Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne. Suuremaks saades lisandus "Koks" - ringis võrkpall või selle erimoodus "Kartul", kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele "kartuliks" kükitama ja teised ringisolijad võisid teda "summida" - ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks.
Täisviide
ERA, DK 126, 17 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
Mängus võib olla suvaliselt inimesi, kõik seisavad ringis. Üks on alguses sees. Siis hakatakse mängima nii, nagu korvi. Pihta võib suruda ühe käega. Kõrvale lüüa ei tohi. Kui lööd, siis lähed sisse ja kui ei saa kellegile lüüa, lähed ka sisse. Kui seesolijatest püüab keegi palli kinni, tulevad kõik välja ja sisse läheb see, kes viskas.
"Kartulit" on hea mängida kõige vähemate mängijatega, umbes seitsmekesi (mängijaid võib rohkem ka olla). Mäng käib nii, et üks mängija kükitab maas ja teised seisavad tema ümber ning kõksivad omavahel nagu võrkpallis ja kellel…
Hommikul ekskursioonibussi või vaba tunni ajal laulukoori oodates mängisime "Kartulit". Mängus võitjat ega kaotajat ei olnud. Otsiti pall. Mängidasoovijad moodustasid ringi ning hakkasid võrkpalli moodi kõksima. See, kelle tõttu pall maha kukkus, pidi ringi keskele kükitama. Sel ajal, kui pall õhus oli, võis keskel küürutaja püsti hüpata ja palli püüda proovida. Kui ta palli kätte sai, läks ta kõksijate hulka, ning see, kelle tõttu pall kinni püüti, kükitas keskele. Enamasti hüples keskel mitu kobakäppa. Nad pidid üksteisega kogu aeg ühenduses olema. Kui üks keskmik palli kinni püüdis, said kõik kükitajad ringi, ning kinnipüütud palli lendusaatka tuli üksinda keskele. Et mäng põnevam oleks, tohtis keskel olijaid "pommitada". Kui mõni kõksija suutis palli põrutada vastu keskmikku nii, et see tema juurest eemale põrkas ning keegi keskelolija seda enne mahakukkumist kätte ei saanud, siis sai see "põrutaja" edasi kõksijate hulka jääda. Vahel ei saanud keskmised kuidagi palli püütud ning juhtus, et mängijaid jäi ainult kaks. Siis nad jändasid senikaua, kuni üks eksis. See läks siis keskele ning kõik teised moodustasid tema ümber ringi. Tavaliselt "Kartulit" eriti kaua ei viitsitud mängida.