Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni.
Täisviide
EFA I 168, 95 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Juba koolipõlves sai hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla.
Täisviide
EFA I 168, 146 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013).
Oli ka mäng kommipaberitega. Need volditi enne nagu väikesteks ümbrikuteks. Igaüks sai endale ühe ümbrikukese, kõik ülejäänud (mida rohkem neid oli, seda parem) pandi lauale. Mäng oli nii, et kommipaberist ümbrikuke pandi käepäka peale ja, sõrmed laua serva all, püüti ümbrik põrgatada laual oleva ümbrikukese peale. Kellel see õnnestus, sai endale ühe ümbriku juurde. Põrgatamist tehti järjekorras. Võitis see, kes endale kõige rohkem ümbrikuid püüdis.
Täisviide
ERA, DK 124, 5 < Tallinn < Muhu khk., Suuremõisa k. - Maret Lehto, s. 1940 (2013).
Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955-1960).
Täisviide
EFA I 168, 47 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Kui on palju kompvekipabereid, siis mängitakse „Kompvekimängu“, seda mängivad ainult 5–10-aastased lapsed, vanemad enam ei mängi. Kompvekipaberid volditakse kokku, see sünnib järgmiselt: võetakse paber kätte ja painutatakse ääred kokku ja nüüd pistetakse üks ots teise sisse. Mänguväljaks valitakse laud. Nüüd jagatakse kompvekipaberid ära, näiteks on 50 paberit ja mängivad 6 last, iga mängija saab 7 paberit, lauale jääb siis 8 paberit – vähe, igaüks kaks juurde, nüüd juba 20 paberit maas – küllalt, igale jäi veel 5 tükki. 1. mängija lööb käe vastu laua serva ja paber lendab. Langeb paber laual mõnele teisele pääle, võib see mängija, kes paberi lõi, võidetu endale saada. Läheb paber aga paljale kohale, siis mängija kaotas selle, see jäi lauale. Kui aga paber puudutab kahte lehte, võib mängija saada mõlemad. Kui mängijal pabereid enam käes ei ole, siis tuleb osta. Ostmine ei toimu mitte rahaga, vaid kahekordse tagasimaksmisega.
Täisviide
ERA II 151, 472/4 (8) < Setu, Meremäe v., Hilläkeste k., Vaariku t. – Voldemar Rannaste, s. 1925 (1937)
Too mäng oli kõvasti moes maa-algkoolis aastat 7–8 tagasi ja enne seda. Mänguks olid õpilased endile kogunud ilusaid kompvekipabereid ja need kokku pannud – sarnaselt umbes, nagu on pulbrite ümbrikud kokku keeratud apteegis – rohupoes. Need kokkupandud kompvekipaberid olidki konfetid. Mängides neid võideti, omandati teineteise käest. Seda mängisid harilikult poisid (7–13-aastased), kaks või rohkem. Konfet pandi peopäka peale, löödi siis peo alumise osaga, sõrmedega, vastu laua äärt, nii et konfet lauale põrkas. Nii viskasid kõik järgimööda (igaüks oma) neid lauale. Igaüks katsus visata oma konfeti teistele peale. Läks tal see korda, siis sai ta need kaks või rohkem (see, kes läks teisele peale, ja see, kes jäi visatava alla), endale. Ja nii mäng kestab.
Täisviide
ERA II 104, 295 (22) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kopli t. < Tallinn – Jaan Võmma, s. 1916 (1935)
Toas, lastele. Üks pabereist märgitakse „muttiks“. Ja pannakse kõik ühte hunnikusse lauale. See, kes peab mängima hakkama, ei tea muidugi, missugune on mutt. Talle tehakse ülesandeks hakata laualt korjama pabereid. Mutti aga puutuda ei tohi. Kuna mängija ei tea, kus on mutt, siis on tal raske neid korjata, kergesti võib ta ka mutti võtta. Niikaua korjab ta ükshaaval endale neid pabereid, kuni mutti puutub, siis hakkab teine korjama. Teisele määratakse teine mutt, mida jälle tema ei tea. Nii võivad mitu mängijat neid pabereid võtta. Ja kellel siis pärast kõige rohkem käes, see on võitja.
Täisviide
ERA II 87, 33/4 (22) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)
Toas, väikestele lastele.
Kompvekipaberid jagatakse kahe mängija vahel pooleks. Üks, võttes kätte paberi, lööb pihuga vastu laua serva, mille peal on ka paber, nii et kompvekipaber pihult lauale kukkus. Samuti teeb siis teine, püüdes aga oma paberiga teise oma puudutada, et siis mõlemad endale saada.
Täisviide
ERA II 87, 32/3 (21) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935)