Mängijad on kõik üheskoos lambad. Lambakarjus käib Krantsiga ümber karja ja loeb (pool-lauldes): Mina hoian memme utet, kaitsen taadi karja. Memm tegi mulle uue kuue, seest siiruviiruline, päält kullakarvaline. Ei näe, ei kuulõ, kunas susi karja tulõ. Esi heidä tutto, pane pää põhku. Krants, kae sa karja perrä, et susi lambid är ei vii!“ Nüüd heidab lambakarjus magama. Selle aja sees tuleb hunt ja viib ühe lamba ära. Krants hakkab haukuma ja karjane ärkab üles. Loeb lambad üle ja leiab ühte lammast puudu. Nüüd karjus Krantsi trahvima: „Misperäst sa es kae karja perrä, lasid soel lamba ärä viiä.“ Nüüd loeb karjus edeotsast oma salmi ja heidab jälle magama. Hunt viib jälle ühe lamba ära. Ja kui kõik lambad on hundil ära viidud, läheb Krants karjusega lambaid otsima. Karjane hüüab: „Ute, ute, tulge kodu!“ Soel on muidugi lambad murdmata, lambad kuulevad karjase häält ning hakkavad määgima ja tulevad joostes karjase juurde.
Täisviide
ERA II 101, 610/1 (18) < Urvaste khk., Linnamäe v., Voonamäe t. – Adele Tarend, Linnamäe algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijad istuvad keset tuba üksteisele põlvede pääle, nii suures ringis, kui palju inimesi on. Alguses istub esimene toolile, sellele järgmine põlvedele jne. Kuni ring kokku jõuab. Siis võetakse ka esimesel tool alt ära ja viimane asetab oma põlved temale alla. Need ringisistujad on „lambad“. Selle ringi ümber kõnnib üks ja taub kepi otsaga vastu põrandat ning sõnab: „Teen aeda, teritan teivast, et unt üle ei sua ega karu üle ei karga.“ (Enese mälestuse järele.) Teisend: „Teen aeda, teritan teivast – kost kõhast susi sisse lähäb, unt üle üpates, karu üle karates, rebane läbi pugedes.“ (Ema, Mari Silla suust, 81 a. vana, Avinurme Piilsist veebruarikuul 1935. a.) See sõnuja on „karjus“ (karjane). Toanurgas aga, ringist eemal, on üks inimene käpili maas. See on „hunt“. Hundil on üks, kaks või enam poega (ka mängijad, inimesed), kes tema juures nurgas maas lamavad (käpili olles). Hunt valvab, millal lambaid saaks varastada. Sellel ajal, kui karjane aiategemisega temale selja pöörab, jookseb hunt lammastele juurde ja tõmbab ühe ära ning viib poegadele. Nõnda püüab hunt nii palju varastada kui võimalik. Tuleb märkida, et lambad ei tohi hundile vastu panna, sest siis ei ole mäng loomulik. Kui karjane leiab, et lambad kadunud, siis hakkab ta lambaid otsima ja utetama (kutsuma: „ute-ute-ute-ute...“). Seda kuuldes hakkavad lambad hundi juurest vastu määgima (määma). Siis läheb karjane teibaga hunti taga ajama ja toob omad lambad ära. Asetab lambad ringi ja mäng läheb endistviisi jälle edasi, kuni tahtmist on seda mängida. Mängitud 30–40 aasta eest.
Täisviide
ERA II 107, 465/6 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Mihkel Sild < Mari Sild, 81 a.(1936)
Mängu mängitakse toas ja ka väljas. Üks mängijatest on „karjane“, teine „koer“ ja kolmas „hunt“. „Lambaid“ võib olla palju. Hunt läheb karja juurest ära kuhugi kõrvale. Karjane käib, vits käes, ümber lammaste ja loeb: „Pomp, pomp podi, lodi, kääna vitsa kiitsa käätsa, pane pää paju pääle, kõrva kõju juure pääle!“ Läheb siis koera juurde ja ütleb: „Kutsa, kae sa karja perra, ma lähe kodust lämmit pätsi tooma!“ Karjane läheb ära. Siis tuleb hunt ja viib lamba ära. Karjane tuleb tagasi, loeb lambad üle ja leiab, et üks on puudu. Tõreleb koeraga. Läheb uuesti ja käib, kuni kõik lambad hundil on ära viidud. Peksab koera ja tõreleb, et see kõik lambad on lasknud viia. Viimaks lepib koeraga ja lähevad mõlemad lambaid otsima. Hunt tuleb neile vastu: „Tere, tere külamees!“ „Tere, tere.“ „Ega sa mu lambaid ei ole näinud?“ „Ei ole.“ „Aga sul on jalad porised.“ „Soos käisin.“ „Sul on mokad karvased.“ „Jänest kaksin.“ „Sul on hambad verised.“ „Kärbseid sõin.“ „Aga mis sul taga kohiseb?“ „Haavamets ja pudrupada.“ Siis hakkavad lambad määgima ja karjane saab nad kätte ja hakkavad kõik hunti taga ajama.
Täisviide
ERA II 106, 467/9 (2) < Nõo khk., Elva al. – August Lammertson, Elva algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mina hoian eide utte, kaitsen taadi suurta karja. Eit teeb mulle uue kuue, taat teeb karvase kasuka. Mängijaid on ükskõik kui palju. Tegelased on „karjane“, „koer“ ja „hunt“. Karjane käib ümber karja, lauldes: „Mina hoian eide utte.“ Hunt on sel ajal kuskil põõsas. Karjane loeb lambaid: 1, 2, 3, 4, 5... kõik alles. Annab Murile leiba. Selle aja sees hunt viib lamba ära. Nii kordub, kuni kõik lambad viidud. Siis läheb karjane koeraga lambaid otsima. Jõudes hundi juurde, küsib: „Ütle, vennas, mis sul selja taga on.“ Vastus: „Puuriit.“ Karjane: „Silmad pääs.“ Hunt: „Oksaaugud.“ Karjane: „Kas kutsuda võib?“ Hunt: „Võib.“ Karjane: „Utt-utt-utt.“ Lambad määgivad vastu. Nüüd peab karjane järele vaatama, kas mõni lammas vigane pole. Selleks võetakse puu. Ühe otsa juures karjane, teise otsa juures koer. On karjane poiss, lähevad lambad karjamaale minema. Iga kord, kui keegi üle läheb, tõstetakse puu üles. On ülemineja kärmas, siis on ta terve ja läheb karjamaale. Kui ta aga üle ei suuda hüpata, enne kui puu üles tõstetakse, on ta vigane. Nüüd vahetatakse osad: karjane ja koer mõlemad on tüdrukud. Sellejärele loetakse vigased lambad üle, ja nii palju kui vigaseid lambaid, saab hunt ihunuhtlust.
Täisviide
ERA II 105, 641/3 (5) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Ärumäe t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Marie Jams, s. 1880 (1935)
Üks on „karjane“, teine „hunt“, kolmas „koer“ ja ühed on „lambad“. Hunt on kusagil peidus ja karjane koeraga käib ümber lammaste, ise laulab: „Mina hoian memme utte, mina kaitsen taadi karja, memm teeb mulle uue kuue, siniseda säärepaelu, punasida põllepaelu.“ Siis ütleb karjane koerale: „Jää sa karja juurde, mina lähen koju võileiba sööma.“ Minnes ütleb: „Hunt, tule metsast välja, vii minia lammas ära, jäta minu lammas alles!“ Hunt tuleb metsast ja viib ühe lamba ära. Karjane küsib koeralt: „Kas on kõik alles?“ ja loeb: „Üks, kaks, kolm, kõik on alles,“ ja teeb samuti nagu ennegi. Kui hunt kõik ära on viinud, hakkab karjane taga otsima, koer järel. Viimaks läheb hundi juurde ja küsib tervitades: „Kas sa mu lambaid oled näinud?“ – „Ei ole.“ – „Mis su seljataga on?“ – „Puukännud.“ – „Silmad pääs.“ – „Oksa-augud.“ – „Villad seljas.“ – „Puusamblad.“ – „Kas on luba kutsuda?“ – „Jah!“ – „Utu, utu, utu!“ Lambad määgivad. Vaadatakse, kas hunt lammastele viga ka on teinud, võetakse puu ja lastakse lambaid üle hüpata. Kukub mõni maha, siis on hunt talle viga teinud ja saab selle eest nuhelda.
Täisviide
ERA II 96, 373 (3) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Lapsed istuvad ringis: kaks tükki on keskel ja üks on eemal. Ühel keskelolijal on kepp käes, see on „karjapoiss“, teine on „koer“, ümberolijad on „lambad“ ja eemal „hunt“. Karjane kõnnib ümber karja ja räägib: „Taku, taku tonni, vana naine vanni, Reet ketrab siidi, Maret maagib lõnga, tukk tuli pääle, heitis metsa magama. Koer, vaata lammaste järele, et hunt lambaid ära ei vii, ma lähen ise kodu pehmet pätsi otsima.“ Karjane läheb ära ja hunt võtab ühe lamba ära. Koer ei märkagi seda. Karjane tuleb tagasi ja loeb lambaid: üks, kaks ja kolm, on kõik alles. Siis annab ka koerale leiba. See kordub seni, kuni lambaid enam ei ole. Karjane tuleb ja saadab koera otsima: koer nuusib ja viimaks leiab hundi kätte ja siis läheb koer hundiga purelema. Talled pääsevad lahti, aga hunt murrab koera ära. Nii lõppeb mäng.
Täisviide
ERA II 96, 257/8 (7) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Üks mängijaist olnud „hunt“, teine „karjane“, kolmas „koer“, teised kõik „lambad“. Lambad istunud üksteise sülle maha, karjane, kellel tokk käes ja koer järel, hakanud lauldes ümber karja käima. (Koer pidanud kolme käpa pääl järel käima, teist jalga hännaks üleval hoides.) Loid, ühetooniline nagu lugemine. Karja meid aeti, vits meil piiu pisteti. Kanik kätte kääneti, muru piiu murreti. Mina hoian memme utu, kaitsen taadi suure karja. Et saa hunti usse tulla ega karu karja käia. Memm mul kuab uue kuue, sinisiida sukessiida, punasiida paelusiida. Tulli tuku peale, heidi otseli magame. Hunt karja, ui-ai, võta ära ämma lammas, jäta maha minia lammas. Karjane jääb tukkuma, hunt võtab ühe lamba ära. Karjane ärkab. Loeb lambad üle, käes kõik, ja hakkab jälle otsast peale lauluga käima. Kui lambaid palju ja mängu lühendada tahetud, võetud kaks lammast ka korraga ära. Kui viimane lammas ära, siis karjane hakkab otsima: Siit on lännu sirgu jälje, alta aia haraku jälje, päälta paju pardsi jälje, läbi roonike radasid. Veri tilkun tee pääle, pudenud puie roonikus. Karjane läheb kuskil tühja nurka, ütleb: „Tere, tere, tühi nurk.“ Ise vastab ka: „Jumalime, täis nurk. Kas sa mu lambaid näid?“ ja läheb edasi teise tühja nurka seisma küsides ja vastates. Viimaks tuleb täis nurka, kus lambad koos ja hunt ees. „Tere, tere, täis nurk.“ – „Jumalime, tühi nurk.“ – „Mis sa siin teed?“ – „Aida teen.“ – „Kas sa mu lambid näed?“ – „Es näe.“ – „Aga mis sul sääl tagasella kõbiseve?“ – „Haava lehekse.“ – „Silmakse pähan jälle!“ – „Nee taeva tähekese.“ – „Kõrvakse küllen!“ – „Nee raudrõngakse.“ – „Ninakse pähan jälle!“ – „See lätte koogune.“ – „Aga hambakse suhun.“ – „See viriväratike.“ – „Kas lubad, ma kutsun?“ – „Kutsu.“ – „Tilla tilla mää, tilla tilla mää!“ Kolmanda korra kutsumise järel tulevad lambad määgides välja. Aga nüüd on tarvis järele katsuda, missuguse lamba hunt on ära vigastanud ja kes on terve. Selleks võetud tokk: teine hoidnud teisest otsast parajal kõrgusel ja lambad pidanud säält üle kargama kahe jalaga korraga. Kes komistama läinud, maha sadand või muudmoodi ülekargamine äpardanud, see olnud siis hundi vigastet. Muidugi tõstetud mõnel ka meelega tokki kõrgemale.
Täisviide
ERA II 96, 160/3 (7) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Mari Klaasen, 71 a. (1935)
Tegelased: koer, karjane, hunt ja lambad. „Karjane“ läheb „lammaste“ juure ja lausub: „Tee aida ja tipi teivast, terane teivas, raudne roigas, et hunt ei saa üle hüpata, karu üle karata ega rebane läbi reisida. Valge koer, valva hoolsasti karja, et hunt lambaid ära ei viiks. Ise ma lähen putru ja piima sööma!“ Läheb ära ja teeb, nagu sööks lusikaga putru. Siis tuleb varsti tagasi vaatama, kas lambad alles. Siis räägib jälle seda, mis ennegi, ja läheb. Niiviisi kordub kolm korda. Kolmandal korral tuleb uuesti. Karjane läheb jälle vaatama ja kohkub, sest lambad on läinud. Vahepääl, kui karjane kodus käis, viis „hunt“ lambad ära. Karjane läheb nüüd otsima. Varsti leiab hundi. Hunt oli juba mõned lambad ära söönud ja närib parajasti lamba sääreluud. Karjane küsib: „Kas sa oled minu lambaid näinud?“ Hunt: „Ei ole.“ Karjane vaatab hundile otsa ja küsib: „Aga missuguse looma kont see on? See on justkui meie vana lamba säärekont.“ Hunt vastu: „Ei see ole teie. See on hobuse säärekont.“ Karjane ei usu. Vaatab siis aga hundi taha ja küsib: „Mis sul selja taga on?“ – „Ah, need on kivid ja kännud!“ Karjane: „Aga neil on ju silmad, kõrvad ja nina.“ Hunt punnib vastu. Viimaks küsib karjane: „Aga kas ma võin neid ututada?“ Hunt ei luba, aga viimaks lubab siiski. Karjane ututab ja lambad hundi taga hakkavad määgima. Hunt põgeneb ja karjane viib lambad koju. Kodus proovitakse, kas lambad on terved. Kaks last hoiavad nööri otsast kinni, teine teiselt poolt. Nüüd hakkavad lambad üle hüppama. Mõni on terve ja hüppab ilusti üle. Teine on aga vigane ja ei saa hästi hüpata. Kolmas aga on täitsa vigane. Kui nüüd on proovitud, hakatakse hunti taga ajama. Kui hunt kätte saadakse, antakse talle tubli nahatäis. Ja mäng on lõppenud.
Täisviide
ERA II 95, 373/6 (16) < Pärnu l. < Hanila khk., Massu v. – Elmery Ellen Pärtenson, Pärnu l. VI algkooli õpilane < Liisa Tuut, s. 1872 (1935)