Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: "Tulen!"). Priiks löödi sõnadega: "Uka-uka, mina prii." Suvine õuemäng.
Suvel vanaema juures oli vahva koeraga peitust mängida. Vanaemal oli hästi tark ja tore koer nimega Vudi. Mina peitsin ennast tahatuppa kusagile ära. Vanaema küsis koera käest: "Kus Triin on? Otsi üles!" Koer jooksis kohe tahatuppa. Ju ta ikka lõhnast kohe ära tundis, kus ma parasjagu peidus olin, aga ta mängis ilusasti kaasa. "Otsis" ühest ja teisest kohast, enne kui õige koha juures haukuma hakkas ja mind üles "leidis". See mäng oli üks suuri lemmikuid nii minu kui ka Vudi jaoks.
Üks mängija loeb sajani, teised lähevad samal ajal peitu. Eesmärgiks oli joosta mingi kokkulepitud koha juurde, milleks tavaliselt oli küüni sein, ja lüüa ennast priiks: "Uka-uka, mina prii!" Kui aga lugeja jooksjat märkas ja enne sellessamas kokkulepitud kohas küüni seinal jõudis mängija kinni lüüa, näiteks: "Uka-Uka, Triin kinni!", siis hakkas mäng otsast peale ja kinnilöödud mängijast sai lugeja. Mängiti enamasti siis, kui oli rohkem lapsi.