1
30
238
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Olen sündinud 15. nov. 1942. a. Tartumaal Ropka vallas Kivikaevu talus. Isa oli saanud 25+5 ja küüditatud Arhangelskisse. Meid oli 3 õde, mina kui kõige pisem olin viidud vanaema juurde Tartu lähedale Räni külla, sest vanaemal oli lehm. Keskmine õde viidi Tallinna isa venna, Oleviste kiriku pastori peresse. Hiljem küüditati ka onu ning õde kasvatasid tema naine ja naise vanemad. Kõige vanem tütar jäi ema juurde ja rändas temaga koos ühest keldrikorterist Tartus teise.
Varasest lapsepõlvest mäletan õhtuid, kui polnud veel päris pime ja peeti videvikku. Vanaema laulis väga ilusasti ja palju. Mäletan laule: "Lilla istus vangitornis", "Ameerikamaal üks usklik ema kord elas väikese tütrega“ – kus suri ema ära, väike tütreke läks ema otsima rongiga, ja küsimusele, kuhu ta läheb, vastas ta, et taevasse oma ema juurde. Veel oli laul, mis mind alati nutma pani: "Kaugel, kaugel paksu metsa sees…“ – kus elasid kaks jänest, toitsid end nad halja heinaga, orust vett nad jõivad, tuli aga kuri jääger ja lasi jänkud maha.
Väga palju jutustas vanaema vanu jutte ja üksteisele mõistatuste esitamine oli ka videviku ajal üks meelistegevusi. Hiljem tulid ettelugemised. Mäletan hästi Theodore Dreiseni "Ameerika tragöödiat“, mida loeti. Mina õppisin varakult lugema raamatu "Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi hane seljas" järgi. Kui vanaema läks õhtul lehma lüpsma, tahtsin nii väga teada, mis sai edasi, ja nii hakkasin ise lugemist edasi pusima.
Kasvasin üksiku lapsena vanade inimeste juures, teisi lapsi nägin harva. Mu heaks sõbraks oli minust ehk kümme aastat vanem ingerisoome rahvusest noormees Robert Heimonen. Tema vanemad olid põgenedes hukka saanud, kui meie-lähedast maanteed pommitati. Lapsed, neid oli kaks, olid kasulasteks võetud – poiss meie perre ja tütar, natuke vanem Aino, vanaisa venna peresse. Temaga mängisime lauamänge: "Poomine“ – see oli nii, et mõtlesid ühe sõna, kirjutasid selle esimese ja viimase tähe ja siis pidi teine mängija pakkuma tähti. Kui ta sai õiged tähed öeldud enne, kui kõik vajalikud "võllapuu" elemendid täis said, jäi ta ellu, vastupidisel juhul oli ta "üles poodud“. Otsisime siis pikki ja keerulisi sõnu.
[JOONISED]
Veel oli „Trips-traps-trull“ – küllap seda teavad kõik. Natuke põnevam on „Laevade pommitamine“, kus teatav arv laevu oli joonistatud ja teine pidi neid püüdma põhja lasta.
[JOONIS] Laevade arv ja suurus olid kindlad: 4 – 1, 3 – 2, 2 – 3, 1 – 4, ja teine siis kompas oma ütlemistega teise laevu, kuni ta ütles tühja, siis hakkas teine küsima.
Veel mängisime kaarte: "Viis lehte", "Potkitnoi" trumbiga ja ja trumbita. Lauamängudest "Ümber maailma reisi" ja tamkat ja malet.
Veel mäletan, et meil oli tilluke "Moskvitš" raadio, väga olid oodatud kuuldemängud ja üks kord nädalas soovikontsert. Aga teatud ajal (kl. 21), kui tuli "Ameerika Hääl", istus vanaisa, kõrv raadio küljes, ja kuulas. Siis me ei tohtinud hingatagi, kuigi harva oli sealt peale hirmsa ragina midagi kuulda. Mul on meeles, et laupäeviti pidas jutlust keegi Konrad Veem.
Koolis hakkasin ma käima Soinaste algkoolis, mis asus 3–4 km kaugusel Soinaste raudteejaama juures. Oli üks suur klassiruum ja kõik lapsed, meid oli ehk paarkümmend, olid ühes ruumis. Õpetajaks oli väga lahke pr. Murumaa. Mäletan, et kooli algul lasti igal lapsel laulda, et teada saada tema lauluoskust. Teised lapsed laulsid ikka lastelaule. Mina aga ei saanud aru, miks õpetaja muigas, kui mina laulsin: "Mäe otsas kaljulossis elas mul üks armuke, lossihärra ainus tütar oli minu kallike…". Igal lapsel oli oma lõunaleib kaasas ja õpetaja keetis suures pajas vaarikavarreteed, mis oli ilus punane ja maitsev. Vahetundide ajal mängisime ringimänge: "Kes aias", "Üks peremees võtab naise“ jne. Mäletan, et kõik lapsed käisid käest kinni hoides ringi ja laulsid. Üks laps oli ringi sees ja tal oli käes mingi pael või vöö. Refrääni ajal: „Nüüd sulle kosjad köidan, oi valle-ralle-raa, ja sind omaks võtan, oi valle-ralle-raa!“ heitis ta vöö kellelegi lapsele kaela ja teise lapse võttis ta "omaks". Seistes selle lapsega vastamisi käest kinni hoides, kappasid nad ühest ringi otsast teise ja tagasi, läksid siis uuesti ringi ja see laps, kellele heideti vöö kaela, jätkas ringi sees käimist, ja nii mäng jätkus. Kevadel, kui olime vahetundidel väljas, mängisime peitust, trihvaad, keerukuju, mädamuna, keksu, rahvastepalli jne. Veel olid „Kapsapea“, „Tagumine paar välja“, „Hundid-lambad“.
Suvevaheajal tuli mulle seltsiks maale minust pool aastat vanem täditütar Mall Tartust. Temaga mängisime kodu, poodi, arsti jne. Rahadeks olid meil sireli lehtedest tehtud rahad. Murdsime lehe kokku ja tegime neile hammastega mustrid peale. Vastavalt teatud mustrile olid raha suurused. Veel olid meil oma talud ja kariloomad. Meil oli majal ees veranda ja selle alune tühi. Siis seal trepi all olidki meie talud. Loomad tegi meile Robi puupulkadest-tammetõrudest. Majad ja metsad ehitasime liivast, okstest, lilledest.
Soinaste koolis käisin 5. klassini, sest see oligi vaid 4-klassiline. Siis läksin elama Tartusse Anne-tädi juurde. Tema oli mu ema vanem õde ja töötas kogu aeg kuni pensionini Tartu alumiiniumivabriku pearaamatupidajana Võru tänaval. Nääripeol nende tehases mäletan, et lugesin näärivanale:
"Astuge julgesti Eestimaa pojad,
kellel kulmud kuumavad tööst,
kellel südamed rindades soojad,
selginud sihid silmade ees."
Kooli läksin Tartu 10. 7-klassilisse kooli Vanemuise tänaval vana Vanemuise vastas, sest tädi elas seal lähedal Pälsoni ja Aia tn. nurgal uues alumiiniumvabriku tööliste majas. Mäletan, et kõikjal olid varemed ja õhtuti ei juletud väljas käia. Vanemuise varemetes pidi olema vorstivabrik ja seal pidi tehtama inimlihast vorsti! Anne-tädi elas üksi, oli nn. vanatüdruk ja väga range. Nutsin sageli õhtuti ja mõtlesin, et praegu läheb vanaema lehma lüpsma jm. Igatsesin väga vanaema juurde ja igal laupäeval läksin maale.
Selles koolis enam ringimänge vahetunnil ei mängitud, vaid kevadel, kui sai õues olla, mängiti rahvastepalli. Küll aga koolipidudel. Tantsimine sel ajal küll veel polnud moes. Selles eas tantsiti "Rukkilõikust": „Me lähme rukist lõikama – kes tahab vihku võtta? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie hulka heita?“ Siis otsiti omale paarilist: „Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma, ja mina leidsid ja sina leidsid, kes hooletu, jäi ilma.“ Kuna seal olid juba lapsed 7. klassini, siis oli see tants väga hea võimalus oma sümpaatiaid välja näidata. Veel tantsiti "Rits-rats, rundipum, selle laulu lapi lapsed meile tõid" jne. Kaua ma tädi juures ei elanud, vanemates klassides hakkasin käima Ränilt, see polnud eriti kaugel Soinaste bussipeatusest ja sealt sai juba bussile.
Kuna kool oli kahevahetuseline ja tuli käia üsna õhtul pimedas, siis ootasime alati üksteist ja läksime koos. Räni külast käisime tol ajal neljakesi. Üks kole koht oli tiisikusravila park. See oli tihe kuusemets paremal pool maanteed linna serval. Seal hirmutas meid üks "liputaja" ja olevat juhtunud muudki koledat.
Suviti käisime lehmadega karjas, seal, kus on praegu Lõunakeskus. Peres tohtis olla üks lehm, aga kohti, kus karjatada, ei olnud. Käisime siis, lehm ketiga käe otsas, mööda kraavikaldaid. Kui siis lehmad sõid, mängisime, needsamad neli tüdrukut, kes me koos koolis käisime, kaarte, tegime lõket, küpsetasime lõkkes kartuleid ja õunu.
Siis tuli juba keskkool –Treffneri Gümnaasium – siis ta oli Tartu I Keskkool. Vahetundide ajal nüüd ainult jalutati ringis ja koolipidudel olid juba päris tantsud. Kuna olin nüüd juba suur tüdruk, käisin vanaisal abiks kolhoosis normipäevi teenimas kergematel töödel – heina riisumas, sisseveol heinaküünis heinu tallamas jne. Kuna rahapalka kolhoosist ei saanud, viis vanaema piima igal hommikul Tammelinna linnaprouadele. Olid kindlad kohad ja nüüd pidin mina suvevaheajal seda tegema. Püüdsin võimalikult vara hommikul seda teha. Häbenesin õudselt oma kolisevat jalgratast piimanõudega. Kartsin, et kohtan mõnda koolivenda! Mäletan öiseid suhkrusabasid, üks tädi elas Väike-Kaare tänaval ja teatas meile, millal hakatakse suhkrut müüma, siis pidime kogu perega platsis olema.
Mu lapsepõlv lõppes üsna ruttu. Vanaisa juurde tuli elama onu – nende noorem poeg oma perega – ja mina osutusin siis üleliigseks. Hakkasin lõpuklassides koolis käima Nõost rongiga – seal oli tol aja elupaiga leidnud minu ema. Igatsesin nii väga vanaema, aga kui vahel läksin peale kooli teda vaatama, siis leidis onu, et käib siin ainult söömas, mingit kasu tast pole. Nõos oli meil vilets väga külm korter, hommikuti oli vesi köögis ämbris jääs talvel. Mul polnud enam oma nurka, ema armastas minu riideid kanda ja lihtsalt selle pärast läksin kohe 18-aastaselt mehele. Tuttavad me eriti polnud. Mu tulevane õppis Tallinna Ehitustehnikumis ja oli suveks praktikale suunatud Tõravere observatooriumi alustatavale ehitusele. Kohtusime mõned korrad Nõo rahvamajas, vanasti oli maal peale iga kinonäitust tants. Sealt siis saatis ta mind paar korda koju. Vahetasime aadressid ja vast kirjavahetus oli see, mis otsustas. Olime mõlemad virgad kirjutajad. Abiellusime, peale lõpetamist suunati ta tööle Tudulinna sovhoosi. Sinna metsade sisse läksimegi siis elama. Paar aastat saimegi elada ja siis võeti ta vene kroonusse. Seni oli ta millegipärast pikendust saanud, aga nüüd äkki pikendust enam ei tulnud ja jäin vastsündinud pojaga üksi. Töötasin sovhoosis raamatupidajana, õppisin Mõdrikul kaugõppes, väga raske oli.
Sovhoosi tuli uus agronoom. Ta pandi elama minu kõrvalkorterisse ja kuna ta oli veel vallaline, oli temast mulle suur abi. Temal oli kasutada sovhoosi "Willis", nii ta siis hakkas mind tööle viima ja tooma ja siis läkski, et minu esimene abielu lõppes ilma, et ma oleks oma poja isaga eriti tuttavaks saanud. Meie majas elas teisigi noori inimesi ja siis hakkasime me õhtuti koos käima meil, sest minul oli suurem kahetoaline korter. Põhiliselt mängisime kaarte, eriti „Bismarki“. See on üsna huvitav paljude käikudega mäng, vahel läks mäng välja hommikuni.
Elektroonilised ja videomängud ei ole minuni jõudnud.
Praegu, kui olen üksinda, loen väga palju. Kuna enam raamatuid osta ei jõua, toon neid Pala raamatukogust iga kahe nädala tagant, kui Sven koju tuleb. Veel olen avastanud uuesti ristsõnad, need kisuvad kaasa, ei saa arugi, kui on tund möödunud. Otsin arvutist vastuseid ja veel meeldib väga mälumängu vaadata: vahel on mõni vana või murdesõna või midagi muud sellist, mida mängijad ära ei arva, mina aga tean. Hasartmängudega õnneks kokkupuude puudub.
Vaat nii – lastemängudest ei ole minu kirjutises küll suuremat, kuna kasvasin üksiku lapsena. Kuna aga te lahkelt lubasite "meenutada oma lapsepõlve", siis nii saigi kirja terve mu elulugu alates lapsepõlvest. Endalgi oli huvitav kõike meenutada. Lapsepõlv ja noorusiga on igale inimesele tagantjärele ilus ja armas, olenemata milline oli see aeg – vaene või rikas, raske või kerge.
Mulle tundub, et mõnes mõttes on praeguse aja laste elu palju vaesem. Neil on nii vähe otsest kontakti ja mänge omavahel. Istutakse lõputult arvuti taga, "läp-topp" igal pool kaasas. Aga ehk on see loomulik praegusele ajastule, peaasi, et nad on ise rahul. Aga kui suviti kõik maale tulevad (elan ilusal Peipsi kaldal) – pojapoja poolvennad ja õde, Tanel ise ja onu Sven –, siis ikka mängitakse: koroonat, lauatennist, nooleviskemängu, korvpalli, jalkat, lastakse õhupüssist märki jm.
Mängualustuse salm
Üks väike valge tuvi
lendas üle inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama?
Seda ütled sina,
väike tatinina.
Mõistatus
Eite-taati paaristikku,
tagakambris kaelastikku,
kahed reied ristamisi,
kahed karvad vastamisi?
– (Villa kraasimine) ja kraasid.
Täisviide
EFA I 170, 48/64 < Kodavere khk., Pala v., Ranna k. < Tartu-Maarja khk., Räni k. – Ülle-Reet Landsmann, snd. 1942. a. (2013)
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Tartu linn
Tartu-Maarja
Koguja
Ülle-Reet Landsmann
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1942
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ülle-Reet, snd. 1942. a. Tartumaal
küla
talu
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Olen sündinud Narvas just sõja algul 1943. a. juunis. Sõjapõgenikena jõudsid vanemad Tartumaale Konguta valda Kapsta külla. Esimesse klassi läksin Erumäe Algkooli, mis asus 4 km kaugusel. Peagi kolisime Engo külla (praegune Lembevere küla). Kui Kapsta külas polnud minuvanuseid lapsi peale ühe, siis Engo külas oli lapsi ca 15. Kõik me olime kooliskäijad või koolieelikud. <br /><br />Engo küla on üsna pikk küla külavahelise tee ääres. Kõik majad asusid ühel pool teed. Kui üks majapidamine lõppes, siis algas kohe teise aed. Põllud olid teisel pool teed. Aga maja taga oli koppel, kus oli puid, võsa, rohumaa. Majapidamisi oli 12. <br /><br />Kõik, kes me koolis käisime, käisime Erumäe Algkoolis. Siis oli kolhooside aeg. Kooli oli 4–5 km. Käisime jalgsi. Talvel aga, kui ilmad olid hullud, viidi reega. Vedajateks olid vanemad, aga hobune ja regi muidugi kolhoosi tallist. Koolist koju tulime jalgsi. Erumäe Algkool asus Kavilda ürgoru kõrgel kaldal. Meie küla asus aga ürgoru teisel kaldapealsel.<br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Sonn2.jpg" alt="Engo" width="429" height="262" /></div>
<br />Ürgoru põhjas jookseb Laatsi oja ja sellel oli Kentsi vesiveski. Veskit enam ei ole ammu. Kooli minnes vantsisime ürgoru põhja mööda teed, siis üle veskitammi ja kohe teisele poole kaldast üles, mis oli pargitee. Ja see tee oli pikk. See park oli imeline! Talvel venis koolist kojujõudmine pikaks. Kui tunnid lõppesid, siis otsisime pinginaabriga ka prügikastidest pabereid, toppisime portfelliotsad paberiga kinni ja asusime koduteele. Tee läks ürgoru põhjani kogu aeg allamäge ja see oli pargitee. Tee oli liugutud pikkadeks liuteedeks ja nii me kottidel aina liuglesime allamäge. Minul olid ka isiklikud venna kingitud suusad ja ma käisin tihti suuskadega kooli. Koolil olid ka omad suusad ilusti eraldi ruumis seina ääres püsti, iga paar eraldi. Suusatamine ongi sellest peale saanud minu meelisspordialaks. Olen 2 korda läbinud täispika Tartu Maratoni. <br /><br />Mängimiseks oli aega siis, kui koolitükid enam-vähem tehtud. Eriti hoogu läks mängimine suvevaheajal ja samuti teistel vaheaegadel. Mängupaigad olid ikka õues. Mu pinginaabril oli suur majapidamine, kus oli rehealune, ait, kuur, laut. Selliseid suuri majapidamisi oli külas mitu-mitu. Lapsed kogunesid kõigepealt külateel, siis otsustati, kuhu mängima minna. <br /><br />No ikka peitusemäng oli põhiline. Mängisime „12 pulka“. See oli põnev ja nõudis kiirust. Otsisime 12 pulka, leidsime lauajupi ja puuhalu ja oligi kõik. <br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Sonn4.jpg" alt="Kaksteist pulka" width="400" /></div>
<div> </div>
Kes peab otsima hakkama? Selle tegime kindlaks lugemisega: „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Seda tegid sina, väike tatinina.“ Siis astus lugeja hooga lauaotsale nii, et pulgad lendasid igasse ilmakaarde. Mida kaugemale, seda parem. Siis oli aega rohkem peidukohani jõuda, kuni otsija pulki korjas. Kui pulgad uuesti lauale pandud, võis hakata otsima. <br /><br />Mängisin ainult oma küla lastega. Paaril korral käisin vist naaberkülas kellelgi külas. Meid oli palju. Ühes küla koplis oli korralik palliplats. Sinna tulid ka naaberkülade poisid, sest meid oli palju ja sai mängida rahvastepalli, võrkpalli. Isegi mingi võrk oli meil. Ja korra oli kolhoosil vaja mingitel spordivõistlustel võrku mängida ja võetigi meid. Ja me võitsime! Läbisaamine oli palliplatsil hea. <br /><br />Mängisime „Tagumist paari“, „Telefoni“ ja käisime kõikides aedades õunaraksus, kuigi endil olid aiad õunu täis. Koppel, kus see möll igal õhtul käis, asus ühe talu all ja see peremees käis meid üsna tihti korrale kutsumas, kui lärm liiga suureks läks. <br /><br />Nüüd ammuaega tagasi, kui nägin seda peremeest, siis ta ütles, et igatseb neid õhtuid, kui noorus möllas aia taga. Nüüd on küla nagu surnud. <br /><br />Mängimised kestsid hilisööni, kui mitte hommikuvalgusesse, aga päeval käisime enamasti kolhoosis abiks – ohakaid torkimas, kaalika-, kapsa-, peeditaimi kastmas. Ja oh siis seda veesõda! Käisime lakas heinu tallamas ja meid võeti kaasa ka Emajõe luhta heinale. Kes siis tallas neid kuhjasid – ikka meie. Ja kõplasime. <br /><br />Talvel olime kõik vabad hetked kelkudel ja suuskadel (poistel omatehtud). Ühes koplis moodustas allikas suure muhu ja sealt allasõit puude ja põõsaste vahele oli igavesti vahva. Poisid olid kartulivakad kinnitanud kelkudele, sinna ronisime meie tüdrukud sisse ja siis mäest alla. Mäel olime ikka pimedani ja ka pimedas. Kodus võis riided nurka seisma panna, sest olid nii jääs. Ei mäleta ühtegi riidu ega õnnetusjuhtumit. <br /><br />Toas mängisime pinginaabriga kas tema või minu pool, aga väga harva. Ikka õues! Koolis pidime mängima igal vahetunnil ringmänge. Kõik käisime käest kinni ringis ümber saali ja laulsime. Liikumine toimus iga laulu puhul erimoodi. Laulsime selliseid laule: Üksinda kõnnin ma mööda laia ilma, südames vaev ja piin kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud. Selle laulu ajal olid ringi keskel poisid ja tüdrukud käisid otsivate nägudega ringi, aga suur ring liikus nende ümber. Kui nad olid endale "sõbrad" leidnud, siis jäi suur ring paigale. Ringi keskel olnud "otsija" näitas näpuga "sõbrale" ja suur ring laulis: Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan, (kas:) ja-jaa, sind tunnen ma, lähme kohe tantsima, (või:) ei-ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima. Kui "otsija" leidis "sõbra", siis võtsid käevangu ja keerutasid. Kui ei leidnud "sõpra", lõi käega ja jalutas edasi. <br /><br />Lauldi veel: "Tuul mängib tamme okstega", "Mu isamaa armas…", "Üks peremees võttis naise…", "Lained päike meretuuled on meid vapraks karastand…". Selle viimase laulu ajal pidid ringisolijad tantsima valssi. See oli eriti "popp", nagu nüüd öeldakse. See meeldis suurematele, 6.–7. klassis. <br /><br />See oli 7-klassiline kool ja klassid olid suured, st palju õpilasi. Kõiki klasse oli üks. Võõrkeelteks olid vene ja inglise keel. Mäletan, et vene keele õpetaja oli keegi "polkovniku lese" moodi proua, kes ei osanud hästi eesti keelt ja oli minu arvates väga vana. Inglise keelt õpetas õpetaja, kes kordas iga päev peaaegu, et kui tulevad inglased (ei mäleta, kust!), siis tulevad kindlasti meie kooli, et näha, kui hästi me oskame. <br /><br />Pärast tunde tegid õpilased sügiseti ja kevadeti suures pargis luuremänge. Tihti koos võimlemisõpetajaga. See oli rohkem peitemäng. Osa lapsi käis peitis ennast ära ja teised otsisid üles. Mängisid nii tüdrukud kui poisid, enamuses poisid. <br /><br />Talviti oli uisutamine kooli kõrval oleval tiigil. Tiik oli üsna suur. Poisid lükkasid tiigilt lume raja tarvis ära. Uiske anti kooli saalis olevast kapist. Need olid ainult uisud, mis tuli nööriga jalanõu külge siduda. Uiske anti ainult neile, kellel õppimine oli korras. <br /><br />Sama lugu oli raamatutega. Saalis oli suur riidekapp ja see oligi raamatukogu. Kapp oli kahe- või kolmeukseline. Nädala lõpus laenutas õpetaja raamatuid. Samas vaadati hindeid. Eriti hinnas oli "Kevade". Pidin kaua ootama. Saalis oli veel suur-suur Stalini pilt täies pikkuses, läikivates säärikutes. Kord juhtus, et poisid olid müramishoos kalossiga pildiklaasi katki visanud. Pahandust oli palju. <br /><br />Ürgoru sellel poolel, kus oli meie küla, olid ka kauplus ja rahvamaja. Kauplusest saime pärast koolitunde koju kõmpides osta kommi ja nägime ka esimest korda arbuusi, mida kaupmees meile lõikudena müüs. Rahvamajas peeti jõulupidusid, st nääripidusid. <br /><br />Täiskasvanuna olen mänginud võrkpalli. Hasartmänge ega arvutimänge pole mänginud. Liikumine on mul siiani veres, arvan, et lapsepõlvest. <br /><br />Pärast Erumäe Algkooli lõpetamist kolisin koos vanematega tagasi Narva, kus lõpetasin Narva 2. Keskkooli. Narvas sellist mängimist enam ei olnud. Kõik oli võõras. Eesti ja vene lapsi nägin koos mängimas meie maja juures ja kõik rääkisid mängides vene keelt. EPA-sse õppima asumine tõi mind tagasi Tartumaale, aga südames olen narvakas, nagu olid mu ema ja isa.
Täisviide
EFA I 169, 99/104 < Nõo khk., Meeri k. < Narva l. < Puhja khk., Engo k. – Helle-Maia Sonn, s. 1943 (2014).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Puhja
Koguja
Helle-Maia Sonn
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1943
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Helle-Maia, snd. 1943. a. Narvas, elanud Tartumaal
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Meenutusi minu lapsepõlvest <br />
<div style="text-align: left;">Sündisin Viljandi linnas. Minu isa töötas seal politseinikuna. Ema oli kodune. Sellest ajast on säilinud isa koostatud album, mille alguses on koduse ristimise pilt. Mõlemad vanemad tegelesid spordiga. Mitmel fotol on näha, et olen emaga koos võimlemas, kuna puudus lapsehoidja. Aasta pärast kolisid mu vanemad Tartusse. Seal elasime Kesk tänaval üürikorteris. Samas majas elas veel peale meie kaks perekonda, kellel mõlemal samavanused tütred. Viimastest kujunesidki minu esimesed mängukaaslased. Sellest ajast puuduvad mul veel isiklikud mälestused. Fotodelt on näha, et maja juurde kuulus suur aed, kus lastel ruumi mängimiseks küllaga. Meil kõigil oli mängunukk, karu, nukuvanker, minul lisaks veel puust ratastel hobune. Nukumänge mängides tulid paljud asjad juurde mõelda. Selline mänguasjade arsenal, nagu praeguse põlvkonna lastel kasutada on, siis puudus. <br /><br /></div>
<div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_01_1.jpg" alt="Nukuvanriga" width="400" /> <br />1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.</div>
<br />Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni. <br /><br />Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed. <br /><br />Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt. <br /><br />Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks. <br /><br />Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus. <br /><br />Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu „Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud „Ümbermaailma reis“ ja „Tsirkus“. „Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt „Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus „Trilma“ tahaplaanile. <br /><br />Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale! <br /><br />Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng.<br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_02.jpg" alt="Suusatamas" width="530" height="348" /></div>
<br />1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa. <br /><br />Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus.
Täisviide
EFA I 169, 111/5 < Viljandi khk., Viljandi l. < Otepää khk., Otepää < Kambja khk, Haaslava vald, Haaslava küla, Metsala talu – Maie Erik, snd. 1928. a. (2013).
Maakond
Viljandi
Valga
Tartumaa
Kihelkond
Viljandi
Otepää
Kambja
Koguja
Maie Erik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930. aastad
Koguja sünniaeg
1928
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maie, snd. 1928. a. Viljandis
korter
linn
Tartumaa
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast poomise nimelist sõna äraarvamise mängu. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu.
Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks.
Täisviide
EFA I 168, 154 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Hillar Palamets
Kihelkond
Tartu linn
Koguja sünniaasta
1927
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Poomine
äraarvamismäng
paberimäng
poomine/siga
sõnamäng
taibumäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Aga me mängisime õega ka pulmamänge. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida.
Täisviide
ERA, DK 109, 8 (5.3) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pulmamäng
kujutlusmäng/loovmäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Jooksumängud nagu "Kull" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa.
Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus „kull“. Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest.
Täisviide
ERA, DK 109, 8 (g) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Jooksumängud
jooksumäng
kull
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus).
Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli.
Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades.
Täisviide
ERA, DK 109, 8 (h) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Toolimarss
kohavahetus
seltskonnamäng
Tartumaa
toolimarss
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel.
Selles mängus on üks hakkajam „kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas.
Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi.
Täisviide
ERA, DK 109, 7/8 (d) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Mooramaa kuningas
dialoog
jooksumäng
matkimine
Mooramaa kuningas
Tartumaa
tegevustikuga mäng
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Sõrmemäng "Tibu-tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides.
Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli.
Täisviide
ERA, DK 109, 7 (e) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tibu-tibu, ära näita!
äraarvamismäng
seltskonnamäng
Tartumaa
tibu-tibu ära näita
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "Kes-mis-kus?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti.
Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt:
tüdruku nimi,
poisi nimi,
mida teevad,
mis tüdrukul seljas on,
mis poisil seljas on,
mitu korda teevad,
kus kohas,
kes seda pealt näeb,
mida ütleb pealtnägija,
mida arvab maailm.
Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid.
See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel.
Täisviide
ERA, DK 109, 7 (d) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kes-mis-kus
kes-kus-mida tegi
paberimäng
seltskonnamäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
"Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel.
Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel.
Täisviide
ERA, DK 109, 7 (c) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Eesel-siga
pallimäng
siga
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli „elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui „elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi.
Täisviide
ERA, DK 109, 7 (b) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Mädamuna
mädamuna
pallimäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks.
1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda.
2) Teine klass oli vise+plaks,
3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal,
4) neljas klass oli vise+3 plaksu.
Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda.
Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese.
Täisviide
ERA, DK 109, 7 (a) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pallikool
keksumäng
pallikool
pallimäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
"Nipp- napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista.
Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks.
"Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa seda parandas,
ütle sina, väike tatinina".
Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu.
See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul
"Vanamees, vanamees, 66,
poolteist hammast oli suus.
Kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti!"
– kasutati iga mängu alustamisel.
Täisviide
ERA, DK 109, 6 (4.3) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Mängualustamissalmid
liisusalm
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul.
Täisviide
ERA, DK 109, 4 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kolm loosi
seltskonnamäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud.
Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi.
Täisviide
ERA, DK 109, 3 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Üks-kaks-kolm
seltskonnamäng
Tartumaa
toolijama
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt.
Täisviide
ERA, DK 109, 3 (2.2) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ralli
paberimäng
pliiatsiralli
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud.
Täisviide
ERA, DK 109, 3 (2.2) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Elva linn
Koguja sünniaasta
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pimesikk muusikakoolis
pimedamäng
pimesikk
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda.
Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega.
Täisviide
ERA, DK 109, 2 (2.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Liina Tamm
Kihelkond
Elva linn
Esitaja sünniaeg
Sünniaasta kas täpselt või umbes (arvutatud vanuse põhjal).
1961
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Poemäng
kodumäng
kujutlusmäng/loovmäng
ost–müük
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1. Miljöö <br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Kasvasin üles Elvas, eramajade piirkonnas ja suhteliselt linna ääres. Kodu vastas asus park-mets ja mitte kaugel olid suuremad metsad, samas oli linnasüda 500–600 meetri kaugusel. Tol ajal olid kõikidel individuaalmajadel oma aiad, kus lisaks lilledele kasvatati juur- ja aedvilju ning olid marjapõõsad ja viljapuud. <br /><br />Kuna olen sündinud 1961. aastal, siis minu lapsepõlve- ja mänguaastad olid 60-ndate keskpaik, 70-ndate algusaastad. <br /><br />Meil oli 2-korruseline maja ja kõrvalhoone. Minu pere (mina ja ema-isa) elasime 2. korrusel ja vanaema-vanaisa (ema vanemad) elasid 1. korrusel. Kõrvalhoones oli meil saun ja laut, kus olid hobune, sead, kanad. Meil olid ka koer ja kass. Meil oli suur aed, kus oli ka suvel sigadele tehtud suveaed. Üsna varsti lisandusid minu ema soovil ka küülikud, kes elasid isa tehtud puurides. <br /><br /><strong><br />1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> <br />Kui koolis veel ei käinud, siis oli kogu vaba aeg minu aeg ja ma kasutasingi seda enamasti mängimiseks. Kooli minnes oli aega tükk maad vähem, sest kaks esimest aastat käisin koolis õhtupoolses vahetuses ja mu vanaema lubas mul seetõttu rahulikult hommikuti magada. Peale koolipäeva läksin muusikakooli ja seetõttu oli mängimiseks enam aega pühapäeviti või koolivaheajal. Laupäeviti käisin ma koolis. Alles 4.-5. klassis tuli 5-päevane koolinädal. <br /><br />Ma hakkasin oma perele süüa tegema 10-aastaselt. Vanaema õpetas ja andis nõu, sest tema elas meie kahekorruselise maja alumisel korrusel. Minu pere elas 2. korrusel. Mina tahtsin olla tubli ja aidata vanemaid, sestap hakkasingi varakult kokkama. Ema käis vahetustega tööl ja seetõttu oli vajagi süüa teha. Ema ja isa hakkasid meie perele maja rajama ja mul oli hea meel, kui nad töölt tulles said kõhu täis ja said siis minna ehitama meie oma maja. Seetõttu ei saanud kindlasti peale 10-ndat sünnipäeva enam mängida. Lisaks tuli hoida väiksemat õde ja harjutada muusikakooli jaoks palasid. <br /><br /><strong><br />1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Kasvasin üksiku lapsena. Alles 7 aastat peale minu sündi lisandus õde ja temast veel 7 aastat hiljem lisandus meile vend. Seetõttu mängisin põhiliselt üksinda, kui ma lasteaias ei olnud. Tavaliselt aga viis isa mind hommikuti rattaga lasteaeda ja tõi sealt õhtuti ka ära. Mina istusin taga pakiraami peal. <br /><br />Mulle meeldis mängida nukkudega. Ja ma ilmselt jäljendasin nähtut – mängisin poodi, juuksurit, arsti ja kasvatajatädi. Selles vanuses oli väga tähtis ja oluline nukk. Mäletan ühte oma esimestest nukkudest, kellel oli kõva tumedaks värvitud saepurust pea ja riidest keha. Nimi oli Kata ja kui ta pea vett sai ja laiali pudenema hakkas, sidus ema Katale räti pähe, et pea ikka koos seisaks. See nukk kulus mängides ära. Mäletan suurt kurbust, kui Katat ühel päeval enam polnud. Arvan, et see oli minu esimene leinakogemus. <br /><br />Hiljem tuli juba üks väga uhke nuku, kelle ostis mulle onu. See oli väga ilusa karvase hõbehalli kasukaga ja traksipükstega moekas nuku, blondide patsidega, mida küll kahjuks lahti võtta patsist ei saanud, sest need olid kleebitud juuksed. Panin talle kinkijast onu auks nimeks Juhan ehk Juku. Mind mehenimi naisnukul ei seganud. Mäletan, et seletasin alati nime üle imestunud täiskasvanutele, et "tal on ju püksid jalas". Mina ei olnud tollel ajal veel pükse kandvaid naisi näinud (dressipüksid välja arvatud). Aga pükskostüümi aeg tuli ikkagi ja mu ema ostis ka mitu taolist pükskostüümi ühte mudelit, aga erinevat värvi. Selle Juku karvasesse kasukasse panime me metsamehest isa poolt koju toodud 3 väikest oravapoega, keda me siis õega pipetist toitsime ja lootsime üles kasvatada. Paraku ei elanud nad korduvat pesast allakukkumist üle või ei osanud me neid toita. Nad surid üksteise järel ja me olime väga õnnetud. Korraldasime matused, kaevasime augu, panime lahkunu sisse, ajasime mulla peale ja tegime risti või tõime kivi ja kaunistasime selle kalmu ära ka. Mõnikord käisime kohe mitmeid kordi haudu kaunistamas. Üldse mäletan ma mitmeid matusekorraldamisi, ka need olid elusituatsioonide jäljendamised. Aga me matsime surnud ja leitud konni, hiiri, küülikupoegi, kassipoegi, tibusid jne. <br /><br />Televiisori sai meie pere 1969. a., kui mina õppisin 2. klassis. Televiisor saadi kevadel ja ema tavatses ütelda, et "see on minu sünnipäevakink". Olin selle üle väga uhke. Ja siis ootasin telekast lastesaateid. <br /><br />Isaga, kes oli metsamees, käisin ka sageli metsas, sest talle meeldis seeni-marju korjata ja ta oli selles ka väga osav. Ta oskas märkide järgi leida üles parimad seene- ja marjakohad ja sai alati väga suure saagi. Tema õpetas mulle selgeks söögiseente ja ka paljude taimede tundmise. <br /><br />Kuna isale meeldis väga sport, siis nad emaga lootsid minustki sportlast kasvatada, selleks kaevati aeda kaugushüppekast ja innustati üksteist võidu jooksma. <br /><br /><br /><strong>2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> Mängupaigaks oli noorimas eas koduõu ja väravast välja ma minna ei tohtinud. Armastasin mängida verandatrepil, mis asus maja taga varjatud (kõrvalisemas, mittekäidavas) kohas. Mängisin tavaliselt seal kodu. Tagatrepil oli alati minu meelest mõnus, sest seal oli soe ja trepp läks nii mõnusalt soojaks. Mäletan veel ka, et kuna vanavanemate majaehitus käis, sest raha oli vähe ja ehitati toa kaupa, siis oli igal pool lauavirnu, oli saepuru, oli klotse, oli kive, liivahunnikuid, kruusa jne. Lauavirnade peal oli mõnus kiikuda ja hüpata. Saepurust ja liivast ja taimedest (maltsast) sai teha süüa nukkudele, sai "kasvatada" – künda ja külvata jne. Lisaks sai mängida ja tegeleda veel elus loomadega. Vanaisa õpetas mulle, kui ma oli 6-aastane, hobuse vankri ette rakendamise selgeks. Teadsin kõiki vajalikke elemente ja oskasin neid õiges järjekorras kasutada. <br /><br />Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. <br /><br />Suuremaks saades, kui väravast välja lubati (minna võis nii kaugele, kui olid kindel, et kuuled vanemate kojukutsumise hõiget), mängisime parkmetsas. Tol ajal kutsusid kõik meie naabrid oma lapsi kõva häälega metsast koju. Meil olid seal pihlakate vahele võpsikusse ehitatud onnid ja üks suur kivi, kus ümber/peal meeldis meil olla. Aia tagant läks mööda tee, mis oli tavaline, ilma asfaltkatteta, suvel tolmune. Maastik oli põnev, sest meie aia taga sai talvel kelgutada, oli selline mäe moodi väike küngas. Mida väiksem olin, seda suuremana see mulle tundus. Suvel jooksime naabrilastega suure kiirusega mäest alla üksteise võidu. Talvel kelgutasime, suusatasime ja suuremad poisid tegid ka "hüpeka". Mina sealt alla sõita/hüpata ei julgenud suuskadega. Kelguga küll ja siis sain pahandada poistelt – olevat suusahüppemäe ära rikkunud. Koolieas rajasime naabrite tiigile talvel liuvälja (tavaliselt pühkisime lume ära) ja siis uisutasime ja iluuisutasime tüdrukutega (klassiõdedega või kambaõdedega) hilisõhtuteni, nii kaua kui koju hõigati. <br /><br />Minu mängukaaslasteks 6–7-aastaselt olid naabrilapsed. Paraku olid kõik poisid – eks ma siis ilmselt seepärast olingi "natuke halva käitumisega", sest mulle meeldis ronida, sõda mängida, kive loopida ja ka roppe sõnu, mida suuremad õpetasid, kasutada. Pahandada sain nende mängukaaslaste pärast ikka ka ja mõnigi kord keelati koosmängimine ära teatud ajaks. <br /><br />Kooliminek tõi kaasa mängud läheduses elavate klassiõdedega. Siis sai mängitud "tsiviliseeritumaid" mänge, kus puudus suur kisa, karjumine ja tormlemine. <br /><br />Sõprade juurde lubati harva, sest see ei olnud tol ajal justkui kombeks. Ka minu juures käidi harva ja tavaliselt ainult õues. Tubaseid mänge sai kaaslastega mängida tavaliselt sünnipäeviti, mil lubati külalisi kutsuda. <br /><br /><strong><br />2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolist mäletan pallimänge, mida kehalise kasvatuse tunnis ikka mängida sai. Enamasti oli see rahvastepall, aga ka jalgpall ja keskkoolis korvpall. Vahetundidel me eriti mängida ei saanudki, sest tollel ajal jalutasid kõik koolilapsed vahetunnil korralikult koridoris kahekaupa paaridena ringi, kas siis ümber korrapidaja-õpetaja, kes seisis koridori keskel või seiras ringiliikumist (ikka päripäeva) kuskil koridori otsas. Pahandusetegijad pandi seina äärde või õpetaja kõrvale keskele seisma. <br /><br />Pärast tunde me ka eriti ei mänginud, sest siis me läksime koju – tihtipeale hästi suure ringiga, sest sõbrad tuli ka koju saata. Niimoodi õppisin selgeks Elva linna kõik tolleaegsed tänavad. Või siis tuli kiirustada muusikakooli, mis paiknes minu kahel esimesel õppeaastal Elva linna erinevates majades laiali. Ja kui tee viis mööda kohvikust, astusin ma alati ka sealt läbi, või kui läksime mööda lastemaailmast, siis ka sealt sai kindlasti läbi astutud. Mina kella ei tundud 1. klassis üldse, 2. klassis juba natuke mõikasin. Seepärast polnudki mul kunagi kuhugi kiire ja kohalejõudmise aeg muusikakoolis oli "orienteeruv". Mänguasjapoest sai mõnikord kaasa ostetud (kui oli natuke raha) mõni väike mänguasi või vidin, millega siis muusikakoolis oma tunni algust oodates teinekord mängidagi sai. Meeldisid väga mustad kummist pisikesed neegrinukud, kokkupandavad miniautod, hüppavad balloonist pigistatavad karvastatud konnad/liblikad ja üleskeeratavad tibud, kuked. Need ei olnud väga kallid ja seetõttu neid ikka mõnikord sai osta. Veel meeldis mulle väga arstikomplekt, kuhu olevat vene keeles kirjutatud peale "Aibolit", mida ema mulle ütles. Vene keelt ma ju ei osanud. Ja veel mäletan nukunõusid, mida sai ka kuidagi väiksema raha eest. <br /><br />Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. <br /><br />Kuskil 5.–7. klassis muutus populaarseks paberil mäng "Laevade pommitamine". Seda mängiti paberilehele tehtud ruudustikul ja tavaliselt kasutati selleks matemaatikavihikut või sealt rebitud lehti. Mõnel oligi seetõttu matemaatika vihikus ainult neli lehte. Seda mängiti ka tundide ajal, kui oli igav, ja eriti armastasid seda poisid. Mängiti seda ka klassis, kui enam ei pidanud vahetunnil ringi jalutama. Tüdrukud armastasid mängida paberil ennustusmänge. <br /><br />Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. <br /><br />Ja alati võis mängida ajaviiteks "Trips-traps-trulli". <br /><br />Eraldi pean rääkima pioneeriorganisatsiooni tegevusest lähtuvatest mängudest. Koolis korraldati meie "sõjalise" tarkuse omandamiseks mitmesuguseid maastikumänge, sõjalis-patriootilisi mänge ja ausalt öeldes meeldisid need meile 4.–5.klassis väga. Sai lahendada salakirju ja sai lahendada situatsioone, tuli siduda haavatuid ja ületada takistusi jne. <br /><br />Lisaks sai koondustel ja muudel pioneeriorganisatsiooni tähtpäevadel mängida laulu-tantsumänge. Need meeldisid meile väga, eriti siis, kui vastassugupool juba meeldima hakkas, aga nendega tantsida veel ei julenud. Siis olid sellised mängud nagu "Kaks sammu sissepoole", "Bingo", "Šooder", "Rits-rats-rundibumm", "Pioneeride bugi", "Žuuži rong", "Me lähme rukkist lõikama" jt. väga populaarsed, sest siis sai kasvõi juhuslikult sümpaatiaga kohtutud. Neid mänge olen ma õpetanud paljudele lastele ja õpetan neid veel ka tänapäevalgi. Nad meeldivad endiselt. Meie koolis on igal aastal Kadri-Mardi karneval, kus siis me neid mänge eeskava ja traditsioonide läbimisel lisaks kasutame, n.ö. tantsulises osas. Lapsed armastavad neid väga ja paluvad üha uuesti mängida. Nüüd on lisandunud veel "Meil on üks tore tädi", "Lapaduu", "Tere Toomas, tere Tõnu" jne. <br /><br />Meenus, et ka algklassides saime tunnis mõnikord mängida, see meeldis meile, kuid tavaliselt segas mängust täit rõõmu tundmast pikk ootusjärjekord, kui näiteks mängisime "Täidan, täidan laeva". Selles mängus pidi lisama alati kas uue sõnaliigi või teatud kindla tähega algava sõna. See oli tegelikult mälumäng. <br /><br /><strong><br />3. Mänguseltskond <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong> <br />Esimesed seitse aastat mängisin valdavalt üksi, vaid siis, kui tuli külalisi või läksime külla, kas sugulastele või tuttavatele, siis mängisime nendega. Kooli minnes usaldati rohkem väravast välja, silma alt ära ja siis sai mängida naabripoistega või naabritele külla tulnud lastega. Koolis tekkisid sõpruskonnad tavaliselt ühes suunas kooliteed käivate lastega. Ootasime siis ka mõnikord samas suunas minevaid vanemaid lapsi või haakusime sama teed minevate teiste õpilastega. Kõik meid oma punti muidugi ei võtnud ka. Mina olen terve elu saanud paremini hakkama poistega ja mu mängukaaslased olidki enamasti poisid. Kuna mul oli vennaga suur vanusevahe, siis temaga mängisin mitte nagu mängukaaslastega, vaid pigem lapsevanema-lapse mänge, mis enamasti olid õpetuslikud, ehitasime koos linnu, torne ja mängisime kodu jne. Vend tahtis, et mina oleksin "laps" ja tema oleks „ema“ või „isa“ kodumängudes, seda siis, kui ta oli 3–4-aastane. Klassiõhtutel mängiti "Pikka nina", mida lapsed mängivad klassiõhtutel ka tänapäeval. Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. <br /><br />Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Samamoodi populaarne oli ka silmapilgutamise mäng, mida meelsasti mängiti. Seda mängitakse ka tänapäeval. <br /><br /><strong><br />3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong> <br />Sõpruskond ja mänguseltskond ei olnud tihtipeale sama, sest sõbrad elasid linna erinevates osades ja vanemad ei lubanud tihtipeale kodust kaugele minna. Muusikakool võttis oma osa päevast ja pimedas ei lubatud ammugi minna. Linnas olid igas linnaosas omad kambad ja omad kohad, kus siis ka kambad kokku said ja tavaliselt pallimänge mängisid või siis suusatasid-uisutasid. <br /><br />Mina mäletan, et mõnikord jäljendasin mõnda oma arust (või klassi arvates) populaarset tüdrukut. Ja kui too tavatses uisutamas käia, siis ka mina läksin ja õppisin uisutama, või kui too populaarne plika läks ilusvõimlemisse, siis minagi seadsin sammud sinna. Ja nii tegid paljud minu klassikaaslased. Tahtsime ju kõik olla populaarsed. <br /><br />Iga päev kindlasti kokku ei saadud, tavaliselt oli suurem (tihedam) kokkusaamine nädalalõppudel, koolivaheaegadel ja muidugi suvel. <br /><br />Kokku saades läks tavaliselt kohe mängimiseks, vastavalt sellele, kui palju meid oli. Kui oli nii palju, et sai moodustada võistkondi, siis läksid loosi kõikvõimalikud pallimängud. Kui oli vähem, siis mängiti neid mänge, mida sai vastavalt laste arvule mängida. <br /><br /><strong><br />3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Minu lapsepõlves ei tehtud mängides vahet sugudel. Ainult lapsevanemad eeldasid, et tüdrukud mängivad nukkudega ja poisid mängivad autodega. Selliseid traditsioonilisi mänguasju ju meile osteti. <br /><br />Minu kodumaja läheduses vene rahvusest lapsi ei olnud, seepärast mul puudub kogemus eri rahvustega koosmängimisest. <br /><br /><strong><br />3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisid oli loomulikult. Tavaliselt olid need seotud võiduhimuga. Näiteks meie jooksime üksteisega võidu ja läksime tihtipeale vaidlema, kes oli esimene finišeerides. Igaüks meist arvas, et tema. Või näiteks kiviviskamises. Alles hiljem õppisime puupulgaga või teise kiviga eelmise tulemust tähistama. <br /><br />Kaklusi ja tõuklemist-lükkamist ei mäleta. Küll aga mäletan, et tülis nimetati teist lolliks või "durakiks" ja öeldi, et: "Mina sinuga enam ei mängi." Ka kasutati sageli narrimisluuletust: "Nipp-napp naari, <br />pruut ja peigmees paari!" <br />Sõnade „pruut“ ja „peigmees“ asemel võis vabalt panna tüdruku ja poisi nimed. Salmilugeja lasi tavaliselt varvast, sest lausujale taheti kohe kallale minna. <br /><br />Ka ei mäleta ma andekspalumist ega -andmist. Lihtsalt järgmisel päeval alustati uuesti ja ei tuletatud meelde eelmisel päeval toimud tüli. Neid mängukaaslasi ju polnud nii palju valida ja seepärast tuli ikka ja jälle samadega olla. Küll aga mäletan, et mina näitasin ja mulle ka näidati vihahoos keelt ja visati vihahoos käbiga või kõva lumepalliga. Ise mäletan, et panin ükskord mind narrinud "vihavaenlase" koolimaja juures kahe ukse vahele kinni ja kirjutasin uksele kriidiga uhkelt "kuri koer" ja haukusin teisel pool ust sellele tüdrukule. Muidugi lõppes asi lapsevanema koolikutsumisega ja mina sain märkuse ning käitumishinde alandamise. Siis sain teada, et mina olin kiusaja, aga minu narrija ei saanud mingit karistust. <br /><br /><strong><br />3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> <br />Minu isa mängis minuga lauamängu "Tsirkus" ja vanaisa armastas lauamängu "Reis ümber maailma". Ka õpetas isa mulle malenuppude käike, aga mina ei osanud malet mängida. Mulle meeldis malenuppe kahekaupa paaridesse panna ja siis malelaual lasteaia jalutuskäiku mängida. Ka armastasin ma malendeid lugeda nii, nagu lugesid kasvatajad meid lasteaialastena jalutama viies üle: "Kaks, neli, kuus, kaheksa jne." Alles koolis sain teada, et need olid paarisarvud. <br /><br />Vanaisa ja isaga ning õega mängisime mõnikord kaardimänge: "Potkidnoid", „21“, "Viies võtab" jne. Kaaslastega mängisime "Eeslit" ja teismelisena ennustasime kaartide abil. Siis olid küll pundis ainult tüdrukud. <br /><br />Mu isale meeldis ja ka mulle meeldis väga ühe tähega algav mäng, kus siis tuli välja mõelda sama tähega algav puu, näitleja, riik, taim, film, kirjanik jne. Tegime tavaliselt suure tabeli ja see, kes kõik ruudud täis sai, see lõi aja kinni ja siis jagasime punktid. Kui olid mõlemal samad vastused, siis punktid läksid pooleks. Hindan siiani väga seda mängu kui suurt silmaringi laiendajat. Mõnikord lausa valmistusin, sest kui olin näiteks riigid üle vaadanud või geograafilised objektid üle vaadanud, siis panin need kindlasti küsimustikku.<br /><br /> Ema ja vanaemaga mängimist tavaliselt ei olnud, sest meenutades mäletan, et naistel oli vist tollel ajal suurem koduste majapidamistööde koorem – kui neid mängima kutsusin, siis neil oli kogu aeg mingi töö käsil või kohe algamas. Meestel oli justkui rohkem aega või oli asi ka kompensatsioonis, sest vanaisa ei saanud Siberi vangilaagris viibimise tõttu oma laste kasvamisest osa võtta ja seetõttu ta tuli meiega (lastelastega) heal meelel mängima, kui teda palusime. Eriti armastas ta mängida mu õega ja siis oli temaga mängitud lauamäng alati väga emotsionaalne. Ta armastas korrata "venna arm on kadunud!", kui reisil ümber maailma õega või minuga samale kohale sattus. Õde, kes oli noorem ja samamoodi väga emotsionaalne, hakkas alati nutma, kui ta nupust ilma jäi või kaardimängus kaotas. Mulle tegi see kõik hirmsasti nalja ja ehkki me teadsime, kuidas see tavaliselt lõppes (Õde: "Ma enam kunagi ei mängi!"), teadsin, et kõik kordub peagi. <br /><br /><strong><br />3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> <br />Üksinda mängisin noorimas eas mängukaaslaste puudumise tõttu nukkudega enamasti kodu. Lasteaias käies armastasin malelaual nuppudega lasteaia jalutuskäiku mängida. Alates 2.–3.klassist mängisin üksinda kooli. Teismelisena ladusin mõnikord üksinda pasjanssi või ennustasin kaartidega. Ka olen mõnikord mänginud lauamänge "kujuteldava" vastasega. <br /><br /><strong><br />4. Mängu alustamine <br />4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> <br />Keegi tegi ettepaneku ja siis teised ütlesid, kas tahavad seda mängu või mitte. Mõnikord öeldi, et mängime algul seda mängu ja siis seda mängu, et ehk siis mängud pandi ritta. Ma ei mäleta, et oleks olnud hääletamisi või loosimisi, välja arvatud klassiõhtutel. Siis sai küll valitud ja otsustatud ühiselt. <br /><br /><strong><br />4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Minu lapsepõlves alustati tihtipeale liisusalmide või mängu algussalmide lugemisega. Kasutati ka loosimist – kummas käes on kivi vms? Ja mõnes mängus otsustati, et sina oled näiteks kuningas ja meie oleme lapsed või et sina oled peremees ja tema on varas jne. Oli mõnikord ka selliseid mänge, kus määrati atsakam, suurem, osavam mängija või otsustas ta ise, et tema alustab. Oli igasuguseid kokkuleppeid ja võimalusi, aga "kulli ja kirja" viskamist ei mäleta. Ilmselt ei olnud meil raha? <br /><br /><strong><br />4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> "Nipp-napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista. Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks. <br />"Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandud, <br />lukuvõti katki murtud. <br />Mitu seppa seda parandas, <br />ütle sina, väike tatinina". <br />Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu. See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul. <br /><br />"Vanamees, vanamees, 66, <br />poolteist hammast oli suus. <br />Kartis hiirt ja kartis rotti, <br />kartis nurgas jahukotti!" <br />– kasutati iga mängu alustamisel. <br /><br /><strong><br />5. Mängukirjeldused ja -nimetused <br /><br />5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br /><br /><strong>Pallikool</strong> <br />Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks. <br /><br />1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda. <br />2) Teine klass oli vise+plaks, <br />3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal, <br />4) neljas klass oli vise+3 plaksu. <br />Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda. <br /><br />Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese. <br /><br />Pallimängudest mängisime veel "Mädamuna", "Eesel" või lühema variandina "Siga". <br /><br /><strong>Mädamuna</strong> <br />Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). <br /><br />Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli „elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui „elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. <br /><br />Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi. <br /><br /><strong>Eesel-siga</strong> <br />"Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel. Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel. <br /><br />Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "<strong>Kes-mis-kus</strong>?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti. <br /><br />Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt: <br />tüdruku nimi, <br />poisi nimi, <br />mida teevad, <br />mis tüdrukul seljas on, <br />mis poisil seljas on, <br />mitu korda teevad, <br />kus kohas, <br />kes seda pealt näeb, <br />mida ütleb pealtnägija, <br />mida arvab maailm. <br />Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid. See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel. <br /><br />Sõrmemäng "<strong>Tibu-tibu, ära näita</strong>!" <br />Sõrmemäng "Tibu- tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides. Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli. <br /><br />Arvamismäng "<strong>Mooramaa kuningas</strong>" <br />Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel. <br /><br />Selles mängus on üks hakkajam „kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas. <br /><br />Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi. <br /><br />Jooksumängud nagu "<strong>Kull</strong>" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa. Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus „kull“. <br /><br />Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest. <br /><br /><strong>Toolimarss</strong> <br />Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus). <br /><br />Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli. <br /><br />Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades. <br /><br /><strong>Mängud</strong>, mida lapsepõlves mängisin ja mis mulle veel väga meeldisid, olid "Keerukuju", "Värvid", "Vanaisa vanad püksid" ja "Kapsad". Mängisime ka "Telefoni" ja "Katkist telefoni". Paraku ei mäleta ma enam täpselt neid kõiki ja seepärast ei hakkagi ma neid täpsemalt kirjeldama. Loodan, et seda on teinud keegi teine juba minu eest. Kuid ma püüan nende peale mõtelda ja endiste mängukaaslastega ehk koos nad meelde tuletada. <br /><br /><strong><br />5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> Kujutlusmängud baseerusid enamasti nähtu-kuuldu jäljendamisel. Senikaua, kui telerit polnud, jäljendasin reaalelus nähtut. Teler tõi lähemale situatsioonid ja võimaluse jäljendada mujal maailmas toimunut. Nii meenub mulle, et kui Valentina Tereškova kosmosesse lendas, siis olid hoobilt populaarsed plastmassist skafandriga kosmonaudid. Ka mulle osteti minu nuiamise peale taoline. Olin väga uhke ja muudkui lendasin kosmoses, käisin Kuul ja Päikesel jne. <br /><br />Eelpool kirjeldasin nn. matusemänge. Aga me mängisime õega ka <strong>pulmamänge</strong>. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida. <br /><br />Kodu-arsti-poe mängimisel olime kordamööda erinevates rollides. <br /><br />Ülikooli esimesel kursusel koostasin ise "Scrable"-taolise mängu, sest olin kursusetöö raames uurinud eesti keele tähtede esinemissagedust sõnades. Selle alusel andsin tähtedele väärtused ja nii mängisime tulevase abikaasaga õhtuti tihtipeale seda sõnamängu. Mäletan, et olin tavaliselt võitja, kuna olin kiire taipama ja loov tähtedest sõnu kokku panema. Kui ma aga kogu aeg võitsin, kadus mu kaaslasel huvi selle mängu vastu. <br /><br /><strong><br />5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong> <br /><br />Mulle tundub nüüd tagantjärele, et peeti kuidagi loomulikuks, et tüdrukud mängivad kodu, arsti, poodi ja nn. naistemänge ja poisid mängisid autodega, olid ehitajad, miilitsad. Üldiselt olid poiste mängud seotud liikumisega, kiirete muutustega, ruumis või situatsioonis ringipaiknemisega , jne. Tüdrukute mängud olid tasakaalukamad ja stoilisemad, vähem kärarikkad, paiksed ja pikema kestusega. <br /><br /><strong><br />6. Elektroonilised mängud <br />6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong> <br />Ma ei mängi arvutimänge ega kasuta mängimiseks mobiilirakendusi. Mulle need ei meeldi ja mulle tundub see mitte mänguna, vaid dresseerimisena või harjutamisena (eriti kiirusel põhinevad mängud). Ja mulle tundub nn. tehismäng aja raiskamisena. Mina eelistan vahetut suhtlust ja emotsioone. <br /><br /><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong> <br />Mina ei mängi videomänge, küll aga mängivad mu pere meesliikmed neid, eelistades kõikvõimalikke rallisid ja muid võidukihutamisi. <br /><br /><strong><br />7. Täiskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong> <br /><br />Täiskasvanuna mängin sageli neid mänge, mida lapsed soovivad. Minule meeldib "Kuues võtab", samuti ka "Jungle speed" või "Dixit" või "Saboteur". Need mängud on tulnud teadliku ostuna peale läbitud "Mängukoolitust", mida viis läbi koolitaja Uku Visnapuu. Enne neid olid "Alias" ja "Monopol". <br /><br />Mõnikord mängime ka kaarte. Arvutimänge ma ei mängi. Mu pere meespool mängib küll. Nad mängivad tihti koos virtuaalse vastase vastu võrgus ja sageli on need mängud strateegiamängud või tulistamismängud.
Täisviide
ERA, DK 109, 1/9 < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Elva linn
Koguja
Liina Tamm
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960.-1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Liina, snd. 1961. a. Tartumaal
eramaja
linn
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Lapsed
istuvad reas. Üks mängija seisab teiste ees ja esitab neile kordamööda erinevaid seosetuid
küsimusi. Istujad ei tohi naerma hakata. Kes siiski hakkab, läheb mängust välja. Võidab see, kes jääb
viimasena istuma.
Täisviide
ERA, DK 139, 7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013).
Maakond
Tartumaa
Pärnumaa
Koguja
Maila Jürgenson
Kihelkond
Nõo
Häädemeeste
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Vanaisa vanad püksid
naermiskeeld
Pärnumaa
sõnakeeld
Tartumaa
vanaisa vanad püksid
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
(Kellega abiellud? Millega sõidad pulma? Kus hakkad elama? Kui palju lapsi on?) Need küsimused kirjutati kas tabeli kujul või tõmmati ringi keskpunktist hargnevad jooned. Keskele kirjutati mängija nimi, ümberringi vastavalt poiste või tüdrukute nimed. Siis oli vaja öelda ühe arvu võrra väiksem number, kui nimesid oli nimetatud. See, kes ütles, ise kirjutatut ei näinud. Inimene, kes kirjutas, luges siis vastava arvu järgi päripäeva ja tõmbas joonega vastavast numbrist lähtudes nimed maha. Nimi, mis alles jäi, oligi tulevane.
Täisviide
ERA, DK 139, 6/7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013).
Maakond
Tartumaa
Pärnumaa
Koguja
Maila Jürgenson
Kihelkond
Nõo
Häädemeeste
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tuleviku ennustamine
ennustamismäng
paberimäng
Pärnumaa
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Mängijad joonistasid tabeli, mis näeb välja selline: <br /><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lind_loom_puu.jpg" alt="Lind, loom, puu" width="400" /><br />Mängujuht või keegi mängijaist ütleb tähe ja sellega peavad algama ühe rea kõik sõnad. Aeg, mis mõtlemiseks antakse, lepitakse kokku. Võib ka nii, et lähtutakse esimesest lõpetajast. Iga õige vastus annab 10 punkti, kui mitmel mängijal on samasugune vastus, on 5 punkti. Mängukordade arv või aeg lepitakse kokku. Võidab suurima punktide arvu saanud inimene.
Täisviide
ERA, DK 139, 6 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013).
Maakond
Tartumaa
Pärnumaa
Koguja
Maila Jürgenson
Kihelkond
Nõo
Häädemeeste
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lind, loom, puu
paberimäng
Pärnumaa
sõnamäng
sõnamäng tabeliga
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Üks laps mõtles sõna, teine pidi ära arvama. Tähtede arv sõnas oli teada. Igast valesti pakutud tähest moodustus üks kriips võllapuus, ka poodu ja nöör ümber kaela. Kui arvaja ära ei arvanud, oligi ta „poodu“.
Täisviide
ERA, DK 139, 6 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013).
Maakond
Tartumaa
Häädemeeste
Koguja
Maila Jürgenson
Kihelkond
Nõo
Häädemeeste
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Poomismäng
äraarvamismäng
paberimäng
Pärnumaa
poomine/siga
sõnamäng
taibumäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Üks väike oaõis
rändas mööda Inglismaad.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda lukku parandama?
Seda ütled sina, vana tatinina.
Sellega sai alustada peitusemängu, kiumängu (mujal tuntud kullimänguna)
Punaste pükstega politsei
ütles mulle: „Idi domoi“.
Mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.
Üks kukk istus kiriku torni otsas.
Mis värvi olid selle kuke sabasuled?
Seda ütled sina, vana tatinina.
Siin oli hea võimalus omada värvilisi riideid. Kui oli mingi eriline värv, sai liisuringis püsida kauem, sest teistel puudus sama värv. Eriti oli hinnas erineva helgiga pross, sest see peegeldas erinevaid värvitoone.
A, B, D, kits läks üle vee.
Võttis kaasa palju prahti.
Sina oled sellest mängust lahti.
Täisviide
ERA, DK 139, 5/6 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013).
Maakond
Tartumaa
Pärnumaa
Koguja
Maila Jürgenson
Kihelkond
Nõu
Häädemeeste
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Mängualustamissalmid
liisusalm
liisusalm/kirikutornis
liisusalm/punaste pükstega politsei
liisusalm/üks kits läks üle vee
liisusalm/üks väike valge tuvi
Pärnumaa
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Vanimale lapselapsele mõtlesin häda sunnil välja mängu „Telemast“, või tekkis see äkki minus. Tütar õppis ülikoolis ja mina tõin Armast Maarjamõisa lasteaiast koju. Elame linna lähedal maal ja pidime ootama bussi Tartus Kaare peatuses. Seal on väga tihe liiklus. Ka parandati kõnniteed. Laps kippus hirmsasti käest lahti tõmbama, sest tahtis läheneda väikesele traktorile, mis meie kõrval kruusa lükkas. Eemalt paistis Tartu telemast ja minul tekkis idee. Märkasin suurt kändu. Ronisin sellele ja ütlesin: „Mina olen telemast!“ Siis õpetasin küsima või küsis poiss ise, täpselt ei mäleta: „Mis sa näitad telekast?“ Järgnes saate pealkiri ja siis küsimuste-vastustena väike arutelu saabuvast saatest. Ka ilmaennustus oli osa sellest. See mäng aitas bussi oodata, sest juhtis tähelepanu kõrvale liiklusest ja aitas keskenduda. Mõnikord võisin küll tobedana tunduda, kui käed laiali ajasin ja jalad harki: nii moodustusid tähed TV, eeskujuks Telepoiss, aga tulemus oli seda väärt. Telemasti osas olime kordamööda. Arenes poisi ja ka minu mõtlemisvõime, suhtlemisoskus ja kõne.
Täisviide
ERA, DK 139, 1/7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013).
Maakond
Tartu l.
Kihelkond
Tartu l.
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Telemast
kujutlusmäng/loovmäng
omalooming
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest „kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käes kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll…
Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma „kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu.
Täisviide
EFA I 169, 92 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013).
Maakond
Jõgevamaa
Koguja
Ellen Paljak
Kihelkond
Torma
Koguja sünniaasta
1933
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kodumäng odrapõllul
kodumäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Igal mängijal on viis oasuurust kivi. <br /><br />Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli. <br /><br />Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada „silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Niimitu kivi sinna maandub, niimitu silma saab mängija (Näit. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina: <br /><br /><br />Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka „meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte.
Täisviide
EFA I 169, 91 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013).
Maakond
Jõgevamaa
Koguja
Ellen Liivak
Kihelkond
Torma
Koguja sünniaasta
1933
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kivimäng
kividega mängimine
osavusmäng
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Sõjaaegsete laste mängumaa</strong> <br /><br />Meie isa oli sündinud 22.02.1880, seega 1940. aastatel õnneks sõtta ei kutsutud, oli perekonna kaitsja. <br /><br />Kirjutangi esimesena mängust, mis isa meile, oma neljale alaealisele lapsele (viies oli täiskasvanu) õpetas. <br /><br /><strong>Kivimäng</strong> <br />Igal mängijal on viis oasuurust kivi. Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli. <br /><br />Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada „silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Nii mitu kivi sinna maandub, nii mitu silma saab mängija (nt. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina: <br /><br />Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka „meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte. <br /><br /><strong>„Kodumäng“ odrapõllul</strong> <br />Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest „kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käest kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll… <br /><br />Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma „kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu. <br /><br /><strong>Tampka</strong> <br />Isa õpetatud oli meil ka teine mäng – tampka (kabe). Sedagi mängis isa hästi, ükski naabrimees, kes õhtuti raadiot kuulamas käis või kasvõi juttu puhumas, ei saanud temast võitu. Tampkalaud oli, nagu ikka, ruuduline, aga nupud olid erilised: ühel pool olid läikivad soldati sineli nööbid – mitte Eesti Vabariigi aegsed, vaid vene kroonu omad, sest isa teenis sel ajal. Teisel pool olid tavalised eestiaegsed mantlinööbid, siledad ja kirjadeta. Tampkat mängis emagi ja kõik lapsed. <br /><br /><strong>Mängud</strong> <br /><br /><strong>Laste lauamängud</strong> olid: „Ilmaring“, „Kits“ ja vahest veel mõni omatehtud parajasti „moesolev“. Need kõik olid täringutega visatavad mängud, mida võis mängida igaüks, kes vähemalt 6-ni oskas lugeda. Must-Peetri kaardid olid ka käibel. <br /><br /><strong>Liikumismängudest</strong> oli esiplaanil „Käpp“ (Trihvaa) – jooksumäng: kes väledam ja leidlikum, pääseb kinnilöömisest ja võib kauem ringi lipata. Või „Vahetuskäpp“ – löögi saanu oli järgmine tagaajaja. <br />Siis „Kullimäng“ mitmes variandis: toeleidmisega, kükitamisega jne. <br /><br />Huvitav oli „Keerukuju“. Poisid tahtsid võtta rohkem mehiseid „kujusid“, tüdrukud aga tantsulisi ja romantilisi. Siis andis mõistatada, mis kuju see on. <br /><br /><strong>Äraarvamise- ja riimimänge</strong> sai mängida rohkem koolis. Siis oli veel moes luuletustes ka riimi austada ja rütmi arvestada, neid hindas pr. Elgas (mu esimene õpetaja) ja tegime meeleolukaid vaheldusi klassitunni osanagi. Vahest läks lugu päris naerukoorini välja. <br /><br />Heameelega mängisin ma „õpetajamängu“. Pr. Elgas jaotas nendele õpilastele, kellel nädala jooksul väga hästi läks, reljeefselt trükitud läikpildikesi. Egas neid saajaid palju olnudki, aga mul üldiselt vedas. Ka vedas mul seeläbi, et sain õpetajat nagu päriselt mängida. Nimelt oli me klassis üks hästi „kõva peaga“ tüdruk – Leili. Ta elas koolile lähedal, aga kojuminekuga peale tunde eriti ei kiirustanud. Just tema määras õpetaja minu hoolealuseks, keda aidata võiksin. Minul oli aga tarvis oodata ära õdede tundide lõpp, et siis koos 4,5 km koju minna. Leilile meeldisid me „koosõppimised“, sest hea edu korral sai ta nii mõnegi minu pildikogust. See oli vahetevahel. <br /><br />Leilita sain tühjas klassiruumis ka näiteks hüpitsaga hüpata – igasuguseid variante: ühel jalal, siis kahel ja vaheldumisi nii ja naa; käed (ja hüpits) risti, siis mitte jne. Võisin lugeda ka rekordhüppeid jne. Palli klassis õed mängida ei lubanud – aknad! <br /><br />Kekskasti hüppasin ka: põrandalaua vahed ja põikipidi asetatud värvipliiatsid aitasid toredaid hüppekaste moodustada. Jalas olid mul vanema õe Magda (Mahta) valmistatud sussid – villasest riidest nii pealsed kui ka mitmekordsed tallad, ainult seest õhem vooder. Liistud sai Mahta tädimees Vollilt. No ja nende susside mürtsud ei toonud kordagi pahandust kaela. <br /><br />Meil oli kodus raadio. Kodustel laupäevaõhtustel <strong>vana-tantsu-muusika õhtutel</strong>, kus kogu pere koos oli, ka naabripoisid ja Freida (õdede sõbranna), ning perekonnavalssi ja kõiki selleaegseid tantse tantsisid, sain minagi kõik selgeks. Klassis üksinda kujutasin, et tantsin Möldri Leoga (tema tantsitas mind kõige sagedamini, kõige pikem ja kõige huumoririkkam). Sellest polnud midagi, et ta ka õega tantsis… <br /><br />Vahetundide ajal käis <strong>tants saalis</strong>. Mu mälestust mööda polnud seal üldse muusikat: nooremad vaatasid, mis tantsu mõni vanem paar alustas, ja siis püüti järele teha. Tihti oli selleks juhtpaariks mu õde Renate ja tema partner Vilma Mägi (hiljem Aun). Siis tantsisid kõik, kes tahtsid – suured ja väiksemad, ka peotantse. Ainult väiksemad võtsid üles ringmängu lauluga, ehkki viimased olid õpitud suurematelt lastelt ja neil omakorda veelgi vanematelt. <br />Nt. <br />„:,: Ma läksin metsa kõndima, <br />ja linnupesi otsima. :,: <br />:,: Oi tuntas-tuntas tunavere rass. :,: <br />See enneaegne armastus <br />ei ole muud kui kurvastus. <br />:,: All orus rohelise pingi peal, <br />kaks kena noormeest istsid seal. :,: <br />:,: Nad aasid juttu siit ja sealt, <br />ja kosjaasjust kõigepealt. :,: <br />:,: Kuule, Kaarel, kus me lähme, <br />kus me kosjaviinad saame. :,: <br />Ja lõpupoole: <br />:,: Maja ees oli räiss ja risu, <br />kasvõi reied lõhki kisu. :,: jne. <br /><br />Tõsijutt – mitte ainsatki lastepärast ringmängulaulu ei tule meelde. Õpetajad võisid muiata küll, aga mängud said mängitud. <br /><br />Väljas mängisime „<strong>Tagumist paari</strong>“: üksikuks jäänu hüüdis paarisseisjate kolonni ees seistes: „Pliks-plaks-tagumine paar välja!“ ja tahtis püüda endale paarilise. Kes üksikuks jäi, hüüdis ja püüdis omakorda. Seda lastemängu mängiti vahest „suurte“ poolt kasvõi pulmapeolgi. <br /><br />Mäng „Täidan laeva“. Telefonimängus sai vahest meelega „valesti“ kuulda – mida naljakam, seda lustlikum. Toolide ümber marssimine: üks tool vähem kui marssijaid. Kes kolm korda ikka püsti jääb, annab pandi. <br /><br /><strong>Pantide lunastamine.</strong> Kord, kui suvisepühal kogu pere kirikusse sõitis, pidin mina õde Mahta juurde koju jääma – kingad olid kadunud! (Olid välja jäänud.) Siis tulid häid pühi soovima Lissi poisid, panid munad patta keema ja segasid luuavarrega, et põhja ei hakkaks. Olin vast 4–5-aastane. Ütlesin, et lõpetage lollitamine, see pole ilus mäng. Kuulatigi sõna. Mune jätkus kõigile, ka kirikulistele. Mina sain kiita, et ilusaid mänge rohkem hindan kui alpimist. <br /><br />Ilusaks mänguks pidasin ma näiteks õdede ja vennaga <strong>kukerpallitamist</strong> suvistepühal jõeäärsel lillenõlval, sellel pääsusilma-kullerkupu-kannikese-kassikäpa-seebilillemaal. Seal sai mune veeretada ja kukerpallitada ja mitte keegi ei pannud pahaks, et välkusid roosad, sinised ja kollased pepukesed – püksid olid uued ja pühapäevaselt värsked ja kaunid. Ja lilled tõstsid jälle pead, kui kukerpallitajagi püsti tõusis. <br /><br />Käisin sel suvel seda kohta kaemas – pole lilli, pole kukerpallitajaid. Jõeäärne heina- ja karjamaa on metsatihnikuks muutunud; kaks vana remmelgat – üks minu ja teine vend Arno oma, on maha langenud ja kõdunenud; hobusteujutamise august ja kohast, kus ujumisvõistlusi korraldati, on järel nireke ja lomp. Me tuuleveski, kus oli imehea peitust mängida, põletati sigala kütteks. <br /><br />Kaks veskikivi seisid lapsepõlves veski ees, kus vennaga oli mõnus mängida, kui rohi oli veel kastest märg. Oi, milliseid ehitisi sinna püstitada võis, kummalgi oma kuningriik! Tuli ette isegi seda, et mööduv sõiduk peatus ning keegi naerusui päris, kumb meist siis nüüd tüdruk, kumb poiss on (riided olid vahetatud). <br /><br />Ka <strong>rehemaja</strong> pakkus suurepärast mängumaad: reiaaluses seisis nurgas vana hobustega veetav rehepeksumasin. Seda kasutasid küll vanad oma pesade tarbeks, aga meil oli seal omajagu ruumi. Rehetoa ahju ja parsile me ronida ei tohtinud, aga seal väljateenitud puhkust veetvad linatöötlemise masinad-instrumendid olid vennale eriti meeltmööda. Aga ma tegin kõik vennaga kaasa, ehkki ema ütles, et tüdrukutel eriti ronida pole paslik. Põnev oli, seal sai leiutada. Ja pealegi oli mul minust kolm aastat noorem vend, kes oma vanemat õde kõiges arvestas ja mu ideed omaks võttis. <br /><br />Edasi oli seal teises maja otsas „kart“, s.t sama suur ruum kui reiaalune, aga seal olid suvel reed, saan jm. sõidukid; talvel aga igat sorti vankrid. Meie arvates tõllakuur, aga nimetasime kartiks. Välisseina ääres, üsna kolmanda klassi maanteeni välja, olid rõuguredelid, kui neid väljal ristikutele või viljale tarvis polnud. Need olid tihkelt üksteise kõrval, et moodustasid suure ja laia platvormi, mis kevadpäikeses varakult tõelise kevadtunde mänguhuvilistesse sisestas. <br /><br /><strong><br />Perest ja emast</strong> <br /><br />Kui 1944. a. 29. mail mu 10-a. vennake onuks sai, läks ta Mahta juurde ja tasakesi küsis, kas ta võiks selle pisikese puntra seal teki sees sinna platvormile viia, seal nii väga hea ja ilus. Ei lubatud, et las kasvab ja kosub veel enne natuke. Õemees Sass (Aleksander) oli läinud Saksa sõjaväkke velskrina, tuli küll peagi tütart vaatama, ja kaduski sõjamöllu. Vangilaagrist tuli koju sõber, teatas, et ta isiklikult mattis Sassi Äänisjärve ääres maamulda ja tegi Karjala kasest ristigi peale, aga ametlikku dokumenti selle kohta ikka polnud. Uue Eesti algul sai lõpuks kohtu poolt tõestatud, et nimetatud kohas, paljudest vangilaagrites ühes, on „maha kantud“ Aleksander Aleksandrovitš (tegelikult Otto p.), kes on aasta võrra tegelikust vanem, kui laagridokumendis märgitud, ja loetud ta Aleksander Otto p. Paljakuks, seega Mahta meheks ja Marje isaks. Marje jäigi aga kasvama ja kosuma meie perre, sest ta uus kodumaja põles sõjatules maani maha, polnud meest toeks ja peale selle küüditati ka vanaema Siberisse. <br /><br />Marje kasvas me lapsepõlvekodu mängumaade täieõigusliku omanikuna, oli me emale, kui ta omad lapsed uusi kodusid rajasid, veel lohutuseks ja toeks. Kuni lahkus temagi… <br /><br />Ema pärjalindile kirjutasin: <br />„Kui pesast tiibu sirutanud <br />me, lapsed, ellulennuks siit. <br />Nüüd lahkud, ema, kodu valgus… <br />Jäid tühjaks tuba, õu ja niit…“ <br /><br />Emale on pühendatud mul luuleread, mille kohta ütlesin, et see pole laul, vaid ood… Aastaid tagasi saatsin selle luuleliitu, sain vastuseks avalduspaberid luuleliitu astumiseks. Ei astunud ma kuhugi, ei saa ka astuda enam kunagisele lapsepõlve mängudemaale, sest seda pole enam sellisena, nagu teda näha tahan. <br /><br /><strong><br />Mälestustemaa</strong> <br /><br />Nii kurva noodiga lõpetada ei saa. On ju olemas mälestustemaa, see Veneetsia, mille tekitas vaba veevool kahest jõeharust – üks Lissi poolt ja teine Oti poolt tulev haru; selle jämeda-jämeda mahalangenud puutüve tagune piibelehtede muinasjutunõlvak – need lõhnad, vete hääled, elav vesi ja elu vees – kalad, keda kuival suvel Arnoga kartulikorviga kuivama kippuvatest lompidest päästsime ja jõkke toimetasime – kas need olid ainult mängud? <br /><br />Täisverelised mängud olid need suvised „peod“, mille vaatemängude pääse oli kas maasikas peopesal, mis kraavipervelt leitud, või mistahes lilleõis, mis me vaasis edasi õilmitses. Igal aastal kordus, ehkki erinevas lahenduses „Perenaiste tants“ (teate küll, see „Me perenaised oleme, me kulbikuningannad“ jne). Ja laule oli alati kõigist aastaaegadest. Jõululaule polnud, neid laulsime koos tädilastega alati jõulude aegu meie kodus. Esinejaid olid kuni Narva-Jõesuuni välja (vanaema pool suvitamas) siin naabruses. Vajadusel sai riietega muuta tüdruku poisiks ja vastupidi (nagu nüüdki teleris). Viisipilliks oli kitarr, löökpille igat sorti. No ja aplausi oli alati mõnus kuulata, see tuli südamest, oli see piduline mis-eas-tahes. <br /><br />Mõtlen oma õdedele: kelle moodi ma kõige rohkem olen? Vanem õde oli osav riidesorte kokku sobitama – ta hoolitses kogu pere hea väljanägemise eest. See „lappidega mäng“ meeldib mullegi. Aino oli hoolitseva ema moodi – minus on seda kahjuks vähevõitu; Renate kiire vaist ja virgad käed on mulle kaugelt kättesaamatud. Vast vend Arno, Sinuga olime hingesugulased ja teineteisele väga kallid, eks natuke sarnasedki. <br /><br />Igaüks teist istutas midagi mu hinge, head ja ilusat ja igipõlist! Aitäh teile!
Täisviide
EFA I 169, 91/8 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Torma
Koguja
Ellen Paljak
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1933
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ellen, snd. 1933. a. Tartumaal
küla
talu
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kogumisvõistlus 2013
Subject
The topic of the resource
Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt.
Lastemäng
Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt
Tekst
Naabrilapsed, minuealised, käisid ligidal karjas lageda karjamaa peal ja mind lubati nende juurde minna. Nendel oli kraavikõrgendikul tehtud terve talumajapidamine. Lõigutud puust lehmad, hobused, lambad, sead. Kanu ei olnud rohkem kui kaks kana ja üks kukk. Kukke oli sellepärast vaja, et oleks kes laulab. Poisil oli taskunuga, seotud paelaga pintsaku nööpaugu külge, et ära ei kaoks Seda ei saanud keegi omale kätte. Ta lõikus pulki ja tagus neist maasse laudad, tallid, sealauda õue peal oli ka kaev, sealt võeti loomadele vett ja seal jahutati piima. Piimanõud olid samuti lõigutud puust ja ludaga lasti neid kaevu jahtuma. Kui kari aeti karjamaale, mina pidin alati karjas olema, olin ju kõige väiksem. Rakendas poiss hobuse vankri ette, tõstis piimanõud peale ja sõitis Varbeverre meiereisse. Siis hüüdis veel tütarlaps (perenaine) talle järgi: „Too siis ikka poest soola ja loorberi lehti, sülti vaja keeta!“ Kõik talutööd said seal ära tehtud. Ei mingisuguseid võõraid asju ja loomi sinna hulka ei sattunud. Ka söögitegemine ikka seesama, mis koduski, sõnad ja väljendid seesugused nii nagu kodus räägiti. Vandumist tuli harva ette, ropendamist mitte kunagi. Väikesed tülid lõppesid alati meeste sõna pealejäämisega. Ikka nii, kuidas kodus elati.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_169_84.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="400" /></div>
Täisviide
EFA I 169, 65/84 < Palamuse, Palamuse alevik < Imukvere k., Kuremaa v. – Ellen Randoja, snd. 1929. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Koguja
Ellen Randoja
Kihelkond
Palamuse
Koguja sünniaasta
1929
Kogumisaasta
2013
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Talumajapidamine
kujutlusmäng/loovmäng
põld ja kari
Tartumaa