Vahepeal mängin ma tõesti üksinda. Mängin siis sõda või pangaröövi. Sõda käib nii, et võtan suusakepi ja lasen nagu niisama. Pangarööv käib nii, et olen õues, tulen tuppa, kuulikas käes, teen mõne paugu, siis sahtli lahti ja võtan sealt mänguraha.
Päris-päris väikestena panime SUVEL telgi püsti ja viisime sinna kõik oma barbie'd, muud nukud, riided ja mööbli. Nii me siis mängisime nendega, värvisime päris juuksevärvidega päid neil ja pärast lõikasime (omast arust tegime umbed soengud) ja vannitasime nukke. Muidugi meeldis meile hirmsasti tekkidest onne ehitada, tegelikult oli ehitamise ja disainimise rõõm suurim, pärast polnud seda kellelegi enam vaja. Päris palju sai poodi mängitud, kooli ja ka arsti. Meil oli vanemate käest küsitud päris nõelaga süstlad ja nii me siis süstisime kõik pehmed mänguasjad vett täis...:) Talvel, kui paks lumi maad kattis, meeldis meile metsas sõda mängida. Enamus meist olid plikad, sest poisid arvasid, et see on lahja. Aga meil olid poiste tagant "varastatud" päris mängupüstolid. Me muudkui jooksime, karjusime ja püherdasime kraavides... see oli lõbus. Tahaks tagasi neid aegu, mil kogu aeg sai ainult mängida. Nüüd aga pole enam mängudeks aega.
Ma mängin Matuga ja Aveliga müstilisi sõjaväelasi, et meil on "powerid" näiteks: magmaelustajavõime, langenud sõjaväelaste võime, meteoriidivõime, vee-elustajavõime, tule-elustajavõime või metsade ja põõsaste kasvatamise võime. Me mängime aias, kus ühes kohas on kiik ja ronimiskoht. Seal me luurame teisi lapsi ja nad mängivad ka ainult, et nad pole meie tiimi liikmed või armee. Mina olen nende ülem ja ma panen oma sõdalased luurama teise kuninga armeed. Meile see mäng meeldib, sest ma olen mänginud seda mängu juba kaua aega. Ma laenan relvi oma sõpradele mängimiseks ja neile meeldib neid kasutada sõjas, sest mul on ainukesena Annikoru külas päris oda kujutis. Mul oleks nagu päris mõõgad ja kilbid, mida ma olen koos oma isaga teinud. Õhtul, kui ma pean koju minema, siis antakse mu relvad tagasi ja ma lähen koju. Kui mul on väga palju asju käes, siis Matu aitab mind neid koju viia. Siis ma saadan ta koju ja lähen siis ise koju ka.
Kevaditi, kui paljud vahetundides õues käivad, avatakse peale välisukse veel rõduuks. Ikkagi tekkis tunnikella helisemise ajal sissepääsude juurde inimpilv. Kui olime vahetundides käbisõda mänginud, oli tunni alguses hoog veel sees ning taskud lahingumoona täis. Liigseks osutunud käbid loopisime tavaliselt õpilaspilve sisse. Seejärel võis kuulda paarikümne sekundi jooksul mitmehäälset kisa.
Kui olin päris väike, elasime veel suurtes majades. Poisid mängisid vahepeal sõda, kus püssiks oli veeprits. Tüdrukud mängisid sel ajal täiskasvanud naisi, kes on lastega sõjaajal kodus. Koduks oli meil maja ees olev liivakast. Meie käisime vahel mehi lahinguväljal vaatamas ja mehed käisid vahepeal omakorda kodus.
Sai mängitud ka sõda. Neid mänge mängisime muidugi koos poistega. Kui kellegi maha tahtsid lasta, pidi ütlema nt "ta-teet, ta-teet". Siis oled pihta saanud. See, kes pihta sai, pidi umbes 5 min lamama, siis võis püsti tõusta ja edasi mängida.
Sõda ja rinde üleminek tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud.
1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid valgustusraketid, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti punased, rohelised ja kollased signaalraketid, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk, kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada.
Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et mürske, miine ja käsigranaate torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva.
Täisviide
EFA I 168, 151 < Tartu l. < Keila khk., Keila l. < Tallinn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013)
Kui ema ja isa tööl olid, siis meie lapsed mängisime kolhoosi karjapidamist. Selleks olid meil suured kuusekäbid lehmadeks, väiksemad kuusekäbid vasikateks ja männikäbid lammasteks. Puuokstest tegime karjakoplid ja panime sinna lehmad ja vasikad sisse. Lambad olid eraldi aias. Panime aeda purgiga vett joogiks ja rohelisi heinatutte söögiks. Siis me söötsime ja jootsime neid käbisid ühekaupa ja seejärel panime ühte aianurka magama. Vahel läks aed katki ja lehmad läksid kiini (jooksu). Lambaid pügasime mängult ja enne seda pesime veega, et vill oleks puhtam. Õhtupoole hakkasime lehmi lüpsma ja piima kurnama. Nalja sai, vahel läks piimanõu ümber, siis oli riid majas. Aedu oli mitmeid, elumaja otsas sirelipõõsaste juures. Sirelilehtedest tegime suus hammaste abil erimustreid ja riputasime lehti aia peale. Kõige hullem oli see, kui hommikul õue minnes selgus, et kanad olid meie karjaaiad ära lõhkunud ja käbid laiali siblinud. Tuli uuesti alustada. Vennad meisterdasid endale puust püssid ja mängisid marjapõõsaste vahel sõda, tulistamist. [JOONISED: lehmad, vasikad lambad; sirelilehtede mustrid]
Täisviide
EFA I 170, 67/9 < Hageri khk., Kohila al. < Räpina khk., Leevaku k. – Eha Asperg, s. 1939. a. (2013)
Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees-, taga- kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: „Põmm, Anu!“ või „Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks.
Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatud, õigem oleks öelda vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis.
Täisviide
EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid.
Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli!
Täisviide
ERA, DK 130, 7 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013).
Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.
Täisviide
ERA, DK 115, 12 < Pärnu l < Pilistvere khk, Türi v, Kurla k - Raivo Kaik, s 1946 a (2013)
Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.
Täisviide
EFA I 168, 89 < Vaivara khk., Narva-Jõesuu l. < Lüganuse khk., Varja k. - Ülle Saharov, s. 1956. a. (2014).
Poisid mängisid palju sõda, kus olid sakslased ja venelased, laskmine ja vangide võtmine. Jooks käis ümber majade, puuriitade ja kuuri. Oli kõva kisa, kõlas vene- ja saksakeelseid käsklusi. Vange natuke ka piinati: seoti käed selja taha kokku ja siis neid käsi tõsteti üles. Päris hulluks asi ei läinud, kui vang ikka hädaldama hakkas, lasti ta käed vabaks.
Poistel olid kõigil püssid, valdavalt ise tehtud, sest poest polnud eriti saada. Minu vennale saagis isa lauajupist automaadi, mis nägi päris ehtne välja.
Tüdrukutele oli sõjamängus ette nähtud sanitari/medõe roll, aga kuna keegi ei tahtnud haavata saada, siis läks tüdrukutel passimine igavaks ja nad lahkusid sellest mängust. Poisse see ei seganud, eks tüdrukud olidki selleks mängu lastud, et nad ei viriseks ja tunneksid end ka osalistena mängus (ise teavad, kas mängivad või ei mängi).
Täisviide
ERA, DK 117, 5 < Järva-Jaani khk., Metstaguse k. < Vändra khk., Vändra al. - Urve Jürjets, s. 1961. a. (2013).
Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.
Täisviide
EFA I 168, 197 < Haapsalu l. < Kose khk., Kose v., Liiva k. - Maie Matvei, s. 1957. a. (2013).
Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus - oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.
Täisviide
EFA I 168, 194 < Haapsalu l. < Kose khk., Kose v., Liiva k. - Maie Matvei, s. 1957. a. (2013).
Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.
Täisviide
EFA I 168, 194 < Haapsalu l. < Kose khk., Kose v., Liiva k. - Maie Matvei, s. 1957. a. (2013).
Mängitakse väljas, osavõtjad jagunevad kahte leeri. Kumbki pool püüab teist teatavalt maa-alalt ära ajada, tarvitades sõjariistaks käbisid. Kes vastasleerile nii lähedale läheb, et vahe on vähem kui 7 sammu, kõrvaldatakse mängust.
Täisviide
ERA II 88, 24 (13) < Kadrina khk., Undla v., Päri as., Hallika t. – Mihkel Saks, s. 1920 (1935)