"Uka, uka, mina priid" mängitakse nii: keegi loeb kas 100-ni või 150-ni. Teised lähevad peitu. Kui on ära loetud, siis hakkab ta otsima. Kui ta kedagi näeb, siis jookseb kas puu vastu või ukse vastu, kus mängu alustas ja ütleb: "Uka, uka, sina kotis." Tuleb hüüda selle isiku nimi. Kui see isik jõuab enne lugejat, siis see isik ütleb: "Uka, uka, mina prii." Kui esimene jääb kotti, siis võib ta lugeja asemel järgmisel mängul lugeda. Kui aga viimane lööb vastu seina ja ütleb: "Uka, uka, kõik on priid!" siis see esimene lugema ei pea. Kui viimane saab kotti, siis loeb esimene, kes kotti sai.
Õues mängime me tavaliselt "Priikat," see käib nii, et üks hakkab silmad kinni lugema näiteks 1-st 50-ni, teised jooksevad samal ajal peitu. Kui lugejal 50 täis saab, hakkab ta otsima ja kui peidus olija näeb, et teda ei nähta ja ta jõuab lugemispaigani joosta enne, kui teda märgatakse, siis jookseb ta sinna, lööb näiteks vastu puud või ükstapuha vastu mida (see on kokku lepitud juba enne mängu) ja kui ta jõuab teatud kohani, hüüab ta: "Mina prii." Aga kui otsija teda märkab enne jooksja kohale jõudmist, hüüab ta näiteks: "Mari kotis," ja kes kõige esimesena kinni lüüakse, see jääb järgmisena lugejaks. Kui ühtegi inimest kinni ei saada, jääb seesama mängija lugejaks, kes luges ennem ja üks peidusolija võib kõik need, kes on kinni jäänud, priiks lüüa. Võivad mängida nii poisid kui tüdrukud, parem oleks, kui mängijaid on palju ja mängitakse põhiliselt õues.
Mängija loeb sajani ja siis hüüab: "Tulen!" Teised mängijad peidavad samal ajal ennast ära. Kui mängija näeb kedagi, jookseb ta sinna paika, kus ta luges ja ütleb: "Uka-uka, Mart kotis!" Mart tähendab seda, keda ta nägi. Kui nägi Eget, ütleb ta, et Ege kotis. Aga kui peitja jõuab enne seda, kes otsib, ütleb: "Uka, Uka mina prii!"
"12 pulka" mängitakse, kus on 20 inimest. Üks on "pidaja", kes peab kaksteist pulka lahti lööma ja teine peab püüdma kinni. Teised lapsed peavad ära jooksma ja ära peitma. See pidaja peab üles leidma, siis ta läheb ja puudutab seda lauda, kus on 12 pulka peal. Ja kes tuleb viimasena, see peab need 12 pulka lahti lööma ja ütleb "uka-uka" kõigi eest.
"Kasti" mängitakse ükskõik kui mitme lapsega. Tuleb joonistada üks kast. Ja see kes on "pidaja", see peab otsima teised lapsed üles [ja kasti viima]. Kui mõni laps on kastis, siis võivad teised lapsed lehvitada, et nad pääseksid kastist ära ja [nood] võivad uuesti ära peita. Niikaua mängitakse seda mängu, kui kõik lapsed on kastis ja kes oli esimene, kes kasti sattus, see peab hakkama teisi lapsi otsima.
Inimesi peab olema umbes 7 või 6, kõik tulevad kokku ja üks nendest hakkab lugema, kes hakkab püüdma; aga teine, kes lööb lahti. Kui on lahti löödud ja esimene pole ühtki pulka kätte saanud, siis jooksevad kõik ära. Ja kes "pediks" jäi, hakkab neid püüdma. Kõik peidavad end ära ja kes pediks jäi, hakkab neid otsima. Kui ta näeb ühte, siis jookseb ruttu sinna, kus on mängukoht ja tukitab [e märgib] ta ära.
Üks laps läheb ukse taha. Teised, kes olid jäänud tuppa, peidavad ühe enda hulgast ära. Kui otsija tuleb ruumi, peab ta ära arvama, kes on kadunud? Järgmine otsija on peidusolija.
Mindi ühe puu või seina juurde, kus tähistati koht ristiga ära. Üks mängijatest läks seina juurde näoga selle poole. Teised jäid kõik tema selja taha. Üks selja taga seisjatest koputas seina juures olijale selja peale. Siis pidi mängur ära arvama, kes talle selja peale koputas, näidates käega kellegi peale. Sellelt, kellele näidati käega, pidi küsima, milleni ta peab jooksma. Talle öeldakse, näiteks 10 m eemal oleva puuni. Kui see koputaja oli tõesti tema, siis ta jookseb ise puuni, kui ei, siis ütleb: "Jookse ise!" Teised sel ajal, kui üks jookseb puuni, peidavad ennast ära. Otsija tohib alles siis hakata otsima, kui on tulnud puu juurest tagasi. Vahepeal, kui üks otsib teisi taga, võivad teised ennast vabaks lüüa, koputades 3 korda kohale, kuhu oli tehtud rist. Otsima hakkab uuesti see, kes leiti esimesena üles.
Üks mängijatest on püüdja, teised peidavad ära tema eest. Valitakse üks koht, kuhu mängijad peavad jõudma enne püüdjat. Seda kohta puudutades tuleb öelda oma nimi ja "mina prii". Kes aga ei jõua, siis püüdja katsub seda kohta ise ja ütleb: "Ukka, ukka, (nimi) kotis".
Paljud mängivad peitust. Seda mängitakse nii: üks laps loeb salmi ja nad loevad niikaua, kuni kõik välja saavad ja ainult üks pidama jääb. See poiss või tüdruk loeb aeglaselt sajani ja hakkab teisi otsima. Keda pidaja esimesena näeb, see jääb järgmisena pidajaks ja nii kordub see mäng lõpuni.
"Ukakat" mängitakse nii nagu peitustki. Loetakse salmi järgi, kes jääb otsima. Ta paneb käed silmade ette ja silmad kinni ning loeb sajani. Sellel ajal jooksevad teised mängijad peitu. Nurga taha, ukse taha, heki taha, kalda alla pikali, põõsastesse, puu otsa või koridori peitu. Keda nähtakse, see jookseb kiiresti kokkulepitud kohta ennast priiks koputama või ütleb: "Kop, kop, mina prii, uka, uka mina prii." Kui ta ei jõua ja pidaja ütleb: "Kopp, kopp, sina kotis, uka, uka sina kotis," siis, keda ta esimesena kotti lööb, [see] jääb järgmiseks pidajaks.
Selles mängus vaja palli ja osavust. Üks mängijatest lööb palli jalaga,see, [kes otsijaks jäi],peab palli tagasi tooma sinna kohta, kus löödi. Ja hakkab otsima teisi, kes peidus on. Kes esimesena kotti saab, see peab jääma, aga see, kes on veel peidus, see võib palli ära lüüa ja siis võib uuesti peitu minna. Niiakaua otsib, kuni kõik on "kotis". Esimesena, kes kotti sai, peab jääma ja otsima teisi.
Vaja on 12 pulka, lauda ja ümmargust pakku. Laud tuleb paku peale panna ja 12 pulka laua ühele poolele. Kes mängu välja mõtles, see lööb teisele laua poolele ja jookseb peitu. Kes on see (otsija), paneb kõik 12 pulka laua ühele poolele ja peab minema teisi otsima. (Keda esimesena nähakse, see lüüakse laua peaele koputades kinni, "koputatakse kotti") ja see peab välja tulema. Viimane mängija võib aga pulgad uuesti laiali lüüa, siis võivad kõik uuesti peitu minna otsija peab pulgad uuesti kokku korjama ja laua ühele poolele panema ja uuesti otsima minema. Kaks korda võib ainult lahti pulki lüüa, kes kolmandat korda lahti lööb see peab ise jääma. Teised peavad välja tulema. Ja mäng kordub kogu aeg.
Peitus on selline mäng, kus üks hakkab lugema ja teised peidavad ennast ära. Kes loeb ja kellegi leiab, selle lööb kinni: "Kopp, kopp, (selle nime hüüab) on kotis." Viimane või keegi ennem võib ennast priiks lüüa ja võib kõiki priiks lüüa. Kui see samane laps on kolmandat korda, siis ei tohi kõiki priiks lüüa, muidu jääb see, kes kõiki priiks lööb. Kui keegi kõiki priiks ei löö, siis see, kes ennem kotis, jääb seina äärde lugema ja otsima, nagu eelmine mängija.
Mängitakse nii, et keegi paneb silmad kinni ja loeb kümme, kakskümmend, kolmkümmend ja edasi kuni sajani, siis läheb silmad kinni otsides. Kui ta kedagi haarab ja ta tunneb selle lapse ära, siis ütleb ta nime, ja kui lapse nimi oli õige, läheb see laps sinna ise lugema, aga kui ütleb selle lapse nime valesti, siis läheb ta ise uuesti lugema. Kui ta arvab, et keegi on maas või kuuleb, siis võib ütleda: "Keegi on maas." Kui keegi on maas, siis see jääb lugejaks, aga kui keegi ei ole maas, siis tema ise jääb uuesti lugema.
Määratakse otsija ja pannakse silmad kinni nurka lugema (loeb niipalju, kui otsijad on määranud, näit: 50, 40, 60 jne. Kuni lugeja on lugenud, läheb ta teisi otsima. Keda esimesena leiab, jääb pidajaks ja otsib kõik üles ja siis läheb mäng edasi ja lõppeb siis, kui kõik on sellest mängust tüdinenud.
Peitust võib mängida mitmekesi, üks peab olema pidaja, kes teisi otsib. Kui palju pidaja loeb, see on kokkulepe. Kui niipalju on ära loetud, siis läheb ta teisi otsima, keda ta esimesena leiab, see on pidaja.
Üks inimene peab olema otsija. Teised peavad siis peitu minema, kui tema loeb. Otsija peab lugema kindlas kohas ja täpselt nii palju, kui on kokku lepitud. Kui otsija läheb otsima ning kedagi peitjatest näeb, siis jookseb ta oma lugemiskohta ja ütleb: "Kop-kop, Mari kotis." (Mari oli näide.) Ta peab sinna koputama, kus ta luges, muidu ei ole aus. Siis, kui peitja jõuab esimesena lugeja kohta, koputab tema nii: "Kop-kop, mina prii!" See, kelle otsija kõige ennem leiab, hakkab järgmisena lugema.
Alguses võetakse tavaline luud. Pannakse rusikaid kordamööda, kuni jõutakse otsani, kes on kõige otsas, on pidaja. Üks mängijatest lööb palli lahti ja kõik, ka lööja, jooksevad peitu. Pidaja toob palli oma kohale tagasi ja hakkab otsima. Kui näeb näiteks (kedagi) Peetrit, siis pidaja ütleb ja koputab palli peale: "Kopp, kopp, Peeter kinni!" Ja siis peab Peeter välja tulema. Aga kui pidajat palli juures ei ole, jõuab keegi veel selle lahti lüüa.
On peamiselt sünnipäevamäng. Üks mängijatest on lugeja, ta loeb umbes 100-ni, siis läheb teisi otsima. Otsib, kuni leiab esimese. See on järgmine kord otsija.
Jooksed peitu, üks akkab otsima ja kui sind näeb, pead jooksma sinna, kus mäng algas. Kui jõuad ennem, siis koputad 3 korda ja ütled: "Uka, uka, mina prii." Aga kui jõuab teine, siis koputab tema sinu kinni. Ja sa jääd lootma teisele mängijale. Kui ta tuleb, teeb samuti.
Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti. Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“. Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“.
„Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“.
See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni.
Täisviide
EFA I 168, 92/3 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kas sina, vana tatinina, oskad seda parandada?“ Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal.
Täisviide
ERA, DK 135, 3 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013).
No ikka peitusemäng oli põhiline. Mängisime „12 pulka“. See oli põnev ja nõudis kiirust. Otsisime 12 pulka, leidsime lauajupi ja puuhalu ja oligi kõik. Kes peab otsima hakkama? Selle tegime kindlaks lugemisega: „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Seda tegid sina, väike tatinina.“ Siis astus lugeja hooga lauaotsale nii, et pulgad lendasid igasse ilmakaarde. Mida kaugemale, seda parem. Siis oli aega rohkem peidukohani jõuda, kuni otsija pulki korjas. Kui pulgad uuesti lauale pandud, võis hakata otsima.
Täisviide
EFA I 169, 101 < Nõo khk., Meeri k. < Narva l. < Puhja khk., Engo k. – Helle-Maia Sonn, s. 1943 (2014).
Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa.
Täisviide
EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013).
Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud.
Täisviide
EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013).
Mäng. On 6-10 või enam last. Määratakse, kes on "elevant". Tuba on pime, elevant hakkab püüdma lapsi ja kui kinni saab, peidab elevant lapse ära. Teised tulevad otsima. Elevant püüab seni aga teisi. Kui kõik on käes, on esimene laps elevant. Kui aga see oli ära põgenenud, on teine.