Kaks mängijat võtavad kumbki ühe nime. Kas lille, looma või mõne muu nime. Võtavad näiteks mõne lille nime, näiteks „kibuvits“ ja „roos“. Kui neil on nimed leitud, seisavad nad üksteise vastu, hoides kätest kinni. Teised mängijad lähevad reas nende käte alt läbi, kuid reas olevat viimast mängijat käte vahelt läbi ei lasta, vaid küsitakse: „Kas kibuvits või roos?“ Ütleb see mängija näiteks „roos“, siis läheb ta sellenimelise mängija selja taha. Nii kordub see iga mängijaga, kuni kõik on läbi käinud. Siis kaalutakse iga mängija käte peal ära. Kui kaalumise juures juhtub mõni mängija naerma, siis kuulub ta kuradite liiki. On aga mängija tõsine, siis on ta ingel. Inglid panevad käed risti, kuid kui nad käsi ristis ei hoia, katsuvad kuradid neile külge lüüa. Kui kurat lööb inglit, siis muutub see ingel kuradiks. Mäng kestab seni, kuni kõik inglid muutuvad kuraditeks.
Täisviide
ERA II 87, 86 (9) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mängida võib väljas ja toas. Parem, kui mängijaid on rohkem. Keegi on nimepanija. Tema paneb kõigile värvide nimed ja peab ise meeles, missugused värvid on. Kaks mängijat eraldatakse teistest, seepärast, et need on „ingel“ ja „vanapagan“ (võib olla ka üks mõlemaiks). Nemad ei tohi kuulda, mis värvid on. Kui nimed pandud, algab küsimine. Ingel ütleb: „Kop, kop.“ Nimepanija ütleb: „Kes seal on?“ – „Ingel.“ – „Mis ta tahab?“ – „Värvi.“ – „Missugust?“ Ingel ütleb ükskõik, mis värvi. Kui seda värvi ei ole, siis läheb ingel „tühjade kätega“ minema. Kui on, siis see isik, kellel see värv on, eraldub teistest. Siis tuleb vanapagan ja küsib ka niisamuti.
Kui kõik läbi, siis lähevad ingel ja vanapagan kõrvale ja räägivad kokku. Nad võtavad endile nimed – näiteks „kuldporgand“ ja „kuldkaalikas“. Üks on vanapagan, teine ingel. Nemad võtavad käest kinni ja lasevad lapsed, kes hoiavad üksteisel sabadest kinni, oma käte alt läbi minna. Ingel ja vanapagan ütlevad: „Sild on katki, sild on katki, tahab parandust saada, kellega, millega, oma viimse lapsega.“ Viimse lapse võtavad käte vahele ja küsivad: „Kas kuldporgandit või –kaalikat?“ Kui mängija võtab näiteks kaalikat ja kaalikas on ingel, siis see ütleb: „Minu selja taha.“ Kui kõik on läbi, siis öeldakse, kes on inglid ja kes on vanapaganad. Siis algab „kaalumine“. Ingel ja vanapagan võtavad kätest kinni. Lapsed langevad seljaga järjest nende käte peale. Ingel ja vanapagan katsuvad neid naerma ajada. Kes hakkab naerma, see on vanapagan, kes ei hakka, see on ingel. Inglid hoiavad käed risti ja ütlevad: „Pood on lahti, pood on lahti, võib saia saada!“ Vanapaganad püüavad siis inglitele rinna peale lüüa. Kui nad saavad, siis on inglid vanapaganad ja vanapaganad inglid.
Täisviide
ERA II 87, 180/2 (7) < Narva l. – Erna Triebstock, s. 1922 (1935)
Naerivarga-mängus peab olema 7 osavõtjat: varas ja aednik, ja teised on naerid ehk kapsad. Aednikul peab olema võti ja tal kasvavad kapsad aias. Varas tuleb ja küsib võtit ja valetab, et tal on kukkunud midagi aeda. Aednik annab vargale võtme ja lausub: „Ära mu kapsaid ära varasta.“ Varas vastab eitades. Varas läheb aeda, katsub, missugune kapsapea kõva ja viib selle ära. Kui aga leidub rohkem kõvu kapsapäid, siis viib ta ära kõik. Aga võtme toob ta tagasi. Varas, pääle selle, kui võtme tagasi toob, paneb kapsad keema. Aednik läheb sel ajal aeda, kui varas suppi keedab, läheb aeda, aga kapsaid ta ei leia. Siis läheb aednik varga majja ja küsib: „Mis supp teil keeb?“ Varas vastab: „Minu kapsastest supp ja minu kapsaste maitse.“ Varas vaidleb vastu kapsaste varguses. Siis ütleb aednik: „Kaalume kapsad ära ja missugune kapsas naerab, see on minu, ja missugune ei naera, see on sinu.“ Kapsaste kaalumine toimub sarnaselt: varas ja aednik hoiavad teineteise käest kinni ja kapsad lasevad selili käte peale ja missugune kapsas naerab, see on aedniku, ja missugune ei naera, see on varga. Seda mängu võib mängida õues ja ka toas.
See on lastemäng. On ka praegusel ajal mängitav.
Täisviide
ERA II 87, 639/41 (1) < Haljala khk., Vihula v., Annikvere k. – Leida Aug, s. 1919 (1935)
Kapsavarast saab hulgana mängida. Mängu algul valitakse üks laps mängijate hulgast, kes on „kapsavaras“, ja teine, kes on „peremees“. Ülejäänud lapsed jäävad aga „kapsasteks“. Kui on kõik valitud, tuleb varas ja küsib peremehe käest aia võtit. Siis küsib peremees: „Mis sa selle võtmega teed ja miks sa siis minu aeda lähed?“ Varas vastab: „Minul kukkus õun aeda!“ Ka võib vastata mõnda muud asja, nagu näiteks: „Laps viskas palli aeda.“ Peremees lubab talle võtit ja varas läheb aeda, kus on kapsad. Varas katsub kapsapäid ja missugused pääd kõvad on, varastab ta ära ja viib oma koju, aga missugused on veel alles pehmed, need jätab veel peremehele. Varas viib võtme peremehe kätte ja tänab võtme andmise eest. Siis läheb peremees oma kapsaid vaatama ja näeb küll, et mõned kapsad on kadunud, kuid ei pane sellest just tähele. Nii kestab see mäng ikka edasi, kuni varas on kõik kapsad aiast ära viinud. Kui on kõik viidud, läheb peremees varga koju ja kuuleb, et kapsa supp keeb. Siis küsib peremees: „Kuskohast sa need kapsad tõid?“ Varas vastab: „Eile turult tõin.“ Peremees küsib kapsaid mekkida ja varas annab ka, siis ütleb peremees: „See on just minu kapsa mekk.“ Varas ütleb: „Katsume järele.“ Varas ja peremees panevad mõlemad käed kokku ja kapsad lähevad ükshaaval käte pääle: kes naerab, jääb peremehele, kes ei naera, jääb vargale. Nii on see mängu lõpul.
Täisviide
ERA II 89, 225/6 (9) < Järva-Madise khk., Albu v., Orgmetsa as., Sepa t. – Ilse Kokk, Rava algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijaid võib olla rohkesti. Mida rohkem, seda parem. Mängijad peavad olema „kapsad“, „peremees“ ja „varas“. Kapsaid võib olla palju. Varas ja peremees võivad olla kapsastest eemal. Varas tuleb peremehe juurde ja palub aia võtit. Võtmeks võib olla kas puutükk, pliiats või mingi muu asi. Varas seletab, miks tal aeda tarvis minna on: kas pall kukkus aeda või mingi muu vabandus. Peremees annab küll aia võtme, kuid kinnitab vargale, et ta kapsaid ei võtaks. Varas läheb kapsaste juurde, katsub, kas on ka kõvad. Kõik ei või kõvad olla. Kes lödid on ja varas maha vajutas, jäägu niikauaks maha, kuni peremees tuleb ja kapsad üles tõstab. Need kapsad, kes kõvad olid, viib varas enesega. Varas viib peremehele võtme tagasi.
Peremees läheb aeda kapsaid vaatama ja leiab, et muist kapsaid on kadunud, tõstab ka lömad kapsad üles ja lahkub. Varas tuleb uuesti võtit tahtma, ikka on tal vabandus. Peremees ei taha hästi anda ja küsib, kes viis kapsad ära. Varas ütleb: „Nägin, kuidas üks läks, kapsakott seljas.“ Peremees annabki võtme. Varas aias katsub jälle kapsaid, kõvad võtab jällegi endale. Peremees läheb jällegi aeda kapsaid vaatama. Leiab, et kapsaid on vähemaks jäänud.
Varas tuleb kolmandat korda peremehelt võtit paluma, jällegi peab vabandus olema. Kuid nüüd peremees ei anna võtit. Varas ütleb: „Eks tule ka.“ Peremees lähebki. Varas näitab üles ja hüüab: „Näe, lind lendab,“ või „lennuk läheb!“ Peremees vaatab suure uudishimuga ülesse, kuid selle ajaga võtab varas kapsad ja läheb ka ise koos kapsastega minema. Peremees lööb silmad maha ning näeb, et kapsad on kõik läinud. Peremees läheb minema. Varas tuleb kutsuma peremeest oma kapsasuppi maitsema. Peremees lähebki. Maitseb, tunnistab kõik omaks, kuid varas vaidleb vastu ja ütleb, et ta turult toonud. Peremees ei usu – siis kaaluvad käte pääl. Kapsad kas naeravad või on tõsised. Need võib ise valida, kummal naeravad ja kummal tõsised. Kui peremehel on rohkem kapsaid, on peremehe, kui vargal rohkem, siis varga omad.
Täisviide
ERA II 90, 777/8 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. – Maimu Kers, Kolga algkooli õpilane (1935)
Kõik teised mängijad istuvad maas, ainult kaks mängijat on teistest eemal. Üks on „peremees“ ja teine on „varas“. Kapsaaed on lukus. Varas tuleb sealt kapsaaiast mööda ja viskab midagi asja aeda. Ja tuleb siis peremehe käest võtit küsima. Kui peremees on andud võtme, läheb varas aeda, võtab oma asja kätte ja hakkab kapsaid katsuma – kas on kõva või on mäda kapsas. Kes on kõvad kapsad, need varas viib endale, aga ta ei vii korraga kõvasid kapsaid ära, vaid käib mitu korda viimas. Ja mis kõige mädam kapsas on, seda varas ei vii ära, vaid jätab sinna.
Peremees käib iga kord vaatamas aias, kui varas on käinud. Ja kui kõik kapsad on varastatud, siis läheb peremees varga juurde ja hakkab kapsaid küsima. Viimaks varas ütleb peremehele: „Lähme aeda vaatama, kas kapsad on järel.“ Kui nad on vaatamas, ütleb varas äkki peremehele: „Vaata, kes lendab siin üleval!“ Ja kui peremees vaatab, selle aja sees viib varas mädand kapsa ka ära. Siis lähevad uuesti varga juurde, jälle hakkavad seal vaidlema. Kord küsib peremees vargalt: „Mis supp teil keeb?“ Siis varas vastab: „Kapsasupp.“ Siis hakkavad jälle jänklema. Kuni viimaks ütleb peremees vargale: „Lähme vähe kapsastest eemale.“ Nad panevad siis teineteisele nimed. Näiteks: kes naeravad, need kapsad on peremehe omad, aga kes tõsised, need on varga kapsad. Siis lähevad kapsaste juurde ja hakkavad kaaluma. Peremees ja varas hakkavad kaaluma. Kes kaalumisel naeravad, need on peremehe kapsad, aga kes kaalumisel on tõsised, need on varga kapsad. Ja mäng on otsas.
Täisviide
ERA II 91, 102/4 (5) < Jõelähtme khk. ja v., Ihasalu k., Prii t. – Leonoore Vaher, Neeme algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Varas: „Tere, kulla peremees. Anna mulle aida võtit.“ Peremees: „Mis sa sellega teed?“ V: „Eks sa mäleta, kui sa küpsetasid leiba ja mina ka küpsetasin, siis viisin ma oma leivad ka sinu aita.“ P: „Säh! Aga ära mu moosi varasta.“ V: „Ei varasta!“ V: (Läheb ära, kuid tuleb varsti tagasi) „Säh! Võti on siin!“ P: „Ega sa mu moosi ei varastanud?“ V: „Ei varastanud!“ (Läheb koju.) P: „Sa oled mu moosi ära varastanud!“ V: „Ei ole!“ P: „Oled küll!“ V: „Ei ole!“ P: „Kust sa said nii magusat moosi?“ V: „Ma eile linnast tõin.“ P: „Kaalume ära: kui naerab, on sinu, kui on tõsine, on minu.“
Täisviide
ERA II 96, 629 (1) < Põltsamaa khk., Lustivere v. – Alma Turu, Neanurme algkooli õpilane < onutütar (1935)
Inglit ja Kurjavaimu mängitakse niiviisi. Lapsed koguvad ühtekokku, üks on Ingel ja teine Kurivaim. Üks laps paneb teistele lastele värvide nimed ja võtab endale ka nime. Inglile ja Kurjavaimule värvide nimesid ei panda. Kui kõigile nimed pandud ja Ingel ja Kurivaim kindlas kohas seisavad, siis värvid seisavad neile vastu. Ingel ütleb ühe värvi nime ja kui ütleb õigust, s.t. selle värvi, mis sääl on, siis see laps läheb Ingli juurde ja on Ingli laps. Siis ütleb Kurivaim. Ütleb õigust, kellel see nimi on, siis läheb see Kurjavaimu juurde ja on Kurjavaimu laps. Siis ütleb Ingel jälle ja siis ütleb Kurivaim. Kui Kurivaim ütleb aga vale nime, keda ei ole, ega Kurivaim siis teist korda hüüda ei või, enne kui Ingel ära hüüab. Siis hüüab jälle Kurivaim. Kui kõik küsitud on ja on kõik kas Ingli või Kurjavaimu lapsed, siis hakatakse kaaluma. Kes kaalumise ajal naerab, on Kurivaim, kes ei naera, on Ingel. Kaalutakse niiviisi: kaks tüdrukut hoiavad kätest kinni ja laps peab heitma sinna pikali ja need, kes käed koos hoiavad ja nende käte pääl laps, peavad käima märgist teise märgini. Ja kui see laps, kes kätel on, naerma hakkab, on ta Kurivaim, aga kui ei naera, on Ingel. Niiviisi kaalutakse kõiki lapsi. Kui kõik kaalutud, siis valitakse Ingli laste hulgast Ingel ja Kurjavaimu laste hulgast Kurivaim. Kui kõik korras, hakatakse jälle otsast pääle. Seda mängu mängitakse õues.
Täisviide
ERA II 97, 19/21 (2) < Torma khk., Avinurme v., Lissi k., Tagavälja t. – Hermiine Velt, Sadala algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängijaid võib olla kuipalju tahes. Mängijad seisavad rinda (kõrvuti). Ainult kaks mängijat ei lähe rinda. Teine neist on vanakurat ja teine ingel. Ingel ütleb nüüd igale mängijale tasakesi kõrva sosistades (nii, et keegi pääle üteldava ei kuule) ta nime, linnunime. (Ka ühenimelisi võib mitu olla). Nüüd tuleb vanakurat ingli juurde ja hõikab: V.K. Till, till!
I. Kes sääl om?
V.K. Vanakurat.
I. Mis tä taht?
V.K. Tsirkõ.
I. Mis nimelisi?
V.K. Ütleb, missuguse linnunime tahes.
Nüüd peab see mängija reast välja jooksma, kes sellenimeline on (kui ei ole, tuleb vanakurat uuesti), ja ingel vanakuradiga püüavad teda. Kui ta juhtub vanakuradi kätte, siis on ta vanakuradi oma, saab aga ingli kätte, siis on ta ingli oma. Kui kõik linnud nõnda läbi on „jaotatud“, hakatakse kaaluma. Kaks poissi võtavad oma parema käega vasakust käsivarrest kinni. Siis võtavad poisid vasakute kätega teise paremast käsivarrest kinni ja sinna laseb mängija enese selili pääle. Kui ta naerab või on tal suu lahti, siis on ta vanakuradi oma. Kui ta aga ei naera ja suu kinni on, on ta ingli oma.
Täisviide
ERA II 102, 575/6 (15) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks on nimepandja, teine ostja (müüja). Nimepandja paneb igale ühe nime sosinal kõrva, et keegi ei kuuleks. Ostja hõikab ühe nime: pääsuke. Ei ole. Hõikab käo. Kägu tuleb välja. On määratud koht, kuhu joosta. Ostja küsib: palju tahad? 10 senti. Loeb peale 1, 2, 3, ja kägu hakkab jooksma ja ostja taga. Kui kätte saab, saab käost vanakurja lind, kui ei saa, saab ingli lind. Ostja hõikab: tuvi. „On!“ Tuvi müüja küsib 20 senti sellest. Loeb raha ja ajab niisamuti taga. Kui kõik ostetud, lähevad müüja ja ostja eraldi tuppa või sellisesse kohta, kuhu näha ei ole ega keegi ei kuule. Mängivad kokku, kumb on kuu, kumb päike. Seda teistele ei ütelda. Lapsed ümber keha kinni ja kahe käe alt – müüja ja ostja käte alt. Kuu annab kulda, päike peksa. Kui alt käe mindud, hakatakse kaaluma. Kes kaalule asetatakse ja suu lahti jätab või naerab, sellest saab vanakuri, aga kes seda ei tee, saab ingliks. Aetakse vanukurju taga ja pekstakse. Mängivad piiramata arvul.
Täisviide
ERA II 103, 220/2 (8) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane < K. Haar, 75 a. (1935)
Üks paneb värvinimed lastele ja teine ostab. Kui nimed pandud, tuleb ostja: „Tere, tere.“ – „Mis ostat?“ „Värve,“ vastab ostja. „Missugust?“ küsib müüja. „Punast,“ vastab ostja. Võtab värvi, ostab ja küsib: „Palju tahat?“ – „10 senti“. Loeb müüjale raha peole: 1, 2, 3, 4, jne. Ajab siis värvi taga, kuni koduni. Kui kätte saab kedagi, tuleb nende kaalumine käte peal. Kõik on samasugune, ainult üks on vanakuri ja teine ingli.
Täisviide
ERA II 103, 223 (10) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane < K. Haar, 75 a. (1935)
Üks mängijatest on "kapsaia perenaine", teine "varas", ülejäänud lapsed on "kapsad", kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde. V.: "Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda." P.: "Võta, aga ära kapsaid võta." (Ulatab vargale võtme.) V. "Ei võta." Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju. Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde. V.: "Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda." P.: "Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta." (Ulatab vargale võtme.) V.: "Ei võta." Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju. Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde. V.: "Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda." P.: "Ma tulen sinuga kaasa." Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: "Vaata, siga lendab," ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: "Kus-kus?" ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad. P.: "Mis suppi sa keedad?" V.: "Kapsasuppi." P. :"Kus sa kapsaid said?" V.: "Turult ostsin." P.: "Need on minu kapsad." (Maitseb.) (Vaidlevad.) "Lähme kohtusse!" V.: "Lähme." Perenaine ja varas lähevad "kohtusse" (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: "Lumi või vihm?" Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on "kaalutud", siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on. Reeglid: Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda. Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest. Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu. Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.
Täisviide
ERA, DK 117, 7/8 < Järva-Jaani khk., Metstaguse k. < Vändra khk., Vändra al. - Urve Jürjets, s. 1961. a. (2013).
Märgin siia üles need mängud, mida mängis minu ema Riita Sarv (snd. 1930) lapsena. Kaks last lepivad omavahel kokku, kumb on „kurat“, kumb „ingel“. Seejärel keeravad end näoga vastamisi ja võtavad kätest kinni. Ülejäänud mängijad võtavad rivvi ja esimene rivis olija hüppab käte peale kõhuli. Ta kaalutakse ära. Ootamatult lastakse käed lahti ja laps kukub maha. Üks kahest, kas kurat või ingel, ütleb (mängija ei tea, kumb on kumb): "Tule minu selja taha." Kui kõik mängijad on kaalutud, siis on nii kuradi kui ingli taga lasterodu. Algab rebimine. Kes enne käed lahti laseb, on kaotaja. See tähendab, et on välja selgitatud, kumb jääb peale, kas taevas või põrgu.
Täisviide
ERA, DK 100, 10 (5.2) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Kaks last, kes tahavad, võivad olla kas "poemüüja" või "varas". Ülejäänud istuvad kuhugi ning on "kapsad". Varas läheb müüja juurde ja valetab, et tal kukkus näiteks võti kapsaaeda ja palub võtit, et seda ära tuua. Tegelikult varastab ta kapsaid. (Varastamine käib nii: varas vajutab käega "kapsastele" pähe ning kelle pea vajub alla, selle jätab sinna. Kelle pead varas alla vajutada ei suuda, selle võtab ta kaasa.) Varas annab pärast võtme müüjale tagasi ning viib "kapsad" natuke eemale ning "kapsad" peavad ütlema kogu aeg: "Mull-mull! Mull-mull!" nagu nad keeksid. Vahepeal läheb müüja "kapsaid" kastma ning avastab, et osad "kapsad" on puudu. Varas käib müüjale valetamas ning "kapsaid" varastamas, kuni kõik "kapsad" on mulisemas. Siis läheb müüja varga juurde, maitseb "kapsasuppi" ning väidab, et see on temalt varastatud "kapsastest" tehtud ja nad lähevad "kohtusse". "Kohus" on selline, et maha tehakse 1 joon. Varas seisab ühele poole ja müüja teisele poole. Nad peavad võtma endale nimed. Nimed peavad olema ühest liigist. Näiteks tüdrukute, poiste, puude, põõsaste vms nimed. Oletame, et seekord on võetud puude nimed. Müüja on "lepp" ning varas on "pappel". "Kapsad", kellele meeldib rohkem lepp, lähevad müüja taha. Kellele meeldib aga rohkem pappel, lähevad varga taha ning hoiavad üksteisel puusadest kinni. Varas ning müüja võtavad teineteisel käest kinni ning hakkavad koos "kapsaste" abiga tirima. Kui varas astub üle tõmmatud joone, siis on vastupidi. Kui tahetakse edasi mängida, astuvad areenile uus müüja ning uus varas ja mäng algab otsast peale.
Seda mängu võivad ka kõik mängida. Mängus on "kapsad", "kapsaste omanik" ja "varas". Kapsad istuvad pingil ja nende omanik sosistab igale kõrva, kas kapsas peab vedel või kõva olema. Seejärel tuleb kapsavaras, kes valetab, et tal midagi kapsaaeda kukkus. Aednik annab talle kapsaaia võtme ja hoiatab, et varas kapsaid ei puudutaks. Varas katsub kõik kapsapead läbi, need, mis kõvad on, võtab endaga kaasa, pehmed jätab maha. Seejärel tänab ta aednikku ja tagastab talle aia võtme. Kui varas koju läheb, paneb ta kapsad keema, kuid neid on liialt vähe ja ta otsustab kapsaid juurde tuua. Vahepeal on aednik aeda läinud, ta kastab kõik kapsad ära ja sosistab uuesti kapsastele kõrva, kes on vedel ja kes on kõva. Ka varas tuleb uuesti, ta valetab jälle ja saab võtme. Niimoodi niikaua, kuni kapsad otsa saavad. Siis otsustab aednik varga juurde koju minna. Ta küsib vargalt, kust kohast too kapsaid sai. Varas valetab, et ostis turult. Nüüd otsustatakse minna "kohtusse". Üks mängijaist hakkab nüüd "kohtunikuks". Varas ja aednik lähevad koos kohtunikuga natuke maad eemale ja varas ning aednik mõtlevad kumbki endale parooli välja (seda kõvasti ei öelda, milline parool kumma oma on). Näiteks varga parool on "pirn", aednikul "õun". Siis seisavad varas ja aednik nägudega vastakuti ja hoiavad kätest kinni (see on kaal). Kohtunik küsib igalt kapsalt eraldi, kas pirn või õun. "Kapsas" sosistab ühe neist kohtunikule kõrva ning kumma parooli ta valis, selle selja taha ta seisma jääb. Nii kõigi kapsastega. Seejärel hakkab kumbki kaalu pool oma poole vedama (nagu köit veetakse). See pool, kumb on tugevam, võidabki.
Mängus on "varas", "müüja" ja "kapsad". Varas varastab kapsaid. Lõpuks lähevad varas ja müüja "kohtusse" (kapsad parooli ei tea). Näit: varga parool on "õun", müüja parool on "pirn". Kapsas tuleb, talt küsitakse "õun või pirn", oleneb sellest, kas ta ütleb "õun" või "pirn", läheb ta varga või müüja selja taha. Kumb võistkond tõmbab teised enne pikali, see võidab.
Mängitakse õues 10-…kesi. Üks mängija on "peremees", teine "naaber" ja ülejäänud on "kapsad". Peremees ütleb igale kapsale kõrva, kas "kõva" või "pehme". Tuleb naaber, kes valetab, et tal kukkus võti nende kapsaaeda ja peremees lubab tal vaatama minna. Naaber läheb ja katsub kapsad üle, kes on "kõvad", need ta võtab kaasa. Nii käib ta mitu korda, kuni järgi jääb paar kapsast. Siis tuleb peremees naabriga aeda kaasa ja naaber ütleb näiteks, et siga lendab, ja kui peremees vaatab, kus kohast, võtab naaber viimased kapsad ka kaasa. Siis läheb peremees naabrile külla. Naaber keedab parajasti kapsaid ja peremees hakkab maitsema ning ütleb, et need on tema kapsad. Naaber vaidleb, et ei ole. Nad lähevad "kohtusse" ja mõtlevad, et näiteks naaber on "pirn" ja peremees "ploom". Kutsutakse ükshaaval kapsaid ja küsitakse: "Pirn või ploom?" Kes ütleb "pirn", läheb naabri poole, kes "ploom", läheb peremehe poole. Ja hakatakse tirima, nii et peremees ja naaber võtavad kätest kinni ja teised nende selja taha. Kes teised enda poole tirib, on võitjad.
"Aednik" kastab taimi, need sirguvad. "Naaber": "Midagi kukkus aeda." A. Annab võtme, katsub "kapsad" läbi, mis pole lödi, varastab. A. kastab allesjäänud - sirgu! Naaber käib seni varastamas, kuni kõik otsas. A. läheb naabri juurde, kapsasupp keeb (podisevad). "Kust kapsad said?" - valetab. A. proovib suppi: "See on mu 1. kapsa moodi." Lähevad kohtusse. A ja N lepivad kokku kaks sõna (nt "uba" ja "hernes"). Iga kapsas peab valima, kumma juurde läheb. (Nagu köievedu.) Tiritakse, kumb pool enne lahti lasevad - need kaotavad "kohtus".
Üks on "peremees", üks on "varas" ja ülejäänud on "kapsad". Varas tuleb ja koputab, peremees ütleb: "Sisse." Varas valetab midagi kokku, et tema mingi asi kukkus kapsaaeda. Peremees annab võtme ja lubab minna otsima. Varas läheb ja katsub kapsapäid. Need, mis on kõvad, võtab ta kaasa, teised, mis on pehmed, jäävad maha. Peremees näeb aeda tulles, et osa kapsaid on puudu. Ta kastab alles jäänud kapsaid. Varsti tuleb varas uuesti ja kõik kordub, kuni pole järel ühtegi kapsast. Peremees läheb varga juurde, kes keedab kapsaid. Ta küsib: "Kust sa need kapsad said?" Varas ütleb, et ostis. Peremees maitseb kapsaid ja ütleb: "Need on minu kapsad, lähme kohtusse!" Seal valib peremees ja varas endale millegi nime (näiteks "kahvel" ja "lusikas"). Siis kutsutakse kapsad kordamööda nende juurde ja küsitakse, kumba nad tahaksid endale, ja see läheb selle selja taha, kelle varjunime ta ütles. Siis võtavad mõlemad pooled kätest kinni ja hakkavad tõmbama. See pool, kes teised ära tõmbab, on võitnud. Õppisin emalt. Neid mängime ümbruskonna lastega.
"Ostja" tuleb, hakkab endale "tibusid" valima. Kui ta oma lemmiktibu leiab, ostab ta selle. Tibu kaalutakse. Kui tibu käed on nõrgad, ei osta ostja tibu: kaalumine.