Arsti mängimiseks ronisime ühte vanasse võrgulinade kuuri. Seal võrgu- ja noodalinade kuhilate otsas oli meil haigla. Iseenesest ei olnud see mängukoht sugugi mõistlik, haises tõrva ja kopituse järele. Arst oli tavaliselt laps, kes ise haiglates olnud, tema juba teadis, kuidas asjad käivad. Haiged pikutasid siis reas ja ootasid ravitsemist. Kuuri lähedal kasvasid varesemarjad, väikesed mustad marjad, mida oli hea tablettidena kasutada, ja kui süsti vaja teha, siis plõksti katki teha.
Suurtes majades mängisime väga tihti arsti. Arste oli mitu. Ühel tüdrukul olid arstiasjad ka olemas. Tihti tegime operatsiooni, sest meile meeldis väga kõhtu lahti lõigata ehk dressipluusi lukku lahti tõmmata. Seda mängu mängisid tihti ka poisid.
Selleks olivad: üks oli hobune, teine oli mees. Hobusele pandi ohjad käevarre külge ja sõideti. Seal oli peremees, perenaine, poeg, tüdruk, sulane ja niisama palju inimesi kui harilikus talus.
Niisama mängiti, kui majapidamises juhtus keski haigeks jääma, siis oli selleks tohter, see sidus jala või käe kinni.
Oli kellegil poest miski tarvis, siis mindi poodi. Seal oli kõik riidekaup paberist tehtud. Pood oli ikka harilikult tehtud kusagil tühjas (koobas) keldris.
Väiksemad lapsed olivad loomad karjas ja üks oli karjane.
Täisviide
ERA II 87, 477 (45) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)