemas sinavat kaugust. <br /><br />Siis lapsepõlv peeglina purunes, <br />torm killudki pillutas rappa, <br />kuid mälestus sellest ei unune <br />vaid kumab veel aastate takka. <br /><br />Taas metsa on kasvanud põllud ja teed <br />ning Põlendmäelt kadunud kased. <br />Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel <br />siin möödunut aimata laseb. <br /><br />Veel rohtunud õuel kaks saart ja üks niin <br />öid veedavad koos keskustelus. <br />Nad viimasteks tunnistajateks, et siin <br />on kunagi õilmitsend elu. <br /><br />Kui suviti õied pärn lahti lööb taas <br />keskpäevase päikese säras, <br />kõik lapse-ea muinaslood <br />elustuvad ta mee järgi lõhnavad võras. <br /><br />Oh ammuseid aegasid mäletav puu, <br />latv kõigile tuultele valla! <br />Ei ihka ma viimase soovina muud, <br />kui saada kord maetud su alla! <br /><br />Siis vaibuvad kired ning olevik <br />ep möödunuga ole pahus. <br />Öös loitsusid sosistab lehestik <br />ja kuulutab igavest rahu. <br /><br /><br /><strong> ELUHEIETUS</strong> <br /><br />Võsuna võrsusin Järvamaa rabas, <br />sookailupõõsana sirgusin soost. <br />Sõrad mind sõtkusid, ratas mind rabas, <br />võõrsile seejärel viis maruhoog. <br /><br />Juurduvad kuskil ehk räsitud juured? <br />Omaks ei võtnud neid võõramaa pind. <br />Teisale pöördusid muutlikud tuuled, <br />kodune paik veelkord näha sai mind. <br /><br />Siin ma nüüd hingitsen vilets ja väeti, <br />pilatud, põlatud rabamaa taim. <br />Hea on veel seegi, et hing sisse jäeti, <br />juuredki natuke mullaseks said. <br /><br />Vigase varre maapinnale toetan, <br />vaksavõrd päikese poole löön pea, <br />paar seemneivagi mullale poetan – <br />midagi võrsub ka nendest, ma tean.<br /><br />
Täisviide
<p>EFA I 170, 1/25 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).</p>
Maakond
Järvamaa, Lääne-Virumaa, Venemaa
Kihelkond
Türi
Ambla
Venemaa, Krasnojarski krai
Koguja
Tiit Birkan
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1938
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tiit, snd. 1938. a. Järvamaal
Järvamaa
küla
linn
talu
välismaa
Virumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Ma elasin trammitee kõrval Kalamajas, inetus pruunis puumajas nr 28 korteris 5. Alguses oli tänava nimi ja iseloom nõukalik: Kalinini. Miilitsad jõlkusid siin tihti, sest asotsiaalset kontingenti oli palju. Majal oli suur hoov ja selle ühes servas pesuköök katlaga – kila-kola täis, kuid aeg-ajalt seda siiski kasutati (tänaseks on see unikaalne abiruum kahjuks lammutatud). Hoovi teises servas olid puukuurid ning meie briketikelder oli hoovimaja all. Oma maja kelder oli õõvastav: pime, hallitanud, külm. See-eest asus katuse all põnev pööning pesunööride, tuvide ja ümmarguse aknaga. Tagaaed metsistunud tikripõõsaste ja plärutavate vanameestega oli koerakakat täis. Vahtrapuu, mille lehed koputasid aknale ja vahel ehmatasid, jagas lahkelt tasuta lelusid, lehti ja "ninasid". Kalamaja õhustik. Vanaema elas ka lähedal, Köie tänavas, nii et mängisin rohkem tema juures (väiksem suletud hoov ja tagaaed, madal köögiaken, kust mul silma peal hoiti, puhas õuemuru, kuhu sai teki laotada ja lugeda luuletusi ja muinasjutte, maikellukesed ja metsmaasikad). Ka vanaema maja juurde kuulus tore pesuköök suure katlaga, kuhu sai sisse ronida ning peitust mängida. Ka see on lammutatud. Õue kõrval toomingal laulsid ööbikud, kuid puu nuditi ära, kuna vajas naabermaja päevitamist armastavate <em>mamuljade</em> eest päikese. Mõnikord oli Kalamaja ka hirmutav – tulekahjud, mida kartsin nagu vanatühi välku.</p>
<p>Kuid pool minu aastast möödus Viljandis, kus elas teine vanaema eramajas koos aiaga (aed on siiamaani džungel ja ergutab samavõrd fantaasiat). Vanaema pidas ka loomi: kanu, muskusparte, varem kalkuneidki ja angooraküülikuid. Mängisin ainult õues. Lemmikmäng oli "Laseme leebet, nii et keegi ei tea, kus me päev otsa oleme". Teate seda mängu? Ma võitsin iga kord. Palju vaba murupinda ja põnevad hekialused käigud umbtänavas. Kummaline on see, et järgmise aasta (2014) Viljandi Pärimusmuusika Festivali teema on samuti „Mäng“. Viljandis oli ja on lähedal ürgorg oja, saarekese ja suure Piraadikiviga (selle nime panime ise, aga kuna tal mingit ametlikku nime pole, võiks see ju jäädagi...), ujumiskoht mänguväljakuga, väiksed kunsttammid/kosed, kust sai närvikõdi himustades üle lipata, parditiik, palju plõksutaimi, hundinuiasid ja paraku ka nõgeseid. Vanasti olid linnapiiril lehmad, praegu on samas kohas uusrikkad, aga suurt vahet pole.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Piiramatult, aga ma tegin heameelega tööd ka (rohisin, käisin metsas marjul ja tampisin kanadele söödaks naate ja nõgeseid). Töö on ka mäng – sul on vastutus, oled suurem kui muidu, tähtsam kui tavaliselt. Kuna mind "paigutati" Viljandisse eest ära, siis mis mul muud teha oli, kui mängida ja metsas luusida.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Seigelda ja uidata mööda ümbruskonda ning kujutleda end metshaldjaks, mereröövliks või maadeavastajaks. Või spiooniks, musketäriks, robinsoniks.... meeldis linde narrida (vilistades) ja turnida puude otsas.</p>
<br />
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Mängupaigad linnas.</p>
<p>1. Lasteaia hoov. Ronimispuud ja liivakastid.</p>
<p>2. Koduhoov. Pori. Seal ma eriti ei mänginud, sest nii võis kogemata joodikute korteri aknast välja lendavate taldrikutega pihta saada. Mulle meeldis pööning, kus oli ka nahkhiiri, tuvisid, kuivasid naabrinaise kahe meetri laiused roosad trussikud ja rinnahoidjad, mida oleks saanud kasutada võrkkiigena, samuti oli pööningul kelkusid ja suuski, raamatukaste ja mõned hiirelõksud. Ning kummikuid. Ning mõnikord oli seal ka Vasja. Ja siis me saime enda pere kasutusse ka huvitava keldri, mis oli kuulunud teatrikunstnikule ning seal vedeles maske, tüllseelikuid ja pitsilisi musti vihmavarje. Aga keldris ajas solgikaev vahel üle ning sellepärast see ei olnud nii lahe kui pööning (kuigi võis mängida, et oled merehädas ja vanast lehvikust parvel üle kobrutava halli mere mandrile ujuda). Isver, mänge oli nii palju! Kelder oli ka vanu ajakirju täis ning sealt võis pilte välja lõigata ja kleepida muinasjutuks kokku <em>a´la</em> Onu Raivo, mängida tasapinnal multikat. Pööningut ma ei kartnud, ainult selle treppi, mis kägises ja oigas nagu vaim.</p>
<p>3. Mu oma toa nurk. Toas peamiselt joonistasin, ehitasin paberist suuri muinasjutulinnasid ning meisterdasin nukke, loomakesi ja igasugu koledaid elukaid.</p>
<p>4. Lasteaed, toas ronimispuud, lai põrand, toolid.</p>
<p>Mängukohad maal.</p>
<p>1. Aed. Aed oli huvitav nii suvel kui talvel. Suvel olid seal lilleõied, herned ja murtudsüdamed, millest said rüütlid ja haldjad, kalkunid, keda sai kiusata, ja pardid, kes kiusasid mind. Varem oli meil ka kass Kiki ja koer Bella, aga nad jäid järgemööda auto alla, ning rohkem meile kasse-koeri ei toodud. Olid ka Taivo ja Mari, üleaedsed, aga ma pigem eelistasin siiliga mängida...</p>
<p>2. Viljandi surnuaed. (Ojaa, mul oli seal palju sõpru. Kummitusi.) Viljandis on Metsakalmistu ja Riia mnt. surnuaed, mõlemad on vahvad kohad. Omamoodi mäng oli ka see, et sai kujutada ette, kuidas kividele raiutud nimede taga peituvad inimesed välja nägid ja mida nad ütleks inimeste kohta, kes iga päev neist mööda tatsavad.</p>
<p>3. Paala järv. Seal sai ujuda ja võistelda, et kes kapitaalsemalt kaldamudasse kinni jääb või kelle peale kalamehed esimesena karjuma hakkavad. Mõned võistlesid ka nahale rantide päevitamises, kuid mina isiklikult vihkan päikest, sest ma olen selle vastu allergiline.</p>
<p>4. Lossimäed. Seal sai ümber varemete joosta ja kiljuda ning rippsilla kiirületamise südikuses võistelda.</p>
<p>5. Loodi põrguorg. Metsamängud. Marjadest keede tegemine. Sipelgad ja kuklased ning koopavaimudele hõikamine ja lillede ning marjade ohverdamine. </p>
<p>6. Lilli küla, sugulaste juures. Kiikumine suurel külakiigel.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Palju. Vahetunnis keksu, kummikat<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, aga kuna mu pahkluud üldse hüppamist ei kannata, siis ma seda kaasa ei teinud – kohe väänasin jala välja... Esimeses klassis oli meil pikk vahetund peale lõunat, siis meeldis kõige enam joonistada stseene ühe enda välja mõeldud tegelase, Kõps-karu elust. Tegime seda koos klassiõega niikaua, et jäime matasse pool tundi hiljaks. Hiljem sai mängida laevade pommitamist... Minu jaoks oli koolis õpitav piisavalt põnev ja pani mu fantaasia kappama, nii et mängida polnud enam vajagi. Siiski jäin mõnikord tunnis fantaseerima, mängima kujutluspiltidega, näiteks kuidas kassid koolis käiks või kui õpetaja oleks draakon...</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Kui tuju tuli. Ümbritsev ei omanud mingit rolli. Kõik said mängu kaasa tõmmatud. Ka loomad, kuigi see ajas neid vahel segadusse. Mind ei takistanud eriti miski, olgu paduvihm või lumetorm või semestri tähtsaim kontrolltöö.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Õdesid-vendasid mul ei ole ja sugulastest elasin kaugel. Noh, Mustamäe on ju kauge. Kodus mängisin enamasti üksinda. Naabrilastest mul kunagi üks mängukaaslane oli, Margit oli vist tema nimi. Ta oli raskest perest ja selline pisut räpakas. Lasteaiakaaslastest Raivo ja Kristjan. Raivo oli prullakas ja endassetõmbunud, teised temaga ei mänginud. Me mängisime rallikaid. Mul oli Žiguli ja tal Moskvitš. Raivo oli tore ja heasüdamlik. Kahjuks teda enam pole, ta lahkus elust vabatahtlikult. Kristjan oli minuga ühel ja samal päeval sama tunni sees sündinud. Tema sai alati kutsu pildiga tordi ja mina kiisu pildiga, aga ma uuristasin enda omasse kohe hiireaugud sisse ja siis me sõime Kristjani oma. </p>
<p>Viljandis oli meil selline oma jõuk umbtänava lapsi, kes korraldas igasugu aktsioone ja lehvitas õhtuti tänavaotsas loojuvale päikesele. Aga seiklema neid koos minuga ei lastud, nad viidi pigem suure Volgaga vanaema põllulapile peete rohima.</p>
<p>Minu tädipoeg oli ka mängukaaslaseks, aga ta on minust oluliselt noorem ning palju vähem pöörase fantaasiaga. Temale meeldis, kui raamatuid ette loeti ja iga tegelase häält eri viisil tehti. Nii ma siis etendasin tervet Vahtramäe Emilit. Vanaema mängis hobust. </p>
<p>Koolikaaslastega mängisime rohkem sünnipäevadel. Olid sellised standardsed mängud, viktoriinid jne, kuid lavastasime ka muinasjutte ja võtsime neid linti kassettraadioga. Meil oli oma (mustast huumorist nõretav) Punamütsike, absurdihõnguline Lumivalgeke ning anarhistlik Saabastega kass.</p>
<p>Minu esimene pinginaaber Annika armastas väiksena alati kaarte mängida. Minule tundus kaardimäng hirmus igav. Liiga raamides, liiga palju numbreid.... koos mängisime algklassides Soome suusatajaid. Me teadsime Marju Matikainenit, aga rohkem naissuusatajaid ei teadnud. Mõtlesime ise välja. Nii sai minust Helmi Hetikäinen ja seal me siis suusatasime koolistaadionil ning lällasime soome keeles.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Ei, mul on alati vähe sõpru olnud. Õigemini nii palju sõpru, et ei jõua sõbraks õieti saada. Tüdinen inimestest kiiresti. Võib-olla näen nendeski mänguasju? Mul on paar sõpra tegelikult ja ülejäänud on head koolikaaslased ja mõttekaaslased lihtsalt.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Aeg-ajalt käis Viljandis ka üks mustlane meiega mängimas, aga eriti segunemist ei olnud. Ma olin ise ehk kõige ebatavalisema välimusega. Kalamajas ma venelastega üldse ei mänginud. Nad olid kõik vanemad, jõid õlut ja ei sallinud ka eestlasi eriti.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Kunagi tahtsime minu sünnipäeval Leonardo Da Vinci vaimu välja kutsuda, aga üks tüdruk tahtis hoopis Ayrton Sennat ja siis me loopisime üksteisele torti näkku, aga pärast leppisime ära.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Mängisime näiteks isaga täringumängu, kus tuli erinev arv punkte visata. Mitte kunagi ei mänginud kaarte. Lemmikuteks olid tähe- ja sõnamängud: sama-tähe-mäng, kus tuleb leida lind, loom, lill, linn, söök, riideese ja masin sama tähega. Või siis poomine. Millegi kirjeldamine toas kehakeele abil. Mõistatused. Õues meeldis meile käia kõige enam tuisu ja tormiga. Siiani läheme esimese lumetormiga õue (eriti, kui linnavõim selle eest hoiatab või ära keelab) ja teeme lumes mustreid, fotolavastusi ja kaadreid jõulukaartide tarbeks. Oleme kehastunud kaameliteks lumes ja hiina päkapikkudeks. Samuti mängisime kreeka-rooma maadlejaid.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Mängisin, et loomad vallutavad maakera ja rajavad oma ühiskonna. Mängisin tulnukat, piraati, kummitust... Et olen arhitekt (kuigi ma seda keerulist sõna ei teadnud, aga tahtsin linna ehitada), või olin kapten, või detektiiv. Tihti olin lihtsalt üks metsik tegelane, kes oskab moonduda puuks, järveks või draakoniks, lennata kuule ja seigelda loodusteadlasena mööda kontinente.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Töö oli tehtud ja aega oli üle. Mõnikord, teistega koos mängides, tehti otsus selle põhjal, kui kaua vanemad või vanaema poes käia võiks. Natuke seikluslikumaid mänge ju sai mängida vaid siis, kui täiskasvanuid polnud. </p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Isver, ei mäleta selliseid hierarhilisi asju, polnud nii tähtis.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Emme-maritsu flore, emmeri, emmera, tšiki tango, tšiki tango, one-two-three! See oli vahetunnis tolle mängu salm, mida allpool kirjeldan (astute jala peale "Three!" juures kellelegi).</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Viljandis mängisin elulõnga õitsenud nupsudega: värske toores nups oli prints ja kohev, kuiv nups oli vana kuningas. Prints abiellus floksiprintsessiga, aga siis üks erksavärvilisem floks muutus kadedaks ja palkas hulga kannikestest sõdureid, kes röövisid printsessi ära. Prints kogus kokku sõjaväe. Võitluses hukkus paarkümmend elulõnganupsu. Aga siis vana võlurist kuningas käratas, et aitab jamast, ja läks tädi Luule kilpkonna Dorudi´ga laia ilma rändama...</p>
<p>Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi – võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav.</p>
<p>Üksiku saare mäng Ueveski orus. Seda mängisime siis, kui käisime jõe ääres pesu loputamas. Orus oli jõekäärus suur lõhkine kivi, üle kivi sai pisikesele saarele. Siis olin mina Robinson ja tädipoeg oli Reede. Õigemini Neljapäev, sest pesupäev oli ju neljapäev. Kivist üle ronimises käis võistlus, samuti jõe ületamises kivilt kivile hüpates. Mõnikord mängisime lihtsalt üksiku saare elanikke, vahel tulid naabripoisid saart vallutama ja ajasid meid minema. Me kasvatasime saarel tigusid ja sipelgaid.</p>
<p>Toomine. Riukalik mäng. Istute rivis, silmad suletud või kinni seotud ja keegi toob midagi oma aiast ja paneb teile suhu. Vahel on see maasikas, vahel on see nõgeseleht või vihmauss, aga sa pead suu vähemasti kinni panema kuni tooja kümneni loeb. Kui enne välja sülitad, siis oled uus tooja. Ma sain kaks korda vihmaussi, mida ma ei sülitanud välja, aga siis topiti mulle suhu tükk piimašokolaadi ja seda ma vihkan. See lendas asfaldile...</p>
<p>Hekiluurekas. Viljandis elas igasugu imelikke inimesi ja kõik meile umbtänava piraatidele ei meeldinud. Näiteks üks naisterahvas, kes käis lilla parukaga ja mukkis end jõhkralt. Siis oli meil hekivaritsus, sest umbtänavas oli üks hekk seest õõnes, ta oli hästi tihe. Mõnes kohas olid hüppeavad, siis me hüppasime heki seest välja ja ehmatasime Silvia ogaraks. Selles me saavutasime juba meistritaseme. Oleksime peaaegu meistrivõistluste alaks pakkunud...</p>
<p>Mängisin peamiselt poistega ja lemmikmäng oli "Sõidame laevaga Soome!" Praam käis 4 korda päevas, sõita said, kui olid meremees või Pipi (mul on punased juuksed, ma sain kogu aeg sõita, sest see oli ju Pipi isa laev...) ja Soomest tõime banaane ja kinkisime kõigile. Ükskord tõi Kristjan minu mäletamist mööda sigareid, kasvataja kuulis ja tuli ilge jama...</p>
<p>Samuti oli lasteaias tore mäng see, et tõused vaikse tunni ajal üles ja proovid välja hiilida, nii et kasvataja ei märka, tuua garderoobist saapaid ja pista neid kaaslastele teki alla, nii et nemad ei märka, enne kui üles ärkavad.</p>
<p>Mõnikord mängisin floksiõite missivõistlust. Olid lausa erinevad voorud: kuidas värv särab päikse käes, kas ta maitseb kalkunile, vastupidavus ja pidulik kõne. Kirju floksiõis võitis tihti.</p>
<p>Oli mingisugune mäng kooli koridoris, kus minu arust sai ka haiget, sest tuli kellelegi varba peale astuda, ja sinna juurde kuulus see salm (4.3.), hüpeldi salmi lausudes ja "three" juures... aga ma ei mäleta rohkem. Klassiõde vastas järelepärimisele, et mingeid reegleid ei olnud, tuli olla lihtsalt kiire.</p>
<p>Marju Matikainen, Helmi Hetikäinen (ja kui rohkem mängijaid, siis ka Harri Kirvesniemi ning Matti Puntti) võistlesid omavahel vigursuusatamises koolistaadionil.</p>
<p>Maastikumängud Viljandis, koduümbruses. Midagi luureka taolist mängisime me küll, jättes maastikku tähiseid ja joostes mööda orgu. Rohkem ei mäleta.</p>
<p>Pimesikk. See oli ainult sünnipäevamäng. Meie tegime nii, et sa pead kobamise peale leidma enda arust õige inimese ja näiteks ta nina pigistama vmt.</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong><br />Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud mingeid hierarhilisi rolle, rohkem oli tegu fantaasiamaailma sukeldumisega. Vaba mõttelend. Avatud Ringi põhimõte.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong><br />Mänguasjadest meeldisid mulle rohkem ehitusklotsid, konstruktorid. Poodi, kodu ega arsti ma ei mänginud. Mängisin loomaaeda, koertekasvandust (laua all, hammustasime ka laua ääres istujaid jalast). Mõnikord mängisime õukonna vastuvõttu, tondilossi või moedemonstratsiooni. Kuna mu ema armastas õmmelda, oli tal palju kangaid, mida sai endale ümber drapeerida ja siis uusi moode tutvustada. Nagu öeldud, mänguasjad tulid peamiselt loodusest või tegin need ise. Ja need ei olnud nunnud ja viisakad, pigem üsna ebatavalised.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Me mängisime kõike koos, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. Seal oli tingimuseks nt teatud nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga... Tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Siis, kui mina laps olin, neid veel eriti polnud. Vist 7. klassis puutusin ema töökohas kokku arvutiga, kus sai mängida sellist ampsaja-mängu, et kollane pea sööb pallikesi ja teda ennast varitsevad haid ja draakonid. Saavutasin 4. taseme, aga see oli igav. Mul oli tunne, et kui istun ekraani taga, saab mind kontrollida. Ma ei ole vaba. Mobiiltelefoni sain alles aastal 2004 :-))</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge?</strong> Missuguseid?Ei. Aga oleksin väga tahtnud Hugot mängida, mida näidati Yle TV2st<a title="" href="#_edn2">[2]</a> – seal jooksis väike troll ringi ja kogus kullapotte. Mööda raudteed, lennukiga, metsas, kaevanduses. Sai telekapuldiga juhtida. Eestis sai ainult vaadata, kuidas soomlased mängivad, jube kadedaks tegi. Muidu mulle videomängud ei meeldi, need on liiga lärmakad, ma ei kuule omi mõtteidki. Ja mis mäng see õieti on, kus sa ise ei mõtle, vaid ainult reageerid. Ma tahtsin ise oma fantaasiamaailmu juhtida.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong><br />Praegu on minu mängukaaslasteks – fantaasiarännakute kaaslasteks, kellega argirutiini peletada naljatamise ja luiskelugudega – töökaaslased Lennusadamas. Tore ja vaimukas seltskond. Tavasituatsioonidest muuseumis saavad meil isekeskis <em>montypythonlikud</em> absurdikillud. Mängin kujutluspiltidega. Kirjutan praegu raamatut ühest rebasest... ja kummitustest, maa-alustest linnadest jmt. Keel, folkloor, maastik, ajalugu – need on mu mänguasjad. Minu sõprade head ja veidrad omadused. Ja palju muud. Ma pean lihtsalt pidevalt fantaseerima ja nalja tegema ja näen kogu elu läbi mänguliste prillide. Loodan, et ma seda pikka küsimustikku täites päris prille ei saa...</p>
<p> </p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> kummikeksu</p>
</div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Soome riigitelevisiooni kanal, mida nägi Nõukogude perioodil Põhja-Eestis kohalike televiisorite ja vastuvõtjatega alates 1960. aastatest.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 101 < Tallinna l.; Viljandi l. – Tuuli Reinsoo, s. 1981. a. (2013)
Maakond
Tallinn
Viljandi
Kihelkond
Tallinna l.
Viljandi l.
Koguja
Tuuli Reinsoo
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980. aastad
Koguja sünniaeg
1981
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tuuli, snd. 1981. a. Tallinnas
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p>Minu lapsepõlve mängumaa</p>
<p>Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.</p>
<img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ylle_Saharov_lk_86.jpg" alt="“Ülle" width="350)" />
<p>Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.</p>
<p>Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda.</p>
<p>Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi.</p>
<p>Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri.</p>
<p>Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa.</p>
<p>Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.</p>
<p>Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält.</p>
<p>Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.</p>
<p>Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha!</p>
Täisviide
EFA I 168, 86/90 < Vaivara khk., Narva-Jõesuu l. < Lüganuse khk., Varja k. – Ülle Saharov, s. 1956. a (2013)
Maakond
Ida-Virumaa
Kihelkond
Lüganuse khk.
Koguja
Ülle Saharov
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1956
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ülle, snd. 1956. a. Ida-Virumaal
eramaja
korter
küla
linn