Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii - teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti - kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik.
Täisviide
EFA I 168, 65/6 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Lõigata niisugune kepp, millel palju oksi küljes on. Oksad jätta külge 3–5 cm pikkuselt. Võtta üks 7 cm pikkune hark ja lõigata lõhki. On see tehtud, siis tuleb see kepp, millel oksad küljes, maa sisse torgata. Mängijaid võib olla 2–4. Tuleb igal mängijal teha endale väike konksuga hark. See on „hobune“. Üks mängijaist võtab mõlemad hargi katkilõigatud osad ja viskab enda ette maha. Kui pulga osad kukkusid seesmiste pooltega maha, või välimiste pooltega, on õigus oma „konksuga hobust“ panna konksupidi rippuma kepi alumise oksa otsa. Aga kui hargi osad kukuvad nii maha, et üks välimise poolega, teine sisepoolega, ei saa ta oma hobust oksa pääle panna. Kui üks on oma korra harke visanud, viskab teine. Iga kord, kui hargid õigesti maha on kukkunud, paneb viskaja oma hobuse ühe oksa jagu kõrgemale. Kel hobune juba viimase oksani on jõudnud, võib lasta hobusel taevas saia süüa. Oma soovi järgi võib teisel mehel lasta kolm korda harke visata, et oma hobust ka kõrgemale ajada. Siis laseb mängija, kel hobune taevas, hobusel taevast maha tulla. Iga õige hargiheitega tuleb hobune ühe oksa jagu madalamale. See jääb võitjaks, kes ennem taevast maha jõudis.
Täisviide
ERA II 103, 430/2 (5) < Setu, Vilo v., Truba k. – Aleksander Kelgumäe, Truba algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Osavõtjaid kaks last. Mängida võib toas kui ka väljas. Tehakse kas kase- või lepavitsast kärbis ja kaks väikest konksu. Pääle selle lõigatakse umbes 6–7 cm pikkune ja 6 mm–1 cm jämedune oksajupp pooleks. Mänguosalised viskavad neid vaheldumisi üles: kui kukuvad mõlemad lõikepinnaga peale, siis ülesviskaja paneb oma konksukese madalamale kärbiseoksale. Siis viskab teine. Kui aga oksajupi üks lõikepind ainult pääle tuleb, siis konksu ülespoole ei asetata. Konksu asetatakse ülespoole ka, kui mõlemad ümarikud pooled peale juhtuvad. Korraga on kummalgi mänguosalisel ainult üks vise. Konksude asetus on aste-astmelt kõrgenev ja samuti alanev. Kui üks jõuab kõige kõrgemale kärbise oksale, siis on ta „Riiga“ jõudnud ja hakkab alla tulema. Kumb mänguosaline ennem „Riiga“ ja säält koju jõuab, on võitnud.
Täisviide
ERA II 103, 307/8 (13) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Säetakse lepaoks püsti ja lõigatakse need suured oksad küljest ära, nii et jäävad pikad oksatüved külge. Lõigatakse ümarik puu ja see lahastatakse pooleks, siis tehakse veel konksukesed, niimitu tükki kui on mängijaid. Siis panevad selle ümariku lõhestatud puu ilusasti kokku ja viskavad selle maha. Kui kukkudes tulevad peale mõlemad lõhestatud pooled, siis paneb see oma konksu oksale. Kui tulevad ka mõlemad koorega pooled peale, siis pannakse ka edasi. Kui läheb hästi, nii et saad edasi, siis võib uuesti visata, aga kui tuleb peale üks koorega ja teine lõhestatud pool, siis ei saa sa edasi, vaid pead teisele andma visata. Nii mängitakse, seni kuni oksad on kõik läbi käidud ja kes saab kõige enne oma konksuga kõige ülemise oksa külge, see on taevas – võidumees.
Täisviide
ERA II 102, 782/3 (2) < Põlva khk., Aleksandri v., Väimela as., Zeeno t. – Marta Zeeno, Väimela algkooli õpilane < Juulie Zeeno, s. 1887 (1935)
Võetakse 7–8 puupulka, kooritakse – mõni jäetakse valgeks, mõni triibuliseks. Keerutatakse käte vahel, siis lastakse maha kukkuda. Missuguse keegi saab, sellele lõigatakse kas päitsik härg, küüdik härg või valge härg. Sellest, missuguse keegi saab, vaadatakse, missugused jäävad pidama – kas valged pooled või mustad pooled.
Täisviide
ERA II 108, 183/4 (7) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Võetakse paraja pikkusega oksline kepp, pistetakse püsti maha. Siis tehakse neli konksi, need on „härjad“. Üks on must, teisele jutt selja pääle, kolmandale tehakse rist ja neljas on valge. Must on Mustu, jutiga Küüt, ristiga Ristu ja valge on Vall. Siis tehakse veel üks pulk – see lõigatakse pooleks. Nüüd hakkab mäng pääle. Lastakse pulk ülevalt alla kukkuda: kui mõlemad mustad pooled pääle jäävad, siis pannakse Mustu esimesele oksale, kui valged pooled peale jäävad, siis pannakse Vall, kui pooled jäävad risti – Ristu, ja kui üks pool on valge, teine must, siis Küüt, jne., kuni jõutakse ladvani. Kes kõige enne jõuab, on võidumees.
Täisviide
ERA II 96, 372 (1) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Seda mängu mängivad harilikult karjased. Võetakse oksline kepp ja lõigatakse oksad lühikeseks ja pannakse püsti. Mängijaid peab olema vähemalt kaks. Siis mängijad teevad enestele pisikesed konksud, neid kutsutakse „hobusteks“. Võetakse pisike ümmargune puupulk, see aetakse lõhki ja tehakse ristid peale. Esiteks pannakse mõlemad konksud alumisele oksale ja teine võtab need puupulgad ja paneb vastamisi ja hoiab otstest kinni ning laseb maha kukkuda. Kui neil on maas ühtemoodi pooled, siis saab laskja hobuse ühte jaama edasi panna, aga kui on teine pool teistpidi, siis ei saa. Kui teine tahab teisel mängu segamini ajada, siis ütleb: „Must kass, nõia rist!“ Kui teine on lasknud, siis laseb teine. Nii kestab see mäng, kuni üks on juba üleval viimases jaamas. See on siis võitnud.
Täisviide
ERA II 105, 169/70 (1) < Martna khk. ja v. – Helmi Juhkental, Rannamõisa algkooli õpilane (1935)
Võetakse üks okstega kepp. Teine kepp lõigatakse umbes 5 cm pikkuselt kaheks pooleks. Okstega kepp torgatakse maha püsti. Lapsed istuvad selle kepi ümber ringis. Üks laps võtab need kaks lõhkist pulka. Paneb neil laiad pooled vastamisi ja laseb maha kukkuda. Kuimitu laia poolt ülespoole jääb, nii palju saab see laps oma konksu edasi panna. Siis tuleb järg järgmise kätte. Kes oma konksuga kõige enne kepi tippu ja säält alla jõuab, selle linn põleb kõige vähem ära, aga kes kõige viimaseks jääb, selle linn põleb täiesti ära ja ta on ühtlasi mängus kaotaja.
Täisviide
ERA II 104, 412/3 (6) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Kopli t. – Elmar Juhannes Nokk, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängitakse suve ajal ja väljas. Mängijateks on kaks ehk kolm last. Mängu juures tarvitatakse haralist puuoksa ja kahte kloppi, mis üheltpoolt on mustad ja teiseltpoolt valged. Kloppisid saab hästi teha puust. Võetakse koorega ümmargune lepa- või toomingapuu pulk, umbes 10 cm pikk, ja lõhestatakse see pikuti pooleks – siis saamegi vajalikud klopid.
Haraline pulk lüüakse maha püsti. Veel tehakse puuokstest kaks konksu, mis hobuste aset täidavad. „Hobused“ tehakse teine must ja teine valge, kui aga on kolm mängijat, tehakse üks „hobune“ musta- ja valgekirju. Haraline puu on „Riia tee“, „hobused“ on „Riiga sõitvad setukad“. Iga mängija võtab endale ühe hobuse. Kui kõik vajalikud asjad on valmis, võtab üks mängijaist klopid ja viskab need üles. Vaadatake, kuidas nad alla kukuvad: kui näiteks nii, et valged pooled on üles, ja valge „hobune“ on selle käes, kes viskas, siis saab see viskaja oma „hobuse“ „Riia tee“ harule panna, ja just kõige alumisele. Kui aga sel ei olnud valge hobune, või juhtus mõni teine hobune, kas kirju või must olema, siis peab klopid järgmisele andma. Mäng seisab just selles, et kui klopsid kukuvad just nii, kuidas on „hobusegi“ värv, siis saab edasi sõita. Klopid võivad kukkuda järgmiselt: kaks valget poolt korraga ülespoole; kaks musta poolt korraga ülespoole; korraga üks must ja teine valge (see käib siis kirjule hobusele). See mängija, kes oma hobusega kõige ennem jõuab haralise kepi tippu, on võitja. Tähendab, tema hobune oli väledam jooksja, ei olnud „setukas“, teised aga on „setukad“. Kui mäng läbi, hakatakse soovikorral uuesti mängima. Uue mängu alul võivad mängijad omavahel hobuseid vahetada.
Praegusel ajal mängitav lastemäng.
Täisviide
ERA II 89, 67/70 (38) < Tapa l. < Virumaa, Vao v. – Leida Böckler, Tapa ühisgümnaasiumi õpilane (1935)