On kaks gruppi: ühed ajavad taga, teised põgenevad. Tuleb varustada kõiki kriitidega. Need, kes põgenevad, teevad nooled, kuhu nad läksid. Teised lähevad noolte järgi ja peavad need maha tõmbama. Võib ka teha pettenooli teises suunas, aga neid vähem. Lõpuks tuleb teha selline märk ja peita kuhugile mõne kivi alla, talla alla, dressipluusi siseküljele, kõikvõimalikesse kohtadesse. Kui tagaajajad jõuavad lõpuni järgi, olete nooled hästi teinud. Tagaajajad peavad ärapeidetud nooled üles leidma. Mäng on aja peale. Põgenejad peavad ütlema, kui suurele maa-alale on märk peidetud.
Osa võivad võtta kuni 10 last, poisid ja tüdrukud. 1 või 3 last on tagaajajad. Need 1-3 last loevad kas 50 või 100-ni, teised jooksevad selle aja sees ära. Käepärast peab olema ka kriit. Need, kes ära jooksevad, peavad sinnapoole, kuhu nad jooksevad, nooli tõmbama. Kui kriiti käepärast ei ole, võib ka puuokstest nooled valmistada. Kui tagaajajad saavad ärajooksjad kätte, siis vahetatakse tagaajajad ja nii edasi.
Laagrites meeldisid väga ööhäired. Öösel aeti meid üles, pidime kasvataja üles otsima. Kõik olid nii unised, ei viitsinud otsida ja hästi külm oli. Lõpuks tulid ise kasvatajad puu otsast või kuskilt mujalt välja. Laagris peideti ka lippe. Lipp peideti hästi kavalasse kohta mullahunniku alla, kivi alla või puu otsa. Raske oli leida, kuid auhinnaks saadi suur assortiikarp koos tänukirjaga.
Paberist lipikud. Lipikutel peidukohad. Eelneval lipikul on kirjas koht, kuhu on peidetud järgmine lipik. 2 osavõtjat, mõlemad märgivad oma lipikud. Hiljem vahetatakse esimesed lipikud ja hakkavad otsima teise peidetud lipikuid. Lipikute arv võib olla eelnevalt kokku lepitud. Viimasel lipikul: "LÕPP".
Seda mängivad umbes 9-16-aastased poisid-tüdrukud. Kõige parem on luurekat mängida suure maa-ala peal. Linnas on mängida kehv. Mina elasin ennem maal ja seal mängisime pea-aegu iga päev. Mängijad jaotatakse kaheks võistkonnaks. Määratakse kindlaks mänguala piirid. Üks võistkond hakkab numbreid lugema nii, et nad ei näeks, kuhu teised peidavad. Seejärel minnakse otsima. Sel ajal, kui üks võistkond otsib, võivad teise võistkonna liikmed oma peidukohta vahetada. Kui ühte osavõtjat on nähtud, siis võib see osavõtja tagaajaja eest ära joosta. Kui aga tagaajaja saab jooksja ära puudutada, on jooksja käes. Kui otsijad on kätte saanud kõik vastased, siis hakkab teine võistkond numbreid lugema.
Mängijad moodustavad kaks võistkonda. Üks võistkond hakkab teist luurama ja püüab kätte saada. Teised püüavad eest ära joosta. Üks pool võtab teisi vangiks ja lööb kinni. Kes on kinni löödud, peavad püüdma ära põgeneda. Kui üks võistkond on kõik teised kinni löönud, siis osad vahetatakse. Seda mängu mängivad lapsed igas vanuses, nii poisid kui tüdrukud. Mäng on väga tuntud.
Mängijad jaotatakse kahte gruppi. Üks grupp läheb peitu. Ja teine grupp hakkab neid otsima. Need, kes peitu lähevad, peavad nooli tegema maa peale. Peidupaigast mõne meetri kaugusele peavad tegema lõpukasti.
Lõpukasti puhul peab märkima kauguse meetrites, umbes mitme meetri kaugusel sa oled. Kakskümmend meetrit võib lõpukastist kõige kaugemal olla. Kui teine grupp leiab esimese grupi üles, lähevad nemad järgmine kord peitu. Kui ei leia, otsivad veel järgmine kord.
Mäng õues.
Osavõtjaid vähemalt 4–6.
Vahend: kriit või mingi muu asi, millega on võimalik märkida nooli.
Osavõtjad jaotatakse kaheks. Ühed "otsijad", teised "peitjad". Peitjad liiguvad otsijatest kaugemale, kuid enda liikumisteekonna märgivad nooltega, mis on iga 10 m järel. Kui esimesed nooled on suured, siis viimane on väike, sest see näitab, et seal kuskil on peitjad end peitnud. Leidmise korral vahetatakse osad. (Mäng väga laial territooriumil.)
Me mängime "Serimuuvit" niimoodi, et meil peaks olema vähemalt 10 mängijat. Need jaotatakse kahte rühma ja sealt lihtsalt otsustatakse, milline rühm tahab otsida või milline rühm tahab põgeneda. Seda peaks mängima õhtul, sest siis on õues pime, aga päeval võib ka mängida. See mäng käib niimoodi, et üks rühm põgeneb ära ja peidab end ära, siis hakkab teine rühm otsima. Aga nad võivad alles siis tulla, kui on lugenud viiekümneni, ja siis hakkavad nad otsima. Ja kui nad kedagi näevad, siis hakkavad nad teda taga ajama, ja kui saavad kätte, puudutavad. Siis peab ta neid, kes otsivad, aitama.
Ma mängin Matuga ja Aveliga müstilisi sõjaväelasi, et meil on "powerid" näiteks: magmaelustajavõime, langenud sõjaväelaste võime, meteoriidivõime, vee-elustajavõime, tule-elustajavõime või metsade ja põõsaste kasvatamise võime. Me mängime aias, kus ühes kohas on kiik ja ronimiskoht. Seal me luurame teisi lapsi ja nad mängivad ka ainult, et nad pole meie tiimi liikmed või armee. Mina olen nende ülem ja ma panen oma sõdalased luurama teise kuninga armeed. Meile see mäng meeldib, sest ma olen mänginud seda mängu juba kaua aega. Ma laenan relvi oma sõpradele mängimiseks ja neile meeldib neid kasutada sõjas, sest mul on ainukesena Annikoru külas päris oda kujutis. Mul oleks nagu päris mõõgad ja kilbid, mida ma olen koos oma isaga teinud. Õhtul, kui ma pean koju minema, siis antakse mu relvad tagasi ja ma lähen koju. Kui mul on väga palju asju käes, siis Matu aitab mind neid koju viia. Siis ma saadan ta koju ja lähen siis ise koju ka.
Vähemalt peab olema kaks paari. Üks paar peidab, aga ta peab nooli tegema, et teine paar teaks, kus sa enam-vähem peidus oled. Ja kui sa arvad, et enam ei tee jooni, tee üks rist ja sa pead sinna ligidusse peitma.