Karkudel – kurejalgel käiakse juba karjas olles kahe puuteibakse vahel, millele jala kõrgusel tugev oksatüügas külge jäetud. Tehakse ka siledate keppide külge jala-alused. Mida osavam käija, seda kõrgem jala-alus. Kepid kaenla all eespool rinda, aga parem kätest selja pool.
Täisviide
ERA II 102, 44 (50) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Niipalju kui lapsi mängust osa võtsid, tegid omale meetripikkused pulgad vahedate otsadega.
Lapsed kaevasid maa sisse nii sügava augu, kuni savi kätte tuli. Lapsed võtsid igaüks endale sealt savi ja tegid väikesteks ümmargusteks munadeks. Siis lapsed seavad endid ritta ning võtavad savimunad, panevad pulga otsa ning viskavad üles kõrgele. Kui nad savi pulga otsast ära viskavad, siis poisid vaatavad, kelle savi kõige kõrgemale läinud oli. Siis oli see laps võidu saanud, kelle savi kõige kõrgemale läinud oli.
Täisviide
ERA II 93, 300/1 (4) < Karja khk., Pärsamaa v., Robaka k., Pärdi t. – Liidija Laba, Armuadra algkooli õpilane < emalt, s. 1888 (1935)
Oli lihtsalt käimine – karjapoistel, umbes 40 aastat tagasi. Karkudeks tarvitati keppisid, milledel allotsa, umbes tooli kõrgusele (50 cm) oksad jäeti, kuhu pääle jalad seati. Ülemistest otstest hoiti kätega kinni ja nõnda kõnniti.
Täisviide
ERA II 107, 512/3 (41) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Vanasti tegid poisid kargud. Teivaste külge löödi klotsid, kuhu jalad asetati. Võis astuda süllapikkusi ja pikemaid samme. Kargukäigu juures ka võisteldi, määrati omavahel maa pikkus ja hakati kõndima: kes sinna ennem jõuab, et mitte maha ei kuku.
Täisviide
ERA II 90, 670/1 (85) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Turbuneeme k. – Voldemar Kivi (1935)
Neli-viis kartulit pannakse teatava vahemaa järgi ritta. Selliseid ridu olgu niimitu, kui on mängust osavõtjaid. Igale „võtjale“ antakse kätte veel taldrik ja lusikas, millega ta kartulid peab taldrikule toimetama. Kes kõige enne kartulid taldrikule saab, on võitja.
Täisviide
ERA II 104, 111/2 (4) < Simuna khk., Venevere v., Mõisaküla – Paul Kaasan, s. 1923 (1935)
Seda mängu saavad mängida vaid meesterahvad. Mängija asetub kahele köiele, mis kinnitatud, nagu näha joonisel – kahele poole toa seinte külge, nii et nad moodustavad rööbikjooned. Mäng seisab selles, et mängija peab end köitel ümber pöörama, s.o. – kus enne jalad, sinna peab tulema pea ja ümberpöördult. Tingimuseks on see, et mängija ei tohi tarvitada mingit abinõu enese ümberpööramisel (ka põrandat ei tohi puudutada).
Täisviide
ERA II 99, 23 (4) < Paistu khk., Holstre v. – Mart Port < Peeter Sepp, 67 a. (1935)
Kaks mängijat kinnitavad ettekummardunult, seljad vastastikku, nööri või rihma jalge vahelt läbi ümber kaela. Nüüd katsuvad mõlemad ette kummardudes ja kätega maha toetudes üksteist upikeli vedada.
Täisviide
ERA II 101, 369 (1) < Kanepi khk., Kõlleste v. – Meinhard Sõõrd, Karaski algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Võeti nöör, millel kummaski otsas suur kinnine silmus, millesse ronisid mõlemad „kassid“, silmus üle õla, nöör jalgade vahelt läbi. Nüüd heitsid kassid käpuli ja hakkasid igaüks omale poole vedama. Olid kassid ühetugevused, kestis võitlus kaua, kuni teine väsis ja ennast tugevamast vedada laskis.
Selleks võetakse tugev nöör ja seotakse otsad kinni. Üks paneb enesele nööri kaela takka läbi ja siis käte alt läbi, teine paneb enesel niisamuti. Siis lasevad endid käpakile ja hakkavad vastastikku tõmbama.
Täisviide
ERA II 92, 522 (15) < Martna khk., Martna v., Väike-Rõude as. – Eduard Mänd, Rõude algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Seda mängu mängisime koolis. See on meie välja mõeldud. Ühe korraga võib osa võtta kas või terve kool. 1. Kaks mängijat panevad käed nii: (joonis) ja kolmas võtab kätest kinni, võtab hoogu ja libistab ennast käte alt läbi. Siis libistab neljas, viies jne.
Mängijad asuvad kahes grupis. Mõlemad grupid asuvad paarikaupa vastastikku, nii et nende käed kokku puutuvad. Nüüd löövad nad käed vastamisi ja kes löömisel kohalt liigub, on kaotaja. Kummal poolel jääb mängu lõpul kohale rohkem mängijaid, on võitja. Mängu võib huvitavaks teha seeläbi, et võistlejad kasutavad mitmesuguseid võtteid. Näiteks: kui vastane tagasi lööb, võib oma käed eest ära tõmmata ja mõnikord seega vastase tasakaalust välja lüüa.
Täisviide
ERA II 96, 108 (31) < Halliste khk., Abja v., Pässaste k., Lämba t. – Karl Arro, Mõisaküla tööstuseõpilaste kooli õpilane, s. 1915 (1935)
Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.
Täisviide
EFA I 169, 122 < Valga l - Tea Kink, s 1940 a (2013)
Mullale on tehtud sõõrjoon. Osavõtjaid on kaks. Üks ringi sees, teine väljas. Ringisolijal on üks pulk käes. Ringisolev viskab ühe kepi üles ja teisega lööb selle eemale. Väljasolija tahab seda tagasi lüüa, et ta liiga kaugele ei läheks. Kui pulk on maha kukkunud, võtab väljasolija selle ja tahab seda ringi sisse visata. Ringisolija tõrjub kepiga vastu. Kui ta lööb selle kepi kaugemale maha, siis mõõdab ta selle maa ringis kuni pulgani sammudega ära. Siis võtab ta pulga ja läheb ringi sisse uuesti viskama. Kui nüüd väljasolija saab mahakukkunud pulga visata ringi, saab ta õiguse ringi sisse minna ja mäng läheb edasi. See on võitja, kumb saab ennem teatud hulga samme täis.
Täisviide
ERA II 89, 387/8 (1) < Järva-Jaani khk., Võhmuta v., Võhmuta as., Sepa t. – Ilse Nääga, Võhmuta algkooli õpilane, s. 1919 (1935)
Iga võistleja võttis endale paraja pika kepi, asetas selle püsti oma esimese sõrme otsa. Nüüd pidi igaüks oma teatud maa sedasi ära käima, et mitte ei tohtinud kepp maha kukkuda ja ei tohtinud teda käima ajal säärida. Kellel kõige ennemalt kepp maha kukkus, see oli kaotaja; kes jõudis kõige ennem oma teatud piirini, see oli võitja.
Täisviide
ERA II 92, 701 (95) < Martna khk., Martna v., Haeska k. – August Iisberg, s. 1911 (1935)
I. „Veame kihla, et sina ei saa õlekõrrest üle karata.“ Selleks pannakse õlekõrs maha, kästakse kahe käega jala suurvarvastest kinni võtta ja nii üle karata – kahe jalaga korraga. II. Õllejoomine ühe käega kummulipandud täis klaasist. Klaas valatakse õlut täis, pannakse alustass pääle ja käänatakse tass põhja pääle. Kes kihlvedu võita tahab, peab ära jooma, selle juures ainult üht kätt tarvitades. Selleks peab pää hästi selga ajama, et tassi saab pääle panna nagu lauale. Siis paneb käe klaasile pääle ja laseb pääga ettevaatlikult järgi, seni kui klaas on põhja pääl – siis muudkui joo. III. „Sa ei aja üksinda kuube seljast maha.“ Kui teine ajama hakkab, siis tarvis ise ka kohe ajama hakata – ja nii ajavad kahekesi. IV. „Meie seisame ühe ajalehe pääl, aga sina ei saa minusse puutuda.“ Selleks pannakse ajaleht ukse alt läbi, kästakse teine minna teise otsa pääle, uks vahelt kinni – ja puutu nüüd, kui saad. V. „Sa ei löö pajakaanega kanamuna katki põrmatul.“ Selleks pannakse muna just nurgakese sisse, nõnda et ka serviti lüüa ei saa. VI. Ühe silmaga mees näeb rohkem kui kahe silmaga, kui nad seisavad vastamisi. Ühe silmaga näeb teise kahte silma, aga kahe silmaga näeb teise ühte silma – ja kaks on ju rohkem kui üks. VII. Pudelikaela otsa alt raha ära võtta, nõnda et pudelisse ei puutu ja et pudel jääks ikka püsti. Peab osav lööja olema, siis lööb laua väitsega alt ära.
Täisviide
ERA II 96, 209/10 (31) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Anton Sarv; Hans Nirk, 60 a; Hans Henn, 56 a (1935)
Mängijaid võib piiramata arvul olla. Köis kinnitatakse (toas mängides) lae sisse löödud konksu külge või väljas tehakse seda nii, et kaks teivast lüüakse maa sisse püsti ja nende pääle kinnitatakse ristpuu, millele köidetakse köis. Köis jääb rippu. Umbes poolteist jalga maast kõrgemal tehakse köie otsa nii suur silmus (mitte kokkujooksev), mis paras keha jämedusele. Üks mängijatest laseb käpuli, ajab jalad silmusest läbi. Silmuse taha asetatakse maha taskurätik (kujutab kiisakotti). Poiss, kelle jalad on silmuses, hakkab end kätega kiisakotile lähemale nihutama ja katsub seda suuga kinni püüda. Kes seda kinni ei püüa, langeb mängust välja. Seda teevad kõik mängust osavõtjad järgimööda. Kes kiisakoti kõige paremini kinni püüab, on võitja.
Täisviide
ERA II 99, 367/9 (4) < Nõo khk., Meeri v. – Koit Silla, Tartu poegl. keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Jõuluaeg lammast tegid ja nõela mängisid ja püüdsid kiissa. Kolmejalgne õlest nukk tehti (paar jalga kõrge), ohjad panti parte: teese jala pani teese ohjasilmusesse ja käpuli ronis nuku juurde – pidi ammastega kinni võtma selle nuku, aga lennas mudugi tagasi jälle.
Täisviide
ERA II 123, 363 (12) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Lalsi k., Sepa t. – Linda Köögardal < Jaak Kõrgessaar, s. 1859 (1936)
Teised olid selle mängu juures päältvaatajad, üks oli kiisapüüdja. Kiisapüüdmiseks tõmmati umbes püüdjapikkune joon. Joone taha pandi mõni ese, näiteks puupulk, kuusekäbi, paberirull jne. Püüdma minnes oli järgmine jutuajamine kiisapüüdja ja päältvaatajate vahel: Päältvaataja: Miis, kos läht? Kiisapüüdja: Üle mere kiisku püüdma. Päältvaataja: Ära mine, sisse satad. Kiisapüüdja: Ei sata. See miis om käünü. Nüüd algas püüdmine. Kiisapüüdjal oli kaks puupulka käes, üks ühes peos ja teine teises. Pulkade otsad pandi vastu maad. Nüüd ajas kiisapüüdja enese nõnda üles, et peos olevad pulgad ja varbaotsad puudutasid maad. (Enne oli kõhuli.) Niisuguses seisakus pidi ta suuga joone taha pandud eseme ära võtma, ilma et ükski muu koht kehast oleks maad puudutanud. Ta võis ka pulkade pääl ja varvaste otste pääl edasi liikuda, ainult ei tohtinud pulka üle joone panna. Jõudis püüdja ettekirjutatud seisakus suuga asja kinni püüda, oli võitnud. Nõrkesid aga käed ja enne kõhuli kukkus, kui asja suuga kätte sai, siis loeti ta „sissesadanuks“. „Sissesadanu“ pidi uuesti püüdma.
Täisviide
ERA II 102, 288/90 (3) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)
„Kiisu toomine“. Saetakse luua varre otsast 2 vaksapikkust tükki, ääred lõigatakse tasaseks noaga. Kiisu on põhust kolmjalg, kokku keeratud. Heidad pikali, mõõdad kiisuni täpselt selle maa ära, nüüd tuled tagasi ja võtad need vaksapikkused tokid kätte, ise oled varvaste peal, põlved ei tohi maha puutuda, "astud" nende tokkidega edasi. Üks küsib: "Kus sa lähed?" Vastad: "Kiissu tooma." – "Aga kui sa kukud?" Tuleb tõsta teine käsi tokiga kõrva äärde ja vastata: "Seni kui "seda pead" otsas, ei kuku." Lähed edasi, võtad suuga kiisul peast (õlgedest) kinni ja tuled samuti tokkide peal tagasi. Kaasiku Mann oli see küsija (Marie Tiitson – August Tiitsoni naine). Mina tõin "kiisu" alati kukkumata ära, aga pärast oli mu rinnaalune mitu nädalat haige. Kole pingutus ju.
Täisviide
EFA I 169, 25 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Lapsi võib olla ükskõik kui palju, kõigil kaikad ja üks puumuna, umbes nii suur kui hanemuna. Kõigepealt löövad sirepi (võtavad liisku): kes jääb pealmiseks, see on „kila“. Siis teevad igaüks maa sisse augu, need peavad olema ringis. Ringi läbimõõt on kuus meetrit ja ringi sees on kila-auk, kuhu see muna sisse aetakse. Kõik teised peale kila peavad oma kepi omas augus ja kila ajab seda muna sinna auku. Kui hakkab muna sinna sisse ajama, löövad teised muna kepiga minema. Kuid sel ajal, kui keegi seda muna lööb, peab kila oma kepi teise auku panema, kui auk tühi on. Siis jääb see kilaks, kellel auku ei ole.
Täisviide
ERA II 87, 453 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner , Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Väike, 2–3 sentimeetri pikkune pulk pistetakse seina vahele umbes 10 sentimeetri kõrgusele põrandast. Üks hakkab „kilki“ püüdma, ajades jalad seina peale sirgu. Püüdja peab jääma pea peale, hoides kätega end üleval. Kui ta keha on seinaga loodis, siis võtab ta pulga suhu ja laseb end aeglaselt alla.
Seda võib ka nii mängida, et mitu last võivad korraga sama mängida ja katsuda, kes kõige enne kilgi kätte saab.
Täisviide
ERA II 93, 418 (22) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Koki k., Aandi t. – Johannes Vakrem, Taritu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Osavõtjaid kaks. Võetakse luuavars. Teine poiss hakkab teisest otsa kinni, nii et tagumikud teineteise vastas. Siis teine hakkab õlest kingseppa torkama, aga teine juhib luuavarre viltu, nii et teda maha ei saa.
Täisviide
ERA II 92, 454/5 (36) < Hanila khk., Massu v., Mõisaküla – Voldemar Kurberg, Mõisaküla algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Kaks meest seisavad kummargil, seljad vastakuti. Nende jalgade vahelt käib läbi puu, mille otstest mõlemad kinni hoiavad, teine teisest otsast.
Mäng algab sellega, et esimene teise käest küsib: „Kas kingsepp kodus?“ „Kodus, kodus,“ vastab teine. „Kas ta mulle kingad teeb?“ – „Ei tee!“ – „Aga miks mitte?“ – „Sul juba kolmed kingad maksmata.“ „Ma torgin ta silmad peast.“ – „Torgi, kui saad!“ Algabki torkimine. Esimene püüab kingsepa „silmad“ välja torkida, mida teine takistab, lükates puu otsa igakord kõrvale. Kui aga esimene on osav ja lööb „kingsepa“ pikali, siis läheb tema kaitsema, aga teine torkima.
Täisviide
ERA II 88, 731/2 (19) < Simuna khk., Paasvere v., Aru k. – Johannes Kärje, s. 1919 (1935)
„Kingsepa silmade väljatorkimine“. Seesama "kiisu" on nüüd "kingsepp". Kaks mängijat on seljad koos kummargil, luuavars käes, üks küsib: "Kas kingsepp kodus?" – "Kodus, kodus." – "Mis ta teeb?" – "Kingi, saapaid." – "Kas ta mulle ka teeb?" – "Ei tee!" – "Miks ta ei tee?" – "Sellepärast, et sul on mädad nahad ja turdund traadid." – "Siis ma torgin tal silmad peast välja!" Ja siis hakkab see saapatellija luuavarre otsaga seda kingseppa torkima, aga kaitsja ei lase ja luuavarre ots käib ikka mitu korda ühelt ja teiselt poolt kingsepast mööda; peab puutuma 2 korda, sest on ju 2 silma. See suskimine käib tükk aega.
Täisviide
EFA I 169, 25/6 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Õlgedest tehakse mees ja pannakse püsti põrandale. Kaks meest võtavad pika kaika, panevad seljad vastamisi, kaigas harude vahelt läbi. See mees, kelle selg „kingsepa“ poole on, peab katsuma kaika otsaga kingseppa ümber tõugata. See mees, kelle nägu on kingsepa pool, peab hoope kõrvale juhtima. Mäng kestab seni, kuni kingsepp kukub.
Täisviide
ERA II 94, 76/7 (45) < Kuressaare l. < Märjamaa khk., Märjamaa v. – Valve Mihkelson, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane < Johanna Mihkelson, s. 1892 < Anna Pästlane, s. 1862 (1935)
Mängijaid kaks: „härra“ ja „kingsepasell“. Selli selja taga õlgedest valmistatud „kingsepp“. Härra: „Kas kingsepp kodu?“ Sell: „Kodu!“ Härra: „Kas ta mulle saapaid teeb?“ Sell: „Ei tee.“ Härra: „Ma lükkan ta ümber!“ Sell: „Lükka, kui saad!“ Nüüd katsub härra seda teha, aga sell püüab teda seejuures takistada. Saab härra kingsepa ümber lükata, on mäng läbi.
Täisviide
ERA II 105, 645/6 (9) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Ärumäe t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Marie Jams, s. 1880 (1935)
Seda saab ainult kahekesi mängida, kas poisid või tüdrukud. Üks teeb toasolevaist õlgedest „mehe“: keerab õlgedest tuusti, sellele kaks õlgedest kätt ja kolm jalga, et ta püsti seisaks. Sarnane „mees“ ongi „kingsepp.“ Teine otsib hea luuavarre või muu sirge puu. Mõlemad seisavad seljad vastamisi, võtavad puu jalgade vahelt läbi ja hoiavad seda küürus seistes mõlema käega nii, et kepi ots on vastu kingseppa sihitud. Tagumine küsib: „Kas kingsepp kodo ond?“ – Teine vastab: „Ond jah!“ – „Mis ta teeb?“ „– Kengi, suapu!“ – „Kellele ta tieb?“ „Isäle-emäle, koeralõ-kassilõ!“ (või: „Isäle-emäle, kahe päese lapsõlõ!“) – „Kas miolõ kua tieb?“ – „Ei tie!“ – „Siis miä pistä tä silmä piäst vällä!“ – „Pista, kui osad!“
Tagumine hakkab võimalikult tihti puud edasi-tagasi liigutama, mida esimene takistada ei tohi, vaid peab juhtima kepi iga kord ise külge. Kui luuavars trehvab nii, et kingsepp maha kukub, siis „kingsepä silm on väljas“.
Mängitakse ja mängiti jõulu ajal. Enamasti mängivad noored, vahest ka vanad.
Täisviide
ERA II 95, 15/6 (1) < Kihnu khk. ja v., Turu k. – Nikolai Lamend, Kihnu algkooli õpilane (1935)
"Kinnihoidmises" lasi üks suurem poiss, tavaliselt Kristjan või mina, endale teistel külge haakida. Enamasti hoidis kummastki käest kaks ja jalast üks poiss ning keegi ronis veel kukile. Siis hakkas kinnipeetu rabelema ning püüdis teised oma küljest ära lükata. Enamasti õnnestus see paari minutiga ning seejärel oli ümbruskonnast kuulda ainult lõõtsutamist.