Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega "Õuna lõikamine". Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud.
Täisviide
ERA, DK 115, 14/5 < Pärnu l < Pilistvere khk, Türi v, Kurla k - Raivo Kaik, s 1946 a (2013)
Rohkem lastekodu poiste seas kasutatud. 2-3 poissi leidsid kusagilt pehme, tallatud rohuta platsi. Kellelgi oli nuga või polt. Tõmmati suvaline ring nii 1,5–2,5 m läbimõõduga. Loositi järjekord. Maa tuli jaotada enne pooleks. Kolmeks oli raske jaotada, seepärast mängiti enamasti paarikaupa. Valiti maa. Esimene asus oma maale ja viskas noa vastase maale maa sisse püsti. Kui püsti ei jäänud, läks viskekord vastasele. Kui jäi, sai viskaja enesele tüki vastase maast. Ta pidi ühendama noaaugu koha oma maaga vastase piiri ühendades. Vana piir kustutati jalaga. Uus piir oli sopiline ja läbis noaaugu kohta. Nüüd viskas vastane, asudes jalgadega (või jalaga) oma maal ja nähvas tükikese naabri maast. Mäng kestis, kuni üks võistlejaist ei mahtunud viske sooritamiseks oma maal seisma. Albus ei mängitud.
Täisviide
EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Mängijaid on kaks. Väga harva ka 3 või 4. Maha joonistatakse ring, kindlasti mulla peale. See jagatakse pooleks (3-ks, 4-ks). Mängija ülesandeks on nuga visata vastase/vastaste maasse nii, et ta püsti jääb. Siis tõmmatakse sirge joon noaaugu suunas ringi servast servani ja nii liidetakse see maa selle mängija maaga, kes noa viskas. Järgmisel korral viskab teine mängija jne. See mängija, kelle maa jääb esimesena nii väikseks, et sinna üks tema jalg ei mahu, on kaotaja. Mäng oli väga populaarne 1960. aastatel Tallinnas Lillekülas. Mängisid 7-12-aastased poisid ja tüdrukud. Kuulsin seda oma emalt Viire Villandilt (s 1955).